Ei mäleta, et mina siin taolist juttu enne ajanud oleks. Kui aga sarnaseid jutte siin ennegi on räägitud, siis ehk tasuks mõelda, miks see nii on.Guest kirjutas: ↑05 Mai 2025 21:48Sa oled siin ennegi taolist juttu ajada. Mitte psühholoogi nõuanded pole eluvõõrad, vaid inimese ootused talle pole adekvaatsed. Ega see psühholoog ei tule sinu probleeme lahendama, lapsehoidusid otsima vms. Iga spetsialist jääb ikka oma liistude juurde. Kui inimene vajab sotsiaalabi, ei saa oma eluga hakkama, siis pöördugu sotsiaaltöötaja poole. Enne kui baasvajadused pole rahuldatud, ei ole psühholoogi juures midagi teha. Tema ei tule sulle raha pihku pistma, et sa saaksid endale abilisi palgata.Guest kirjutas: ↑05 Mai 2025 21:07Ei ole see, kellele vastad, aga igasugune abi ei olegi abi. Nii mõnigi kord on psühholoogi nn nõuanded kaunis eluvõõrad ega töötagi päris inimeste peal. Või siis saadetakse inimene psühholoogi juurde, kui tema tegelikud probleemid on hoopis mujal.Guest kirjutas: ↑04 Mai 2025 22:54
Mida sa vaidled nüüd, kas sa ise saad sellest aru. Mulle öeldi, mida teha, aga ma ei teinud. Kas saab veel lihtsamini öelda, Saan aru, et sa soovid lihtsalt jaurata ja psühholooge maha teha, aga mida nemad saavad teha, kui inimene pole valmis räägitut vastu võtma ega nõuandeid jälgima. Tema ei saa vägisi kellegi elu muuta.
Näide. Sõbrannal on kolm väikest last, keskmine neist raske puudega. Väsimus oli hull. Läks ja kurtis muret KOV sotsiaaltöötajale. Too soovitas, et mingu sõbranna psühholoogi juurde. No läks siis, aga ei näinud sel mitte mingit kasu. Kolm last nõudsid ikka samamoodi tähelepanu ja puudega laps jäi ikka endiselt puudega lapseks ju. Tegelikult muutis psühholoogi juures käimine olukorra kogunisti hullemaks, kuna sõbranna pidi oma psühholoogil-istumiste ajaks leidma ju lapsehoidja, sh sellele puudega lapsele veel eriliste oskustega hoidja, ja tollele päris prisket palka maksma. Seega sai psühholoogil käimistest üksnes lisastressiallikas, kasu oli null. Tegelikult oleks sõbranna vajanud KOV-ist psühholoogi asemel hoopiski koduabi, võimalusi puudega laps spetsiaalsesse lastehoidu paigutada vms. Seda ta ei saanud.
Ja tegelikult tuleks seda juttu rääkida hoopis sotsiaaltöötajale, kes tõelise abi asemel inimese psühholoogi juurde saadab, kas pole?