Püüan tervislikult toituda, st vältida värv ja säilitus aineid, pritsitud ja keemiat täis toiduaineid, sest need olla väga kahjulikud ja põhjustavad kõike halba, nagu on kuulda ja lugeda. Et puhas ja kodumaine. Et vanasti ei söödud küll sellist rämpsu. Jne.
Ja hakkan mõtlema, et mida siis vanasti söödi, mis oli tervisele kasulik. Mul tuleb meelde vaid kama ja hapupiim.
Mida söödi vanasti, et seda igapäevast toitu ülistatakse?
Mis toite te teete, mis on tervisele head vana aja eestimaised toidud. Need peaks olema veel maitsvad ka. Kartul ja hakklihakaste?
Mida söödi vanasti
-
Külaline
Äkki tipa tapa 3 klassi tagasi? Või siis google lahti ja kirjutada sinna mida söödi vanasti?
Aedvilju, kala ja vahest harva liha. Iseasi, kust sa tänapäeval need puhtad köögiviljad välja võtad.
-
Külaline
Ega sullegi see (koolitarkuse meeldetuletamine) paha teeks.Külaline kirjutas: ↑12 Nov 2025 17:54 Äkki tipa tapa 3 klassi tagasi? Või siis google lahti ja kirjutada sinna mida söödi vanasti?
Liha harva? Minu mäletamist mööda oli just aedviljade valik nadi, suisa olematu. Kartul, kapsas, kaalikas. Ok, porgand kah. Aga seda pidi ju kõike ise kasvatama.
-
Külaline
Kartulit hakkas maarahvas eestis sööma alles 19 sajandi lõpus. Kala ja leiba söödi, kapsast tehti tünni. Külmkappi ju ei olnud. Mida sai kuivatada seda kuivatati ja siis leotati.
netist:
Andmeid meie esivanemate söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on üsna napilt. Teada on, et toit oli üsna ühekülgne ja kasin tänu kliimale ja kohati kiviklibusele põllumaale, oma osa mängisid ka sõjad ning maarahva allasurutud seisund. Rahva mälestustest on selgunud, et veel 19. sajandi alguses oli talupoja toiduks aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli olnud nii rabe, et murenes söömisel ja tuul kandis selle laiali – kõneldi, et “allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma”. Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus niisugunegi leib haruldaseks. Siis tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi- ja ohakasuppi.
Võrreldes toiduvalikut tänapäeval ja umbes 150-200 aastat tagasi, on praktiliselt kõik muutunud. Siis olid traditsioonilised toidud läätse-, hapukapsa- ja oasupp, kapsad sealihaga, kört, leem, kaerakile ehk kiisla, käkk, odrajahupuder ning tänapäevalgi tuntud verivorst, kama ja hiljem sült. Toiduvalmistamise viisidest olid vanasti põhilised pajas keetmine ja hautamine, hapendamine ning toorelt söömine. Praadimine, suitsutamine ja ahjus valmistamine lisandusid alles suhteliselt hiljuti. Kartuleid, liha ja kastet hakati valmistama alles 20 saj. alguses. Tanguvorste ja verivorste tegid vanad eestlased samuti, kuid vorsti koostis on tänaseks tundmatuseni muutunud. Magustoite hakati valmistama alles 20. sajandi algul. Õllesuppi, sõirapudi jt. magustoite valmistati “linnumagusa” ehk mee abil, kuna suhkur oli talurahvale kättesaamatu. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja ka üks tõhusaimaid arstirohtusid. Kütiti metsloomi ning korjati kõiki tänagi tuntud metsamarju, samuti seeni, pähkleid ja metsmesilaste mett. Marju söödi värskelt niisama või koos meega maiuseks. Esialgu söödi mets- ja merelindude, hiljem kodulindude mune. Tavaliselt mune keedeti, tehti ka munaputru, kuid munaroog oli ikkagi pühadetoit. Kala oli igapäevase toiduvaliku väga oluline osa. Kaladest söödi pikka aega kõige rohkem silku (räime), nüüd süüakse lõhet ja forelli ning sedagi üsna harva. Suurt rolli mängisid kaunviljad. Enim kasutatavad olid hernes, põlduba ja lääts. Tänapäeval ei tea aga paljud inimesed isegi seda, kuidas lääts välja näeb, rääkimata selle igapäevasest tarbimisest.
Teraviljadest olid 19. sajandil enim kasutatud oder ja rukis. Kaer oli algselt pigem loomasööt ning nisujahust tooteid söödi vaid pidupäevadel. Kama koosneb rukkist, nisust, odrast ja hernest ning need viljad segati omavahel kokku leidlikkuse ja kokkuhoidlikkuse tulemusena. Enne uue saagi salvedesse panekut korjati salvede põhjast kokku eelmise aasta viljade jäägid, mis segati kokku, pesti tolmust puhtaks, keedeti läbi, kuivatati ning jahvatati jahuks. Tänapäeval on aga teraviljadest vaieldamatult number üks nisu, eelkõige rafineerituna. Rukis on praegugi au sees, aga tagaplaanil. Vanasti peeti kõige tähtsamaks toiduks rukkileiba ja õnneks on kodune leivategu tänapäeval taas uue hoo sisse saanud.
Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Kapsaid hapendati ja hautati. Hapendamisprotsessi kiirendamiseks kasutati jõhvikaid. Kui sibulat ja kapsast tunti meil väidetavasti juba 12.–13. sajandil, siis näiteks paprika ja tomat ilmusid meie toidulauale alles umbes 100 aastat tagasi. Alates 16.-17. sajandist kasvatati eelkõige mõisaaedades porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. sajandi algupoolel hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat, laialdane kartulikasvatus võttis Eestis maad 1870.-ndatel. Enne seda suhtus eestlane kummalistesse mugulatesse umbusuga. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal või keedeti koorega ja söödi silgu või seentega. Kartul kirjutas aga meie toidulaualt välja naeri ja kaalika ning vähendas ka kapsa ja kaunviljade osakaalu. Tuntumateks maitseaineteks olid petersell, aedruut, sibul, rõigas, küüslauk, aedtill, kummel, salvei, mädarõigas, aedseller, sibul ja unimagun.
Puuviljakasvatuse kohta leidub kirjalikes allikates teateid napilt. Algselt kasvatati õunu ja pirne, hiljem lisandusid kirsid, küdooniad, ploomid ja kreegid. Kuna põld oli talupoja toitja, rajati see kõige viljakamale maalapile. Viljapuid istutati esialgu viletsamale pinnale elumaja ümbrusse. Kuna hoonete juures oli ruumi vähe, istutati puud ligistikku. Sageli paigutati marjapõõsad ridadesse puude alla. A. W. Hupel kirjutas 1777. aastal nii: “Harva on talumehel puuviljaaed: kõige rohkem mõni üksik õunapuu või kirsipuud. Oma aedades kasvatab ta vaid kapsast, kaalikat, kanepit ja ube, põllul naereid.”5 Viljapuude istutamine ning elamise ümber ilu ja korra loomine kogus hoogu alles talude päriseks ostmise ajal 19. sajandi teisel poolel.
Lihaloomaks oli peamiselt siga. Veist peeti piima saamise eesmärgil ning söögiks tapeti vaid vanad lehmad. Sead tapeti mihklipäeva paiku ning pandi talveks tünni sisse soola – peale jäid “paremad palad” ning allapoole vähematraktiivsed kehaosad. Vastlapäevaks jõuti tünni põhja, kus olid järele jäänud seajalad, millest keedeti hernesuppi. Toiduks kasutati kogu loom. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina tera-, kaun- ja aedviljatoitudele. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist. Liha otsasaamine langeb ajaliselt kokku paastuajaga, millel oli vanarahva seas oluline tähendus nii hinge kui keha puhastamisel. Suure paastu ajal ei söödud liha, muna ja mõnel pool ka kala, ei joodud piima. Praegu enam paastupidamine selles kontekstis populaarne ei ole. Sealiha troonib siiani esikohal, kuid selle konkurendiks on saanud broileriliha. Suurenenud on ka söödavad lihakogused, kahjuks peamiselt töödeldud lihatoodetena, nagu vorstid, singid jms. Tänapäeva koduloomade liha on aga tunduvalt rasvasem ning tema rasvhappeline koostis pole enam sama kasulik kui vanasti.
Tuhat aastat tagasi lüpsis lehm väidetavasti umbes sama palju kui kits. Veel 19. sajandi alguses oli keskmine piimatoodang lehma kohta alla 1000 liitri aastas. Tänapäeval lüpsab hea lehm aastas 8000 liitrit piima või rohkemgi. Peamiselt tarbiti vanasti hapupiima. Vähem rõõska piima, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja hapupiima rüübati tavaliselt pudru, kartuli või leiva kõrvale, piima lisati harvem ka putrudele ja suppidele keetmisel. Võid kasutati toiduks väga harva. Koort peaaegu ei tarvitatudki. Vaatamata piima ja piimatoodete tarbimise järsule kasvule viimase 150 aasta jooksul diagnoositakse aga osteoporoosi aina rohkem.6
netist:
Andmeid meie esivanemate söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on üsna napilt. Teada on, et toit oli üsna ühekülgne ja kasin tänu kliimale ja kohati kiviklibusele põllumaale, oma osa mängisid ka sõjad ning maarahva allasurutud seisund. Rahva mälestustest on selgunud, et veel 19. sajandi alguses oli talupoja toiduks aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli olnud nii rabe, et murenes söömisel ja tuul kandis selle laiali – kõneldi, et “allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma”. Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus niisugunegi leib haruldaseks. Siis tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi- ja ohakasuppi.
Võrreldes toiduvalikut tänapäeval ja umbes 150-200 aastat tagasi, on praktiliselt kõik muutunud. Siis olid traditsioonilised toidud läätse-, hapukapsa- ja oasupp, kapsad sealihaga, kört, leem, kaerakile ehk kiisla, käkk, odrajahupuder ning tänapäevalgi tuntud verivorst, kama ja hiljem sült. Toiduvalmistamise viisidest olid vanasti põhilised pajas keetmine ja hautamine, hapendamine ning toorelt söömine. Praadimine, suitsutamine ja ahjus valmistamine lisandusid alles suhteliselt hiljuti. Kartuleid, liha ja kastet hakati valmistama alles 20 saj. alguses. Tanguvorste ja verivorste tegid vanad eestlased samuti, kuid vorsti koostis on tänaseks tundmatuseni muutunud. Magustoite hakati valmistama alles 20. sajandi algul. Õllesuppi, sõirapudi jt. magustoite valmistati “linnumagusa” ehk mee abil, kuna suhkur oli talurahvale kättesaamatu. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja ka üks tõhusaimaid arstirohtusid. Kütiti metsloomi ning korjati kõiki tänagi tuntud metsamarju, samuti seeni, pähkleid ja metsmesilaste mett. Marju söödi värskelt niisama või koos meega maiuseks. Esialgu söödi mets- ja merelindude, hiljem kodulindude mune. Tavaliselt mune keedeti, tehti ka munaputru, kuid munaroog oli ikkagi pühadetoit. Kala oli igapäevase toiduvaliku väga oluline osa. Kaladest söödi pikka aega kõige rohkem silku (räime), nüüd süüakse lõhet ja forelli ning sedagi üsna harva. Suurt rolli mängisid kaunviljad. Enim kasutatavad olid hernes, põlduba ja lääts. Tänapäeval ei tea aga paljud inimesed isegi seda, kuidas lääts välja näeb, rääkimata selle igapäevasest tarbimisest.
Teraviljadest olid 19. sajandil enim kasutatud oder ja rukis. Kaer oli algselt pigem loomasööt ning nisujahust tooteid söödi vaid pidupäevadel. Kama koosneb rukkist, nisust, odrast ja hernest ning need viljad segati omavahel kokku leidlikkuse ja kokkuhoidlikkuse tulemusena. Enne uue saagi salvedesse panekut korjati salvede põhjast kokku eelmise aasta viljade jäägid, mis segati kokku, pesti tolmust puhtaks, keedeti läbi, kuivatati ning jahvatati jahuks. Tänapäeval on aga teraviljadest vaieldamatult number üks nisu, eelkõige rafineerituna. Rukis on praegugi au sees, aga tagaplaanil. Vanasti peeti kõige tähtsamaks toiduks rukkileiba ja õnneks on kodune leivategu tänapäeval taas uue hoo sisse saanud.
Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Kapsaid hapendati ja hautati. Hapendamisprotsessi kiirendamiseks kasutati jõhvikaid. Kui sibulat ja kapsast tunti meil väidetavasti juba 12.–13. sajandil, siis näiteks paprika ja tomat ilmusid meie toidulauale alles umbes 100 aastat tagasi. Alates 16.-17. sajandist kasvatati eelkõige mõisaaedades porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. sajandi algupoolel hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat, laialdane kartulikasvatus võttis Eestis maad 1870.-ndatel. Enne seda suhtus eestlane kummalistesse mugulatesse umbusuga. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal või keedeti koorega ja söödi silgu või seentega. Kartul kirjutas aga meie toidulaualt välja naeri ja kaalika ning vähendas ka kapsa ja kaunviljade osakaalu. Tuntumateks maitseaineteks olid petersell, aedruut, sibul, rõigas, küüslauk, aedtill, kummel, salvei, mädarõigas, aedseller, sibul ja unimagun.
Puuviljakasvatuse kohta leidub kirjalikes allikates teateid napilt. Algselt kasvatati õunu ja pirne, hiljem lisandusid kirsid, küdooniad, ploomid ja kreegid. Kuna põld oli talupoja toitja, rajati see kõige viljakamale maalapile. Viljapuid istutati esialgu viletsamale pinnale elumaja ümbrusse. Kuna hoonete juures oli ruumi vähe, istutati puud ligistikku. Sageli paigutati marjapõõsad ridadesse puude alla. A. W. Hupel kirjutas 1777. aastal nii: “Harva on talumehel puuviljaaed: kõige rohkem mõni üksik õunapuu või kirsipuud. Oma aedades kasvatab ta vaid kapsast, kaalikat, kanepit ja ube, põllul naereid.”5 Viljapuude istutamine ning elamise ümber ilu ja korra loomine kogus hoogu alles talude päriseks ostmise ajal 19. sajandi teisel poolel.
Lihaloomaks oli peamiselt siga. Veist peeti piima saamise eesmärgil ning söögiks tapeti vaid vanad lehmad. Sead tapeti mihklipäeva paiku ning pandi talveks tünni sisse soola – peale jäid “paremad palad” ning allapoole vähematraktiivsed kehaosad. Vastlapäevaks jõuti tünni põhja, kus olid järele jäänud seajalad, millest keedeti hernesuppi. Toiduks kasutati kogu loom. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina tera-, kaun- ja aedviljatoitudele. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist. Liha otsasaamine langeb ajaliselt kokku paastuajaga, millel oli vanarahva seas oluline tähendus nii hinge kui keha puhastamisel. Suure paastu ajal ei söödud liha, muna ja mõnel pool ka kala, ei joodud piima. Praegu enam paastupidamine selles kontekstis populaarne ei ole. Sealiha troonib siiani esikohal, kuid selle konkurendiks on saanud broileriliha. Suurenenud on ka söödavad lihakogused, kahjuks peamiselt töödeldud lihatoodetena, nagu vorstid, singid jms. Tänapäeva koduloomade liha on aga tunduvalt rasvasem ning tema rasvhappeline koostis pole enam sama kasulik kui vanasti.
Tuhat aastat tagasi lüpsis lehm väidetavasti umbes sama palju kui kits. Veel 19. sajandi alguses oli keskmine piimatoodang lehma kohta alla 1000 liitri aastas. Tänapäeval lüpsab hea lehm aastas 8000 liitrit piima või rohkemgi. Peamiselt tarbiti vanasti hapupiima. Vähem rõõska piima, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja hapupiima rüübati tavaliselt pudru, kartuli või leiva kõrvale, piima lisati harvem ka putrudele ja suppidele keetmisel. Võid kasutati toiduks väga harva. Koort peaaegu ei tarvitatudki. Vaatamata piima ja piimatoodete tarbimise järsule kasvule viimase 150 aasta jooksul diagnoositakse aga osteoporoosi aina rohkem.6
-
Külaline
Eks suurem osa rahvast poolnäljas oli ja osad nälga ka surid. Hästi elasid ülikud aga needki olid suuresti välismaised. Seepärast nii vintsketeks olemegi arenenud.
-
Külaline
Eks oleneb ka, kui vanasti mõtled.
Söödi tõesti palju põllusaadusi, mida ise kasvatati. Liha enamasti soolati, sest muidu ei säilinud.
Kapsas, porgand, peet, kaalikas, kartul. Tomat ja kurk ilmselt tuli tükk maad hiljem.
Teravili oli ka põhiline. Söödi palju nisujahu ja rukkist. Küpsetati karaskit, leiba ja saia. Kui söök otsas oli, oli kört.
Aga vaat vanasti oli ka see, et polnud aega päev otsa kodus istuda, et suu matsuks ja füüsilibe koormus oli palju suurem, sest polnud autosid, millega trepist treppi sõita.
Aga toidulaua kohta küll öelda ei saa, et nii väga tervislikum oli. Lihtsalt muud keskkonnamõjutajad olid olemata.
Söödi tõesti palju põllusaadusi, mida ise kasvatati. Liha enamasti soolati, sest muidu ei säilinud.
Kapsas, porgand, peet, kaalikas, kartul. Tomat ja kurk ilmselt tuli tükk maad hiljem.
Teravili oli ka põhiline. Söödi palju nisujahu ja rukkist. Küpsetati karaskit, leiba ja saia. Kui söök otsas oli, oli kört.
Aga vaat vanasti oli ka see, et polnud aega päev otsa kodus istuda, et suu matsuks ja füüsilibe koormus oli palju suurem, sest polnud autosid, millega trepist treppi sõita.
Aga toidulaua kohta küll öelda ei saa, et nii väga tervislikum oli. Lihtsalt muud keskkonnamõjutajad olid olemata.
-
Külaline
Söömist enne nn kartuliaega on raske ette kujutada. Isegi tänapäeva kultuurhernes annab vähe saaki, põlduba natuke paremini. Läätsest ei tea. Aga et sellega mitu täiskasvanut+lastekari talve üle elaks. Viljalapikesed ka neil suurt saaki ilmselt ei andnud. Lisaks olid põua aastad, liigse vihma aastad. Kus nad naereid ja muid juurikaid üldse talvel säilitasid?
-
Külaline
Kapsaid hapendati. Hapendatud toidud säilisid jahedas keldris kuude kaupa, üle talve säilitamine polnud miski probleem. Kaunviljad kuivatati ja need täitsid kõhu pikemaks ajaks.
-
Külaline
Vanasti oli ju inimesi hõredalt, mis krdi pärast nad siia külma ja vaesesse kanti jäid, kas kuhugi lõuna poole ei andnud ennast sebida.
-
Külaline
Sest nad olid pärisorjad, mõisnike omandis. Kui ameerika ajalugu vaatad, siis neil põgenenud neegreid ajasid taga bounty hunters.Külaline kirjutas: ↑12 Nov 2025 21:35 Vanasti oli ju inimesi hõredalt, mis krdi pärast nad siia külma ja vaesesse kanti jäid, kas kuhugi lõuna poole ei andnud ennast sebida.
-
Külaline
Kui nüüd mitte minna tagasi pärisorjuse aega, mida keegi siin mainis (siis polnud eluiga ka väga pikk), aga jääda ikka oma vanavanemate ja eelmise sajandi piiresse, siis majade all olid üsna suured keldrid. Meil nii linnamajas kui ka talus. Lisaks maal ka maasse ehitatud kelder. Isegi juunis oli keldritest veel igasugu vilju võtta.Külaline kirjutas: ↑12 Nov 2025 18:56Kus nad naereid ja muid juurikaid üldse talvel säilitasid?
Rääkimata kõigist erineval moel konserveeritud viljadest - kurgid, kapsas, kõrvitsad, metsa- ja koduaia marjad, puuviljad, seened, mahlad.
-
Külaline
See on isegi mõnevõrra ohtlik, kui inimestel pole enam elementaarseid ellujäämisoskusi, sh kuidas toitu kasvatada, säilitada, töödelda. Puuküttega pliidid ja ahjud lõhutakse paljudes kohtades välja, keldrit kasutatakse kuurina ja aiandusest-põllundusest pole üldse aimu.
-
Külaline
Kui vana aega sa "vanasti" all täpsemalt mõtled?
Ma arvan, et siinse teema kontekstis pole mõtet rääkida 500 aasta tagustest aegadest ega söögilauast. Vaid võib täiesti lähtuda meie emade-vanaemade toitumisharjumustest, ehk siis jutt võiks olla aastatest umbes 1940-1990.
Põhiline pluss selle aja toidul oli naturaalsus. Sellel ajal ei lisatud toitudesse nii palju säilitusaineid nagu praegu. Liha oli liha, kala oli kala, kohupiim oli kohupiim ja juust oli juust. Meie pere sõi küll liha või lihatooteid iga päev. Lihakäntsakat laual küll iga päev polnud, aga miskit lihakraami lisati päeva põhitoidule alati, kasvõi vorstitükke köögiviljasupile. (Ja tollal oli vorst muide valmistatud lihast.)
Nüüd aga on kotletihakkliha asemel kotletisegu, kohupiima on sinna sisse segatud lisaainete tõttu mingi dessert ja juustu asemel on juustulaadne toode. Ostsin kord poest prae "Vanaema ahjurull" - aga see oli pärast ahjust võtmist rõvedalt ereroosa ja maitses nagu apteek. Ning vahukoore asemel täidetakse kondiitritooteid hoopis taimerasvast tehtud vale-vahukoorega. Maasikajogurt ei ole elu seeski näinud ühtegi maasikat, vaid seal on keemiline maasika lõhn ja värv. Eriti armastatud on tärklis, kuna tärklis paisub ja nii saab mahtu kasvatada. Suhkrut topitakse nüüd kõikjale, et peita tooraine viletsa kvaliteedi tõttu toidu halba maitset. Kusjuures see ei pruugi olla isegi õige suhkur, vaid hoopiski odav glükoosi-fruktoosisiirup, mida peetakse palju suuremaks kehakaalutõstjaks kui tavalist suhkrut.
Kõige tagatipuks - see vilets keemiat täis topitud solk, mida rahvale toidu nime all poodides müüakse, ei ole sugugi odav! Isegi sedasama n-ö tavalist toitu ostes paneb toidukorvi hind õhku ahmima.
Ma arvan, et siinse teema kontekstis pole mõtet rääkida 500 aasta tagustest aegadest ega söögilauast. Vaid võib täiesti lähtuda meie emade-vanaemade toitumisharjumustest, ehk siis jutt võiks olla aastatest umbes 1940-1990.
Põhiline pluss selle aja toidul oli naturaalsus. Sellel ajal ei lisatud toitudesse nii palju säilitusaineid nagu praegu. Liha oli liha, kala oli kala, kohupiim oli kohupiim ja juust oli juust. Meie pere sõi küll liha või lihatooteid iga päev. Lihakäntsakat laual küll iga päev polnud, aga miskit lihakraami lisati päeva põhitoidule alati, kasvõi vorstitükke köögiviljasupile. (Ja tollal oli vorst muide valmistatud lihast.)
Nüüd aga on kotletihakkliha asemel kotletisegu, kohupiima on sinna sisse segatud lisaainete tõttu mingi dessert ja juustu asemel on juustulaadne toode. Ostsin kord poest prae "Vanaema ahjurull" - aga see oli pärast ahjust võtmist rõvedalt ereroosa ja maitses nagu apteek. Ning vahukoore asemel täidetakse kondiitritooteid hoopis taimerasvast tehtud vale-vahukoorega. Maasikajogurt ei ole elu seeski näinud ühtegi maasikat, vaid seal on keemiline maasika lõhn ja värv. Eriti armastatud on tärklis, kuna tärklis paisub ja nii saab mahtu kasvatada. Suhkrut topitakse nüüd kõikjale, et peita tooraine viletsa kvaliteedi tõttu toidu halba maitset. Kusjuures see ei pruugi olla isegi õige suhkur, vaid hoopiski odav glükoosi-fruktoosisiirup, mida peetakse palju suuremaks kehakaalutõstjaks kui tavalist suhkrut.
Kõige tagatipuks - see vilets keemiat täis topitud solk, mida rahvale toidu nime all poodides müüakse, ei ole sugugi odav! Isegi sedasama n-ö tavalist toitu ostes paneb toidukorvi hind õhku ahmima.
-
Külaline
pole mõtet minna mingitesse iidsetesse aegadesse, vaataks parem nö nõuka-aega. Suurim vahe oli minumeelest selles, et kõik tehti nö nullist, ei mingeid valmistoite. Tooraine valik oli palju kitsam, aga see-eest ise kasvatatud. Praeguse aja suurim pahe on ju ülitöödeldud toit.
Väetiseid ja mürke kasutati koduaias ka, mäletan hästi neid kuuris haisvaid superfosfaate jm keemiatooteid. Teadlikkust üldse polnud...
Väetiseid ja mürke kasutati koduaias ka, mäletan hästi neid kuuris haisvaid superfosfaate jm keemiatooteid. Teadlikkust üldse polnud...
-
Külaline
Ise aiamaal kasvatades on puhtaim, mida praegusel ajal saavutada. Suurkasvatajad kasutavad paraku pestitsiide, isegi, kui pakendil ilutseb silt "öko". Skandinaavias päris mitmed sellega vahele jäänud.
-
Külaline
Alati selliste postituste juures mõtlen, et kui vanasti (linna)inimene ostis poest lihtsalt jahu (küpsetamiseks), lihtsalt kohupiima, lihtsalt toorest liha, lihtsalt hakkliha (kotlettide, pikkpoisi jms. tegemiseks), tavalist juustu jne. jne. - miks siis praegu inimene ei osta neid, vaid ostab selle asemel hoopis pooltooteid ja valmistooteid: hakklihasegu, kohupiimadesserti, juustulaadseid tooteid, valmis kondiitritooteid, liha-valmistooteid (näit. see mingi ahjrull), lisanditega/magustatud jogurteid ja siis hakkab hädaldama: "Seal on taimerasvad, maitse ja -lõhnaained, tärklis, suhkur ja glükoosi-fruktoosisiisrup!"Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 09:09 Kui vana aega sa "vanasti" all täpsemalt mõtled?
Põhiline pluss selle aja toidul oli naturaalsus. Sellel ajal ei lisatud toitudesse nii palju säilitusaineid nagu praegu. Liha oli liha, kala oli kala, kohupiim oli kohupiim ja juust oli juust. Meie pere sõi küll liha või lihatooteid iga päev. Lihakäntsakat laual küll iga päev polnud, aga miskit lihakraami lisati päeva põhitoidule alati, kasvõi vorstitükke köögiviljasupile. (Ja tollal oli vorst muide valmistatud lihast.)
Nüüd aga on kotletihakkliha asemel kotletisegu, kohupiima on sinna sisse segatud lisaainete tõttu mingi dessert ja juustu asemel on juustulaadne toode. Ostsin kord poest prae "Vanaema ahjurull" - aga see oli pärast ahjust võtmist rõvedalt ereroosa ja maitses nagu apteek. Ning vahukoore asemel täidetakse kondiitritooteid hoopis taimerasvast tehtud vale-vahukoorega. Maasikajogurt ei ole elu seeski näinud ühtegi maasikat, vaid seal on keemiline maasika lõhn ja värv. Eriti armastatud on tärklis, kuna tärklis paisub ja nii saab mahtu kasvatada. Suhkrut topitakse nüüd kõikjale, et peita tooraine viletsa kvaliteedi tõttu toidu halba maitset. Kusjuures see ei pruugi olla isegi õige suhkur, vaid hoopiski odav glükoosi-fruktoosisiirup, mida peetakse palju suuremaks kehakaalutõstjaks kui tavalist suhkrut.
Kõige tagatipuks - see vilets keemiat täis topitud solk, mida rahvale toidu nime all poodides müüakse, ei ole sugugi odav!
Alati tahaks selliste postituste peal küsida, et aga miks ei osa inimene siis: lihtsalt jahu, lihtsalt kohupiima, lihtsalt jogurtit, lihtsalt juustu, lihtsalt tooreid lihatükke - keelt, maksa, liha, lihatükke, hakkliha jne.? Ning ei hakka nendega siis kodus kokkama nagu vanasti: kottlettide jaoks võtab hakkliha, muna, paar leotatud saiaviilu, soola, pipra, sibula, vormib kotletid ja praeb need pannil ära; kooki küpsetab jahust/munast/suhkrust/vahukoorest; keedab sülti, hautab keelt, praeb maksa (ja võib teha ka maksakastet). Kohupiimadesserdiks segab kohupiimale hulka sügavkülmast võetus külmutatud maasikaid, sõstraid vms. (või kui ei ole, siis kasvõi ostab paki sügavkülmutatud maasikaid)? Võib teha ka saiavormi (saiakuubikud pima-munaseguga üle, õunatükke, ahju), riivleiva magustoitu kohupiimaga jne.
Samuti on poodides/turgudel jätkuvalt müügil kõik traditsioonilised köögiviljad: porgand, peet, kaalikas, peakapsas, nuikapsas, hapukapsas, kuivatatud hernes, odrakruup ja põlduba - täpselt nagu vanasti. Miks inimesed, kes tahavad "toitu nagu vanasti", siis ei osta ja ei kokka nendest?
Võib ju teha herne/oasuppi - leota ja keeda hernes/uba, ühepajatoitu, peedist ja hapukapsast mitmesuguseid suppe, hapukapsast jõhvika-hapukapsasaltit, porgandist ja kaalikast toorsalateid (natuke haput mahla, näit. punasesõstra mahla peale - kui endal ei ole, võib k alinnainimene selle epudelikese punasesõstramahla mõnelt marjatalunikult osta) jne. jne. Või osta kartulit ja kruupe - tee mulgi putru, näiteks.
Aga inimene ostab selle asemel tänapäevaseid pool- ja valmistooteid. Ja kurdab: "Ei. ei ole see, mis vanasti".
Jah, loomulikult on valmis- ja pooltooteid mugavam tarbida. Aga ega vanasti toidutegemine polnudki selliene, et ostan poest midagi ja viskan korra ahju/pannile. Ei - tuli ise kotletitainast segada, koogitainast segada, kartuliputru tampida, juurvilju pesta ja koorida, herneid, (hapu)kapsaid/peete/kruupe keeta, porgandit/kaalikat riivida... Magustoidud tuli samti ise teha (saiavorm, leivasupp, kohupiim-riivleib) - ise tükeldada, riivida, segada...
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot] ja 7 külalist