Arutle Foorum

Guest kirjutas: ↑05 Sept 2025 15:04

Külaline kirjutas: ↑05 Sept 2025 08:54

Guest kirjutas: ↑03 Sept 2025 01:45
Mis jutt see nüüd on? Pooled naised teenivad meestega võrreldes väga väikest palka ning ometi elavad normaalses kooselus. Sellistel naistel pole mingit rendikinnisvara ega sääste, aga ometi on hoitud.

Uskumatu, et nii paljud inimesed ei saa aru, milles probleem. Inimene räägib, et ta vajas elukohta, ja siis tuuakse positiivseid näiteid naistest, kes olid suhtes ja said seetõttu elukoha praktiliselt tasuta. Kui sa elad ja seksid koos mehega mehe elamispinnal ja saad seetõttu "tasuta elukoha", siis on see täiesti erinev olukorrast, kus kaastundliku südamega mees (antud juhul joodik) annab sulle elukoha ilma seksi ja muude kohustusteta, st ilma suhtesse astumata.

See konkreetne naine seksis samamoodi oma elukoha eest, nagu need vaesemad naised, kel pole oma kodu.

Külaline kirjutas: ↑06 Sept 2025 01:25Vanematega ehk oleks ta pidanud leplikum olema, mitte laskma asju nii nugade peale minna, et lausa välja visatakse...

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 01:25

Guest kirjutas: ↑05 Sept 2025 15:04

Külaline kirjutas: ↑05 Sept 2025 08:54

Uskumatu, et nii paljud inimesed ei saa aru, milles probleem. Inimene räägib, et ta vajas elukohta, ja siis tuuakse positiivseid näiteid naistest, kes olid suhtes ja said seetõttu elukoha praktiliselt tasuta. Kui sa elad ja seksid koos mehega mehe elamispinnal ja saad seetõttu "tasuta elukoha", siis on see täiesti erinev olukorrast, kus kaastundliku südamega mees (antud juhul joodik) annab sulle elukoha ilma seksi ja muude kohustusteta, st ilma suhtesse astumata.

See konkreetne naine seksis samamoodi oma elukoha eest, nagu need vaesemad naised, kel pole oma kodu.

Ja kohe nii täpselt tead? Eks noorena ole muidugi toimetulekuoskused kõigil väiksemad. Vanematega ehk oleks ta pidanud leplikum olema, mitte laskma asju nii nugade peale minna, et lausa välja visatakse...

Guest kirjutas: ↑05 Sept 2025 08:54

Guest kirjutas: ↑03 Sept 2025 01:45

Külaline kirjutas: ↑03 Sept 2025 00:34

Jah, nii on, niinimetatud korralikud ja head ei võta ilmaski endale koju töötut ja kodutut inimest tasuta elama. Neil on alati see arvepidamine, et kõige eest peavad nad midagi vastu saama.

Mis jutt see nüüd on? Pooled naised teenivad meestega võrreldes väga väikest palka ning ometi elavad normaalses kooselus. Sellistel naistel pole mingit rendikinnisvara ega sääste, aga ometi on hoitud.

Uskumatu, et nii paljud inimesed ei saa aru, milles probleem. Inimene räägib, et ta vajas elukohta, ja siis tuuakse positiivseid näiteid naistest, kes olid suhtes ja said seetõttu elukoha praktiliselt tasuta. Kui sa elad ja seksid koos mehega mehe elamispinnal ja saad seetõttu "tasuta elukoha", siis on see täiesti erinev olukorrast, kus kaastundliku südamega mees (antud juhul joodik) annab sulle elukoha ilma seksi ja muude kohustusteta, st ilma suhtesse astumata.

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 09:44

Guest kirjutas: ↑05 Sept 2025 08:54

Guest kirjutas: ↑03 Sept 2025 01:45
Mis jutt see nüüd on? Pooled naised teenivad meestega võrreldes väga väikest palka ning ometi elavad normaalses kooselus. Sellistel naistel pole mingit rendikinnisvara ega sääste, aga ometi on hoitud.

Uskumatu, et nii paljud inimesed ei saa aru, milles probleem. Inimene räägib, et ta vajas elukohta, ja siis tuuakse positiivseid näiteid naistest, kes olid suhtes ja said seetõttu elukoha praktiliselt tasuta. Kui sa elad ja seksid koos mehega mehe elamispinnal ja saad seetõttu "tasuta elukoha", siis on see täiesti erinev olukorrast, kus kaastundliku südamega mees (antud juhul joodik) annab sulle elukoha ilma seksi ja muude kohustusteta, st ilma suhtesse astumata.

Kust sa seda küll võtad, et ta ei pidanud nende joodikutega seksima? Üsna kindlasti pidi. Seda enam, et elas koos ebaadekvaatsete inimestega, kes võib-olla isegi ei küsinud, kui seksiisu peale tuli.

Külaline kirjutas: ↑06 Sept 2025 16:59Viimasele- jah vägistati mind küll ja kümneid kordi, nii et minu jaoks oli see täiesti tavaline..kui mul ikka muud valikut polnud. Enamasti siiski vedas normaalsete peavarju pakkujatega, aga juhtus igasugu asju, õnneks mitte vägivalda peksu ja piinamise läbi...

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 17:44

Külaline kirjutas: ↑06 Sept 2025 16:59Viimasele- jah vägistati mind küll ja kümneid kordi, nii et minu jaoks oli see täiesti tavaline..kui mul ikka muud valikut polnud. Enamasti siiski vedas normaalsete peavarju pakkujatega, aga juhtus igasugu asju, õnneks mitte vägivalda peksu ja piinamise läbi...

Tõsiselt kahju sinust. Ei suuda ettegi kujutada, kuidas selline elu inimese murrab.

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 21:39

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 17:44

Külaline kirjutas: ↑06 Sept 2025 16:59Viimasele- jah vägistati mind küll ja kümneid kordi, nii et minu jaoks oli see täiesti tavaline..kui mul ikka muud valikut polnud. Enamasti siiski vedas normaalsete peavarju pakkujatega, aga juhtus igasugu asju, õnneks mitte vägivalda peksu ja piinamise läbi...

Tõsiselt kahju sinust. Ei suuda ettegi kujutada, kuidas selline elu inimese murrab.

Mul ka kahju, aga kindlasti oleks ma mõnda asja teisiti teinud. Maale joodikute majadesse elama poleks ma kindlasti jäänud, oleksin võtnud vastu selle ühikatoa, kus oleks mõned päevad saanud olla, end pesta jne, siis kohemaid sõitnud häälega Tallinna või Tartu ning kasvõi kuhugi koristajana end kuhugi tööle palunud, käinud Töötukassa ja sotsiaalmajade uste taga kurtmas. Küll mingi lahendus oleks leitud, kui palju seal oleks kooserdanud.

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 21:56

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 21:39

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 17:44

Tõsiselt kahju sinust. Ei suuda ettegi kujutada, kuidas selline elu inimese murrab.

Mul ka kahju, aga kindlasti oleks ma mõnda asja teisiti teinud. Maale joodikute majadesse elama poleks ma kindlasti jäänud, oleksin võtnud vastu selle ühikatoa, kus oleks mõned päevad saanud olla, end pesta jne, siis kohemaid sõitnud häälega Tallinna või Tartu ning kasvõi kuhugi koristajana end kuhugi tööle palunud, käinud Töötukassa ja sotsiaalmajade uste taga kurtmas. Küll mingi lahendus oleks leitud, kui palju seal oleks kooserdanud.

Oleksin hääletanud nt Tallinna- mul polnud ühtegi tuttavat väljaspool oma maakonda. Tallinnas ma oleksin lihtsalt kuskil mahajäetud majas elanud, kuna mul polnud kunagi sellist raha, et korterit üürida ja ettemaksu jne maksta. Kui ma oleks aga olnud kuskil poolpõlenud majas, mustuses ja väga võimalik et ka kellegi teise kodutuga koos...kes mind oleks tööle võtnud.
Ja mulle EI PAKUTUD mingit ühikatuba, 90-ndatel meie maakonnas küll mitte- üksikud inimesed said vaid supiköögis käiaja kodutute varjupaigas ööbida( tegelt ma isegi ei tea, kas neidki kohti oli, ei mäleta, et oleks neis käinud)
Isegi turvakodu minu piirkonnas polnud ja kui rändasin ka juba teise maakonda, siis sealgi turvakodu oli vaid lastega naistele, üksik saadeti pikalt. See oli 90-ndatel nii...
Ja arvestades seda ,et olin siis veel alla kolmekümne, mitte päris terve psüühhiliselt ja kedagi polnud ,kes oleks aidanud asju ajada midagi näiteks. Jäin siiski ellu, kuigi oli väga palju mõtteid, et teeks kõigele lõpu..kõik läks paremuse poole alles siis kui üks mu järjekordsetest perearstidest (need ju muutusid koos elukohtadega) hakkas ajama pabereid, et ma saaksin puude. Ja siis avastati mul mitmeid juba lapsepõlvest pärit diagnoose, mida varem keegi polnud viitsinud isegi uurima hakata- sageli polnud selleks aegagi muidugi, sest paari kuu pärast olin ma juba jälle mujale kolinud ja ka arsti vahetanud.

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 21:56

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 21:39

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 17:44

Tõsiselt kahju sinust. Ei suuda ettegi kujutada, kuidas selline elu inimese murrab.

Mul ka kahju, aga kindlasti oleks ma mõnda asja teisiti teinud. Maale joodikute majadesse elama poleks ma kindlasti jäänud, oleksin võtnud vastu selle ühikatoa, kus oleks mõned päevad saanud olla, end pesta jne, siis kohemaid sõitnud häälega Tallinna või Tartu ning kasvõi kuhugi koristajana end kuhugi tööle palunud, käinud Töötukassa ja sotsiaalmajade uste taga kurtmas. Küll mingi lahendus oleks leitud, kui palju seal oleks kooserdanud.

Oleksin hääletanud nt Tallinna- mul polnud ühtegi tuttavat väljaspool oma maakonda. Tallinnas ma oleksin lihtsalt kuskil mahajäetud majas elanud, kuna mul polnud kunagi sellist raha, et korterit üürida ja ettemaksu jne maksta. Kui ma oleks aga olnud kuskil poolpõlenud majas, mustuses ja väga võimalik et ka kellegi teise kodutuga koos...kes mind oleks tööle võtnud.
Ja mulle EI PAKUTUD mingit ühikatuba, 90-ndatel meie maakonnas küll mitte- üksikud inimesed said vaid supiköögis käiaja kodutute varjupaigas ööbida( tegelt ma isegi ei tea, kas neidki kohti oli, ei mäleta, et oleks neis käinud)
Isegi turvakodu minu piirkonnas polnud ja kui rändasin ka juba teise maakonda, siis sealgi turvakodu oli vaid lastega naistele, üksik saadeti pikalt. See oli 90-ndatel nii...
Ja arvestades seda ,et olin siis veel alla kolmekümne, mitte päris terve psüühhiliselt ja kedagi polnud ,kes oleks aidanud asju ajada midagi näiteks. Jäin siiski ellu, kuigi oli väga palju mõtteid, et teeks kõigele lõpu..kõik läks paremuse poole alles siis kui üks mu järjekordsetest perearstidest (need ju muutusid koos elukohtadega) hakkas ajama pabereid, et ma saaksin puude. Ja siis avastati mul mitmeid juba lapsepõlvest pärit diagnoose, mida varem keegi polnud viitsinud isegi uurima hakata- sageli polnud selleks aegagi muidugi, sest paari kuu pärast olin ma juba jälle mujale kolinud ja ka arsti vahetanud.

Külaline kirjutas: ↑06 Sept 2025 21:56

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 21:39

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 17:44

Tõsiselt kahju sinust. Ei suuda ettegi kujutada, kuidas selline elu inimese murrab.

Mul ka kahju, aga kindlasti oleks ma mõnda asja teisiti teinud. Maale joodikute majadesse elama poleks ma kindlasti jäänud, oleksin võtnud vastu selle ühikatoa, kus oleks mõned päevad saanud olla, end pesta jne, siis kohemaid sõitnud häälega Tallinna või Tartu ning kasvõi kuhugi koristajana end kuhugi tööle palunud, käinud Töötukassa ja sotsiaalmajade uste taga kurtmas. Küll mingi lahendus oleks leitud, kui palju seal oleks kooserdanud.

Oleksin hääletanud nt Tallinna- mul polnud ühtegi tuttavat väljaspool oma maakonda. Tallinnas ma oleksin lihtsalt kuskil mahajäetud majas elanud, kuna mul polnud kunagi sellist raha, et korterit üürida ja ettemaksu jne maksta. Kui ma oleks aga olnud kuskil poolpõlenud majas, mustuses ja väga võimalik et ka kellegi teise kodutuga koos...kes mind oleks tööle võtnud.
Ja mulle EI PAKUTUD mingit ühikatuba, 90-ndatel meie maakonnas küll mitte- üksikud inimesed said vaid supiköögis käiaja kodutute varjupaigas ööbida( tegelt ma isegi ei tea, kas neidki kohti oli, ei mäleta, et oleks neis käinud)
Isegi turvakodu minu piirkonnas polnud ja kui rändasin ka juba teise maakonda, siis sealgi turvakodu oli vaid lastega naistele, üksik saadeti pikalt. See oli 90-ndatel nii...
Ja arvestades seda ,et olin siis veel alla kolmekümne, mitte päris terve psüühhiliselt ja kedagi polnud ,kes oleks aidanud asju ajada midagi näiteks. Jäin siiski ellu, kuigi oli väga palju mõtteid, et teeks kõigele lõpu..kõik läks paremuse poole alles siis kui üks mu järjekordsetest perearstidest (need ju muutusid koos elukohtadega) hakkas ajama pabereid, et ma saaksin puude. Ja siis avastati mul mitmeid juba lapsepõlvest pärit diagnoose, mida varem keegi polnud viitsinud isegi uurima hakata- sageli polnud selleks aegagi muidugi, sest paari kuu pärast olin ma juba jälle mujale kolinud ja ka arsti vahetanud.

Külaline kirjutas: ↑07 Sept 2025 00:01

Külaline kirjutas: ↑06 Sept 2025 21:56

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 21:39

Mul ka kahju, aga kindlasti oleks ma mõnda asja teisiti teinud. Maale joodikute majadesse elama poleks ma kindlasti jäänud, oleksin võtnud vastu selle ühikatoa, kus oleks mõned päevad saanud olla, end pesta jne, siis kohemaid sõitnud häälega Tallinna või Tartu ning kasvõi kuhugi koristajana end kuhugi tööle palunud, käinud Töötukassa ja sotsiaalmajade uste taga kurtmas. Küll mingi lahendus oleks leitud, kui palju seal oleks kooserdanud.

Oleksin hääletanud nt Tallinna- mul polnud ühtegi tuttavat väljaspool oma maakonda. Tallinnas ma oleksin lihtsalt kuskil mahajäetud majas elanud, kuna mul polnud kunagi sellist raha, et korterit üürida ja ettemaksu jne maksta. Kui ma oleks aga olnud kuskil poolpõlenud majas, mustuses ja väga võimalik et ka kellegi teise kodutuga koos...kes mind oleks tööle võtnud.
Ja mulle EI PAKUTUD mingit ühikatuba, 90-ndatel meie maakonnas küll mitte- üksikud inimesed said vaid supiköögis käiaja kodutute varjupaigas ööbida( tegelt ma isegi ei tea, kas neidki kohti oli, ei mäleta, et oleks neis käinud)
Isegi turvakodu minu piirkonnas polnud ja kui rändasin ka juba teise maakonda, siis sealgi turvakodu oli vaid lastega naistele, üksik saadeti pikalt. See oli 90-ndatel nii...
Ja arvestades seda ,et olin siis veel alla kolmekümne, mitte päris terve psüühhiliselt ja kedagi polnud ,kes oleks aidanud asju ajada midagi näiteks. Jäin siiski ellu, kuigi oli väga palju mõtteid, et teeks kõigele lõpu..kõik läks paremuse poole alles siis kui üks mu järjekordsetest perearstidest (need ju muutusid koos elukohtadega) hakkas ajama pabereid, et ma saaksin puude. Ja siis avastati mul mitmeid juba lapsepõlvest pärit diagnoose, mida varem keegi polnud viitsinud isegi uurima hakata- sageli polnud selleks aegagi muidugi, sest paari kuu pärast olin ma juba jälle mujale kolinud ja ka arsti vahetanud.

Minu jaoks on mõistetamatu, et valisid vastikud, nõmedad mehed normaalsete asemel. Kas sa valisid esimese ettejuhtuva? Las ma arvan, sina oled see hiire surmaga seoses kiirabi vajanu, eks?

Guest kirjutas: ↑07 Sept 2025 00:01

Külaline kirjutas: ↑06 Sept 2025 21:56

Guest kirjutas: ↑06 Sept 2025 21:39


Minu jaoks on mõistetamatu, et valisid vastikud, nõmedad mehed normaalsete asemel. Kas sa valisid esimese ettejuhtuva? Las ma arvan, sina oled see hiire surmaga seoses kiirabi vajanu, eks?

Valisin???? Ma pidin haarama kinni igast õlekõrrest, mis mulle pakuti. Kui kuskil hakkas olukord juba jamaks või isegi ohtlikuks muutuda, tuli enamasti vaadata ringi just selle inimese tuttavate seas- et äkki keegi võtab mu enda juurdeJa vahepeal pidin pärist pikalt elama kohtades, kus nt majapermees otsustas mind oma naisena pidada või siis oli olukordi, kus mind taheti tänavale visata lihtsalt näiteks selle eest, et ma majaelanike ja nende kambaga koos ei joonud-istusin küll vahest nende seltsis, aga täitsa kainena.
Ja muidugi on mul kogu sellest elust- 26 kolimist jalgsi või liinibussiga ning nullist alustamist18 aasta jooksul- jäänud parandamatud terviseprobleemid, nii et tõepoolest võib lemmiklooma (minu jaoks pereliikma) surm mind viia närvivapustuse ja südamerabanduseni.

Guest kirjutas: ↑07 Sept 2025 09:16 Mul on krooniline depressioon, mis ei allu ravile. Peangi sellega elama. Olen kõik ravivõimalused juba läbi käinud ja nüüdseks loobunud.

Külaline kirjutas: ↑07 Sept 2025 12:29

Guest kirjutas: ↑07 Sept 2025 09:16 Mul on krooniline depressioon, mis ei allu ravile. Peangi sellega elama. Olen kõik ravivõimalused juba läbi käinud ja nüüdseks loobunud.

Sama. Ravile natuke allub, aga terveks ei saa sellest mitte kunagi. See on ka üks mu raske puude põhjustest..

Tolmukübe kirjutas: ↑07 Sept 2025 12:37

Külaline kirjutas: ↑07 Sept 2025 12:29

Guest kirjutas: ↑07 Sept 2025 09:16 Mul on krooniline depressioon, mis ei allu ravile. Peangi sellega elama. Olen kõik ravivõimalused juba läbi käinud ja nüüdseks loobunud.

Sama. Ravile natuke allub, aga terveks ei saa sellest mitte kunagi. See on ka üks mu raske puude põhjustest..

Depressiooniga pole kokkupuudet olnud, aga kas mitte ravi pole pikk, või koguni eluaegne, nagu diabeetikul, jne? Kui külaline kirjutab, et nüüdseks loobunud, vbl loobus liiga vara? Et nii ruttu terveks ei saagi? Olen lugenud, et Zoloft pidi häid tulemusi andma. Iseasi, kas teda tuleb eluaeg võtta, jätad mingi aeg ära, siis jälle hädad uuesti platsis. Ja annusest ka oleneb.
Enneti tekst kliinik.ee'st
Depressioon on tagajärg, tulemus. Antidepressantidega muudame seda tulemust, aga vaja on muuta ka depressiooni tekkemehhanisme, sellele reageerimise variante. Seega - rohi on vaid osake kogu probleemiahela lahendamisel.
Suguelu häirib eelkõige depressioon, vähemal määral ravimid. Kui meeleolu normaliseeritud, siis ka intiimelu korrastub. Intiimelu korrigeerimiseks ka ravimeid.
DEPRESSIOON ON RAVITAV, Patsiendi aktiivsel kaasalöömisel HÄSTI RAVITAV.

Guest kirjutas: ↑18 Sept 2025 09:23 ma ka alguses mõtlesin, et kui teemaalgatja ise jagada ei soovi, siis ma ka ei hakka. aga no äkki on sellest mingit abi, nii et ma siis jagan.
ma olen üsna rõõmsameelne inimene ja mu lähikond usub, et olen suht priviligeeritud. põhimõtteliselt olengi. mul on lahe perekond, kena kodu, piisavalt raha, hea haridus, erialane töö jne.
aga nüüd siis neist rasketest olukordadest:
ma sain varases nooruses lapsed ja abiellusin - no ütleme, et mitte just kõige kirkama kriidiga. kui meie abieluvoodist koju tulles võõrad pesuesemed leidsin, lahkusin aastane laps süles ja kahene käeotsas ja alustasin nullist. oli raske, aga sain hakkama.
suri mu 17 aastane koer. leevendust sain varjupaigast uue koera võtmisega.
sain nahavähi diagnoosi. lõikus õnnestus.
sain ajukasvaja diagnoosi.
ma ei hakka rääkima, et vahel on raha vähe ja teinekord tutime mehega - see on nohu.

Külaline kirjutas: ↑18 Sept 2025 09:35Kõik vahva, aga see sõna on privilegeeritud. On privileeg, mitte priviliig. Su hea haridus on veits puudulik.