Ema solvangud ja mõnitused.

[Külaline]

Aga miks sa pead alkoholist pidevalt juttu tegema? Kui ta on normaalne sel hetkel, kui sa külla lähed, siis rääkige muust elust. Kui on täis, tule tulema.

Ta ei saa ju. Ta peab alati inimestel seljas elama ja õpetama neid kuidas peab ja tuleb elada. Tema teab ju kui teised nõus ei ole siis teeb teema siia.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

No kuule tõmba ise tagasi. Inimesel on päriselt mure ja probleem.
Mu oma ema siis võltsis oma lahkamistulemusi, kui sa väidad, et naised ei joo?!

Tõesti siis naised joovad?

Ei usu.

[Külaline]

Miks sa temaga suhtled? Kas ta hoiab su lapsi? Suhtled, sest ta on su ema ja sa tunned kohustust suhelda? Suhtled, sest ta muidu ähvardab su pereelu lõhkuda, kui sa temaga ei räägi?

Tead, ma ei tea isegi miks ma suhtlen. Ta oskab olla täiesti normaalne inimene. Elame teine teiselpool Eestit ja ta on ikkagi mu ema. Lihtsalt kui ma temaga juttu alkoholist ei tee vms, siis on ta täiesti normaalne inimene. Seda siis selle ajani kui olen temas pettunud või püüan mingist olukorrast rääkida.
Lastelastele pole ta mingi vanaema ka olnud. Pole lapsed kordagi seal käinud ega tema meil. Ta ei tunne huvi..
Ilmselt lihtsalt lõpetangi täielikult suhtluse.

Raudselt nartsissist. Teda ei huvita mitte ükski asi peale iseenda.
Ma ka ei saanud sellest pikka aega aru ja otsisin igasugu vabandusi, et ikka ema ja nii edasi seda rada. Ei saa ju aru, kui oled lapsest peale selle jamaga üles kasvanud ja iga aasta emadepäeval koolis ema südant laulnud.
See ei pea nii olema ja nartsissism on osaliselt õpitud mudel.
Pikk lugu lühidalt: katkesta otsekohe kõik sidemed igaveseks. See ei ole "ravitav". Sa ei veena teda ümber. Isegi natukene mitte. Ainult uued julmad pettumusest ja piinlikud üleelamised.

[Külaline]

Tead, ma ei tea isegi miks ma suhtlen. Ta oskab olla täiesti normaalne inimene. Elame teine teiselpool Eestit ja ta on ikkagi mu ema. Lihtsalt kui ma temaga juttu alkoholist ei tee vms, siis on ta täiesti normaalne inimene. Seda siis selle ajani kui olen temas pettunud või püüan mingist olukorrast rääkida.
Lastelastele pole ta mingi vanaema ka olnud. Pole lapsed kordagi seal käinud ega tema meil. Ta ei tunne huvi..
Ilmselt lihtsalt lõpetangi täielikult suhtluse.

Raudselt nartsissist. Teda ei huvita mitte ükski asi peale iseenda.
Ma ka ei saanud sellest pikka aega aru ja otsisin igasugu vabandusi, et ikka ema ja nii edasi seda rada. Ei saa ju aru, kui oled lapsest peale selle jamaga üles kasvanud ja iga aasta emadepäeval koolis ema südant laulnud.
See ei pea nii olema ja nartsissism on osaliselt õpitud mudel.
Pikk lugu lühidalt: katkesta otsekohe kõik sidemed igaveseks. See ei ole "ravitav". Sa ei veena teda ümber. Isegi natukene mitte. Ainult uued julmad pettumusest ja piinlikud üleelamised.

Postitus on kustutatud

Ei ütelnud. Ma ise avastasin selle peale väga julmasid vastasseise oma peres. Ütleme nii, et võtmesõna siin on, et su ema ei tunne mingit huvi oma lastelaste vastu. Absoluutselt null. Nagu neid poleks olemas.

[Külaline]

Sa ei saa teha mitte midagi. Mingid pereterapeudid ju on olemas, kuid sinna lähevad mõlemad pooled ju ikka vabatahtlikult; kui ema ei taha, siis ta sinna ka ei tule. Ja pealegi, need, kes on nõus minema terapeudi juurde, on nõus järelikult püüdma suhet parandada - ja seega on nad koostööaldis, tänu millele võib suhe paraneda ka loomulikul viisil, ilma terapeutidetagi. Koostöösoov kas on või seda pole.

Ela oma elu ja ära tolgenda emaga nui neljaks suhelda. Ainukene, mida tegema peaksid, on kindlustada tagala. Võid proovida vennaga rääkida, et ta koliks sinu juurde. Ning kui su ema ähvardab mingeid su pereasju sinu vastu kurjalt ära kasutada, siis võid talle vastata samaga. Selliste inimeste osas empaatiale rõhumine ei tööta; vaid nende puhul töötab ainult see, kui nemad ise tajuvad, et nüüd on neil endil vesi ahjus. Kindlasti on ka sinul emaga koos elades kogunenud mitmeid seiku, mis võivad ema kompromiteerida. Ära ise kasuta neid tema vastu, kuid kui tema endiselt ähvardusi pillub, on sul õigus talle öelda, et ähvarduste teoks tegemisel avalikustad ka sina omalt poolt ema kompromiteerivad faktid. See peaks panema teda tagasi tõmbuma küll. See on kõik - midagi muud sa siin teha ei saa.

[Külaline]

Sa ei saa teha mitte midagi. Mingid pereterapeudid ju on olemas, kuid sinna lähevad mõlemad pooled ju ikka vabatahtlikult; kui ema ei taha, siis ta sinna ka ei tule. Ja pealegi, need, kes on nõus minema terapeudi juurde, on nõus järelikult püüdma suhet parandada - ja seega on nad koostööaldis, tänu millele võib suhe paraneda ka loomulikul viisil, ilma terapeutidetagi. Koostöösoov kas on või seda pole.

Ela oma elu ja ära tolgenda emaga nui neljaks suhelda. Ainukene, mida tegema peaksid, on kindlustada tagala. Võid proovida vennaga rääkida, et ta koliks sinu juurde. Ning kui su ema ähvardab mingeid su pereasju sinu vastu kurjalt ära kasutada, siis võid talle vastata samaga. Selliste inimeste osas empaatiale rõhumine ei tööta; vaid nende puhul töötab ainult see, kui nemad ise tajuvad, et nüüd on neil endil vesi ahjus. Kindlasti on ka sinul emaga koos elades kogunenud mitmeid seiku, mis võivad ema kompromiteerida. Ära ise kasuta neid tema vastu, kuid kui tema endiselt ähvardusi pillub, on sul õigus talle öelda, et ähvarduste teoks tegemisel avalikustad ka sina omalt poolt ema kompromiteerivad faktid. See peaks panema teda tagasi tõmbuma küll. See on kõik - midagi muud sa siin teha ei saa.

No tegelikult see teda ei huvita, sest pole kellegi ees piinlikkust tunda. Sa ei saa teda mõjutada. Lihtsalt lõpeta kõik suhted. Igaveseks. Kõik

[Külaline]

Lihtsalt lõpeta kõik suhted. Igaveseks. Kõik

Miks nii resoluutselt kohe. Vähendad suhtluse miinimumini ja kõik.

[Külaline]

Lihtsalt lõpeta kõik suhted. Igaveseks. Kõik

Miks nii resoluutselt kohe. Vähendad suhtluse miinimumini ja kõik.

Kui edasi suhelda, siis on tähtis, et teemaalgataja matab endas maha kõik lootused, et ema muutub. Võtabki nii, et selline ta on ja selliseks ta jääb. Ei ole mingit mõtet oma närve kulutada, et midagi tõestada, see ei muuda midagi.

Kui tahab lihtsalt ema nägu näha, läheb külla ja vestleb neutraalsetel teemadel. Kui ema alustab mingit manipuleerimist, ei lase ennast kaasa tõmmata, ütleb, et jajah, aga mul just hakkaski kiire - ja lahkub. Sai jälle ema ära nähtud ja kõik.

Vennale on tähtis teadmine, et tal on olemas varuvariant - kui ema juures jamaks läheb, siis tal on õde, kelle poole pöörduda. Inimesed on erinevad ja võimalik, et vend ei võta kodust elu eriti südamesse ja tema jaoks on tähtis harjunud elukoht ja sõbrad hoopis, selle pärast ei tahagi kolida. Ega sinna enam nii kohutavalt aega polegi, kui vend on täisealine.

[Külaline]

Kuidas elada täiskasvanuna üle emapoolsed mõnitused ja solvangud ?
Olen täiskasvanud ja varastes kolmekümnendates.
Kahe lapse ema ja abielus.
Mõistagi on olnud elus raskeid hetki ning olen mõned raskused ja mured ka emaga arutanud. Samas olen pidanud palju emas pettuma. Ta on rääkinud välja minu saladusi ja mind nendega manipuleerinud kui võtan emaga üles teema mis talle ei meeldi. Näiteks alkohol. Kuritarvitab seda tihti ja valmistab piinlikust nii mulle kui oma lähedastele. Seoses alkoholi teemaga ei tohi ma talle midagi öelda. Samuti kui tunnen et ema on minuga ülekohtuselt käitunud siis olen talle seda kenasti öelnud. Tema aga hakkab kohe ennast niiöelda " kaitsma " ja mind solvama. Ma tunnen et ei ole seda ära teeninud. Kohe üldse ei ole.
Minu jaoks on see nii võimatu ja uskumatu, et ema võib mõnitada oma tütart seoses kunagiste vigade pärast mis mind ennastki nii painavad. Ähvardab mind. Lubab mu pereelu ära lõhkuda jne. Absoluutselt kõik mida olen talle alates 16 ndast eluaastast rääkinud, siisnüüd ähvardab need avalikustada selle pärast, et julgen öelda et ta ei käitu minuga hästi. Et ta on ülekohtune.
Ükski ema ei tohiks ju nii teha.
Hetkel on motivatsioon nii maas, et selline ahastav tunne et " pane nöör kaela ja mine metsa " . Lihtsalt tunnengi et olen üks mõttetu üleliigne tont siin maailmas.
Kuidas " visata " ema lihtsalt oma elust välja ilma et see haiget teeks ?

no on ju võrdlemisi loogiline, et kui sina puudutad ema hella kohta st tema alkoholilembust, vastab tema sulle samaga ja mainib sinu nõrkusi. no noorem vend ja veidi muudab asja, aga ma saan aru, et ta soovib elada emaga ja ei vaja sinu abi? sel juhul ära topi ennast sinna. kui vennaga suhelda tahad, mine külla, võta kaasa hea kook vennale ja lilled emale ja rääkige ilmast.

[Külaline]

Kuidas elada täiskasvanuna üle emapoolsed mõnitused ja solvangud ?
Olen täiskasvanud ja varastes kolmekümnendates.
Kahe lapse ema ja abielus.
Mõistagi on olnud elus raskeid hetki ning olen mõned raskused ja mured ka emaga arutanud. Samas olen pidanud palju emas pettuma. Ta on rääkinud välja minu saladusi ja mind nendega manipuleerinud kui võtan emaga üles teema mis talle ei meeldi. Näiteks alkohol. Kuritarvitab seda tihti ja valmistab piinlikust nii mulle kui oma lähedastele. Seoses alkoholi teemaga ei tohi ma talle midagi öelda. Samuti kui tunnen et ema on minuga ülekohtuselt käitunud siis olen talle seda kenasti öelnud. Tema aga hakkab kohe ennast niiöelda " kaitsma " ja mind solvama. Ma tunnen et ei ole seda ära teeninud. Kohe üldse ei ole.
Minu jaoks on see nii võimatu ja uskumatu, et ema võib mõnitada oma tütart seoses kunagiste vigade pärast mis mind ennastki nii painavad. Ähvardab mind. Lubab mu pereelu ära lõhkuda jne. Absoluutselt kõik mida olen talle alates 16 ndast eluaastast rääkinud, siisnüüd ähvardab need avalikustada selle pärast, et julgen öelda et ta ei käitu minuga hästi. Et ta on ülekohtune.
Ükski ema ei tohiks ju nii teha.
Hetkel on motivatsioon nii maas, et selline ahastav tunne et " pane nöör kaela ja mine metsa " . Lihtsalt tunnengi et olen üks mõttetu üleliigne tont siin maailmas.
Kuidas " visata " ema lihtsalt oma elust välja ilma et see haiget teeks ?

no on ju võrdlemisi loogiline, et kui sina puudutad ema hella kohta st tema alkoholilembust, vastab tema sulle samaga ja mainib sinu nõrkusi. no noorem vend ja veidi muudab asja, aga ma saan aru, et ta soovib elada emaga ja ei vaja sinu abi? sel juhul ära topi ennast sinna. kui vennaga suhelda tahad, mine külla, võta kaasa hea kook vennale ja lilled emale ja rääkige ilmast.

Mis selliste visiitide mõte peaks olema?

[Külaline]

Kuidas suhtuda joomisesse? On alkoholism haigus, sõltuvus või asi mille kallal õiendada? Saab alkohoolik seda muuta? Kindlasti saab! Aga ta ei suuda. Seega, kas õiendamine saab üldse muuta joomist? Saab vast muuuta niipalju, et hakkab märkama, et igaõhtune tipsutamine on läinud ehk tõesti liiale. Sellest võib areneda alkoholism. Aga kui inimene ongi juba alkohoolik? Siis on ta sõltlane. On abi sellest õiendamisest? Kuigi see masendab ja vihastab kõiki tema lähedasi.
Järgmine samm joodiku poolt on muidugi see, et ta ei aja enam tagasi oma probleemile viitamist vaid ta ütlebki õigustuseks et ta on sõltlane, alkohoolik. Ega see ka parem ole . Mul oli isa joodik, kes nii rääkis. Justkui õigustuseks. Justkui kõik pidid mõistma, et ta ei saa sinna midagi parata. Samas on see ikka haigus, mida ta ise süvendab. See on väga ärritav lähedaste jaoks. Lähedasd õiendavad. Joodik peab omakorda end oma arust kaitsma, vastu ütlema sama valusalt, kui tal on teiste õiendamise pärast. Nii see pall muudkui veereb:(

[Külaline]

Kuidas elada täiskasvanuna üle emapoolsed mõnitused ja solvangud ?
Olen täiskasvanud ja varastes kolmekümnendates.
Kahe lapse ema ja abielus.
Mõistagi on olnud elus raskeid hetki ning olen mõned raskused ja mured ka emaga arutanud. Samas olen pidanud palju emas pettuma. Ta on rääkinud välja minu saladusi ja mind nendega manipuleerinud kui võtan emaga üles teema mis talle ei meeldi. Näiteks alkohol. Kuritarvitab seda tihti ja valmistab piinlikust nii mulle kui oma lähedastele. Seoses alkoholi teemaga ei tohi ma talle midagi öelda. Samuti kui tunnen et ema on minuga ülekohtuselt käitunud siis olen talle seda kenasti öelnud. Tema aga hakkab kohe ennast niiöelda " kaitsma " ja mind solvama. Ma tunnen et ei ole seda ära teeninud. Kohe üldse ei ole.
Minu jaoks on see nii võimatu ja uskumatu, et ema võib mõnitada oma tütart seoses kunagiste vigade pärast mis mind ennastki nii painavad. Ähvardab mind. Lubab mu pereelu ära lõhkuda jne. Absoluutselt kõik mida olen talle alates 16 ndast eluaastast rääkinud, siisnüüd ähvardab need avalikustada selle pärast, et julgen öelda et ta ei käitu minuga hästi. Et ta on ülekohtune.
Ükski ema ei tohiks ju nii teha.
Hetkel on motivatsioon nii maas, et selline ahastav tunne et " pane nöör kaela ja mine metsa " . Lihtsalt tunnengi et olen üks mõttetu üleliigne tont siin maailmas.
Kuidas " visata " ema lihtsalt oma elust välja ilma et see haiget teeks ?

no on ju võrdlemisi loogiline, et kui sina puudutad ema hella kohta st tema alkoholilembust, vastab tema sulle samaga ja mainib sinu nõrkusi. no noorem vend ja veidi muudab asja, aga ma saan aru, et ta soovib elada emaga ja ei vaja sinu abi? sel juhul ära topi ennast sinna. kui vennaga suhelda tahad, mine külla, võta kaasa hea kook vennale ja lilled emale ja rääkige ilmast.

Mis selliste visiitide mõte peaks olema?

ma sain aru, et teemalgataja tahab oma venda näha? muud mõtet tõepoolest ei ole.

[Külaline]

no on ju võrdlemisi loogiline, et kui sina puudutad ema hella kohta st tema alkoholilembust, vastab tema sulle samaga ja mainib sinu nõrkusi. no noorem vend ja veidi muudab asja, aga ma saan aru, et ta soovib elada emaga ja ei vaja sinu abi? sel juhul ära topi ennast sinna. kui vennaga suhelda tahad, mine külla, võta kaasa hea kook vennale ja lilled emale ja rääkige ilmast.

Mis selliste visiitide mõte peaks olema?

ma sain aru, et teemalgataja tahab oma venda näha? muud mõtet tõepoolest ei ole.

Vend on ju 14, temaga võib täitsa rahulikult kohtuda ka kusagil mujal või enda juurde külla kutsuda.

[Külaline]

Kuidas suhtuda joomisesse? On alkoholism haigus, sõltuvus või asi mille kallal õiendada? Saab alkohoolik seda muuta? Kindlasti saab! Aga ta ei suuda. Seega, kas õiendamine saab üldse muuta joomist? Saab vast muuuta niipalju, et hakkab märkama, et igaõhtune tipsutamine on läinud ehk tõesti liiale. Sellest võib areneda alkoholism. Aga kui inimene ongi juba alkohoolik? Siis on ta sõltlane. On abi sellest õiendamisest? Kuigi see masendab ja vihastab kõiki tema lähedasi.
Järgmine samm joodiku poolt on muidugi see, et ta ei aja enam tagasi oma probleemile viitamist vaid ta ütlebki õigustuseks et ta on sõltlane, alkohoolik. Ega see ka parem ole . Mul oli isa joodik, kes nii rääkis. Justkui õigustuseks. Justkui kõik pidid mõistma, et ta ei saa sinna midagi parata. Samas on see ikka haigus, mida ta ise süvendab. See on väga ärritav lähedaste jaoks. Lähedasd õiendavad. Joodik peab omakorda end oma arust kaitsma, vastu ütlema sama valusalt, kui tal on teiste õiendamise pärast. Nii see pall muudkui veereb:(

Kusjuures täpselt nii ongi. Selmet õiendada ja oma kibestunud vingu ajada tuleks asjaga inimlikult tegeleda. Mitte ajada sõltuvuses olev joodik endast välja. Ja kes siis ei leia muud väljapääsu kui pudel. Joodik joob nädalavahetusel. Siis pole kõik kadunud veel. Võtke temaga mudagi ette. Mitte ärge kaduge ise. Sest kaote siis hakkab jooma. Vanemate , laste puhul keeruline. Elukaaslaste puhul 75% tehtav. Aga ei viitsita, taheta. Kergem on ennast vaese kannatajana tunda. Ja ongi nii. Üks joob ja teine kibestub

[Külaline]

Mina olen ehk lähedal alkohoolikule. Ega ma ei tea, kust see piir läheb, aga probleemide puhul on viimasel ajal lihtsam võtta mingi kerge alkohol. See nagu aitab veidi ennast välja lülitada. Jah, tean, et see on vale. Aga ausalt öeldes ei jaksa enam olla ideaalne. Vot lihtsalt ei jaksa. Ma ei vaata enam isegi mitte uudiseid, sest kõik negatiivsed impulsid on liiast. Eks näis mis saab. Aga miks kirjutasin? Ma arvan, et kui keegi tuleks mu tipsutamise kohta miskit kommenteerima, siis saadaksin nad kõik pikale lainele. Ma ei jaksa enam, sorry. Kui olen rahulik, siis ma ei joo. Ehk siis ehk su ema vajaks veidi rohkem positiivseid emotsioone? Kui see oleks võimalik? Minu puhul ajavad näiteks probleemid poodi ja kui on hästi, siis on lihtsalt ka ilma poeta hästi. Alkohol on tihti lihtsalt põgenemine probleemide eest mida enam kanda ei jaksa.

[Külaline]

Mina olen ehk lähedal alkohoolikule. Ega ma ei tea, kust see piir läheb, aga probleemide puhul on viimasel ajal lihtsam võtta mingi kerge alkohol. See nagu aitab veidi ennast välja lülitada. Jah, tean, et see on vale. Aga ausalt öeldes ei jaksa enam olla ideaalne. Vot lihtsalt ei jaksa. Ma ei vaata enam isegi mitte uudiseid, sest kõik negatiivsed impulsid on liiast. Eks näis mis saab. Aga miks kirjutasin? Ma arvan, et kui keegi tuleks mu tipsutamise kohta miskit kommenteerima, siis saadaksin nad kõik pikale lainele. Ma ei jaksa enam, sorry. Kui olen rahulik, siis ma ei joo. Ehk siis ehk su ema vajaks veidi rohkem positiivseid emotsioone? Kui see oleks võimalik? Minu puhul ajavad näiteks probleemid poodi ja kui on hästi, siis on lihtsalt ka ilma poeta hästi. Alkohol on tihti lihtsalt põgenemine probleemide eest mida enam kanda ei jaksa.

Ja mismoodi see emale nn positiivsete emotsioonide andmine reaalsuses välja näeks? Teemaalgataja kirjeldab ju, et põhiprobleem tema jaoks on see, et emal on kombeks teda solvata ja mõnitada. Et siis, ostan emale näiteks kallid teatripiletid, sõidan autoga treppi ja viin teatrisse, ema aga vingub ja viriseb kogu aeg, minu kohus on ikka naeratada ja temale positiivseid emotsioone anda? Olen näinud selliseid inimesi, tekib küsimus, miks peab täiskasvanud tütar ennast ohverdama?

Teiseks. Sinul võib-olla on mängus positiivsed emotsioonid kui alkoholitarbimise pidurdajad, aga TA emal ei pruugi see nii olla. Mõni lihtsalt tahabki olla negatiivne ja kõiges, eriti oma tütres, ainult halba näha ja sinna polegi midagi teha.

[Külaline]

Mina olen ehk lähedal alkohoolikule. Ega ma ei tea, kust see piir läheb, aga probleemide puhul on viimasel ajal lihtsam võtta mingi kerge alkohol. See nagu aitab veidi ennast välja lülitada. Jah, tean, et see on vale. Aga ausalt öeldes ei jaksa enam olla ideaalne. Vot lihtsalt ei jaksa. Ma ei vaata enam isegi mitte uudiseid, sest kõik negatiivsed impulsid on liiast. Eks näis mis saab. Aga miks kirjutasin? Ma arvan, et kui keegi tuleks mu tipsutamise kohta miskit kommenteerima, siis saadaksin nad kõik pikale lainele. Ma ei jaksa enam, sorry. Kui olen rahulik, siis ma ei joo. Ehk siis ehk su ema vajaks veidi rohkem positiivseid emotsioone? Kui see oleks võimalik? Minu puhul ajavad näiteks probleemid poodi ja kui on hästi, siis on lihtsalt ka ilma poeta hästi. Alkohol on tihti lihtsalt põgenemine probleemide eest mida enam kanda ei jaksa.

Postitus on kustutatud

No tänan väga meeldiva kommentaari eest! Minu eest ei pea keegi vastutama, mulle piisaks täiesti, kui lähedased iseendaga hakkama saaksid ja ei krutiks mind enda probleemidesse! Aga hea point on siin see, et keegi ei ole minu eest vastutav ja ka mina ei peaks võtma vastutust teiste eest? Kas pole nii?
Ps. Äkki tahangi olla joodik? Mida on kellegi selle kohta öelda? Pole ma kellegi abi palunud. Ja jube tore oleks elada, kui ka mina pääseks vähemalt mingiks ajaks vastutusest teiste ees!

[Külaline]

Postitus on kustutatud

No tänan väga meeldiva kommentaari eest! Minu eest ei pea keegi vastutama, mulle piisaks täiesti, kui lähedased iseendaga hakkama saaksid ja ei krutiks mind enda probleemidesse! Aga hea point on siin see, et keegi ei ole minu eest vastutav ja ka mina ei peaks võtma vastutust teiste eest? Kas pole nii?
Ps. Äkki tahangi olla joodik? Mida on kellegi selle kohta öelda? Pole ma kellegi abi palunud. Ja jube tore oleks elada, kui ka mina pääseks vähemalt mingiks ajaks vastutusest teiste ees!

Postitus on kustutatud

Kus kohas ta teisi süüdistanud on?

[Külaline]

Kui keegi osutab su vigadele, või kritiseerib....kuidas käitud? Kui paljud tunnistavad viga või tunnevad et see ongi nii? Ikka seistakse enda eest ja püütakse tabada teise õrna kohta. Ikka selleks, et ta lõpetaks sel teemal rääkimise. Isegi tögamist või aasimist ei taluta.
Tegelikult on see nüüd siin hea koht arutada, kes öelda midagi kui ta pole selle kohta küsinud üldse?
Teine küsimus on kuidas tunda muret ja märgata teise probleemi, kui ta seda märkamist ise ei taha.

[WD40]

Kui keegi osutab su vigadele, või kritiseerib....kuidas käitud? Kui paljud tunnistavad viga või tunnevad et see ongi nii? Ikka seistakse enda eest ja püütakse tabada teise õrna kohta. Ikka selleks, et ta lõpetaks sel teemal rääkimise. Isegi tögamist või aasimist ei taluta.
Tegelikult on see nüüd siin hea koht arutada, kes öelda midagi kui ta pole selle kohta küsinud üldse?
Teine küsimus on kuidas tunda muret ja märgata teise probleemi, kui ta seda märkamist ise ei taha.

Joodikukaltsuga pole mingit põhjust tseremoonitseda. Sihuke sitaratas, kes iseendale süstemaatiliselt valetab, saab teistele valetamisega veel sada korda kergemini hakkama. Pole mõtet tema mängu mängida. Ta tirib sind omaenda sitahunnikusse maadlema ja võidab kogemustega.