Kas teil on saladusi oma lähedaste ees?

[Lepatriinu]

See on selline uhhuuuuu jutt. Kui inimene ei armasta oma ema. Kui ta käib tema matustel kohusetundest jne siis pole siin pistmist topelt lkeinaga või leina võimendumisega. Nii ongi. Inimnene peab ühte krantsi tähtsamaks kui oma lähedasi. Vanemaid, perekonda, sõpru jne. Sellistel muidugi sõpru polegi. Sõber on üks krants. Kahjuks meie seas selliseid empaatiavõimetuid olendeid on. Ei ole igale asjale vaja põhjendust või vabandust leida.

Sinus vist käivitas see postitus midagi, mis on seotud sinu enda peresuhetega.
Kasuta võimalust endasse vaadata ja üles leida see asi, mida enda elus muuta, et rahu saada.

[Külaline]

Mina seda saladuseks ei pea, aga tunnen täpselt sama ükskõiksust oma ema suhtes nagu üks eelkõneleja.
Põhjus? Ta jalutas pere juurest minema.
Võin vist kahe käe peal kokku lugeda need korrad palju ma teda oma elu jooksul näinud olen. Ülim ükskõiksus tema poolt, seega paraku on minu jaoks tegu võõra inimesega. Ja kui ükskord on tal aeg lahkuda, siis väga kahtlen, et see minus mingeid erilisi emotsioone tekitab.
Ja kes siin räägib, et kuidas see võimalik on, et üks laps oma ema ei armasta. Siis ma küsiks vastu, et kuidas on see võimalik, et üks EMA oma last ei armasta? Olen hetkel ise üsna pea lapsevanemaks saamas ning minu jaoks täiesti mõeldamatu, et jätan oma lapse teiste kasvatada ja tema käekäigu vastu huvi ei tunne.
Noh, veider on ka see, et mingisugune huvi on nüüd järsku tärganud, aga see rong on läinud.
Seega ka minu jaoks oli mu koera lahkumine üks kõige valusamaid kaotusi, sest tema oli miljon korda rohkem mu pere, kui see ema.

Vähemalt ei jäetud sind metsa imikuna surema.

[Külaline]

Sageli arvatakse, et kui ema jätab lapse maha, siis on see suurim armastus, et laps saab parema elu, kui see on koos emaga. Et ema tunnistab et ta on emaks halb, vaene, teised oskavad ja suudavad last paremini kasvatada.
Ei tea kas see on õige või vale. Või oleneb kust poolt vaadata

[Külaline]

Ja istud keset ööd siin foorumis?

00.20 on öö?

[Külaline]

Kuna jutt siin teemas nagunii rohkem koerte teemal, siis ma saan täitsa aru, et inimese võibki oma "koeranässakast" kõige rohkem maailmas hoolida. Mu perearst hoidis oma töölaual koera paraadfotot. Tean, et tal on tütar ka, aga tütre ja lapselaste pilte näha ei olnud. Kui koer suri, siis tellis uhke hauakivi, koera haual õitsevad kogu aeg värsked lilled (sõidan aeg-ajalt ta majast mööda). Inimesed nii väga armastavad oma lemmikloomi.

Samas, kui inimene reageerib üliägedalt, et ei-ei-ei, mina küll mingil juhul oma ema ei armastanud, mida hekki te jahute, siis see mind ei veena. Võib ju eitada, aga tõde on selles, et naise jaoks on suhe oma emaga kõige tähtsam suhe elus. Oma ema järgi õpime me olema naised, on siis ema milline ta parasjagu on. Mida tugevam reaktsioon, seda tugevamad tunded. Nii on, võtke või jätke.

[Külaline]

Samas, kui inimene reageerib üliägedalt, et ei-ei-ei, mina küll mingil juhul oma ema ei armastanud, mida hekki te jahute, siis see mind ei veena. Võib ju eitada, aga tõde on selles, et naise jaoks on suhe oma emaga kõige tähtsam suhe elus. Oma ema järgi õpime me olema naised, on siis ema milline ta parasjagu on. Mida tugevam reaktsioon, seda tugevamad tunded. Nii on, võtke või jätke.

Ju siis on sellisel reaktsioonil siiski mingi põhjus, kas oli emaga suhe halb, ema tegi haiget, ema hülgas vms. Ega põhjuseta inimene ei ütle, et ei armasta oma ema. Põhjus on ikka tavaliselt selles, et lapsele tundus, et ema ei hoolinud temast piisavalt. Muidugi tekitab see valu ja kaitsereaktsiooni.

[Külaline]

Võib ju eitada, aga tõde on selles, et naise jaoks on suhe oma emaga kõige tähtsam suhe elus. Oma ema järgi õpime me olema naised, on siis ema milline ta parasjagu on. Mida tugevam reaktsioon, seda tugevamad tunded. Nii on, võtke või jätke.

Sellega ma küll ei nõustu. Suhe emaga on tähtis igale lapsele, mitte ainult naisterahvale. Ja kindlasti ei õpita ainult ema pealt, et kuidas naine olla, pigem võidakse hoopis õppida, milline ema või naine ma kindlasti olla ei taha. Suhe emaga mõjutab mehi isegi rohkem kui naisi ja ka vastupidi, suhe isaga on olulisem tüdrukule, kui rääkida tulevastest suhetest.

[Külaline]

Võib muidugi ka nii olla, et inimene, kes salaja oma perele ütlemata käib Laoses jms, töötab spioonina. Lendab salaja Laosesse, annab mikrokiibi salajase infoga teisele sarnasele salareisijale üle (või vahetavad omavahel märkamatult kohvrid ära) ja nii see elu läheb. On ju inimesel kaks passi ka.

[Külaline]

00.20 on öö?

Jah, kellaaega 00.00 nimetatakse südaööks. 03.00 on jälle hunditund.

[Külaline]

Võib ju eitada, aga tõde on selles, et naise jaoks on suhe oma emaga kõige tähtsam suhe elus. Oma ema järgi õpime me olema naised, on siis ema milline ta parasjagu on. Mida tugevam reaktsioon, seda tugevamad tunded. Nii on, võtke või jätke.

Sellega ma küll ei nõustu. Suhe emaga on tähtis igale lapsele, mitte ainult naisterahvale. Ja kindlasti ei õpita ainult ema pealt, et kuidas naine olla, pigem võidakse hoopis õppida, milline ema või naine ma kindlasti olla ei taha. Suhe emaga mõjutab mehi isegi rohkem kui naisi ja ka vastupidi, suhe isaga on olulisem tüdrukule, kui rääkida tulevastest suhetest.

Selge. Nüüd arusaadav miks 70-80 sündinud naised sellised on. Nõuka aeg. Halb ema. See seletab kõike ja on hea vabandus oma käitumisele.

[Külaline]

Ja istud keset ööd siin foorumis?

00.20 on öö?

Ära pane tähele, see on kellavalvur, juba Perekooli aegadest.

Kui midagi muud asjalikku vaielda ei olnud siis võeti kellaajad käsile. Sest normaalne inimele läheb ju peale õhtuseid uudiseid kohe magama ja ärkab koos kuke ja koiduga. Samuti pole ta teadlik erinevates ajavööndites viibimisest, terve maailm elab Eesti kellaaja järgi.

[Külaline]

Ma ise olen 70-ndatel sündinud, seega põline nõuka-aja laps. Minu ema oli minuga kodus kuni mu üheaastaseks saamiseni - seadus võimaldas seda, ilma töökohta kaotamata. Pärast hoidis mind vanaema, kuni kolmeaastaselt lasteaeda läksin. Kuni kooliminekuni ei jäetud mind kordagi üksi, st mul ei lubatud minna üksi väravast välja ja kodus viibis alati keegi täiskasvanu.

Mu ema kallistas mind ja rääkis ilusaid sõnu, vanaema mitte. Keda ma rohkem armastasin ja praegugi soojema sõnaga meenutan? Vanaema. Miks? Vanaema oli rohkem olemas, kodune pensionär, kooris kartuleid ja ümises laulda, tema juurde oli hea joosta, et naabriplika peale kaevata. Ema oli mul nooremapoolne, täispäevaga tööl, pärast kohtus sõbrannadega või tegi majapidamistöid. Tegelikult elas ta täiesti normaalset eakohast elu.

Olen siiani veendunud, et need praegusajal hullult moodi läinud valjud kalli!-karjatused ja ailäävjuud ei ole armastusega tingimata seotud. Need mõjusid pealetükkivalt, justkui kohustavad ka last millekski. Minule meeldis suurest kõlavaid sõnu tegevast kalli-kalli! tüübist rohkem vanaema vaikne ja loomulik olek. Tema armastus oli tingimusteta, ma olin tal alati südames ja tajusin seda, ilma mingite ailäävimisteta.

[Külaline]

Olen siiani veendunud, et need praegusajal hullult moodi läinud valjud kalli!-karjatused ja ailäävjuud ei ole armastusega tingimata seotud. Need mõjusid pealetükkivalt, justkui kohustavad ka last millekski. Minule meeldis suurest kõlavaid sõnu tegevast kalli-kalli! tüübist rohkem vanaema vaikne ja loomulik olek. Tema armastus oli tingimusteta, ma olin tal alati südames ja tajusin seda, ilma mingite ailäävimisteta.
[/quote]
Ja ära unusta neid embamisi ja suuri kalli-kallisid. Kõik muudkui kallistavad ja embavad on üleüldse head inimesed. Nagu selja keerad nii löövad jalaga tagumikku. Vabanduseks, et nii oli vaja kuna mina olen tähtsam kui see kellel pussnoa pidemeni selga virutan.

Reaalsuses armastasid ja hoidsid need nn nõuka aegsed emad lapsi rohkem kui praegused moodad emmed. Nad tegid kõik mis võimalik. Arvestama peab tolle aja olusid. Palju tööd ja vaeva oli. Pesu ei pesnud pesumasin jne. Keskküte ei teinud tuba soojaks jne
Praegustel emmedel teevad masinad kõik tööd aga ometigi nad ruigavad meeleheitlikult koduste tööde rohkuse üle. Palkavad lapsehoidjaid jne. Sest muidu pole aega istud netis ja sõbrantsidega chillida. Uut suhet otsida ja laias maailmas konnata.

[Lepatriinu]

See on selline uhhuuuuu jutt. Kui inimene ei armasta oma ema. Kui ta käib tema matustel kohusetundest jne siis pole siin pistmist topelt lkeinaga või leina võimendumisega. Nii ongi. Inimnene peab ühte krantsi tähtsamaks kui oma lähedasi. Vanemaid, perekonda, sõpru jne. Sellistel muidugi sõpru polegi. Sõber on üks krants. Kahjuks meie seas selliseid empaatiavõimetuid olendeid on. Ei ole igale asjale vaja põhjendust või vabandust leida.

Sinus vist käivitas see postitus midagi, mis on seotud sinu enda peresuhetega.
Kasuta võimalust endasse vaadata ja üles leida see asi, mida enda elus muuta, et rahu saada.

Postitus on kustutatud

Wow!
Mind ei ole keegi hüljanud. Mul on oma emaga head suhted.
Ja ma kirjutasin teemasse esimest korda.

Olid sa mõistuse juures, kui mind selle verbaaloksega üle kallasid?

Oled sa muidu täie mõistusega ja vaimselt stabiilne?

[Hatik]

Jätaks nüüd selle emateema ja keskenduks taas saladustele

[Külaline]

Seda on isegi siia halb kirjutada, aga tunnen kergendust ühe inimese surma üle. Sellest on 3 aastat möödas ja iga kord kui tema peale mõtlen, tuleb pähe, et issand kui hea, et teda enam pole. See inimene oli minu arvates ääretult ebaõiglane ja silmakirjalik. Kohutav, ma tean.

[Külaline]

Jätaks nüüd selle emateema ja keskenduks taas saladustele

Õige. Ma olin umbes 3 aastat tagasi ämmaga maakodus. Ämm hakkas õhtul mind napsiga meelitama ja nii me voodisse sattusime. Naine ei tea siiami.

[Külaline]

Mõtlen sageli surmast kui pääsemisest. Kui eriti kehvad päevad on, siis mõtlen enesetappust, aga ma ei usu, et mul niipalju julgust oleks. Väliselt tundun hästi rahulik, mistahes jama mu elus jälle on, ohkan ja lahendan ära. Aga keegi ei tea, mis mõte mulle jõudu annab.
Ilmselt olen kohutav inimene või ongi jagatud väga halvad kaardid selles elus.

[Külaline]

Mõtlen sageli surmast kui pääsemisest. Kui eriti kehvad päevad on, siis mõtlen enesetappust, aga ma ei usu, et mul niipalju julgust oleks. Väliselt tundun hästi rahulik, mistahes jama mu elus jälle on, ohkan ja lahendan ära. Aga keegi ei tea, mis mõte mulle jõudu annab.
Ilmselt olen kohutav inimene või ongi jagatud väga halvad kaardid selles elus.

Lisan kohe juurde, et see on juba lapsepõlvest nii, pole mingi viimaste aastate teema. Üsna õudne elu oli, nii kujunes lohutavast mõttest saatja kogu eluks.

[Külaline]

Mõtlen sageli surmast kui pääsemisest. Kui eriti kehvad päevad on, siis mõtlen enesetappust, aga ma ei usu, et mul niipalju julgust oleks. Väliselt tundun hästi rahulik, mistahes jama mu elus jälle on, ohkan ja lahendan ära. Aga keegi ei tea, mis mõte mulle jõudu annab.
Ilmselt olen kohutav inimene või ongi jagatud väga halvad kaardid selles elus.

Selliseid inimesi on rohkem kui arvad. Mina mõtlen sama. Ja mõnikord see lohutab mind ka. Et kui mingi suur jama tuleb, mida ma enam lahendada ei suuda, siis see on plaan B. Mõtlen, et ma ei pea muretsema, mis vanast peast saab, kui sissetulekut pole, siis saan ju ennast ära tappa. Ja vahel mõtlen nii, et kui mul on väga halb olla, siis see annab ju ka teatud vabaduses, sest mis mul enam karta, kui tahan surra. Siis võin sama hästi teha ka ükskõik mida muud, ei pea ju enam midagi kartma. Ega nn normaalsele inimesele see vist loogiline ei tundu, aga mulle tundub küll.