Eesti iive jääbki langema kuni ei saada aru ->

[Külaline]

Mis ma siis rääkisin: https://majandus.postimees.ee/8464459/m ... vaiksemaks

[Külaline]

Ehitati, aga mitte sellistesse üksildatesse paikadesse, kus naabreid ümberringi ei olnud. Hajaasutusele vaadati sel ajal kui igandile, mida püüti likvideerida. Nõukaaja mentaliteet oli kolhoosirahvas keskustesse kokku koondada, et majandamine oleks lihtsam. Ebamõistlik oleks olnud üksteisest väga eraldi seisvatesse eramajadesse elektrit ja vett vedada. Ehitati tüüperamuid, mille projekteerimine oli odavam, ja paigutati need ühte ritta või gruppi olemasolevate trasside äärde. Äärmisel juhul võidi mõni tühjaks jäänud maja üles kõpitseda, kui see polnud veel maaparanduse käigus buldooseriga kokku lükatud.

Aga ongi mõistlik kui inimesed elavad koos, siis on odavam majandada. Suur rumalus on minna kuhugi metsa elama, häirida loomi ja siis transpordile kulutada palju raha. Nõukaajal inimestel autosid eriti ei olnud, ei saanudki kaugele elama minna. Elasid kaugel vanainimesed Vabariigi ajast, sest neil olid kunagi põllumaad. Aga ka Ameerikas ehitati 50-70ndatel tüüpindividuaalmaju. Terved kvartalid ühesuguseid väikemaju täis. Eramajad Eestis nõukaajal tohtisid olla kindla suurusega ja krunt oli ka hästi pisike. Sellised olid seadused ja materjalide valik oli kitsuke ja midagi uhket teha ei saanud nii nagu täna saab.

Sõjaajal ei pommitatud ainult linnasid, samuti purustati ja põletati maha palju maal olevaid maju. Pärast sõda läks kibedaks hoonete ehitamiseks. Vabariigi aegseid talusid väga järgi ei jäänud peale sõda.

Häirida loomi?! Sa ei häiri loomi? Vegan? Miks loomapidajad häirivad loomi ja inimesed söövad liha?

[Külaline]

Jah, kolhoosid ehitasid inimestele maju, kuid see toimus peamiselt hilisemal nõukogude perioodil. Siin on peamised aspektid: Kolhoosikeskused ja kortermajad: Tugevamad kolhoosid ehitasid oma töötajatele (kolhoosnikutele) kortermaju, ridamaju ja ka individuaalelamuid, et meelitada maale tööjõudu ja parandada elamistingimusi.

Lihula kandis on see maja. Ei ole metsa sees üksikus kohas, on ilusti tee ääres ja töökoht oli ka lähedal. Aga naabermajad pole kõrval, on nii 100m kaugusel. Ei vahi oma aknast naabri aknasse nagu nüüd. Igati hea tellistest maja on.

[Külaline]

Raul Eamets viksis mu pealt maha:

https://arileht.delfi.ee/artikkel/12057 ... HVldWYwJye

[Külaline]

Raul Eamets viksis mu pealt maha:

Ei usu.

[Külaline]

Raul Eamets viksis mu pealt maha:

Ei usu.

Kui ei viksinud, siis päev peale mu postitust tuli oma looga lagedale. Vaatas, et rahvas hakkab ise ärkama muidu.

[Nõiamoor]

Mina toetan oma täisealist õppivat ja osalise koormusega töötavat last veidi ja pensionärist isa (ema on surnud ja õdesid-vendi mul ei ole), kes on lihtsalt kehv majandaja. Samas maakoht ja paraku tema tervisliku seisundi juures tuleb autot ka pidada. Enda esimese kinnisvara ostsin pool aastat tagasi, seni elasin kas mehe omas või üürikas. Kui ma oleksin teise lapse saanud, siis tema oleks vanuses 10-18 tõenäoliselt, aga rasedused katkesid ning hiljem ei olenud enam suhet, kuhu laps saada.

[Külaline]

Raul Eametsa artiklid on kõik sisuturundus. Ta turundab oma BigBanka kus ta töötab ja samas on ta ka Isamaa liige. BigBank on väga kliendivaenulik pank ja tema artiklid on majanduslikult rumalad. Aga Isamaa liikmena saab ta ennast ajakirjanduses turundada ilma sildita Sisuturundus.

[Külaline]

Raul Eametsa artiklid on kõik sisuturundus. Ta turundab oma BigBanka kus ta töötab ja samas on ta ka Isamaa liige. BigBank on väga kliendivaenulik pank ja tema artiklid on majanduslikult rumalad. Aga Isamaa liikmena saab ta ennast ajakirjanduses turundada ilma sildita Sisuturundus.

Hmm ja delfid lähevad siis ka õnge ilma ajukeermeid liigutamata, uudis oli ju delfi esiuudis, mitte ainult Postimehes.

[Külaline]

Hmm ja delfid lähevad siis ka õnge ilma ajukeermeid liigutamata, uudis oli ju delfi esiuudis, mitte ainult Postimehes.

Neil kogu aeg sisu vaja ja kui keegi kirjutab mingi vähemalt pool-asjalikuna tunduva arvamusartikli, läheb see loosi.

[Külaline]

Minu meelest on põhiline probleem selles, et poliitikud arvavad, et iibekriisi lahendamiseks piisab üksnes toetuste tõstmisest. Mõttelaiskus ei luba neil vaadata suuremat pilti.

Samal ajal vingutakse, et noored on mugavad ja ei taha lastega oma mugavat elu rikkuda. Selle asemel, et üritada muuta noorte inimeste mõttemaailma, tuleks riigil (poliitikutel) leppida uue mõttemalliga ja mõelda, mida need mugavad noored päriselt vajavad, et neil tekiks tunne, et lapse saamine ei riku nende elu ära. Mis oleks kui hakkaks mõtlema, mida teha, et laste kasvatamine oleks vanematele mugavam?

Mina sünnitasin oma esimese lapse 29-aastaselt. Minu lähiringi tuttavate hulgas on 2 naist, kes on alustanud laste saamist minust nooremalt. Nendest 1 teadis, et tal on haiguse tõttu viljakusprobleem ja alustas IVFiga juba 24-selt. Ülejäänud on kõik sünnitanud oma esimese lapse 30+ vanuses, mõni ka alles 35+ vanuses. Kui te mult küsite, mida oleks saanud riik teha, et meie lapsed oleks varem sündinud, siis vähemalt minu aus vastus on, et mitte midagi.

Küll aga võin ma ütelda, mis on vähendanud märkimisväärselt meie peredesse sündinud laste hulka: vanemahüvitise seadus. Vanemahüvitis on iseenesest väga hea meede, et soodustada laste sündimist - teadmine, et pere sissetulekud lapse saamisel ei vähene, lisab märkimisväärselt kindlustunnet edasise hakkamasaamise osas. Samas on minu tuttavate hulgas oi kui palju teisi ja kolmandaid lapsi, kes on just selle seaduse olemuse tõttu sündimata jäänud. Nimelt, kui laste vahe ei jää riigi poolt ettenähtud vanusevahemikku (alguses 2,5 ja hiljem 3 aastat), siis on vanemahüvitis järgmisele lapsele üliväike. Kuna minu tutvusringkonnas on lapsed sündinud pigem keskmiselt vanematele emadele, siis see rasestumine alati lihtsalt ei õnnestunud nõutud ajavahemikus. Tuli minna enne järgmise lapse saamist tööle, aga enne seda oli veel vaja olemasolev laps panna lasteaeda, aga lasteaiakohtagi polnud. See kõik lükkas järgmise rasestumise muudkui edasi, vanus muudkui kasvas ja tõenäosus õnnestuda muudkui vähenes. Ja kui eesmärk ei olnud saada kindlasti palju lapsi, siis olles juba tööle tagasi läinud, ei tulnud ka otsus uuesti järgmise lapse saamisega alustada alati mitte esimesel võimalusel vaid lähtuvalt sellest, kas äkki on vaja oodata ära ametikõrgendus või hoopis kolida või pikemal reisil käia.
Kui see laste vanusevahe arvestus ei oleks nii jäik, vaid näiteks väheneks astmeliselt või võtaks 2. ja 3. jne lapse puhul arvesse lühemat kui 12 kuulist perioodi, siis ei jääks rasestumise üritamisesse nii pikka vahet.

[Külaline]

Küll aga võin ma ütelda, mis on vähendanud märkimisväärselt meie peredesse sündinud laste hulka: vanemahüvitise seadus.

Jep, sama siin. Minu laste vahe on seetõttu 7 aastat. Kuigi mitte 100% ainult seetõttu. Esimene laps oli mul äärmiselt nõudlik, aktiivne ja tundliku närvisüsteemiga ning temaga oli mitme "normaalse" lapse jagu tegemist. Paraku jah, sellise väikelapse juurde ei suutnud ise lihtsalt enda jaksu tõttu kohe uut last saada. Kuigi soov oli kindlalt vähemalt kaks, et oleks õde-vend. Kolmandat poleks mina keeruliste raseduste tõttu ilmselt ühegi nipiga saanud, aga see selleks.

[Külaline]

Minu meelest on põhiline probleem selles, et poliitikud arvavad, et iibekriisi lahendamiseks piisab üksnes toetuste tõstmisest. Mõttelaiskus ei luba neil vaadata suuremat pilti.

Samal ajal vingutakse, et noored on mugavad ja ei taha lastega oma mugavat elu rikkuda. Selle asemel, et üritada muuta noorte inimeste mõttemaailma, tuleks riigil (poliitikutel) leppida uue mõttemalliga ja mõelda, mida need mugavad noored päriselt vajavad, et neil tekiks tunne, et lapse saamine ei riku nende elu ära. Mis oleks kui hakkaks mõtlema, mida teha, et laste kasvatamine oleks vanematele mugavam?

Mina sünnitasin oma esimese lapse 29-aastaselt. Minu lähiringi tuttavate hulgas on 2 naist, kes on alustanud laste saamist minust nooremalt. Nendest 1 teadis, et tal on haiguse tõttu viljakusprobleem ja alustas IVFiga juba 24-selt. Ülejäänud on kõik sünnitanud oma esimese lapse 30+ vanuses, mõni ka alles 35+ vanuses. Kui te mult küsite, mida oleks saanud riik teha, et meie lapsed oleks varem sündinud, siis vähemalt minu aus vastus on, et mitte midagi.

Küll aga võin ma ütelda, mis on vähendanud märkimisväärselt meie peredesse sündinud laste hulka: vanemahüvitise seadus. Vanemahüvitis on iseenesest väga hea meede, et soodustada laste sündimist - teadmine, et pere sissetulekud lapse saamisel ei vähene, lisab märkimisväärselt kindlustunnet edasise hakkamasaamise osas. Samas on minu tuttavate hulgas oi kui palju teisi ja kolmandaid lapsi, kes on just selle seaduse olemuse tõttu sündimata jäänud. Nimelt, kui laste vahe ei jää riigi poolt ettenähtud vanusevahemikku (alguses 2,5 ja hiljem 3 aastat), siis on vanemahüvitis järgmisele lapsele üliväike. Kuna minu tutvusringkonnas on lapsed sündinud pigem keskmiselt vanematele emadele, siis see rasestumine alati lihtsalt ei õnnestunud nõutud ajavahemikus. Tuli minna enne järgmise lapse saamist tööle, aga enne seda oli veel vaja olemasolev laps panna lasteaeda, aga lasteaiakohtagi polnud. See kõik lükkas järgmise rasestumise muudkui edasi, vanus muudkui kasvas ja tõenäosus õnnestuda muudkui vähenes. Ja kui eesmärk ei olnud saada kindlasti palju lapsi, siis olles juba tööle tagasi läinud, ei tulnud ka otsus uuesti järgmise lapse saamisega alustada alati mitte esimesel võimalusel vaid lähtuvalt sellest, kas äkki on vaja oodata ära ametikõrgendus või hoopis kolida või pikemal reisil käia.
Kui see laste vanusevahe arvestus ei oleks nii jäik, vaid näiteks väheneks astmeliselt või võtaks 2. ja 3. jne lapse puhul arvesse lühemat kui 12 kuulist perioodi, siis ei jääks rasestumise üritamisesse nii pikka vahet.

Õudne lugemine, kui mõelda, et neid kindlasse vahemikku mitte mahtuvaid lapsi võidi sel juhul ka aborteerida. Eestis 3000+ aborti aastas. Ju ikka tehti ära neid ka ja riik ei saa aru näed. Üldse igasugu ajavahemiku kehtestamised sellise loomingulise protsessi juures nagu lapsed, nende vanused ja vh vahemik on täiesti saatanast.

[Külaline]

Õudne lugemine, kui mõelda, et neid kindlasse vahemikku mitte mahtuvaid lapsi võidi sel juhul ka aborteerida. Eestis 3000+ aborti aastas.

Eestis tehakse ülivähe aborte, kuna naiste teadlikkus ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus on väga kõrgel tasemel.

[Külaline]

Küll aga võin ma ütelda, mis on vähendanud märkimisväärselt meie peredesse sündinud laste hulka: vanemahüvitise seadus.

Jep, sama siin. Minu laste vahe on seetõttu 7 aastat. Kuigi mitte 100% ainult seetõttu. Esimene laps oli mul äärmiselt nõudlik, aktiivne ja tundliku närvisüsteemiga ning temaga oli mitme "normaalse" lapse jagu tegemist. Paraku jah, sellise väikelapse juurde ei suutnud ise lihtsalt enda jaksu tõttu kohe uut last saada. Kuigi soov oli kindlalt vähemalt kaks, et oleks õde-vend. Kolmandat poleks mina keeruliste raseduste tõttu ilmselt ühegi nipiga saanud, aga see selleks.

Kui sa jaksu pärast ei teinud teist last, siis kust pagana päralt siit see "jep, sama siin" välja tuleb? Sa ei jätnud ju "vanemahüvitise seaduse pärast" last tegemata, vaid jaksu pärast.

[Külaline]

Õudne lugemine, kui mõelda, et neid kindlasse vahemikku mitte mahtuvaid lapsi võidi sel juhul ka aborteerida. Eestis 3000+ aborti aastas.

Eestis tehakse ülivähe aborte, kuna naiste teadlikkus ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus on väga kõrgel tasemel.

Ülivähe ei saa just väita, kuid enamus aborte on medikamentoossed ehk tabletiabordid väga varases raseduse staadiumis ning mingist lapsest või isegi lootest rääkimine on sealjuures kohatu. See näeb välja nagu tavalised vererohked päevad.

[Külaline]

Sa ei jätnud ju "vanemahüvitise seaduse pärast" last tegemata, vaid jaksu pärast.

Siiski ka seaduse pärast. Muidu oleks ehk laste vahe olnud 4 aastat. Aga pole hullu, vahepeal sai tööd tehtud ja VH ülempiir kasvas ka kenasti, nii et sain oma 2,5 keskmist Eesti palka jälle kenasti kätte.

Siit veel teinegi nüanss: see 3 aasta piirang võib tegelikult lõpuks riigile kallimaks osutuda.

[Külaline]

Raul Eamets viksis mu pealt maha:

Ei usu.

Kui ei viksinud, siis päev peale mu postitust tuli oma looga lagedale. Vaatas, et rahvas hakkab ise ärkama muidu.

Kindel see, et Eamets käib iga päev siin kontrollimas, ega sa mõnda tema mõtet pole kirja pannud ja kui oled, siis kohe teeb artikli, et esimene olla. Ja muidugi teeb seda kogu Eesti juhtiv meedia ja ajakirjanikkond - ikka sinu mõtteid püüavad.

[Külaline]

Sa ei jätnud ju "vanemahüvitise seaduse pärast" last tegemata, vaid jaksu pärast.

Siiski ka seaduse pärast. Muidu oleks ehk laste vahe olnud 4 aastat. Aga pole hullu, vahepeal sai tööd tehtud ja VH ülempiir kasvas ka kenasti, nii et sain oma 2,5 keskmist Eesti palka jälle kenasti kätte.

Siit veel teinegi nüanss: see 3 aasta piirang võib tegelikult lõpuks riigile kallimaks osutuda.

Aga mis probleem sellega on, miks ei või vahepeal tööd teha laste vahel? Ma ei saanud aru, kus see probleemikoht siin on või kuidas see takistab lapsesaamist.

[Külaline]

Aga mis probleem sellega on, miks ei või vahepeal tööd teha laste vahel? Ma ei saanud aru, kus see probleemikoht siin on või kuidas see takistab lapsesaamist.

Aga loe siis eestpoolt, kuidas laste saamist alustatakse tänapäeval sageli 30+ aasta vanuses ja kui jääb pikk vahe, ei pruugi puhtalt vanuse tõttu enam teistki last tulla.