Arutle Foorum

Guest kirjutas: ↑13 Juun 2025 23:45

Külaline kirjutas: ↑13 Juun 2025 22:59 Teine vaatenurk. Sellise jutukese oleks ka minu nartsissislik ema võinud omal ajal minu kohta valmis kirjutada, ilma, et tal silmgi pilkunud oleks.

Ja paljud oleksidki uskunud, et ma olen problemaatiline, halva käitumisega laps. Muidugi need mitte, kel sügavam pilk või endal sarnaste vanematega kogemusi. Mida "armastav ema" ise kodus korraldas, seda ta loomulikult maininud poleks.

Kindlasti oleks ta otsinud kõiki võimalusi, takistamaks mul isaga reisile minna.

Hea vaatenurk. Tõesti. Aga olles ise pikalt narsissistliku kaaslasega koos elanud, arvan,et ei oleks elu sees päriselt narsissistlik ema siia üldse teemat teinud ja veel vähem kahelnud, kas see karistus mitte liiga karm ei ole. Kui oleks teema teinud, oleks Ta selle kõik isa süüks ajanud. Ja oleks seda siin õhkavalt ka kirjeldanud.

Ohh, nartsisslikud emad osakavad igalt poolt seda endale tuge nuruda. Minu ema istus omal ajal näiteks telefoni otsas tunde ja tunde, kedrates järjest uutele sõbrannadele teemal kui raske tal minuga on ja kui halb laps ma olen. Mäletan, et lapsena sain ema tööjuurde minna, oi, ma olin nii õnnelik selle üle. No kui kohale jõudsin, siis kogunes mu ümber nii 5-6 rühm ema töökaaslasi, kes alustasid töötlemist sellest, et " kuidas sa ikka nii halb laps oma emale saad olla?". Halb laps olin peaasjalikult seepärast, et ma igal võimalikul ja võimatul juhul lugesin raamatuid, et põgeneda sellest päris maailmast. Ei tahtnud väga rohida ja lillede lehti pesta, koolis ka ei tahtnid käia, mind noriti seal. Ema mõnitas ja peksis kodus, aga no tal oli ju hea põhjus ka, ma olin ju ikkagi halb laps! Ahjaa, ka minu reis jäeti ära! Põhjusel, et mu reisiärevus ja ootus oli nii suur, et ei suutnud magada sel öösel hästi. Jäetigi reis seepärast ära, et ma ei maganud normaalselt! Oi ma nutsin ja palusin, ei aidanud miskit! Siiani see emotsioon ja valu hästi meeles.

Tolmukübe kirjutas: ↑13 Juun 2025 11:37Ei taha solvata, aga kas sa siis tõesti ei jaga kohe kuidagi? Ütled, et ema olekski pidanud laskma jonnida, mitte andma uut multikat. Kuidas ta oleks pidanud laskma, kui see imik peksis tema pead oma peaga? Ega see peksab nii kaua, kuni oma tahtmist saab. Kas ema oleks pidanud laskma end peksta? Või sülest ära tõstma (see võis ka 1, 5a olla, ei mina oska neid nii täpselt määratleda) istme peale, hakkab vähkrema, kukub istmelt maha ennast vigaseks, jälle ema süüdi.. Või hakkab peaga ema külge peksma. Kuidas see ema ennast seal bussis kehtestama pidi siis? Hakkad piire panema, ta lihtsalt peksab sind selle peale, juba imikuna hakkab pihta. Ema laseb end siis seni peksta, kuni imik (laps) ümberkasvab, sedasi või? Peaasi, et piirid on seatud. Las saab peksa. Ja keegi ei ütle, et ta ümberkasvab.

Kas sa oled purjus või muidu imelik? Kaine normintelliektiga inimene sellist teksti ei tooda.

Tolmukübe kirjutas: ↑13 Juun 2025 11:37

Külaline kirjutas: ↑13 Juun 2025 11:10

Tolmukübe kirjutas: ↑13 Juun 2025 10:53 Mis siin ebakohast juttu on? Et pätt on pätt juba lapsena? Kui sa väga lihtsast asjast aru ei saa, pole sul endal normintellekti, ei maksa enda omadusi mulle kaela määrida. Nii lihtsale asjale ma ei hakka näiteid ka tooma, usu, mida tahad, ela edasi, roosad prillid ees.

Iga jonniv titt pole pätt ja loomulikult saab teda kasvatada. See sinu näide on ju täiesti mööda, kuidas kaheaastane tahtis multikat vaadata ja hakkas jonnima, kui ei saanud. Siis olekski pidanud ema laskma jonnida, mitte andma uut multikat. Nii rikutaksegi laps väiksena ära, ei kehtestata ennast ega panda piire. Sinu arust pole kasvatusel mingit mõtet, mis on väga vale. Mida raskema iseloomuga laps on, seda rohkem tuleb tema kasvatamisega vaeva näha. Väga raske on aru saada, miks sa võtad sõna laste kasvatamise teemal, kui sul pole mingit kogemust sel alal, endal lapsi pole ja teadmisi ka mitte.

Ei taha solvata, aga kas sa siis tõesti ei jaga kohe kuidagi? Ütled, et ema olekski pidanud laskma jonnida, mitte andma uut multikat. Kuidas ta oleks pidanud laskma, kui see imik peksis tema pead oma peaga? Ega see peksab nii kaua, kuni oma tahtmist saab. Kas ema oleks pidanud laskma end peksta? Või sülest ära tõstma (see võis ka 1, 5a olla, ei mina oska neid nii täpselt määratleda) istme peale, hakkab vähkrema, kukub istmelt maha ennast vigaseks, jälle ema süüdi.. Või hakkab peaga ema külge peksma. Kuidas see ema ennast seal bussis kehtestama pidi siis? Hakkad piire panema, ta lihtsalt peksab sind selle peale, juba imikuna hakkab pihta. Ema laseb end siis seni peksta, kuni imik (laps) ümberkasvab, sedasi või? Peaasi, et piirid on seatud. Las saab peksa. Ja keegi ei ütle, et ta ümberkasvab.

Tõenäoliselt polnud buss parim hetk, et piiride seadmist esimest korda katsetada, aga muidu, jah, lihtsalt ei anna sellele "imikule" telefoni ja kogu moos. Poleks vaja olnud anda juba esimesel korral, bussis on lapsega just huvitav aknast välja vaadata ja juttu ajada sellest, mis paistab. Kui lapse aju pole beebist saadik ekraanidega ära tuimastatud, siis pakub ümbritsev maailm talle väga huvi! Lapse jonni ei pea kartma ja ammugi alluma temapoolsele peaga poksimisele või pea äralöömisele - ema jaksab oma paariaastast vabalt kinni hoida ja laps ei tee endale korduvalt tõsiselt haiget (kui pole tegu just erivajaduse ehk erandolukorraga, kus laps ei taju valu adekvaatselt vms). Ja loomulikult KASVAB titt ümber, kui näeb, et tema senised meetodid enam ei tööta. Mida väiksem laps, seda lihtsam ja kiirem see ümberõppimine kusjuures on.

Teemaalgatuse kohta aga tahtsin öelda, et kõik selles loos karjub "kaduma läinud kontakt!!!" ja enne, kui loota, et tütar normaalsemalt käituma hakkab, tuleks see kontakt taastada. Ja pereteraapia tundub ausalt öeldes ka kohane. Mul on väga kahju ka nooremast lapsest, kes on tanki pandud - tema reisilesaamine sõltub justkui sellest, kui nõmedalt suurem on suuteline vanemad välja vihastama, selline olukord on esiteks ebaõiglane noorema suhtes, sest tema peab justkui pöialt hoidma peretülile ja on pilla-palla lükata-tõmmata asendusreisiline ning teiseks külvab vaenu õdede (õe-venna) vahele! Noorema reisilesaamine peaks sõltuma ikka sellest, mida noorem teeb!

Mina näeks ainsa lahendusega nii vastikuks muutunud olukorras seda, et antud reis lükatakse edasi ja minnakse nt augusti lõpupoole kogu perega koos. Enne räägitakse suuremaga väga üksikasjalikult läbi, millised on tingimused, et oodatud reis toimuda saaks: millist käitumist ootab tema, millist käitumist ootate talt. Hästi konkreetselt, nt "ei ropenda", "ei nimeta kedagi solvava nimega", "ei katkesta telefonikõnet poole pealt" jne. Lepite ka kokku märksõna, kui kellegi käitumine hakkab ületama teise osapoole taluvuspiiri, nt "Stop, reis on ohus!" vms, ja kui näed, et laps hakkab ülekuumenema, siis ütledki nii ja taandad end natukeseks sellest olukorrast! Lähed korraks eemale, et anda lapsele võimalus taganeda ja rahuneda. Sest kui aju juba ülekuumeneb, siis pole laps võimeline oma emotsioone ratsionaalselt reguleerima, ta teebki siis halbu otsuseid, mida ta pärast kahetseb. Aita last, ära lisa hagu tulle!
Samuti tuleb lapsele õpetada, et vihastamine on täiesti normaalne ja lubatud, aga selle asemel, et vihastades käituda destruktiivselt (lüüa, ropendada, solvata) on võimalik öeldagi, et "Ma olen praegu väga vihane. Ma olen nii vihane, et mul on tunne, et ma lähen vihast lõhki. Ma olen nii vihane, et ma tahaksin karjuda." Last ei tohi karistada ega näägutada selle eest, et ta mingeid emotsioone (sinu meelest liiga) tugevalt ja sagedasti tunneb - kuid teda tuleb õpetada neid emotsioone tundma ja väljendama moel, mis ei kahjusta teda ega ümbritsevaid.

Ja ma pean ütlema, et see batuudilugu ei tundunud mulle lapse poolt üldse nii tohutu üleastumisena, et selle pärast reis ära jätta. Reis tuleks (praegu) ära jätta aga igal juhul, aga ikka sellepärast, et sa seda nii mitu korda ähvardusena oled kasutanud. Kui midagi ähvardada, siis tuleb see ähvardus ka teoks teha. Aga lõputult ähvarduste najal purjetada ei saa, ikkagi tuleb omavaheline suhe saada selliseks, et laps TAHAKS sinu meeleheaks ja enese hüvanguks teha muutusi oma käitumises. Aga saan aru, et see batuudiasi oligi pigem viimane õlekõrs juba pikalt vindunud vastasseisus. Lihtsalt ennast sellesse olukorda mõeldes: sa oled teinud midagi veits rumalat, no nt roninud kolme jalaga pingile, et midagi kõrgelt kätte upitada, ja kukud maha ja saad haiget, kulm verine, valus. Saad ise ka ju aru, et kolme jalaga taburetile ronida ei tohiks, kõik alati ütlevad seda, aga no tegu on tehtud ja tagajärg käes. Ja siis tuleb kohale lähedane, nt abikaasa, kes selle asemel, et plaaster tuua ja lohutada, hakkab hoopis tigedalt näägutama, et ma ju ütlesin, et ära roni kolme jalaga taburetile ja rohkem sa selle peale ronida ei tohi, sed aoli arvata, et sa kukud ja haiget saad! Oleks ju vastik tunne? Eriti, kui selline stseen toimub su sõbrannade juuresolekul veel.

Poleks vaja olnud anda juba esimesel korral

Täpselt, laps ei oska ju nõuda asja, mida pole kunagi saanudki. Vanemad ise annavad mobiili kätte, ise istuvad seal päevad otsa ja siis imestavad, miks lapsed jonnivad ja nõuavad. Paljude nende nutisõltlastest laste vanemad on täpselt samasugused. Lapsed õpivad mudeldamise teel.

See on siin tõesti imelik lugu, et väiksem ei saa reisile, aga noh, kui suuremale seda ei võimaldata, siis saab. Tihti on peres nii, et on üks primadonnast laps, kelle ümber kõik keerleb ja siis see tagasihoidlikum ja hästi käituv laps jääb täiesti kõrvale.

Kõige tõhusam relv laste kasvatamisel on hea suhe lapsega. Kui on mingi võimuvõitlus, lapsega ei saa rääkida, lapsele tundub, et vanem vihkab teda ja vanemal on sama tunne, et laps vihkab teda, ei tööta ükski nipp. Ja mida välitda tuleks, on tänitamine ja heietamine, see ei meeldi ka täiskasvanutele. Kui ma mõne inimese juttu loen, kes hakkab äärmiselt põhjalikult ja detailirohkelt mingit situatsiooni kirjeldama, puudub selgus, konkreetsus, mul kaob esimese lõigu juures huvi. Lapse tähelepanu on veel hajusam. Kui vanem armastab heietada, on täiesti kindel, et suurem osa öeldust lapseni ei jõua. Ja tänitamine on sama vastik asi. Ma vaatan emasid, väike laps kukub, hakkab nutma, siis ema hakkab pahandama, et noh, mis ma sulle ütlesin, ära kõõlu niimoodi. See ei ole ju õige hetk selleks. Kui laps saab haiget, on endast väljas, tuleb lohutada ja õigest käitumisest rääkida mõni teine kord.

Mina saadaks ta reisile, aga vahetult enne seda prooviks ise olukorda nügida nii, et teil oleks võimalikul rahulik ja hea läbisaamine ja siis kiidaks teda. Reis näiks justkui preemia. No mis siis, et tegelikult ema punnitas selle nimel. Vähemalt saab maitse suhu, et hea läbisaamine on toredam kui kisklemine.

Kiida rohkem ka väiksemate edusammude eest. Kui panna väga pikk ja lõputu tähtaeg heale käitumisele, siis tundub, et pinguta mis sa pingutad nagunii ei suuda seda kunagi saavutada, sest esineb tagasilööke ja miks siis üldse pingutada.

Külaline kirjutas: ↑14 Juun 2025 16:47 Kiida rohkem ka väiksemate edusammude eest. Kui panna väga pikk ja lõputu tähtaeg heale käitumisele, siis tundub, et pinguta mis sa pingutad nagunii ei suuda seda kunagi saavutada, sest esineb tagasilööke ja miks siis üldse pingutada.

Halloo, tegu on juba 12 aastase lapsega. Väga pikk tähtaeg? Sellises vanuses laps teab väga hästi aega, kella ja päevade kestust. Tegu ei ole 4 aastasega, kes veel ei mõista homse tähendust ja ajaarvestus on veel vajaka.

Külaline kirjutas: ↑14 Juun 2025 10:23See on siin tõesti imelik lugu, et väiksem ei saa reisile, aga noh, kui suuremale seda ei võimaldata, siis saab. Tihti on peres nii, et on üks primadonnast laps, kelle ümber kõik keerleb ja siis see tagasihoidlikum ja hästi käituv laps jääb täiesti kõrvale.

Ka meie peres oli nii, et kogu elu keerles primadonnast lapse ümber, noorematel õdedel-vendadel ei jäänud muud üle, kui suu ammuli vaadata seda primadonnatsemist ja vastikut käitumist noorematega. Uskuga mind, täiskasvanud primadonna pole pooltki nii hull kui poolearuline vanem vend või õde, kelle jõud käib sust üle.

Guest kirjutas: ↑11 Juun 2025 20:28 Olen TA

Mina ei käitunud kunagi oma vanematega halvasti. Ma isegi ei julgenud öelda ühtegi halba sõna või veelvähem vastu hakata. Korra proovisin ja sain kohe rihma. See jäi ka viimaseks korraks kui midagi sellist tegin. Ei ole mõttessegi tulnud, et sõbrannade ees ema maha teen või ta üldse p***e saadan.
Olen proovinud hea või kurjaga. Miski ei muutu. Olen püüdnud rääkida. Null mõju. Olen püüdnud ka sakutada või vitsa anda. Ta ainult naerab selle peale või ütleb et polnud valuski või ei saanud pihtagi. No mis sa veel enam teed lapsega? Uputad merre või?
Ma ei oskagi enam midagi teha...

'Tundub, et oled pikka aega lasknud endaga käituda nagu jalamatiga.

Mulle tundub see laps isiksus- ja käitumishäirega. Kui ta praegu abi ei saa siis läheb see probleem ajaga vaid hullemaks. Praegu ta trambib jalgu ja ropendab, mõned aastad hiljem on ta oma käitumise vanusele vastavaks lihvinud. Siis ta ei pea enam jalgu trampima või röökima vaid paneb kogu pere oma peenete manipulatsioonivõtete abil enda tahtmist täitma. Ta ju teab, et teda ja ta reaktsioone kardetakse.

Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 20:08

Külaline kirjutas: ↑14 Juun 2025 16:47 Kiida rohkem ka väiksemate edusammude eest. Kui panna väga pikk ja lõputu tähtaeg heale käitumisele, siis tundub, et pinguta mis sa pingutad nagunii ei suuda seda kunagi saavutada, sest esineb tagasilööke ja miks siis üldse pingutada.

Halloo, tegu on juba 12 aastase lapsega. Väga pikk tähtaeg? Sellises vanuses laps teab väga hästi aega, kella ja päevade kestust. Tegu ei ole 4 aastasega, kes veel ei mõista homse tähendust ja ajaarvestus on veel vajaka.

Ma pidasin silma seda, et kui varakult reklaamitakse välja reis ja sinna saad ainult siis, kui hästi käitud, siis see on väga pikk ooteaeg, kus vägagi tõenäoliselt tuleb ka tõrvatilkasid. Keegi ei suuda nii pikal olla laitmatu käitumisega. Ühel hetkel lööd käega, ma ei suuda seda nagunii välja teenida. Kõik need pingutused, mida sa selle aja jooksul tegid kukuvad nulli paari tagasilöögi pärast. Jääb mulje, et sa kogu aeg oled üks pahalane. Sellepärast tuleb kiita ka väiksemate pingutuste eest ja märgata neid. Kiitust vajavad kõik nii lapsed kui ka täiskasvanud. Kui sa kiidad ainult pikemajalaise tubliduse eest, siis kokkuvõttes saab ju laps väga vähe kiita ja teda ei motiveeri need harvad kiitused.

Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 22:28 Mulle tundub see laps isiksus- ja käitumishäirega. Kui ta praegu abi ei saa siis läheb see probleem ajaga vaid hullemaks. Praegu ta trambib jalgu ja ropendab, mõned aastad hiljem on ta oma käitumise vanusele vastavaks lihvinud. Siis ta ei pea enam jalgu trampima või röökima vaid paneb kogu pere oma peenete manipulatsioonivõtete abil enda tahtmist täitma. Ta ju teab, et teda ja ta reaktsioone kardetakse.

Hehh, sa kodust väljas ei liigu? Ühistransport ja tänavad täis selliseid teismelisi. Pole see mingi häire, vaid kasvatamatus, piiramatu vabadus.

Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 22:42

Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 22:28 Mulle tundub see laps isiksus- ja käitumishäirega. Kui ta praegu abi ei saa siis läheb see probleem ajaga vaid hullemaks. Praegu ta trambib jalgu ja ropendab, mõned aastad hiljem on ta oma käitumise vanusele vastavaks lihvinud. Siis ta ei pea enam jalgu trampima või röökima vaid paneb kogu pere oma peenete manipulatsioonivõtete abil enda tahtmist täitma. Ta ju teab, et teda ja ta reaktsioone kardetakse.

Hehh, sa kodust väljas ei liigu? Ühistransport ja tänavad täis selliseid teismelisi. Pole see mingi häire, vaid kasvatamatus, piiramatu vabadus.

Maksimaalne, mida ühiskond teha saab, kui teismeline mingit kodutut peksab või kuskil kõik segi peksab, on dialoogipolitsei.

Külaline kirjutas: ↑14 Juun 2025 22:42

Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 22:28 Mulle tundub see laps isiksus- ja käitumishäirega. Kui ta praegu abi ei saa siis läheb see probleem ajaga vaid hullemaks. Praegu ta trambib jalgu ja ropendab, mõned aastad hiljem on ta oma käitumise vanusele vastavaks lihvinud. Siis ta ei pea enam jalgu trampima või röökima vaid paneb kogu pere oma peenete manipulatsioonivõtete abil enda tahtmist täitma. Ta ju teab, et teda ja ta reaktsioone kardetakse.

Hehh, sa kodust väljas ei liigu? Ühistransport ja tänavad täis selliseid teismelisi. Pole see mingi häire, vaid kasvatamatus, piiramatu vabadus.

Kõik on roosa. Häireid ei esinegi, need on ainult psühhiaatriaõpikus. Muudkui aga kasvatamatus, kasvatame aga kasvatame, küll siis eksessid ära kaovad. Vaata kui lihtne see eluke on, tõepoolest. No nii naiivne annab ikka olla.

Mis on isiksushäired?
Peaasi.ee
https://peaasi.ee › mis-on-isiksushaired
Isiksushäired on püsivad, st ei ole kergesti muudetavad ja käitumismustrid püsivad lapse- või teismeeast ja jätkuvad täiskasvanuna läbi erinevate eluperioodide.

Ehk nagu ma juba eelnevalt ütlesin - nii nagu lapsena, nii ka täiskasvanuna. Kasvatada ju võid oma südame rahustuseks, keegi ei keela. Oled vähemalt teinud midagi.

Mulle tundub see laps isiksus- ja käitumishäirega.

Mingi tore isehakanud diagnostik jälle. Tolmukübemelt ma muud ei ootakski, sest tal tundub endal mingi häire olevat, siis proovib endale sisendada, et neid häirega inimesi on maailm täis. Aga kui tal oleks mingi häire, käituks ta nii kõigiga ja ka koolis. Sellistel lastel tulevad probleemid juba lasteaias, neid veetakse igale poole hindamisele ja 12. eluaastaks oleks ammu teada, mis tal viga on. Siin plärtsub tütar ainult emaga, järelikult oskab ka paremini käituda küll, kui ta tahab ja pole siin mingit häiret.

Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 22:42

Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 22:28 Mulle tundub see laps isiksus- ja käitumishäirega. Kui ta praegu abi ei saa siis läheb see probleem ajaga vaid hullemaks. Praegu ta trambib jalgu ja ropendab, mõned aastad hiljem on ta oma käitumise vanusele vastavaks lihvinud. Siis ta ei pea enam jalgu trampima või röökima vaid paneb kogu pere oma peenete manipulatsioonivõtete abil enda tahtmist täitma. Ta ju teab, et teda ja ta reaktsioone kardetakse.

Hehh, sa kodust väljas ei liigu? Ühistransport ja tänavad täis selliseid teismelisi. Pole see mingi häire, vaid kasvatamatus, piiramatu vabadus.

Jah eks selle piirideta elu tulemusena võivad mõnel häired ka tekkida ja puu ongi juba lootusetult viltu kasvanud. Õnneks ei ole teismelise periood nii üüratult pikk. Kõik nad saavad ühel hetkel täiskasvanuks, mil tuleb ise oma elul eest hoolitsema hakata. Tuleb tööle minna ja selle kõrvalt enam metsikut elu elada ei jõua. Elumeres hulkuvad neiud jäävad paljud varakult rasedaks ja tuleb hakata lapse eest hoolitsema. Põmm, õhupall tühi ja kainuse hetk tuleb kolinal.

Kust sa tead, et ta lasteaias ja koolis probleemne pole olnud? Kõrval seisid või? Fakte sa ei tea, levitad vaid oma soovmõtlemist, ja usud, et see on tõsi.

Tolmukübe kirjutas: ↑15 Juun 2025 09:44 Kust sa tead, et ta lasteaias ja koolis probleemne pole olnud? Kõrval seisid või? Fakte sa ei tea, levitad vaid oma soovmõtlemist, ja usud, et see on tõsi.

Ilmselgelt oleks ema ju maininud, kui lapsele oleks mingi diagnoos pandud. Aga sinu jutt tõesti läheb aina imelikumaks ja imelikumaks.