Arutle Foorum

Külaline kirjutas: ↑29 Juul 2025 16:27

Guest kirjutas: ↑28 Juul 2025 20:03 Keeruline lugu. Ma saan aru, kui mõnel inimesel on mingi mure, no selline konkreetne asi, mis tekitab temas stressi ja pikapeale mõjub vaimsele tervisele. No näiteks, kodu katus laseb läbi. Enda palgast jätkub vaid enda ja laste toidu jaoks, elukaaslane probleemi ei näe/ei viitsi parandada, pank laenu ei anna, sõbrad appi ei tule. Käib ja kurdab muret ja otsib lahendusi või appitulijaid. Teised pöörduvad temast ära, nimetavad negatiivseks inimeseks, kes aina viriseb. Samas, kui ta saaks oma murele lahenduse ehk siis katuse korda, võib-olla muutuks positiivseks tagasi? No umbes nii need asjad elus loogiliselt käivad.

Kui aga meil on siin inimene, kes lihtsalt ongi püsivalt kurb ja nutab, vot siis ei oskagi kohe miskit teha. Inimene ise justkui tahab abi saada, st sellest kurbusest vabaneda?

Olen kindel, et teemaalgatajal on kõik olemas. Sestap polegi huvi millegi vastu, kõik on olemas, pole millegi nimel pingutada, aastakümneid juba kodus niisama istunud ja depressiooni pidanud.

Vastik eit, kes oma pereliikmeid terroriseerib.

Külaline kirjutas: ↑29 Juul 2025 19:51

Külaline kirjutas: ↑29 Juul 2025 16:27

Guest kirjutas: ↑28 Juul 2025 20:03 Keeruline lugu. Ma saan aru, kui mõnel inimesel on mingi mure, no selline konkreetne asi, mis tekitab temas stressi ja pikapeale mõjub vaimsele tervisele. No näiteks, kodu katus laseb läbi. Enda palgast jätkub vaid enda ja laste toidu jaoks, elukaaslane probleemi ei näe/ei viitsi parandada, pank laenu ei anna, sõbrad appi ei tule. Käib ja kurdab muret ja otsib lahendusi või appitulijaid. Teised pöörduvad temast ära, nimetavad negatiivseks inimeseks, kes aina viriseb. Samas, kui ta saaks oma murele lahenduse ehk siis katuse korda, võib-olla muutuks positiivseks tagasi? No umbes nii need asjad elus loogiliselt käivad.

Kui aga meil on siin inimene, kes lihtsalt ongi püsivalt kurb ja nutab, vot siis ei oskagi kohe miskit teha. Inimene ise justkui tahab abi saada, st sellest kurbusest vabaneda?

Olen kindel, et teemaalgatajal on kõik olemas. Sestap polegi huvi millegi vastu, kõik on olemas, pole millegi nimel pingutada, aastakümneid juba kodus niisama istunud ja depressiooni pidanud.

Vastik eit, kes oma pereliikmeid terroriseerib.

Tõsi. Naudib oma ohvristaatust. Hullem asi on see, et see mees pole terve ja lapsed on juba sellise emaga loodud haigeteks. Miks küll keegi ei sekku?

Külaline kirjutas: ↑29 Juul 2025 20:09

Külaline kirjutas: ↑29 Juul 2025 19:51

Külaline kirjutas: ↑29 Juul 2025 16:27

Olen kindel, et teemaalgatajal on kõik olemas. Sestap polegi huvi millegi vastu, kõik on olemas, pole millegi nimel pingutada, aastakümneid juba kodus niisama istunud ja depressiooni pidanud.

Vastik eit, kes oma pereliikmeid terroriseerib.

Tõsi. Naudib oma ohvristaatust. Hullem asi on see, et see mees pole terve ja lapsed on juba sellise emaga loodud haigeteks. Miks küll keegi ei sekku?

Mõttetu mutt, keda mitte keegi ei märkaks, kui ta normaalne oleks. Okse.

Viimased kolm postitajat võiksid ka oma vaimset tervist turgutada ja kui tõesti nii väga on vaja end foorumis välja elada, siis selleks on eraldi kaklusklubi-teema.

Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 21:13 Viimased kolm postitajat võiksid ka oma vaimset tervist turgutada ja kui tõesti nii väga on vaja end foorumis välja elada, siis selleks on eraldi kaklusklubi-teema.

Viimased kolm postitajat on ju üks ja sama isik. Muudkui kordab ennast. Troll.

Ma mõtlen sellele foorumile või üldse kommentaariumitele. Ega tea ju kas vastajal on endalgi depressioon või mõni häire. Ta ei pruugi sellest ise arugi saada. Lihtsalt istub siin ja vastab. Midagi muud peale skrollimise teha ei suudagi. Ja siis on need vastused ka vastavalt tema vaimsele seisundile.
Mul oli just sõbrannaga selline juhus. Ikka sundis end veel. Sai eluga hakkama. Aga läks siiski psühholoogile ja saigi depressiooni diagnoosi. Ma vaatasin et noh inimene ikka vanusega muutub. Ei vaimustu asjadest nagu noorena. Väljendab oma negatiivsust julgemalt. Äkki on sel viimaste vastuste tegijal ka depressioon või mingi vaimne häire.

Guest kirjutas: ↑30 Juul 2025 10:11 Ma mõtlen sellele foorumile või üldse kommentaariumitele. Ega tea ju kas vastajal on endalgi depressioon või mõni häire. Ta ei pruugi sellest ise arugi saada. Lihtsalt istub siin ja vastab. Midagi muud peale skrollimise teha ei suudagi. Ja siis on need vastused ka vastavalt tema vaimsele seisundile.
Mul oli just sõbrannaga selline juhus. Ikka sundis end veel. Sai eluga hakkama. Aga läks siiski psühholoogile ja saigi depressiooni diagnoosi. Ma vaatasin et noh inimene ikka vanusega muutub. Ei vaimustu asjadest nagu noorena. Väljendab oma negatiivsust julgemalt. Äkki on sel viimaste vastuste tegijal ka depressioon või mingi vaimne häire.

Võimalik. Samas mulle näib, et siia foorumisse on vist kokku kogunenud enamik selliseid, kel on depressioon.

Guest kirjutas: ↑30 Juul 2025 14:41

Guest kirjutas: ↑30 Juul 2025 10:11 Ma mõtlen sellele foorumile või üldse kommentaariumitele. Ega tea ju kas vastajal on endalgi depressioon või mõni häire. Ta ei pruugi sellest ise arugi saada. Lihtsalt istub siin ja vastab. Midagi muud peale skrollimise teha ei suudagi. Ja siis on need vastused ka vastavalt tema vaimsele seisundile.
Mul oli just sõbrannaga selline juhus. Ikka sundis end veel. Sai eluga hakkama. Aga läks siiski psühholoogile ja saigi depressiooni diagnoosi. Ma vaatasin et noh inimene ikka vanusega muutub. Ei vaimustu asjadest nagu noorena. Väljendab oma negatiivsust julgemalt. Äkki on sel viimaste vastuste tegijal ka depressioon või mingi vaimne häire.

Võimalik. Samas mulle näib, et siia foorumisse on vist kokku kogunenud enamik selliseid, kel on depressioon.

Täpselt nii. Kus neil mujal siis oleks võimalik anonüümsena oma negatiivsestest mõtetest rääkida, ja samas ka nii suurt kuulajaskonda saada. Seepärast siia koonduvadki depressiivsed.

Guest kirjutas: ↑20 Juul 2025 17:23 Vaatan inimesi enda ümber ning ei mõista, kuidas on võimalik mitte mõelda kurbi mõtteid ja mitte nutta iga päev ja sageli. Milline on elu ilma depressioonita ja ärevuseta? Kuidas saab elada nii, et ei mõtle pidevalt surma paratamatusele ja ei paanitse selle pärast? Kuidas on võimalik rõõmu tunda, ilma et kohe kurvad mõtted jälle nutma ei ajaks hetke pärast?

Nii, et ise tuleb oma mõtteid kontrollida. Esmalt sundida end tegelema asjadega mis rõõmustaksid ja sundida end rõõmustama. Keelata endal mõtlemast valutegevatele asjadele.
Mina olen inimene, kelle ellu on antud ülemõistuse palju kaotust ja valu. Mul on tulnud matta oma lapsi, on olnud raske lahutus, on muid üleelamisi, ärakasutamisi, kodu on tühjaks varastatud...
Kord ütles mu sugulane, et ei kujuta seda ette, et suudaks seda koormat kanda, ammu oleks nööri kaela pannud.
Läbikäidud tee on psühholoogid ja psühhiaatrid ja seda ütlen küll, et nemad ei aita, hullemaks tegid asja hoopis. Ise tuleb endaga tegeleda. Tegeleda hobidega, rõõmupakkuvate tegevustega, ellu tuua elamusi. Kui vaja, enda elust "välja kirjutada" inimesed kes sinust ei hooli või lihtsalt ära kasutavad või end sinu peal välja elavad. Olgu need kasvõi kõige lähedasemad, sugulasi ei saa valida! Oma elu elad aga sina ise ja olgu kui raske tahes, oma valikud pead tegema ise. Mida vähem on võimalusi, et keegi seda mürgitab, seda normaalsem on võimalik endal olla.
Elukestev õpe, endale rahuldust pakkuv töö, head sõbrad jms on olulised.
Mu eelest pole päris õige ka see ütlus, et aeg parandab haavad. Aeg ei paranda, parandab see kui õpid oma valuga elama, ei lase seda pinnale tõusta, kui asetad sellest kõrgemale positiivse.

Guest kirjutas: ↑30 Juul 2025 15:35 Nii, et ise tuleb oma mõtteid kontrollida. Esmalt sundida end tegelema asjadega mis rõõmustaksid ja sundida end rõõmustama. Keelata endal mõtlemast valutegevatele asjadele.
Mina olen inimene, kelle ellu on antud ülemõistuse palju kaotust ja valu. Mul on tulnud matta oma lapsi, on olnud raske lahutus, on muid üleelamisi, ärakasutamisi, kodu on tühjaks varastatud...
Kord ütles mu sugulane, et ei kujuta seda ette, et suudaks seda koormat kanda, ammu oleks nööri kaela pannud.
Läbikäidud tee on psühholoogid ja psühhiaatrid ja seda ütlen küll, et nemad ei aita, hullemaks tegid asja hoopis. Ise tuleb endaga tegeleda. Tegeleda hobidega, rõõmupakkuvate tegevustega, ellu tuua elamusi. Kui vaja, enda elust "välja kirjutada" inimesed kes sinust ei hooli või lihtsalt ära kasutavad või end sinu peal välja elavad. Olgu need kasvõi kõige lähedasemad, sugulasi ei saa valida! Oma elu elad aga sina ise ja olgu kui raske tahes, oma valikud pead tegema ise. Mida vähem on võimalusi, et keegi seda mürgitab, seda normaalsem on võimalik endal olla.
Elukestev õpe, endale rahuldust pakkuv töö, head sõbrad jms on olulised.
Mu eelest pole päris õige ka see ütlus, et aeg parandab haavad. Aeg ei paranda, parandab see kui õpid oma valuga elama, ei lase seda pinnale tõusta, kui asetad sellest kõrgemale positiivse.

Sa räägid ju teemast mööda. Teemaalgatajal ei ole mingeid raskeid katsumusi ja kaotusi, millega võidelda, tema on lihtsalt kurb.
PS. Igaühele tundub, et tema koorem on kõige raskem kanda.

Sa räägid ju teemast mööda. Teemaalgatajal ei ole mingeid raskeid katsumusi ja kaotusi, millega võidelda, tema on lihtsalt kurb.
PS. Igaühele tundub, et tema koorem on kõige raskem kanda.

Mõnda inimest raputab üles surmahirm. Minul oli ka kurvameelsus ja nutsin iga päev. Tundus, et olen kõige õnnetum inimene maailmas. Elu-olu mul muidu nii hull ei ole, üksindus küll vaevab, aga muidu võiks öelda, et on palju inimesi, kelle elu on raskem. Laps on ka tubli ja tore. On auto, saan igale poole minna. Kodu on heas kohas, on võimalused sportida, metsas jalutada, mere äärde on alla kahe kilomeetri maad, saan randa jalutada. Aga ma ei teinud aastaid midagi, ei läinud jalutama, ei teinud sauna, ei käinud rannas. Siis avastati kõhust kasvaja ja pandi vähihaigete osakonda. Seal vaatasin, et inimesed väga tahaks elada, aga pole võimalust. Üks jube lugu teise otsa. Mõni oli sellises seisus, et see haigla oligi viimane koht, kuhu ta elama jääb, ta ei saanudki enam kunagi koju. Kaks inimest leiti hommikul voodis surnuna. Õudne koht. Mulle ei meeldinud seal haiglas, ülerahvastatud, ei saa magada. Kuna oli koroonaaeg, siis ei lubatud osakonnast välja, uks oli lukus, kedagi vaatama ei lubatud. Kui tehti operatsioon, siis öeldi, et läheb nüüd patoloogile uurimiseks, et kas on vähk või ei ole vähk. Olid valud, meeletult halb olla, aga kõige hullem oli see, et oled seal haiglas kinni. Kui välja lasti, panin kohe pidžaamapükstega minema, jope viskasin peale ja vaatasin, kui tore on olla vaba ja olla looduses. Minna poodi, osta mis tahad, süüa kommi ja juua kohvi, süüa siis, kui tahad ja seda, mida tahad. Siis üle hulga aja mõistsin, et see ongi õnn. Siis mõtlesin, et kui nüüd pääseks, siis prooviks ikka elama hakata kuidagi, sest see on ka luksus, et saad ise otsustada, millal sured, nendel inimestel seal seda luksust ei olnud. Siis pidin veel kaks nädalat ootama, kas mul on vähk või mitte, õnneks ei olnud. Kui jälle kurvastama hakkan, siis mõtlen selle kogemuse peale ja ütlen endale, et mine metsa jalutama, mine seenele, mine tee garaaž korda, mine koeraga jalutama, kõik teeb ikkagi enesetunde paremaks. Ei ole ma maailma õnnetuim inimene, inimestega juhtub ikka palju-palju hullemaid asju.

Guest kirjutas: ↑30 Juul 2025 15:43

Guest kirjutas: ↑30 Juul 2025 15:35 Nii, et ise tuleb oma mõtteid kontrollida. Esmalt sundida end tegelema asjadega mis rõõmustaksid ja sundida end rõõmustama. Keelata endal mõtlemast valutegevatele asjadele.
Mina olen inimene, kelle ellu on antud ülemõistuse palju kaotust ja valu. Mul on tulnud matta oma lapsi, on olnud raske lahutus, on muid üleelamisi, ärakasutamisi, kodu on tühjaks varastatud...
Kord ütles mu sugulane, et ei kujuta seda ette, et suudaks seda koormat kanda, ammu oleks nööri kaela pannud.
Läbikäidud tee on psühholoogid ja psühhiaatrid ja seda ütlen küll, et nemad ei aita, hullemaks tegid asja hoopis. Ise tuleb endaga tegeleda. Tegeleda hobidega, rõõmupakkuvate tegevustega, ellu tuua elamusi. Kui vaja, enda elust "välja kirjutada" inimesed kes sinust ei hooli või lihtsalt ära kasutavad või end sinu peal välja elavad. Olgu need kasvõi kõige lähedasemad, sugulasi ei saa valida! Oma elu elad aga sina ise ja olgu kui raske tahes, oma valikud pead tegema ise. Mida vähem on võimalusi, et keegi seda mürgitab, seda normaalsem on võimalik endal olla.
Elukestev õpe, endale rahuldust pakkuv töö, head sõbrad jms on olulised.
Mu eelest pole päris õige ka see ütlus, et aeg parandab haavad. Aeg ei paranda, parandab see kui õpid oma valuga elama, ei lase seda pinnale tõusta, kui asetad sellest kõrgemale positiivse.

Sa räägid ju teemast mööda. Teemaalgatajal ei ole mingeid raskeid katsumusi ja kaotusi, millega võidelda, tema on lihtsalt kurb.
PS. Igaühele tundub, et tema koorem on kõige raskem kanda.

Selles teemas pole oluline miks inimene kurb on. Sinu tsiteeritu jagab kogemust kuidas tema oma kurbusest ja depressioonist üle on, see just ongi teemasse. Su enda kommentaar seda tõesti pole.
Samuti pole selles kommentaaris kirjas, et tema koorem kõige raskem kanda on. Samas, kujutaksid sa ise ette kirjeldatud üleelamisi ja võimalust olla sealjuures mittekurb?

Mina ei tunne eriti kaasa inimestele, kes ei oska hinnata, kui palju head neid elus on. Aga mul on südamest kahju neist, kel on suured eluraskused. Nagu nt see kadunud Brigitta, kes nüüd surnuna metsast üles leiti. Näkku on juba kirjutatud, et ta elu oli väga raske. Mis paneb inimest oma sünnipäeval üksinda paljajalu sügavasse metsa sõitma

Guest kirjutas: ↑01 Aug 2025 17:37 Mina ei tunne eriti kaasa inimestele, kes ei oska hinnata, kui palju head neid elus on.

Olen teemaalgataja. Oskan ikka hinnata. Aga mõtted vananemisest ja surmast ajavad hulluks.

Külaline kirjutas: ↑01 Aug 2025 17:37 Mina ei tunne eriti kaasa inimestele, kes ei oska hinnata, kui palju head neid elus on. Aga mul on südamest kahju neist, kel on suured eluraskused. Nagu nt see kadunud Brigitta, kes nüüd surnuna metsast üles leiti. Näkku on juba kirjutatud, et ta elu oli väga raske. Mis paneb inimest oma sünnipäeval üksinda paljajalu sügavasse metsa sõitma

Jumal küll! Et siis leitigi surnuna... Kurb, kuigi ma teda ei tundnud. Hirmus, kui inimene ei näe enam väljapääsu ja lihtsalt ise läheb ära.

Teemaalgataja suri ära? Samas pole ka ime, kaua ei suuda sellist jama ju taluda.

Guest kirjutas: ↑01 Aug 2025 17:37 Mina ei tunne eriti kaasa inimestele, kes ei oska hinnata, kui palju head neid elus on. Aga mul on südamest kahju neist, kel on suured eluraskused. Nagu nt see kadunud Brigitta, kes nüüd surnuna metsast üles leiti. Näkku on juba kirjutatud, et ta elu oli väga raske. Mis paneb inimest oma sünnipäeval üksinda paljajalu sügavasse metsa sõitma

Kes oled sina hindama teise elu? Sul pole õrna aimugi kui palju on kellegi elus head või kui palju raskusi, saati siis veel hinnata kas teine inimene oma head elu hinnata oskab. Mõnikord tasub mõelda, enne kui möla ajama ja subjektiivseid hinnanguid andma hakkad.

Külaline kirjutas: ↑02 Aug 2025 08:31

Guest kirjutas: ↑01 Aug 2025 17:37 Mina ei tunne eriti kaasa inimestele, kes ei oska hinnata, kui palju head neid elus on. Aga mul on südamest kahju neist, kel on suured eluraskused. Nagu nt see kadunud Brigitta, kes nüüd surnuna metsast üles leiti. Näkku on juba kirjutatud, et ta elu oli väga raske. Mis paneb inimest oma sünnipäeval üksinda paljajalu sügavasse metsa sõitma

Kes oled sina hindama teise elu? Sul pole õrna aimugi kui palju on kellegi elus head või kui palju raskusi, saati siis veel hinnata kas teine inimene oma head elu hinnata oskab. Mõnikord tasub mõelda, enne kui möla ajama ja subjektiivseid hinnanguid andma hakkad.

Miks sa ärritud? Mina siit küll hinnangute andmist välja ei loe.

Guest kirjutas: ↑01 Aug 2025 19:59

Guest kirjutas: ↑01 Aug 2025 17:37 Mina ei tunne eriti kaasa inimestele, kes ei oska hinnata, kui palju head neid elus on.

Olen teemaalgataja. Oskan ikka hinnata. Aga mõtted vananemisest ja surmast ajavad hulluks.

See on peamiselt ateistide piin. Inimene on loodud igatsema midagii kestvamat kui üürike maine elu. Miks sa ei usu Jumalasse?

Guest kirjutas: ↑01 Aug 2025 23:38

Külaline kirjutas: ↑01 Aug 2025 17:37 Mina ei tunne eriti kaasa inimestele, kes ei oska hinnata, kui palju head neid elus on. Aga mul on südamest kahju neist, kel on suured eluraskused. Nagu nt see kadunud Brigitta, kes nüüd surnuna metsast üles leiti. Näkku on juba kirjutatud, et ta elu oli väga raske. Mis paneb inimest oma sünnipäeval üksinda paljajalu sügavasse metsa sõitma

Jumal küll! Et siis leitigi surnuna... Kurb, kuigi ma teda ei tundnud. Hirmus, kui inimene ei näe enam väljapääsu ja lihtsalt ise läheb ära.

Nutsin ta pärast. Enesetapjatest ei tohi avalikus meedias rääkida, aga tegelikult tahaks ikka rohkem teada ta elust.