Noorusaja sõprade otsimine 53 aastaselt

[Külaline]

Mõne krooni eest neid tol ajal ka ei jagatud. Telefonid polnud odavad.

Just. Mu sõbranna mehel oli toona uuena 18 000 krooni maksev telefon. Oi, kuidas see mulle meeldis. Olin paduõnnelik, kui sain sellise kasutatuna endale 5000 eest osta.
Mingitest paarikroonistest pole never kuulnudki. Tollal maksis kõneminut juba 7.50.

See oli varem, aga aastal 95-96 oli kampaania, vot ei mäleta firmat, et nokia 2110 oli 15 krooni, aga see oli ainult liitumisel ja tähtajalise lepinguga. Paar aastat hiljem, või suht samal ajal, tulid q gsm pakkumisele mingid väiksed sinist värvi mobiilid, motorola või siemens...no ei mäleta tõesti. Ja need olid vist liitumisel üldse tasuta.
Tõesti, see pole oluline, mis 98-200 aastail oli olemas ja mis mitte! Teema on selles, et mul olid siis sõbrad, kellega pole nüüdseks 25 aastat suhelnud ja ma tahaks lihtsalt teada, kuidas neil on läinud.
Olen kahele tollasele sõbrale kirjutanud fb-s, aga nad ei käi võibolla seal igapäevaselt (erinevalt minust) .Ja no eks aeg näitab kas nad vastavad, või lihtsalt jäävadki mälestusteks noorusaegadest.

Ma soovitan ka nad kõigepealt sõbraks lisada. Kui sa lihtsalt sõnumi saadad, siis võib minna see kiri sõnumitaotlustesse, kust inimene ei pruugi seda näha.

[Külaline]

Meie saatsime ja saime samuti palju kaarte, aga sellest on ometigi aastakümneid möödas ja loomulikult ei jaksa kõike träni alles hoida. Mul olid mööda maailma kirjasõbrad, tohutul hulgal Austraalia postkaarte. Kümmekond aastat hiljem viskasin ära ka kõik esimese armastuse kirjad. Mingil momendil muutub see mõttetuks pahnaks.

ei jaksa? Ega neid siis pihus hoidma pea. Paned kuhugi karpi/kasti ja las neil olla.

Mina olen 53. Sellised kaardid jäid nii sügavale minevikku, et need karbid on meil 80+ vanemate kodus. Mina ei tunne nende järele mingit vajadust. See on ikkagi sellise aja teema, kus suhtluskanaleid oli tunduvalt vähem kui praegu.

[Külaline]

Meie saatsime ja saime samuti palju kaarte, aga sellest on ometigi aastakümneid möödas ja loomulikult ei jaksa kõike träni alles hoida. Mul olid mööda maailma kirjasõbrad, tohutul hulgal Austraalia postkaarte. Kümmekond aastat hiljem viskasin ära ka kõik esimese armastuse kirjad. Mingil momendil muutub see mõttetuks pahnaks.

ei jaksa? Ega neid siis pihus hoidma pea. Paned kuhugi karpi/kasti ja las neil olla.

Mina olen 53. Sellised kaardid jäid nii sügavale minevikku, et need karbid on meil 80+ vanemate kodus. Mina ei tunne nende järele mingit vajadust. See on ikkagi sellise aja teema, kus suhtluskanaleid oli tunduvalt vähem kui praegu.

Arusaadav! Ega kõikidele inimestele ei peagi ühed-samad asjad meeldima. Minu jaoks, kes ma olen sinuvanune, tekitavad need näärikaardid väga suurt nostalgiat. Ehkki vanemaid enam ei ole, siis on need ilusti pööningule ära pandud. Ei plaani ära visata. Nii nagu laste paremad joonistusedki on alles hoitud. Õnneks mul on ruumi, et selliseid asju säilitada.

[Külaline]

Mina olen 53. Sellised kaardid jäid nii sügavale minevikku, et need karbid on meil 80+ vanemate kodus. Mina ei tunne nende järele mingit vajadust. See on ikkagi sellise aja teema, kus suhtluskanaleid oli tunduvalt vähem kui praegu.

Sellepärast need nii väärtuslikud ongi, et on üks väheseid mälestusi inimestest, kes ammu juba surnud on. Kirjutatud nende oma käega ja kuna telefonegi kõigil polnud, siis sageli õnnitluste all ka PS. Näiteks "Tulen 15-ndal Pärnusse ja toon väiksele Annile need kindad ka kaasa, mis ma talle kudusin." Mina olin siis see väike Anni, umbes 100 aastat tagasi. Väga tore on neid lugeda, meel läheb härdaks.

[Külaline]

Mul vanaema alati saatis jõulu ja uusaasta kaardi postiga. Kuigi elasime samas linnas. Küll eri linna äärtes. Aga see oli minu arvates nii vahva komme. Mul on mõned viimased alles hoitud. Nüüd ise elan välismaal ja saadan onutütre perele ja oma tädile ka iga aasta jõuludeks postkaardi.

[Külaline]

Kaardid on toredad jah, aga meil oli millegipärast kombeks telegrammide saatmine. Ka need on alles, aga selline isiklik/nostalgia hõng neis puudub. Meenub kuidas postiljon (eakas priske naine) alati jalgrattaga neid meile toomas käis.

[Külaline]

Kaardid on toredad jah, aga meil oli millegipärast kombeks telegrammide saatmine. Ka need on alles, aga selline isiklik/nostalgia hõng neis puudub. Meenub kuidas postiljon (eakas priske naine) alati jalgrattaga neid meile toomas käis.

Telegrammid olid toredad jah. See oli rohkem selline kiirsõnumite edasi andmise viis. "Palju oenne suennipaeevaks" või "Meil süendis tuetar".

[Külaline]

Postkaarte mul alles pole, aga on ka kast kirjadega, mida kunagi saanud olen. Mitte kõik, aga olulisemad küll. Vanaema kirjutas vähemalt kord kuus pika kirja, pinginaaber, kes ära kolis, kirjutas oma tegemistest, veel paar sõbrannat on aeg-ajalt kirju saatnud. Mees oli mitu suve välismaal praktikal ja tööl, need kirjad on ka alles, mida omavahel saatsime.
Nii armas on lugeda, mis tol ajal kõik oli.

Kadunud ema hoidis alles isaga peetud kirjavahetuse. Samuti paarkümmend kirja, mida nad üksteisele lihtsalt köögilauale jätsid, et elulisi asju teada anda - no küll need olid koomilised märkmed! Sageli ka joonistused juures. Väga äge oli lugeda.

[Külaline]

Nõukaaegsete kaartide pildid minule ei meeldi, aga meil on priske pakk imeilusaid pisikesi sõjaeelse aja postkaarte, neid oleme ikka imetlenud.

[Külaline]

ei jaksa? Ega neid siis pihus hoidma pea. Paned kuhugi karpi/kasti ja las neil olla.

Mina olen 53. Sellised kaardid jäid nii sügavale minevikku, et need karbid on meil 80+ vanemate kodus. Mina ei tunne nende järele mingit vajadust. See on ikkagi sellise aja teema, kus suhtluskanaleid oli tunduvalt vähem kui praegu.

Arusaadav! Ega kõikidele inimestele ei peagi ühed-samad asjad meeldima. Minu jaoks, kes ma olen sinuvanune, tekitavad need näärikaardid väga suurt nostalgiat.

Meil nääre ei peetud, seega näärikaarte ei saadetud. Jõulukaarte jälle ilmselt ei julgenud keegi pärast sõda saata. Aga meil on alles fotod oma kodu jõulupuudest, nii enne sõda, sõja ajal kui pärast sõda. Tore on vaadata, kuidas eesti traditsioone hoiti.

[Külaline]

Meie saatsime ja saime samuti palju kaarte, aga sellest on ometigi aastakümneid möödas ja loomulikult ei jaksa kõike träni alles hoida. Mul olid mööda maailma kirjasõbrad, tohutul hulgal Austraalia postkaarte. Kümmekond aastat hiljem viskasin ära ka kõik esimese armastuse kirjad. Mingil momendil muutub see mõttetuks pahnaks.

ei jaksa? Ega neid siis pihus hoidma pea. Paned kuhugi karpi/kasti ja las neil olla.

Minu jaoks ei ole nostalgiline vanu näärikaarte või saadud telegramme lugeda. Fotod on küll kõik alles, see on mälestus.

[Külaline]

Kaardid on toredad jah, aga meil oli millegipärast kombeks telegrammide saatmine. Ka need on alles, aga selline isiklik/nostalgia hõng neis puudub. Meenub kuidas postiljon (eakas priske naine) alati jalgrattaga neid meile toomas käis.

Telegrammi nostalgiahõng puudub ilmselt selles, et need liikusid tavapostist kordi kiiremini. Põhimõtteliselt ikka sama päeva ja mõne tunni jooksul. Sageli teatati telegrammi teel ka ootamatuid halbu uudiseid. Sellepärast on minu jaoks telegrammi-mälestus pigem ärevust tekitav.

Seda ei mäleta, kas telegramm oli kaardile trükitud või oli lihtsalt mingil paberil.

[Külaline]

Mina olen 53. Sellised kaardid jäid nii sügavale minevikku, et need karbid on meil 80+ vanemate kodus. Mina ei tunne nende järele mingit vajadust. See on ikkagi sellise aja teema, kus suhtluskanaleid oli tunduvalt vähem kui praegu.

Arusaadav! Ega kõikidele inimestele ei peagi ühed-samad asjad meeldima. Minu jaoks, kes ma olen sinuvanune, tekitavad need näärikaardid väga suurt nostalgiat.

Meil nääre ei peetud, seega näärikaarte ei saadetud. Jõulukaarte jälle ilmselt ei julgenud keegi pärast sõda saata. Aga meil on alles fotod oma kodu jõulupuudest, nii enne sõda, sõja ajal kui pärast sõda. Tore on vaadata, kuidas eesti traditsioone hoiti.

Mind tsiteerid. Meil peeti nii jõule kui ka nääre. Aga kaarte saadeti tõesti vaid nääride ja sünnipäevade puhul.

[Külaline]

Seda ei mäleta, kas telegramm oli kaardile trükitud või oli lihtsalt mingil paberil.

Olid mõlemad, nii kaart, kui tavaline beežika tooniga paber. Õnnesoove edastati enamasti ikka kaardile trükitud tekstiga. Olen ise ka paar korda saatnud ja mäletan, et iga täht maksis.

[Külaline]

Seda ei mäleta, kas telegramm oli kaardile trükitud või oli lihtsalt mingil paberil.

Suurem kui postkaart on, kahepoolne esilehel lillepilt ja teisel tekst. Lapsena mõtlesin ikka, et kuidas Laine ei tea millal ta ema/õde sünnipäev on, et peab viimasel hetkel kiiruga telegrammi saatma.

[Tolmukübe]

Mina olen mõned noorusaja sõbrad üles otsinud. Kellega selline lahjem suhtlus, need ei vasta; kellega oli soojem suhtlus, need vastasid. Paar tükki saatsid sõbrakutse, aga suhtlema ei hakanud. Nii et kunagi olid sõbrad päriselus, nüüd Facebookis.

[Külaline]

Õnnesoove edastati enamasti ikka kaardile trükitud tekstiga. Olen ise ka paar korda saatnud ja mäletan, et iga täht maksis.

Iga täht maksis jah. Aga kaardile kleebiti see paberriba, mis masinast välja tuli. Tähed olid riba peal.

[Külaline]

Kaardid on toredad jah, aga meil oli millegipärast kombeks telegrammide saatmine. Ka need on alles, aga selline isiklik/nostalgia hõng neis puudub. Meenub kuidas postiljon (eakas priske naine) alati jalgrattaga neid meile toomas käis.

Telegrammid olid toredad jah. See oli rohkem selline kiirsõnumite edasi andmise viis. "Palju oenne suennipaeevaks" või "Meil süendis tuetar".

Mina maletan ka lapsepolvest sunnipaeva telegrammide saamise õhinat. Ise me saata ei saanud, sest telefoni polnud. Neid sai kuidagi telegraafist (postkontor) ka saata, aga siis oli juba moistlikum postkaart, sest telegrammis maksis igavtäht ja tühik. Küll aga vopatasid mu ema ja vanaema suvalise argiohtu telegrammi peale. Tavaliselt seisis seal kurb uudis stiilis: Kati surnud. Mati.

[Külaline]

Nõukaaegsete kaartide pildid minule ei meeldi, aga meil on priske pakk imeilusaid pisikesi sõjaeelse aja postkaarte, neid oleme ikka imetlenud.

Ja mulle ei meeldi jälle üldse need..ega meil tegelikult neid eriti polnudki, paar tükki ehk. Ja mulle ei meeldinud ka enne 70-ndaid trükitud kaardid, eriti meeldisid aga 80-ndate läikega kaardid

[Külaline]

Nõukaaegsed olid ka nagu kunstnike looming, aga olid labased plähmakad enamuses.
mis ilu on selles

või selles