Arutle Foorum

oh neid fantaasialende

Külaline kirjutas: ↑18 Juul 2026 16:42 oh neid fantaasialende

Pull, kuidas mingi hädapätakas end lohutab
Aga ei, mingit fantaasialendu ei ole.

Külaline kirjutas: ↑18 Juul 2026 15:08

Ei, mina alustasin alles 15 aasta vanuselt oma isa kõrvalt.


Lapsetegemist?

Rahateenimist. Igal nädalavahetusel teiste inimese kuupalga.

Ilmuta meile see saladus, millega küll?

Külaline kirjutas: ↑18 Juul 2026 14:12 Kirjutad vaimustusega nagu sina ise ka oleks selline ärikas olnud
Naisi oli ettevõtluses ainult kaks ja needki mõlemad kukkusid läbi. Metallimemm vist veel elab?

Naisettevõtjaid oli 90ndatel samamoodi nagu praegugi, meestega umbes pooleks.
Ka mina alustasin 1996a ettevõtjana, ei müünud, ei vahendanud, hoopis pakkusin teenust, nimelt matemaatika eratunde koolilastele, kõrgemat mati konsultatsioone tudengitele, lisaks õpetasin matemaatikat ülikooli sisseastumiseksamiteks valmistujatele. Kõige rohkem tööd oligi nende tudengihakatistega, sisuliselt teenisin mai-aug alguseni eratundidega umbes sama palju, kui aasta jooksul koolis õpetajana palka sain

Ettevõtlus oleks siis kui oleksid järeleaitajate kooli/selts/mis iganes asutanud.

Külaline kirjutas: ↑18 Juul 2026 17:44 Ettevõtlus oleks siis kui oleksid järeleaitajate kooli/selts/mis iganes asutanud.

Ma olin siis FIE, maksuameti silmis täiesti seaduslik ettevõtlus. Iga klient sai maksmisel pitsatijäljendiga kviitungi ka

Teemaalgatajale: sain aru, et Sul on FBs konto, kui nimetasid, et oled oma noorusaja tuttavaid FBs näinud. Sõltub, kui liberaalne Sa sõprade lisamisel oled, aga omast kogemusest soovitan nad lisada FBs sõbraks. Olen Sinust mõned aastad noorem ja mul on aegamööda suur osa lapsepõlve sõpru-tuttavaid-koolikaaslasi FB sõprade sekka lisandunud (nii enda sõbrakutse saatmisel kui ka mulle saadetud sõbrakutsete aktseptimisel) ja nii olen suure osa tuttavate tegemistega kursis, õnnitleme tähtpäevadel ning aeg-ajalt kirjutame mõnega. See on kuidagi iseenesest nii kujunenud, st ei ole ette võetud kampaaniana, et ma nüüd kirjutan kõigile ja hakkame hoogsalt suhtlema. Kokku ei ole saanud (v.a klassi- ja koolikokkutulekud) ja ei ole ka üritanud kokku saada, sest nagu siin eespool ka kirjutati, et kontaktihoidmine on okei, aga kokkusaamisest huvitatud ei ole. Lihtsalt aeg on nii palju edasi läinud, et osadega on maailmavaade korralikult muutunud ja ilmselt pikalt rääkimiseks ühiseid jututeemasid ei ole, aga see ei tähenda, et me üksteisest ei hooli või tegemistest ei huvita.

Külaline kirjutas: ↑18 Juul 2026 20:53 Kokku ei ole saanud (v.a klassi- ja koolikokkutulekud) ja ei ole ka üritanud kokku saada, sest nagu siin eespool ka kirjutati, et kontaktihoidmine on okei, aga kokkusaamisest huvitatud ei ole. Lihtsalt aeg on nii palju edasi läinud, et osadega on maailmavaade korralikult muutunud ja ilmselt pikalt rääkimiseks ühiseid jututeemasid ei ole, aga see ei tähenda, et me üksteisest ei hooli või tegemistest ei huvita.

Mina võin jälle omast kogemusest lisada, et sain kokku kahe vana lapsepõlvesõbrannaga, kellega suhtlus katkes üle 20 aasta tagasi ja no ühega oli küll nii, et juttu jätkus kauemaks. Lobisesime, nagu neid vahepealseid mittesuhtlemise aastaid poleks olnudki. Teisega läks jah nii, et jutt enam ei klappinud ja suhe jäi seetõttu taas soiku.

Meil oli mõned aastad tagasi kokkutulek "50a 1.klassi astumisest".
Teemaalgataja on hetkel 53, kui hakkab vaikselt endiste klassikaaslaste jälgi ajama, võite ka koolimineku 50.aastapäevaks suurema hulga klassist kokku saada.
Meil ilmus kohale ca 60%, sest oli pealinna kool ja paljud olid kolinud või naised nime vahetanud. Kui oleks olnud maakool või väikelinna kool, oleks vast suurema % kokku saanud, sest sugulased ju ikka samas piirkonnas edasi.

Guest kirjutas: ↑17 Juul 2026 11:26

Külaline kirjutas: ↑17 Juul 2026 10:47

Guest kirjutas: ↑16 Juul 2026 22:49

Kõik su jutt oli ilus ja inspireeriv. Mis postkaarte ja asju? Sa oled kuskil 70-80?

56-aastane inimese lapsepõlves olid loomulikult postkaardid. Kui vana sa ise oled, et arvad, et ainult 70-80-aastased inimesed postkaarte mäletavad? mina olen 55 ja laps olin seitsmekümendatel-kaheksakümnendatel. Sulle võib see üllatus olla, aga internetti siis Eestis veel ei olnud ja telefonidki ei olnud mitte igas peres olemas. Loomulikult saadeti siis postkarte. Ka mu tudengipõlve alguses oli suhtlus veel postkaartide-kirjade tasemel. Mina jõudsin internetti aastal 93, 22-aastasena, see oli interneti algusaeg Eestis (jah, on ka neid, kes jõudsid aastake varem, aga massiliskes muutus see ikka mitu aastat hiljem). Nii et ma tõesti ei saa aru, miks vanus 56 ja postkaardid sind imestama paneb?

Teemaalgatajat oskan ainult julgustada, et ega suhtluskatse ju sul midagi ära ei võta. Kui inimesed suhelda ei taha, siis pole mõtet solvuda. Aga võibolla tahavad, proovida ju võid.

Olen sinuga samaealine, aga kas keegi hoiab tõesti selliseid asju alles? Asi pole selles, et ma postkaarte ei mäletaks, vana träni hoiavad alles pigem vanad inimesed, kes midagi ära ei raatsi visata.

See on ju mälestus ometigi!

Mina olen 51 ja minu lapsepõlves saadeti väga-väga usinalt kaarte. Ja mitte ainult lapsepõlves, vaid ka veel 2000ndatel said ja saatsid vanemad kaarte. Meil oli kodus kohe korv, mis võeti jõulude ja sünnipäevade ajal välja, sest vanematel oli väga suur tutvusringkond ja kaartide saatmine oli väga kombeks. Eks ma ise lapsena ja noorena sain ja saatsin samamoodi kaarte.
Mäletan, et keegi saatis ka välismaalt kaarte. Need olid kullahinnaga, sest olid täiesti teistsugused ja mingitel oli isegi muusika sees.

Kaardid on tänaseks korjatud spetsiaalsetesse karpidesse ja need on pööningul. Üldse ei välista, et ühel päeval võtan välja - loen ja meenutan.

Tegelikult oli see ikka tore aeg, kui paberkandjal kirju vahetati. Mul omalgi oli palju kirjasõpru. Ja kui poisid sõjaväest kirjutasid - oi, kuidas ma käisin postkasti kallal ja ootasin neid kirju... Need kirjad on mul ka kõik alles - roosa lindiga kokku seotud

Külaline kirjutas: ↑19 Juul 2026 10:56 See on ju mälestus ometigi!

Mina olen 51 ja minu lapsepõlves saadeti väga-väga usinalt kaarte. Ja mitte ainult lapsepõlves, vaid ka veel 2000ndatel said ja saatsid vanemad kaarte. Meil oli kodus kohe korv, mis võeti jõulude ja sünnipäevade ajal välja, sest vanematel oli väga suur tutvusringkond ja kaartide saatmine oli väga kombeks. Eks ma ise lapsena ja noorena sain ja saatsin samamoodi kaarte.

Ma sama vana ja meil oli samuti komme ilusamad nääri/jõulukaardid alles hoida. Toona oli see kuidagi nii loomulik ja praegu on mul selle üle väga hea meel. Ilusad kaardid, mis toovad meelde armsad mälestused lapsepõlvest. Kaartide saatmine oli tähtis ja mitte saatmist peeti vist natuke isegi ebaviisakaks.
Meie pere saatis laiali palju kaarte ja tagasi saime ka palju. Tore meenutus.

Guest kirjutas: ↑18 Juul 2026 13:17

Külaline kirjutas: ↑18 Juul 2026 13:14 Mõni siin usub ikka, et naise väärtust näitab lapsena mehele minek. Perekoolis oli üks kuju kes 15-aastasena hirmsasti last tahtis saada.

60-aastase mutina oma lapse gümnaasiumi lõpetamisele minek on ka piinlik.

Minu vanemad olid 61, kui ma keskkooli lõpetasin. Ma ei mäleta, et oleks piinlik olnud. Mul oli imeline lapsepõlv ning parimad vanemad, keda endale soovida. Mul oli täiesti kindlasti parem lapsepõlv, kui nii mitmelgi minu sõbrannal, kellel olid väga noored vanemad.

Külaline kirjutas: ↑19 Juul 2026 11:19

Külaline kirjutas: ↑19 Juul 2026 10:56 See on ju mälestus ometigi!

Mina olen 51 ja minu lapsepõlves saadeti väga-väga usinalt kaarte. Ja mitte ainult lapsepõlves, vaid ka veel 2000ndatel said ja saatsid vanemad kaarte. Meil oli kodus kohe korv, mis võeti jõulude ja sünnipäevade ajal välja, sest vanematel oli väga suur tutvusringkond ja kaartide saatmine oli väga kombeks. Eks ma ise lapsena ja noorena sain ja saatsin samamoodi kaarte.

Ma sama vana ja meil oli samuti komme ilusamad nääri/jõulukaardid alles hoida. Toona oli see kuidagi nii loomulik ja praegu on mul selle üle väga hea meel. Ilusad kaardid, mis toovad meelde armsad mälestused lapsepõlvest. Kaartide saatmine oli tähtis ja mitte saatmist peeti vist natuke isegi ebaviisakaks.
Meie pere saatis laiali palju kaarte ja tagasi saime ka palju. Tore meenutus.

Meie saatsime ja saime samuti palju kaarte, aga sellest on ometigi aastakümneid möödas ja loomulikult ei jaksa kõike träni alles hoida. Mul olid mööda maailma kirjasõbrad, tohutul hulgal Austraalia postkaarte. Kümmekond aastat hiljem viskasin ära ka kõik esimese armastuse kirjad. Mingil momendil muutub see mõttetuks pahnaks.

Guest kirjutas: ↑18 Juul 2026 14:12 Kirjutad vaimustusega nagu sina ise ka oleks selline ärikas olnud
Naisi oli ettevõtluses ainult kaks ja needki mõlemad kukkusid läbi. Metallimemm vist veel elab?

Ja metallimemm oli ka tankist, mitte ise mingi nutikas ärinaine.

Guest kirjutas: ↑18 Juul 2026 15:08

Külaline kirjutas: ↑18 Juul 2026 14:12 Kirjutad vaimustusega nagu sina ise ka oleks selline ärikas olnud
Naisi oli ettevõtluses ainult kaks ja needki mõlemad kukkusid läbi. Metallimemm vist veel elab?

Meile piisas, et saime endale kodu ja autod osta, hästi riides käia, lapsele ja endale kõike lubada ning rahapuudust ei ole terve elu kohta olnud isegi ühel päeval.

Hea teada! Teema on noorusaja sõprade otsimisest, mitte sellest, kui rikas ja tubli sina oled.

Külaline kirjutas: ↑19 Juul 2026 11:39

Guest kirjutas: ↑18 Juul 2026 14:12 Kirjutad vaimustusega nagu sina ise ka oleks selline ärikas olnud
Naisi oli ettevõtluses ainult kaks ja needki mõlemad kukkusid läbi. Metallimemm vist veel elab?

Ja metallimemm oli ka tankist, mitte ise mingi nutikas ärinaine.

See teine oli ka rohkem fantasöör. Aga neid suhkruvati ja vahvli laadamüüjaid oli ju palju.

Külaline kirjutas: ↑18 Juul 2026 17:29Ka mina alustasin 1996a ettevõtjana, ei müünud, ei vahendanud, hoopis pakkusin teenust, nimelt matemaatika eratunde koolilastele, kõrgemat mati konsultatsioone tudengitele, lisaks õpetasin matemaatikat ülikooli sisseastumiseksamiteks valmistujatele. Kõige rohkem tööd oligi nende tudengihakatistega, sisuliselt teenisin mai-aug alguseni eratundidega umbes sama palju, kui aasta jooksul koolis õpetajana palka sain

See on tänapäevalgi teema. Mul teeb tudengist laps sama, aga lisaks veel keemia ja füüsikaga. Praegugi on tal mitu suvetööle jäänud põhikooliõpilast.

Külaline kirjutas: ↑19 Juul 2026 11:41

Guest kirjutas: ↑18 Juul 2026 15:08

Külaline kirjutas: ↑18 Juul 2026 14:12 Kirjutad vaimustusega nagu sina ise ka oleks selline ärikas olnud
Naisi oli ettevõtluses ainult kaks ja needki mõlemad kukkusid läbi. Metallimemm vist veel elab?

Meile piisas, et saime endale kodu ja autod osta, hästi riides käia, lapsele ja endale kõike lubada ning rahapuudust ei ole terve elu kohta olnud isegi ühel päeval.

Hea teada! Teema on noorusaja sõprade otsimisest, mitte sellest, kui rikas ja tubli sina oled.

Käi kanni!

Külaline kirjutas: ↑19 Juul 2026 11:34Meie saatsime ja saime samuti palju kaarte, aga sellest on ometigi aastakümneid möödas ja loomulikult ei jaksa kõike träni alles hoida. Mul olid mööda maailma kirjasõbrad, tohutul hulgal Austraalia postkaarte. Kümmekond aastat hiljem viskasin ära ka kõik esimese armastuse kirjad. Mingil momendil muutub see mõttetuks pahnaks.

ei jaksa? Ega neid siis pihus hoidma pea. Paned kuhugi karpi/kasti ja las neil olla.

Guest kirjutas: ↑19 Juul 2026 11:49

Külaline kirjutas: ↑19 Juul 2026 11:41

Guest kirjutas: ↑18 Juul 2026 15:08

Meile piisas, et saime endale kodu ja autod osta, hästi riides käia, lapsele ja endale kõike lubada ning rahapuudust ei ole terve elu kohta olnud isegi ühel päeval.

Hea teada! Teema on noorusaja sõprade otsimisest, mitte sellest, kui rikas ja tubli sina oled.

Käi kanni!

Kas isa õpetas sind niimoodi suhtlema, kui 15-aastaselt tema kõrvalt alustasid?