Kooli sissesaamise pinge

[Külaline]

Alati on võimalus minna E-gümnaasiumisse, õppida seal edukalt ja seejärel on kõik teed valla. Muidugi nõuab see majanduslikke võimalusi ja distsipliini, aga neil andekamatel seda piisab. Minu laps ja tema sõbrad lõpetasid pandeemia ajal, ühest küljest jäid põhikooli lõpueksamid ära, aga järgnev kooli-koju solgutamine tekitas paljudel liigset stressi ja paljud läksidki üle e-gümnaasiumisse. Neil, keda tean, on väga edukas karjääriareng olnud, kes ülikoolis, kes juba sealtki edasi õppimas.

Töötasin kunagi e-gümnaasiumis ja ei jäänud muljet, et seal mingid maru andekad õpiksid. Mõni targem oli, aga suuremal osal olid ikka mingid probleemid, miks nad selle õppevormi valisid. Suuremal enamusel jäid seal ikka teadmised nõrgemaks, kui tavagümnaasiumi tase on. Ka koroonaaeg näitas, et e-õpe pole efektiivne, riigieksamite tulemused matemaatikas langesid väga palju pärast seda.

Mis teadmiste tasemesse puutub, ma ei tea mis tasemest me varsti üldse räägime. Pidevalt kuulen, kuidas koduseid ülesandeid tehakse AI abil, kontrolltöödeks õpitakse nn selleks korraks, järgmisel päeval on kõik unustatud ja see iseseisev probleemilahendus hakkab vist üldse ära kaduma. Kuskil oli üks EU uuring, juba mitu aastat tagasi tehtud, kus tuli välja, et meie lapsed õpivad fakte, aga pärast täiskasvanuna ei oska õpitud elus kasutada. Mis ütleb, et õpitut ei seostata piisavalt tegeliku eluga. Ei teagi, kuidas seda haridussüsteemi oleks kõige õigem reformima hakata. Selge on see, et viimase 10 aasta jooksul on info hankimise ja tarbimise viisid kardinaalselt muutunud.

Pidev kurtmine "õpilased õpivad faktid ära, aga ei mõista, kuidas on see seotud eluga" hämmastab mind kõige rohkem.

Jah, 80.-tel olid õpikud (näit. bioloogia või füüsika) sageli sellised, et peatükis oli teadlase portree, pikk mustvalge tekst, mis kirjeldas teadlase tähtsat katset ja selle tulemusi, mustvalge joonis kõrval -ja kõik. Tõsised ja täiskasvanulikud - mitte kuigi noortepärased. Õpetajad, nii ja naa - mõni entusiastlikum õpetaja tõi seoseid reaaleluga, aga küllalt oli ka neid, kes terve tunni ainult definitsioonide dikteerimisega sisustasid.

Nüüd pole enam ammu sellseid "kuivi" õpikuid - kõik on värviline, liigendatud, et oleks paremni haaratav, värvilised fotod juures jms. Õpikute autorid ja õpetajad pingutavad naba paigast, et seostada teemasid eluga. Samuti on mingi seose ununemisel (kuidas see eluga seotud oli?) võimalik väga kiiresti mälu värskendada - paar klikki. Aga õpilased juskui ikka ei oska mitte midagi eluga seostada...

Ilmselt siiski ühiskondlik taust mõjutab - et raha teenida on võimalik ka muud moodi kui palju füüsikat õppides (ja pärast näit. inseneriks hakates). Paljudest ainetest libisetakse üle ja õpitakse täpselt nii palju, et normaalse hinde peale tehtud saada. Lihtsalt ükskõiksus. Aga süüdi on justkui ikka haridussüsteem...

[Külaline]

Alati on võimalus minna E-gümnaasiumisse, õppida seal edukalt ja seejärel on kõik teed valla. Muidugi nõuab see majanduslikke võimalusi ja distsipliini, aga neil andekamatel seda piisab. Minu laps ja tema sõbrad lõpetasid pandeemia ajal, ühest küljest jäid põhikooli lõpueksamid ära, aga järgnev kooli-koju solgutamine tekitas paljudel liigset stressi ja paljud läksidki üle e-gümnaasiumisse. Neil, keda tean, on väga edukas karjääriareng olnud, kes ülikoolis, kes juba sealtki edasi õppimas.

Töötasin kunagi e-gümnaasiumis ja ei jäänud muljet, et seal mingid maru andekad õpiksid. Mõni targem oli, aga suuremal osal olid ikka mingid probleemid, miks nad selle õppevormi valisid. Suuremal enamusel jäid seal ikka teadmised nõrgemaks, kui tavagümnaasiumi tase on. Ka koroonaaeg näitas, et e-õpe pole efektiivne, riigieksamite tulemused matemaatikas langesid väga palju pärast seda.

Mis teadmiste tasemesse puutub, ma ei tea mis tasemest me varsti üldse räägime. Pidevalt kuulen, kuidas koduseid ülesandeid tehakse AI abil, kontrolltöödeks õpitakse nn selleks korraks, järgmisel päeval on kõik unustatud ja see iseseisev probleemilahendus hakkab vist üldse ära kaduma. Kuskil oli üks EU uuring, juba mitu aastat tagasi tehtud, kus tuli välja, et meie lapsed õpivad fakte, aga pärast täiskasvanuna ei oska õpitud elus kasutada. Mis ütleb, et õpitut ei seostata piisavalt tegeliku eluga. Ei teagi, kuidas seda haridussüsteemi oleks kõige õigem reformima hakata. Selge on see, et viimase 10 aasta jooksul on info hankimise ja tarbimise viisid kardinaalselt muutunud.

Pidev kurtmine "õpilased õpivad faktid ära, aga ei mõista, kuidas on see seotud eluga" hämmastab mind kõige rohkem.

Jah, 80.-tel olid õpikud (näit. bioloogia või füüsika) sageli sellised, et peatükis oli teadlase portree, pikk mustvalge tekst, mis kirjeldas teadlase tähtsat katset ja selle tulemusi, mustvalge joonis kõrval -ja kõik. Tõsised ja täiskasvanulikud - mitte kuigi noortepärased. Õpetajad, nii ja naa - mõni entusiastlikum õpetaja tõi seoseid reaaleluga, aga küllalt oli ka neid, kes terve tunni ainult definitsioonide dikteerimisega sisustasid.

Nüüd pole enam ammu sellseid "kuivi" õpikuid - kõik on värviline, liigendatud, et oleks paremni haaratav, värvilised fotod juures jms. Õpikute autorid ja õpetajad pingutavad naba paigast, et seostada teemasid eluga. Samuti on mingi seose ununemisel (kuidas see eluga seotud oli?) võimalik väga kiiresti mälu värskendada - paar klikki. Aga õpilased juskui ikka ei oska mitte midagi eluga seostada...

Ilmselt siiski ühiskondlik taust mõjutab - et raha teenida on võimalik ka muud moodi kui palju füüsikat õppides (ja pärast näit. inseneriks hakates). Paljudest ainetest libisetakse üle ja õpitakse täpselt nii palju, et normaalse hinde peale tehtud saada. Lihtsalt ükskõiksus. Aga süüdi on justkui ikka haridussüsteem...

[Külaline]

Jah, 80.-tel olid õpikud (näit. bioloogia või füüsika) sageli sellised, et peatükis oli teadlase portree, pikk mustvalge tekst, mis kirjeldas teadlase tähtsat katset ja selle tulemusi, mustvalge joonis kõrval -ja kõik. Tõsised ja täiskasvanulikud - mitte kuigi noortepärased. Õpetajad, nii ja naa - mõni entusiastlikum õpetaja tõi seoseid reaaleluga, aga küllalt oli ka neid, kes terve tunni ainult definitsioonide dikteerimisega sisustasid.

Nüüd pole enam ammu sellseid "kuivi" õpikuid - kõik on värviline, liigendatud, et oleks paremni haaratav, värvilised fotod juures jms. Õpikute autorid ja õpetajad pingutavad naba paigast, et seostada teemasid eluga. Samuti on mingi seose ununemisel (kuidas see eluga seotud oli?) võimalik väga kiiresti mälu värskendada - paar klikki. Aga õpilased juskui ikka ei oska mitte midagi eluga seostada...

Koristasin just lapsepolvekodu keldrit ja sealt tuli valja hiiglaslik kastitais noukaaegseid opikuid, 80ndate algusest.
Kunagi tirisin need kooli raamatukogust maha kantud opikud vaga suure vaevaga koju. Näitasin lastele nende klassile vastavaid raamatuid: palun, selliste opikute jargi oppisin mina (laksin kooli 1983). Õpikud kadusid kiiresti laste tubadesse, üheksandik, kellel matemaatika erakordselt raske, ütles, et vanas mata-opikus on palju paremini ja lihtsamini lahti seletatud.

[Külaline]

Jah, 80.-tel olid õpikud (näit. bioloogia või füüsika) sageli sellised, et peatükis oli teadlase portree, pikk mustvalge tekst, mis kirjeldas teadlase tähtsat katset ja selle tulemusi, mustvalge joonis kõrval -ja kõik. Tõsised ja täiskasvanulikud - mitte kuigi noortepärased. Õpetajad, nii ja naa - mõni entusiastlikum õpetaja tõi seoseid reaaleluga, aga küllalt oli ka neid, kes terve tunni ainult definitsioonide dikteerimisega sisustasid.

Nüüd pole enam ammu sellseid "kuivi" õpikuid - kõik on värviline, liigendatud, et oleks paremni haaratav, värvilised fotod juures jms. Õpikute autorid ja õpetajad pingutavad naba paigast, et seostada teemasid eluga. Samuti on mingi seose ununemisel (kuidas see eluga seotud oli?) võimalik väga kiiresti mälu värskendada - paar klikki. Aga õpilased juskui ikka ei oska mitte midagi eluga seostada...

Koristasin just lapsepolvekodu keldrit ja sealt tuli valja hiiglaslik kastitais noukaaegseid opikuid, 80ndate algusest.
Kunagi tirisin need kooli raamatukogust maha kantud opikud vaga suure vaevaga koju. Näitasin lastele nende klassile vastavaid raamatuid: palun, selliste opikute jargi oppisin mina (laksin kooli 1983). Õpikud kadusid kiiresti laste tubadesse, üheksandik, kellel matemaatika erakordselt raske, ütles, et vanas mata-opikus on palju paremini ja lihtsamini lahti seletatud.

Vedas 80.ndatel, meie saime 90.ndatel õpikuid kasutada sageli ainult tunnis ja siis ka kahepeale.

[Külaline]

Töötasin kunagi e-gümnaasiumis ja ei jäänud muljet, et seal mingid maru andekad õpiksid. Mõni targem oli, aga suuremal osal olid ikka mingid probleemid, miks nad selle õppevormi valisid. Suuremal enamusel jäid seal ikka teadmised nõrgemaks, kui tavagümnaasiumi tase on. Ka koroonaaeg näitas, et e-õpe pole efektiivne, riigieksamite tulemused matemaatikas langesid väga palju pärast seda.

Mis teadmiste tasemesse puutub, ma ei tea mis tasemest me varsti üldse räägime. Pidevalt kuulen, kuidas koduseid ülesandeid tehakse AI abil, kontrolltöödeks õpitakse nn selleks korraks, järgmisel päeval on kõik unustatud ja see iseseisev probleemilahendus hakkab vist üldse ära kaduma. Kuskil oli üks EU uuring, juba mitu aastat tagasi tehtud, kus tuli välja, et meie lapsed õpivad fakte, aga pärast täiskasvanuna ei oska õpitud elus kasutada. Mis ütleb, et õpitut ei seostata piisavalt tegeliku eluga. Ei teagi, kuidas seda haridussüsteemi oleks kõige õigem reformima hakata. Selge on see, et viimase 10 aasta jooksul on info hankimise ja tarbimise viisid kardinaalselt muutunud.

Pidev kurtmine "õpilased õpivad faktid ära, aga ei mõista, kuidas on see seotud eluga" hämmastab mind kõige rohkem.

Jah, 80.-tel olid õpikud (näit. bioloogia või füüsika) sageli sellised, et peatükis oli teadlase portree, pikk mustvalge tekst, mis kirjeldas teadlase tähtsat katset ja selle tulemusi, mustvalge joonis kõrval -ja kõik. Tõsised ja täiskasvanulikud - mitte kuigi noortepärased. Õpetajad, nii ja naa - mõni entusiastlikum õpetaja tõi seoseid reaaleluga, aga küllalt oli ka neid, kes terve tunni ainult definitsioonide dikteerimisega sisustasid.

Nüüd pole enam ammu sellseid "kuivi" õpikuid - kõik on värviline, liigendatud, et oleks paremni haaratav, värvilised fotod juures jms. Õpikute autorid ja õpetajad pingutavad naba paigast, et seostada teemasid eluga. Samuti on mingi seose ununemisel (kuidas see eluga seotud oli?) võimalik väga kiiresti mälu värskendada - paar klikki. Aga õpilased juskui ikka ei oska mitte midagi eluga seostada...

Ilmselt siiski ühiskondlik taust mõjutab - et raha teenida on võimalik ka muud moodi kui palju füüsikat õppides (ja pärast näit. inseneriks hakates). Paljudest ainetest libisetakse üle ja õpitakse täpselt nii palju, et normaalse hinde peale tehtud saada. Lihtsalt ükskõiksus. Aga süüdi on justkui ikka haridussüsteem...

Tegelikult ju ongi. Haruharva kohta last, kellel ongi sügavam huvi õppimise vastu, regelina siis tegemist kitsama huviga -tahan saada lenduriks, vaalauurijaks vm. Üldiselt käiakse koolis, sest peab, õpitakse, et saada häid hindeid (heal juhul) ja ikka see peab. Alles täiskasvanuna tuleb arusaamine ja vajadus -mida ma tahan õppida, mis amet mind tegelikult huvitab jne. Seega haridussüsteem peab looma eeldused, et selle pean õppima käigus ka tegelikult teadmisi tekib.
Näiteks - minu laps oli püsimatu, ei olnud kerge süveneda, kui õpetaja ei meeldinud või teema igav. Aga hinded olid olulised. Seega tegin ma talle kontrolltöödeks kokkuvõtlikud konspektid ja lünkteksid harjutamiseks. See polnud enam nii igav ja nii harjutades sai alati hea tulemuse. Lünktekstide idee sain omakorda sõbrannalt, kes töötab Soomes õpetajana ja on seda kaua edukalt kasutanud.
Ehk siis, eesmärk peaks olema leidlik ja loov õpetamine, millega saab palju paremaid tulemusi. Õnnetuseks pole see väga levinud iseloomutüüp õpetajate hulgas. Saab olema huvitav näha, kuidas AI õppeprotsessi olemust muutma hakkab.

[iiR]

Töötasin kunagi e-gümnaasiumis ja ei jäänud muljet, et seal mingid maru andekad õpiksid. Mõni targem oli, aga suuremal osal olid ikka mingid probleemid, miks nad selle õppevormi valisid. Suuremal enamusel jäid seal ikka teadmised nõrgemaks, kui tavagümnaasiumi tase on. Ka koroonaaeg näitas, et e-õpe pole efektiivne, riigieksamite tulemused matemaatikas langesid väga palju pärast seda.

Mis teadmiste tasemesse puutub, ma ei tea mis tasemest me varsti üldse räägime. Pidevalt kuulen, kuidas koduseid ülesandeid tehakse AI abil, kontrolltöödeks õpitakse nn selleks korraks, järgmisel päeval on kõik unustatud ja see iseseisev probleemilahendus hakkab vist üldse ära kaduma. Kuskil oli üks EU uuring, juba mitu aastat tagasi tehtud, kus tuli välja, et meie lapsed õpivad fakte, aga pärast täiskasvanuna ei oska õpitud elus kasutada. Mis ütleb, et õpitut ei seostata piisavalt tegeliku eluga. Ei teagi, kuidas seda haridussüsteemi oleks kõige õigem reformima hakata. Selge on see, et viimase 10 aasta jooksul on info hankimise ja tarbimise viisid kardinaalselt muutunud.

Pidev kurtmine "õpilased õpivad faktid ära, aga ei mõista, kuidas on see seotud eluga" hämmastab mind kõige rohkem.

Jah, 80.-tel olid õpikud (näit. bioloogia või füüsika) sageli sellised, et peatükis oli teadlase portree, pikk mustvalge tekst, mis kirjeldas teadlase tähtsat katset ja selle tulemusi, mustvalge joonis kõrval -ja kõik. Tõsised ja täiskasvanulikud - mitte kuigi noortepärased. Õpetajad, nii ja naa - mõni entusiastlikum õpetaja tõi seoseid reaaleluga, aga küllalt oli ka neid, kes terve tunni ainult definitsioonide dikteerimisega sisustasid.

Nüüd pole enam ammu sellseid "kuivi" õpikuid - kõik on värviline, liigendatud, et oleks paremni haaratav, värvilised fotod juures jms. Õpikute autorid ja õpetajad pingutavad naba paigast, et seostada teemasid eluga. Samuti on mingi seose ununemisel (kuidas see eluga seotud oli?) võimalik väga kiiresti mälu värskendada - paar klikki. Aga õpilased juskui ikka ei oska mitte midagi eluga seostada...

Ilmselt siiski ühiskondlik taust mõjutab - et raha teenida on võimalik ka muud moodi kui palju füüsikat õppides (ja pärast näit. inseneriks hakates). Paljudest ainetest libisetakse üle ja õpitakse täpselt nii palju, et normaalse hinde peale tehtud saada. Lihtsalt ükskõiksus. Aga süüdi on justkui ikka haridussüsteem...

Ma pigem pakun, et oskamatus õpitavat eluga seostada ja üldistada on pigem aju arenguga seotud, st enamik põhikooliealisi polegi võimelised sellisel määral seostama ja üldistama, kuna nende aju pole veel sellisele tasemele arenenud ja vähesed andekad, mingist valdkonnast süvitsi huvitunud või mõne valdkonnaga erakordselt tihedalt kokku puutunud lapsed on lihtsalt erandid, kellel see võime varem tekib.

[Külaline]

Kelle jaoks lihtsamaks?
Kogu selle lõpueksamite muutmise väidetav eesmärk on ju see, et lastel oleks stressi vähem. Hetkel on osadel olukord, kus põhikool on läbi, aga uut kooli veel pole. Enamusel vast ikka tuleb see uus kool ka varsti, aga selline ootamine ei vähenda stressi.
Kui ühel hetkel hakkab olema, et sul ongi ainult 1 võimalus sisseastumiskatseks, siis kuidas see peaks lastel elu lihtsamaks tegema? Kui see mingil põhjusel untsu läheb, siis uut võimalust ju pole, vaheaastat võtta ei saa, sest õppimiskohustus on kuni 18-aastaseks saamiseni.

Lihtsamaks selles mõttes, et konkurss on üks, mitte sa ei pea konkureerima kümnes koolis ning sinu valest enesehinnangust ei sõltu ka midagi. See, et šansse on üks, on omaette teema ja selles ei muutu ju midagi. Ülejäänu läheb lihtsamaks.

Tegelikult ei lähe midagi lihtsamaks. Väga targad lapsed saavad ikka hea gümnaasiumi ja nõrgad ei saagi gümnaasiumisse. Küll aga on probleem keskmistega, kelle hulka kuuluvad suurem osa lapsi. Seal on vahed väga väikesed, aga pannakse kuidagi rivvi. Kui neid katseid on rohkem, on võimalus suurem, et tema tegelik tase välja tuleb, aga kui katseid on vaid üks, võib väga palju muuta juhus. Väga hea, kui koolil on ka oma test, nii saab ta välja valida just endale sobiva profiiliga õpilase. Ainult tunnistuse ja riigieksamite pealt valimine on ka praegu võimalik, osad koolid tegidki nii. Aga võimalus teha lisakatseid on igati teretulnud. Näiteks olid nelikkatsed eliitkoolidesse palju raskemad kui põhikooli eksamid, kuidas nad saaks valida ainult põhikooli eksami põhjal. Või veel vähem saab arvestada põhikooli tunnistust, sest koolid on väga erinevad. Üks kolmeline on teises viieline ja vastupidi.

Teooriana hea, aga praktikas on ju läbi proovitud, et märtsikuus kõigil nädalavahetustel katsetel käimine on väga suur stress ja isegi kui mõne lapse see aitab paremasse kooli, siis keskmiselt ei muuda eriti midagi. Minu arust pole sellel ühe eksami põhisel edetabelil, millele juurde vaadatakse ka üldist toimetulekut, häda midagi, AGA üle tuleks vaadata see osa, et noorele jääks võimalus järgmisel aastal uuesti mõnda gümnaasiumi proovida.