Noorusaja sõprade otsimine 53 aastaselt

[Külaline]

Olen tihti, lausa igapäevaselt hakanud meenutama lapsepõlve ja noorusaja sõpru-tuttavaid. Ja seda mingi viimased 10 aastat vähemalt. Pole siiani julgend neid üles otsida, isegi mõned nimed on facebookis leitavad, aga ma kardan, et nemad (minuvanused) ei mõistaks seda nooruse meenutamist ja nostalgiat, ega viitsiks suhelda inimesega, kellega koos nt 25 aastat tagasi sai igasugu nalju tehtud. Tundub ehk paljudele nii 80 aastaste teemana äkki. Kuid mina tunnen end palju vanemana, kui tegelik vanus on ja tahaksin lihtsalt teada, kuidas neil läheb.
Kas teie julgeksite kirjutada kunagistele sõpradele minu vanuses, kui viimasest kohtumisest on möödas vaid 24 aastat? Ja vahepeal üldse suhelnud pole.

[Külaline]

Olen tihti, lausa igapäevaselt hakanud meenutama lapsepõlve ja noorusaja sõpru-tuttavaid. Ja seda mingi viimased 10 aastat vähemalt. Pole siiani julgend neid üles otsida, isegi mõned nimed on facebookis leitavad, aga ma kardan, et nemad (minuvanused) ei mõistaks seda nooruse meenutamist ja nostalgiat, ega viitsiks suhelda inimesega, kellega koos nt 25 aastat tagasi sai igasugu nalju tehtud. Tundub ehk paljudele nii 80 aastaste teemana äkki. Kuid mina tunnen end palju vanemana, kui tegelik vanus on ja tahaksin lihtsalt teada, kuidas neil läheb.
Kas teie julgeksite kirjutada kunagistele sõpradele minu vanuses, kui viimasest kohtumisest on möödas vaid 24 aastat? Ja vahepeal üldse suhelnud pole.

muidugi julgeks, kui tahaks.

[Külaline]

Minu meelest igati normaalne soov. Ma ise olen täpselt samasugune. Oleksin võinud täpselt sama teema teha, sest ka mul on juba ammu huvi oma lapsepõlvesõbrad üles otsida.
Mul oli teismeeas hobi kirjasõpruse näol. Vahetasin kirju umbes kümne omavanuse lapsega üle Eesti. Mingil ajal see katkes, kes abiellus, mõni ei vastanud enam muudel põhjustel. Sellest on kahju, sest tegu oli toredate noortega. Aastaid tagasi otsis üks neist kirjasõpradest mu Facebooki kaudu üles ja mul oli selle üle nii hea meel. Suhtleme tänini. Seega mina soovitan sul proovida. Kes ei soovi suhtlust, see ei vasta, aga kindlasti on ka neid, kellel on suhtluse taastamise üle hea meel.

[Külaline]

Kõik on jumala äge sinnamaani, kus ütled, et tunned end vanemana. Kuidas ja miks?

[Külaline]

Kõik on jumala äge sinnamaani, kus ütled, et tunned end vanemana. Kuidas ja miks?

Tervis on kehv. Ja mingi vastik sisetunne kogu aeg, et ma enam kaua ei ela.

[Külaline]

Kõik on jumala äge sinnamaani, kus ütled, et tunned end vanemana. Kuidas ja miks?

Tervis on kehv. Ja mingi vastik sisetunne kogu aeg, et ma enam kaua ei ela.

Otsi nad üles, ja kohe. Ära kuula seda sisetunnet, mul on sama sisetunne, aga mul on kõik hästi. Mul on nii hea elu, ma olen iga päeva eest tänulik ja ma kardan, et see lõppeb mitte loomulikult.
Mul on sõbrad ümber, minu kallid. Kui sul pole, võta ühendust.

[Külaline]

Kas teie julgeksite kirjutada kunagistele sõpradele minu vanuses, kui viimasest kohtumisest on möödas vaid 24 aastat? Ja vahepeal üldse suhelnud pole.

Ma olen ka 53, minul isiklikult pole sellist soovi kirjutada lambist inimestele, kellega 24 aastat pole suhelnud, puhtalt sellise jutuga, et tere, tundsiu n sind 24 aastat tagasi ja tahaks nüüd suhelda. Ja mulle tunduks ka imelik, kui keegi mulle nii kirjutaks. Küll aga saaksin aru, kui keegi kirjutaks nt mingile seltskonnale, kellega toona sai palju suheldud ja teeks ettepaneku üks tore kohtumisõhtu teha. See oleks vahva. Võibolla jääks sealt kellegagi siis isegi uuesti suhtlema. Aga sellist puhtalt personaalset ühenduse võtmist ei sooviks. Igal sõprussuhte lagunemisel on ju ka põhjus, eks ole. Kas polnud sõprus nii tugev või viis mõni sündmus lahku. Kui kummalgi pole 24 aastat tekkinud soovi personaalselt suhelda, siis nii on.

[Külaline]

Kas teie julgeksite kirjutada kunagistele sõpradele minu vanuses, kui viimasest kohtumisest on möödas vaid 24 aastat? Ja vahepeal üldse suhelnud pole.

Ma olen ka 53, minul isiklikult pole sellist soovi kirjutada lambist inimestele, kellega 24 aastat pole suhelnud, puhtalt sellise jutuga, et tere, tundsiu n sind 24 aastat tagasi ja tahaks nüüd suhelda. Ja mulle tunduks ka imelik, kui keegi mulle nii kirjutaks. Küll aga saaksin aru, kui keegi kirjutaks nt mingile seltskonnale, kellega toona sai palju suheldud ja teeks ettepaneku üks tore kohtumisõhtu teha. See oleks vahva. Võibolla jääks sealt kellegagi siis isegi uuesti suhtlema. Aga sellist puhtalt personaalset ühenduse võtmist ei sooviks. Igal sõprussuhte lagunemisel on ju ka põhjus, eks ole. Kas polnud sõprus nii tugev või viis mõni sündmus lahku. Kui kummalgi pole 24 aastat tekkinud soovi personaalselt suhelda, siis nii on.

Sõprus ei katkenud mingisuguse tüli tõttu, vaid lihtsalt mina läksin oma eluga edasi ja sinna piirkonda- tegemist on ühe küla inimestega- ei sattunud enam. Ja võibolla nemad tõesti ei mäleta mind, võimalik, et paljud minu pärisnime ei mäletagi, kuna külas oli mul hüüdnimi nagu enamusel sellel ajal selles piirkonnas. Tegin igatahes esimese katse ära, kirjutades ühele selle küla naisele, kellega saime hästi läbi ja kes võibolla oskab öelda, kas nad seal meenutavad vahest ka mind.
Mis puutub kohtumisõhtusse, siis mingi väike uitmõte käis ka korraks peast läbi, aga eks näis.

[Külaline]

Ma olen ka 53, minul isiklikult pole sellist soovi kirjutada lambist inimestele, kellega 24 aastat pole suhelnud, puhtalt sellise jutuga, et tere, tundsiu n sind 24 aastat tagasi ja tahaks nüüd suhelda. Ja mulle tunduks ka imelik, kui keegi mulle nii kirjutaks. Küll aga saaksin aru, kui keegi kirjutaks nt mingile seltskonnale, kellega toona sai palju suheldud ja teeks ettepaneku üks tore kohtumisõhtu teha. See oleks vahva. Võibolla jääks sealt kellegagi siis isegi uuesti suhtlema. Aga sellist puhtalt personaalset ühenduse võtmist ei sooviks. Igal sõprussuhte lagunemisel on ju ka põhjus, eks ole. Kas polnud sõprus nii tugev või viis mõni sündmus lahku. Kui kummalgi pole 24 aastat tekkinud soovi personaalselt suhelda, siis nii on.

Mina tahtsin just kirjutada, et väga tore oleks sellist kirja saada vanadelt sõpradelt, peaasi, et keegi ei üritataks mingit kohtumist korraldada
Kirjavahetust peaksin heal meelel!

[Külaline]

Eestlased on igasuguste suhetega ikka nii tõsised ja ettevaatlikud ja muretsevad kogu aeg, mida keegi neist (meist) mõelda võib. USAs oled lehma lellepoja tüdruksõbra korterinaaber ja sind kutsutakse iseseisvuspäeva grillipeole ja pere jõulukokkusaamisele, räägitakse oma suguvõsa ajalugu ära ja suheldakse lambist Messengeris ka aastate pärast. Ja kõik see on täiesti normaalne.

Loomulikult suhtle, kui sul selline soov on. Enamus inimesi on selle koha pealt lihtsalt passiivsed meil, aga kui keegi initsiatiivi näitab, suhtlevad hea meelega. Ja kui ei suhtle, las siis olla.

[Unustaja]

Mind kutsuti ühe asutuse endiste ja praeguste töötajate aiapeole. Mina olin üks "endistest".
See oli n.ö. mitteametlik kokkutulek ja praegust juhtkonda polnud isegi kutsutud, kuna nad olid vist liiga "uued" või ma isegi ei tea, miks. Rahvast oli muidu palju.
Igatahes oli väga vahva taaskohtumine ja muljetamine. Paari inimesega hakkasime uuesti suhtlema ka.

[Külaline]

Noorusaja sõprade otsimine

53 pole küll veel selline vanus, kus peaks mõnekümne aasta tagusest perioodist rääkima kui mingist ammumöödunud noorusajast. Mul on küll tunne, et see oli suht nagu eile.

[Külaline]

Ma olen 56 ja just täna tuli selline nostalgiaigatsus peale, lappasin vanu postkaarte üle mitmekümne aasta ja korraks olin jälle laps. Klassikaaslaste, sugulaste ja naabrite saadetud naistepäeva-, sünnipäeva- ja näärikaardid tuletasid meelde inimesi, kellega enam aastakümneid suhelnud ei ole. Kahjuks päris arvestatav osa kaardisaatjatest on surnud.

[Külaline]

Noorusaja sõprade otsimine

53 pole küll veel selline vanus, kus peaks mõnekümne aasta tagusest perioodist rääkima kui mingist ammumöödunud noorusajast. Mul on küll tunne, et see oli suht nagu eile.

No sellega ongi see imelik asi, et meeles on kõik, nagu oleks see olnud eile, aga tegelikult on aastakümneid möödas. Vist vananemise märk ,kuigi sel juhul ma oleksin juba nagu kogu aeg vana olnud, sest aastakümneid tagasi olnud sündmused on mul kogu aeg rohkem meeles olnud, kui mõne kuu tagused

[Külaline]

Ma olen 56 ja just täna tuli selline nostalgiaigatsus peale, lappasin vanu postkaarte üle mitmekümne aasta ja korraks olin jälle laps. Klassikaaslaste, sugulaste ja naabrite saadetud naistepäeva-, sünnipäeva- ja näärikaardid tuletasid meelde inimesi, kellega enam aastakümneid suhelnud ei ole. Kahjuks päris arvestatav osa kaardisaatjatest on surnud.

Kõik su jutt oli ilus ja inspireeriv. Mis postkaarte ja asju? Sa oled kuskil 70-80?

[Külaline]

53 pole küll veel selline vanus, kus peaks mõnekümne aasta tagusest perioodist rääkima kui mingist ammumöödunud noorusajast. Mul on küll tunne, et see oli suht nagu eile.

Kuidas see saab olla nagu eile?! Vaata, kui palju maailm selle ajaga muutunud on! Riigikord on teine, kõik väärtused ja tõekspidamised on kardinaalselt teised, internet, mobiiltelefonid ja muu tehnoloogia, millest lugesime ulmekirjanduses, isegi kliima on erinev sellest, mis oli 70-80-ndatel. Elu oli siis hoopis teistsugune. Mulle tundub, et mu noorus oli nagu teises elus, nii teistmoodi oli kõik.

[Külaline]

Ma olen 56 ja just täna tuli selline nostalgiaigatsus peale, lappasin vanu postkaarte üle mitmekümne aasta ja korraks olin jälle laps. Klassikaaslaste, sugulaste ja naabrite saadetud naistepäeva-, sünnipäeva- ja näärikaardid tuletasid meelde inimesi, kellega enam aastakümneid suhelnud ei ole. Kahjuks päris arvestatav osa kaardisaatjatest on surnud.

Ma olen samasugune. Võin mõnusa nostalgiatundega oma vanu postkaarte lapata. See lõhn, need toonased tunded ja emotsioonid, kui postkastist koos lehtedega ka mõne postkaardi leidsid- see tuleb kõik meelde, nagu oleks olnud eile.

Kaartide saatmine oli toona suhtluse osa ja ma tunnen sellest natuke puudust.

[Külaline]

Kõik su jutt oli ilus ja inspireeriv. Mis postkaarte ja asju? Sa oled kuskil 70-80?

Sa ikka tead sõna "inspireeriv" tähendust? Ilmselt mitte.

[Külaline]

53 pole küll veel selline vanus, kus peaks mõnekümne aasta tagusest perioodist rääkima kui mingist ammumöödunud noorusajast. Mul on küll tunne, et see oli suht nagu eile.

Kuidas see saab olla nagu eile?! Vaata, kui palju maailm selle ajaga muutunud on! Riigikord on teine, kõik väärtused ja tõekspidamised on kardinaalselt teised, internet, mobiiltelefonid ja muu tehnoloogia, millest lugesime ulmekirjanduses, isegi kliima on erinev sellest, mis oli 70-80-ndatel. Elu oli siis hoopis teistsugune. Mulle tundub, et mu noorus oli nagu teises elus, nii teistmoodi oli kõik.

53 on pool elu. Uus mees, rahaline vabadus, lapselapsed.

[Külaline]

53 pole küll veel selline vanus, kus peaks mõnekümne aasta tagusest perioodist rääkima kui mingist ammumöödunud noorusajast. Mul on küll tunne, et see oli suht nagu eile.

Kuidas see saab olla nagu eile?! Vaata, kui palju maailm selle ajaga muutunud on! Riigikord on teine, kõik väärtused ja tõekspidamised on kardinaalselt teised, internet, mobiiltelefonid ja muu tehnoloogia, millest lugesime ulmekirjanduses, isegi kliima on erinev sellest, mis oli 70-80-ndatel. Elu oli siis hoopis teistsugune. Mulle tundub, et mu noorus oli nagu teises elus, nii teistmoodi oli kõik.

Vabandust, aga 20 aastat tagasi oli täpselt sama riigikord, mis tänagi. Aasta oli 2006. Mis tõekspidamised sul selle ajaga muutunud on? Internet oli täpselt samamoodi olemas, nagu ka perekooli foorum. Me ei räägi siin aastast 1926, eks ole.