Milline on elu ilma depressiooni ja ärevuseta

[Külaline]

Lugesin just mujal foorumis ühte kommentaari, mis sobiks sulle vastuseks:

"This kind of thinking leads you nowhere, just focus on the progress."

Aga tegelikult ka. Mõelge, kui nii oleksid mõelnud Isaac Newton, Leonardo da Vinci, Tammsaare, Cristoph Kolumbos või kasvõi hiljuti sinu linnaosas kena kohviku avanud proua.

Järelikult sa ise leiad, et sul pole maailmale midagi pakkuda. Kas on nii?

On küll pakkuda.

Ei usu. Sest kui oleks, tegeleksid sa oma kutsumusega, nagu teised enne meid, meie ajal ja pärast meid. Sinu ainus "kutsumus" on istutada teistesse sedasama kibedust ja pettumust, mis sind ennast valdab. Aga enamik inimesi ei jaga sinu mõtteid. Mitte keegi ei jäta oma elu elamata mingi t..la pärast foorumis.

Vincent van Gogh oli ka kimpus omadega ja lasi endale 37-aastaselt kuuli kõhtu. Aga enne seda ta maalis. Maalis, vaatamata sellele, et tal pidi olema väga halb olla. Sinul aga pole midagi ette näidata, peale tuhandete negatiivsete ja sõimlevate kommentaaride.

Kutsumust ei ole. Huvipuudus on. Ja kui millegi vastu on huvi ja rõõmutunne, siis mõtted vananemisest ja suremisest rikuvad selle huvi ja rõõmu ära.
Mina pole üheski kommentaaris sõimelnud.

[Külaline]

Ma ei ole teemaalgataja, aga mainiks, et depressiooni kõrvalmõjudeks on enamasti huvi- ja energiapuudus. Maalida ju võib, ja maalid võivad olla ka head. Aga selleks et neid müüa, turundada, on vaja palju enamat - vaja tutvusi, soovitusi inimestelt, kellele sa meeldid, reklaami ning vahendeid reklaami jaoks jne. Sama ka kohviku avamise ja pidamisega - idee on lahe, kuid lisaks ideele on vaja ka pidevalt panustada sellesse ideesse, teha kõvasti tööd. Kui koogid pole maitsvad ega tooraine värske, siis kõrbeb su kohvik põhja.

Kuulsatel kunstnikel jt midagi suurt saavutanud inimestel, kel on ühtlasi vaimse tervise probleemid, on olnud lisaks ka õnne. Neil käib depressioon lainetena või on tegemist üldse mingi muu vaimse haigusega, nt piirialase isikusehäire puhul vahelduvad madalseisud eriti suurte kõrgseisudega, mille vältel neil ongi võimalik midagi ka luua. Aga visata, et näe, sul on depressioon, van Goghil oli ka! Noh, hakka sa kah nüüd surematuid teoseid looma! - ei, nii need asjad ei käi. Tavaliselt on depressioonis inimese puhul kiiduväärt juba see, kui ta suudab ennast voodist välja ajada ja natuke koristada.

[Külaline]

Aga visata, et näe, sul on depressioon, van Goghil oli ka! Noh, hakka sa kah nüüd surematuid teoseid looma! - ei, nii need asjad ei käi. Tavaliselt on depressioonis inimese puhul kiiduväärt juba see, kui ta suudab ennast voodist välja ajada ja natuke koristada.

Põhimõtteliselt õige, aga mitte kuidagi ei saa eeldada, et lähedased ja kõrvalseisjad tolereeriksid seda voodis lebamist ning depressioonis marineerumist aastaid ja aastakümneid. Legendaarne lause "kui elada ei jaksa, sure ära" kehtib ka tänapäeval. Elu peavad edasi viima terved, tugevad ja vastupidavad geenid.

[Külaline]

Ma ei ole teemaalgataja, aga mainiks, et depressiooni kõrvalmõjudeks on enamasti huvi- ja energiapuudus. Maalida ju võib, ja maalid võivad olla ka head. Aga selleks et neid müüa, turundada, on vaja palju enamat - vaja tutvusi, soovitusi inimestelt, kellele sa meeldid, reklaami ning vahendeid reklaami jaoks jne. Sama ka kohviku avamise ja pidamisega - idee on lahe, kuid lisaks ideele on vaja ka pidevalt panustada sellesse ideesse, teha kõvasti tööd. Kui koogid pole maitsvad ega tooraine värske, siis kõrbeb su kohvik põhja.

Kuulsatel kunstnikel jt midagi suurt saavutanud inimestel, kel on ühtlasi vaimse tervise probleemid, on olnud lisaks ka õnne. Neil käib depressioon lainetena või on tegemist üldse mingi muu vaimse haigusega, nt piirialase isikusehäire puhul vahelduvad madalseisud eriti suurte kõrgseisudega, mille vältel neil ongi võimalik midagi ka luua. Aga visata, et näe, sul on depressioon, van Goghil oli ka! Noh, hakka sa kah nüüd surematuid teoseid looma! - ei, nii need asjad ei käi. Tavaliselt on depressioonis inimese puhul kiiduväärt juba see, kui ta suudab ennast voodist välja ajada ja natuke koristada.

Sa ei saanud minust päriselt aru. Ma ei väitnud, et see isik, kellele ma vastasin, peab hakkama surematuid teoseid looma. Enamik meist ei ole selleks võimelised, ja pole vajagi. Mina väidan seda, et inimese, kes ühelt poolt ütleb, et elu ei ole elamist väärt, sest kunagi tuleb surm, ja samal ajal enesekindlalt kinnitab, et tal on midagi teistele, maailmale midagi pakkuda, jutus on vastuolu. Kas üks või teine tema väide on vale.

Ma ei usu, et tegelikult kurb inimene arvaks, et tal on maailmale midagi pakkuda, see ju ongi õnnetu olemise olemus, et tunned ennast kasutuna, et sul pole midagi anda. Isegi kui tegelikult on. Van Gogh oli siinkohal sobiv näide ja tema teoste turundamine ei puutu siinkohal asjasse. Jutt oli tema andest.

See inimene siin on ka tegelikult õnnetu, aga natuke teises võtmes, ta tahaks nimelt teisi veenda, et maailm on üks hädaorg, et need teised siis loobuksid ennast teostamast. Ta tahab teisi alla tõmmata, panna inimesi, kes alustavad päeva hea tujuga, endas kahtlema. Ta ei ole aus. Loomulikult, jutt foorumis ei ole selleks piisav, aga unistada ju võib.

Kes saab aru, see saab.

[Külaline]

Ma ei ole teemaalgataja, aga mainiks, et depressiooni kõrvalmõjudeks on enamasti huvi- ja energiapuudus. Maalida ju võib, ja maalid võivad olla ka head. Aga selleks et neid müüa, turundada, on vaja palju enamat - vaja tutvusi, soovitusi inimestelt, kellele sa meeldid, reklaami ning vahendeid reklaami jaoks jne. Sama ka kohviku avamise ja pidamisega - idee on lahe, kuid lisaks ideele on vaja ka pidevalt panustada sellesse ideesse, teha kõvasti tööd. Kui koogid pole maitsvad ega tooraine värske, siis kõrbeb su kohvik põhja.

Kuulsatel kunstnikel jt midagi suurt saavutanud inimestel, kel on ühtlasi vaimse tervise probleemid, on olnud lisaks ka õnne. Neil käib depressioon lainetena või on tegemist üldse mingi muu vaimse haigusega, nt piirialase isikusehäire puhul vahelduvad madalseisud eriti suurte kõrgseisudega, mille vältel neil ongi võimalik midagi ka luua. Aga visata, et näe, sul on depressioon, van Goghil oli ka! Noh, hakka sa kah nüüd surematuid teoseid looma! - ei, nii need asjad ei käi. Tavaliselt on depressioonis inimese puhul kiiduväärt juba see, kui ta suudab ennast voodist välja ajada ja natuke koristada.

Ma ei usu, et tegelikult kurb inimene arvaks, et tal on maailmale midagi pakkuda, see ju ongi õnnetu olemise olemus, et tunned ennast kasutuna, et sul pole midagi anda. Isegi kui tegelikult on. Van Gogh oli siinkohal sobiv näide ja tema teoste turundamine ei puutu siinkohal asjasse. Jutt oli tema andest.

Siin on minust veidi valesti aru saadud. Minu kurbuse olemus pole see, et tunnen end kasutuna. Mul puudub kasulikuks olemise vajadus, seda pole mul kunagi olnud. Saaksin maailma pakkuda palju, aga puudub selleks soov. Soov oleks rõõmu tunda ilma selleta, et halvad mõtted selle ära rikuks, sundmõtted ja kurbus vananemkse ja suremise pärast on nii tugevad.

[Külaline]

Ma ei ole teemaalgataja, aga mainiks, et depressiooni kõrvalmõjudeks on enamasti huvi- ja energiapuudus. Maalida ju võib, ja maalid võivad olla ka head. Aga selleks et neid müüa, turundada, on vaja palju enamat - vaja tutvusi, soovitusi inimestelt, kellele sa meeldid, reklaami ning vahendeid reklaami jaoks jne. Sama ka kohviku avamise ja pidamisega - idee on lahe, kuid lisaks ideele on vaja ka pidevalt panustada sellesse ideesse, teha kõvasti tööd. Kui koogid pole maitsvad ega tooraine värske, siis kõrbeb su kohvik põhja.

Kuulsatel kunstnikel jt midagi suurt saavutanud inimestel, kel on ühtlasi vaimse tervise probleemid, on olnud lisaks ka õnne. Neil käib depressioon lainetena või on tegemist üldse mingi muu vaimse haigusega, nt piirialase isikusehäire puhul vahelduvad madalseisud eriti suurte kõrgseisudega, mille vältel neil ongi võimalik midagi ka luua. Aga visata, et näe, sul on depressioon, van Goghil oli ka! Noh, hakka sa kah nüüd surematuid teoseid looma! - ei, nii need asjad ei käi. Tavaliselt on depressioonis inimese puhul kiiduväärt juba see, kui ta suudab ennast voodist välja ajada ja natuke koristada.

Ma ei usu, et tegelikult kurb inimene arvaks, et tal on maailmale midagi pakkuda, see ju ongi õnnetu olemise olemus, et tunned ennast kasutuna, et sul pole midagi anda. Isegi kui tegelikult on. Van Gogh oli siinkohal sobiv näide ja tema teoste turundamine ei puutu siinkohal asjasse. Jutt oli tema andest.

Saaksin maailma pakkuda palju, aga puudub selleks soov.

Ei. Sa ei saaks midagi pakkuda. Sul puuduvad anded, kutsumus, tahe, distsipliin.

[Külaline]

Aga visata, et näe, sul on depressioon, van Goghil oli ka! Noh, hakka sa kah nüüd surematuid teoseid looma! - ei, nii need asjad ei käi. Tavaliselt on depressioonis inimese puhul kiiduväärt juba see, kui ta suudab ennast voodist välja ajada ja natuke koristada.

Põhimõtteliselt õige, aga mitte kuidagi ei saa eeldada, et lähedased ja kõrvalseisjad tolereeriksid seda voodis lebamist ning depressioonis marineerumist aastaid ja aastakümneid. Legendaarne lause "kui elada ei jaksa, sure ära" kehtib ka tänapäeval. Elu peavad edasi viima terved, tugevad ja vastupidavad geenid.

No aga ta on oma geenid juba edasi paljundanud - kirjutab ju, et lapsed juba suureks kasvatatud ja pesast välja lennanud.

[Külaline]

Keeruline lugu. Ma saan aru, kui mõnel inimesel on mingi mure, no selline konkreetne asi, mis tekitab temas stressi ja pikapeale mõjub vaimsele tervisele. No näiteks, kodu katus laseb läbi. Enda palgast jätkub vaid enda ja laste toidu jaoks, elukaaslane probleemi ei näe/ei viitsi parandada, pank laenu ei anna, sõbrad appi ei tule. Käib ja kurdab muret ja otsib lahendusi või appitulijaid. Teised pöörduvad temast ära, nimetavad negatiivseks inimeseks, kes aina viriseb. Samas, kui ta saaks oma murele lahenduse ehk siis katuse korda, võib-olla muutuks positiivseks tagasi? No umbes nii need asjad elus loogiliselt käivad.

Kui aga meil on siin inimene, kes lihtsalt ongi püsivalt kurb ja nutab, vot siis ei oskagi kohe miskit teha. Inimene ise justkui tahab abi saada, st sellest kurbusest vabaneda?

[Külaline]

No aga ta on oma geenid juba edasi paljundanud - kirjutab ju, et lapsed juba suureks kasvatatud ja pesast välja lennanud.

Siis jääb loota, et lapsed on isasse. See annab oma kannatlikkusega meile kõigile silmad ette.

[Külaline]

TA - mul on nii kahju, et sul sellised mured on. Aga mis täpsemalt muudab üldse mõtted vanadusest ja surmast nii kohutavaks, et end pidevalt häirituna tunned? Miks vanadus ja surm sulle nii kohutavad tunduvad?

[Külaline]

Kas laps näeb ka pealt seda igapäevast nutmist ja hala?

Lapsed näevad pealt vahel seda näiteks, kui ma nutan selle pärast, et nad ei ole enam väikesed.

[Külaline]

Kas laps näeb ka pealt seda igapäevast nutmist ja hala?

Lapsed näevad pealt vahel seda näiteks, kui ma nutan selle pärast, et nad ei ole enam väikesed.

Ära seda küll enam tee

Kas kõik need jutud, mis siin foorumis üles kirjutatud (mitukümmend aastat sundmõtteid, pidevat nutmist jne) on kindlasti raviarstile + psühholoogile teada? Nad peaksid juba ise ahastuses olema, et on valesti või oskamatult "ravinud" + otsima, kas ehk ei ole diagnoosiga eksitud jne.

Kas tööl käid?

[Külaline]

.

Siin on minust veidi valesti aru saadud. Minu kurbuse olemus pole see, et tunnen end kasutuna. Mul puudub kasulikuks olemise vajadus, seda pole mul kunagi olnud. Saaksin maailma pakkuda palju, aga puudub selleks soov. Soov oleks rõõmu tunda ilma selleta, et halvad mõtted selle ära rikuks, sundmõtted ja kurbus vananemkse ja suremise pärast on nii tugevad.

Tegelikult on meie ümber päris palju inimesi, kes ei taju mingi asja kasulikkust või kellel mingi teiste jaoks loomulik asi ei tule automaatselt. Näiteks üks mu tuttav on sellise ajuehitusega, sünnist saadik, et ta ei saa aru söömise mõttekusest. Aju lihtsalt ei saada kehasse vajalikku signaali. Kui lapseeas talle konkreetselt sööki vanema omal algatusel sisse ei pandud, siis ise ta selle peale kunagi ka ei tulnud. Rääkis ka ise, et ta ei saa aru, mis jutt see ümbritsevatel "näljatundest" on, et tema ise ei tunne sellist tunnet mitte kunagi. Aju ei tee kehaga selle koha pealt koostööd lihtsalt. Praegu on ta täiskasvanu ja ta on lihtsalt mehaaniliselt õppinud söömise selgeks: vaatab kella pealt, et nii, nüüd oleks tarvis süüa, ja sööb. Aga aju talle näljasignaali ei edasta.

Samuti on olemas inimesed, kellele aju ei edasta näiteks elu alalhoiu signaali. Ehk siis puudub elutahe.
Autistid ei taju sotsiaalseid suhteid, aga ekstra õppimisega on nemad võimelised neid suhteid tundma õppima ja ka rakendama.
Ja on ka inimesi, kellele aju ei edasta valusignaali ja nemad ei tunne valu. Neile tuleb selgitada, et kui nt nuga sulle kätte läheb, siis pead sa käe ära tõmbama, sest haav võib mädanema minna ja vajab ravi. Aga mingit automaatset käe äratõmbamise refleksi neil ei ole.
Ning teemaalgataja ilmselt on selline, kes ei saa aru, mispärast peab aeg-ajalt ka rõõmu kogema, mitte iga päev nutma.

Selliseid inimesi on meie seas tegelikult rohkem, kui arvata oskame. Enamikku lihtsalt on oskusliku kasvatuse ja suunamisega lapseeas saadud nii kaugele, et nad on õppinud sünnipäraselt puuduvat oskust teadlikult kompenseerima, oskavad sellest üle olla. Kuni see mingil hetkel muutub inimesele enam-vähem loomulikuks. Oleks oodanud TA arstilt ja psühholoogilt tööd selle nimel, ma ei tea, kas nad ei tundnud probleemi olemust ära või milles asi siis on.

[Külaline]

Minu jaoks kõlavad need mitukümmend aastat elu taga nutvad heietused hoopis suitsidiaalsena. Inimene väidab, et teda hirmutab surm, kuid tegelikult ei taha ta elada, mida ise ka usinasti torpedeerib. Soov, et elu oleks halb ja õnnetu. Kui peaksin kuu aega nii elama, laseks end hullumajja viia, vastasel juhul on oht, et muutun enda elule ohtlikuks. Teemaalgataja jutt ja käitumine on väga vastuolulised.

[Külaline]

Minu jaoks kõlavad need mitukümmend aastat elu taga nutvad heietused hoopis suitsidiaalsena. Inimene väidab, et teda hirmutab surm, kuid tegelikult ei taha ta elada, mida ise ka usinasti torpedeerib. Soov, et elu oleks halb ja õnnetu. Kui peaksin kuu aega nii elama, laseks end hullumajja viia, vastasel juhul on oht, et muutun enda elule ohtlikuks. Teemaalgataja jutt ja käitumine on väga vastuolulised.

Jah, samas ega hullumajagi mingit imet ei tee, eriti kui ta juba on aastaid olnud spetsialistide vaateväljas niigi - on seal majas natuke aega, tuleb välja ja räägib oma jutte edasi.

[Külaline]

Keeruline lugu. Ma saan aru, kui mõnel inimesel on mingi mure, no selline konkreetne asi, mis tekitab temas stressi ja pikapeale mõjub vaimsele tervisele. No näiteks, kodu katus laseb läbi. Enda palgast jätkub vaid enda ja laste toidu jaoks, elukaaslane probleemi ei näe/ei viitsi parandada, pank laenu ei anna, sõbrad appi ei tule. Käib ja kurdab muret ja otsib lahendusi või appitulijaid. Teised pöörduvad temast ära, nimetavad negatiivseks inimeseks, kes aina viriseb. Samas, kui ta saaks oma murele lahenduse ehk siis katuse korda, võib-olla muutuks positiivseks tagasi? No umbes nii need asjad elus loogiliselt käivad.

Kui aga meil on siin inimene, kes lihtsalt ongi püsivalt kurb ja nutab, vot siis ei oskagi kohe miskit teha. Inimene ise justkui tahab abi saada, st sellest kurbusest vabaneda?

Olen kindel, et teemaalgatajal on kõik olemas. Sestap polegi huvi millegi vastu, kõik on olemas, pole millegi nimel pingutada, aastakümneid juba kodus niisama istunud ja depressiooni pidanud.

[Külaline]

Kas minu seisund tundub nii hull?

Jah, tundub. Seal on päris häid ravivõimalusi, kellele ei mõju muud ravimid, tehakse ketamiiniravi ja elektriravi, tean mitut, kellel on haiglas viibimine teinud elu normaalseks. Just eile kohtusin ühe tuttavaga, kes on elektriravi saanud. Nüüd on sellest aastaid möödas, ta ei võta ühtki ravimit ja elab normaalset elu.

Minu pereliige sai ka elektriravi ja see ei teinud tal midagi paremaks. Lähedane on seal haiglas istumas käinud üle kümne korra ja on ikka sama haige edasi. Ta pere on nüüd tema omaksehooldajad sisuliselt.

Ja siis? Ükski ravi ei mõju kõigile. Aga sellegipoolest ju peab ära proovima kõik võimalused, mitte enne alla andma. On ka võimalus, et mõjub hästi, aga kui ei proovi, siis pole ka seda võimalust.

[Külaline]

Keeruline lugu. Ma saan aru, kui mõnel inimesel on mingi mure, no selline konkreetne asi, mis tekitab temas stressi ja pikapeale mõjub vaimsele tervisele. No näiteks, kodu katus laseb läbi. Enda palgast jätkub vaid enda ja laste toidu jaoks, elukaaslane probleemi ei näe/ei viitsi parandada, pank laenu ei anna, sõbrad appi ei tule. Käib ja kurdab muret ja otsib lahendusi või appitulijaid. Teised pöörduvad temast ära, nimetavad negatiivseks inimeseks, kes aina viriseb. Samas, kui ta saaks oma murele lahenduse ehk siis katuse korda, võib-olla muutuks positiivseks tagasi? No umbes nii need asjad elus loogiliselt käivad.

Kui aga meil on siin inimene, kes lihtsalt ongi püsivalt kurb ja nutab, vot siis ei oskagi kohe miskit teha. Inimene ise justkui tahab abi saada, st sellest kurbusest vabaneda?

Olen kindel, et teemaalgatajal on kõik olemas. Sestap polegi huvi millegi vastu, kõik on olemas, pole millegi nimel pingutada, aastakümneid juba kodus niisama istunud ja depressiooni pidanud.

Iga haige kõrval on alati inimene või riiklik süsteem, kes seda haige olemist subsideerib. Olete mõnikord mõelnud, kuidas on võimalik, saada nii paksuks, et pole võimalik isegi uksest välja saada. See on võimalik tänu sellele, et on inimesi, kes järjekindlalt tassivad talle süüa ja selle eest ise maksavad. Ega see 400 kilone ju mingit tööd ei tee, et oma kodus istumist rahastada, tema on lihtsalt haige ja juba umbes 25aastaselt ehk siis pole nii palju teeninud, et oma investeerimistuludest elada.

[Külaline]

Keeruline lugu. Ma saan aru, kui mõnel inimesel on mingi mure, no selline konkreetne asi, mis tekitab temas stressi ja pikapeale mõjub vaimsele tervisele. No näiteks, kodu katus laseb läbi. Enda palgast jätkub vaid enda ja laste toidu jaoks, elukaaslane probleemi ei näe/ei viitsi parandada, pank laenu ei anna, sõbrad appi ei tule. Käib ja kurdab muret ja otsib lahendusi või appitulijaid. Teised pöörduvad temast ära, nimetavad negatiivseks inimeseks, kes aina viriseb. Samas, kui ta saaks oma murele lahenduse ehk siis katuse korda, võib-olla muutuks positiivseks tagasi? No umbes nii need asjad elus loogiliselt käivad.

Kui aga meil on siin inimene, kes lihtsalt ongi püsivalt kurb ja nutab, vot siis ei oskagi kohe miskit teha. Inimene ise justkui tahab abi saada, st sellest kurbusest vabaneda?

Olen kindel, et teemaalgatajal on kõik olemas. Sestap polegi huvi millegi vastu, kõik on olemas, pole millegi nimel pingutada, aastakümneid juba kodus niisama istunud ja depressiooni pidanud.

Iga haige kõrval on alati inimene või riiklik süsteem, kes seda haige olemist subsideerib. Olete mõnikord mõelnud, kuidas on võimalik, saada nii paksuks, et pole võimalik isegi uksest välja saada. See on võimalik tänu sellele, et on inimesi, kes järjekindlalt tassivad talle süüa ja selle eest ise maksavad. Ega see 400 kilone ju mingit tööd ei tee, et oma kodus istumist rahastada, tema on lihtsalt haige ja juba umbes 25aastaselt ehk siis pole nii palju teeninud, et oma investeerimistuludest elada.

Oma tera selles ju on, ehkki vaevalt ükski psühh ausalt tunnistab, et see või too patsient on lihtsalt heast elust lolliks läinud.

[Külaline]

Iga haige kõrval on alati inimene või riiklik süsteem, kes seda haige olemist subsideerib. Olete mõnikord mõelnud, kuidas on võimalik, saada nii paksuks, et pole võimalik isegi uksest välja saada.

Mina vaatasin ka neid USA paksusaateid ja siis mõtlesin, et räägitakse küll, et USA-s sotsiaalsüsteemi pole või see on väga halb, aga need paksud said oma elustiili viljeleda. Näiteks mõnel oli mingi peika tekkinud, kes ei tahtnudki, et paks peenikeseks saaks, sest nad mõlemad elasid selle paksu sotsiaalabi rahast. Ja neil oli raha osta iga päev mitu suurt pizzat, rämpstoitu, maiustusi, 10 purki cocat jne. Ma oma peas arvutasin, palju see kõik maksma läheks, meil ei ole inimestel sellist raha ka rikkana. Üks paks käis veel tööl, tuikus kuidagi kohale ja ei teinud seal mitte midagi, sõi šokolaadi. Tal olid kõik sahtlid Marse, Snickerseid jne täis, meil maksab ligi kaks eurot see suur šokolaad. Tema sõi neid päevas ära umbes 40-50. Mõtlesin, et tahan ka sellist töökohta endale.