Arutle Foorum

Igal juhul majas, olen noore täiskasvanuna küll kümmekond aastat korteris elanud, praegu ei kujutaks sellist elu enam ette. Ilmselt kõlab üleolevalt ja kui oleksin üksik pensionär, siis võib-olla ei saaks maja eest hoolitsemisega enam hakkama ka, ehk isegi enam ei jõuaks või ei sooviks väljas toimetada, kes teab. Ja mitte linnas vaid pigem külas või väiksema asula servas. Linnamaj on meil ühes miljööväärtuslikus piirkonnas, aed, toredad naabrid ja kõik, aga seal ei tunne ma ennast päris kodus nagu lapsepõlvekodu oli linna servas, kus naabrid olid paarisaja meetri kaugusel, aga otseslt näha mitte. Maakodu on meil ühes väikeses külas, kus on täpselt sama moodi, naabrid on suhteliselt lähedal, aga me ei näe nende toimetamisi. Seal tahaks päriselt elada, aga linnas tööl käimine oleks liiga aja- ja ka kütusekulukas, kaugtööd kahjuks teha ei saa.
Teemaalgatuses mainitud keskküttest, siis eramutes enamasti vist tsentraalkütet pole, on pigem maaküte või gaasiküte või pelletid või õhksoojuspump, igal juhul on uutes majades mis arendaja poolt ehitatud kõik mugavused, iseasi mis see maksma läheb. Maalapp on ka uute majade juures väike, osta robotniiduk ja jääb ka aiatööde mure ära. Korteris parem on vast see, et keegi ülakorrusel ei trambi, miinuseks et naabrite lärmi vastu garantiid pole ja robotlumesahkasid vsit ka veel pole. Seega kui ise midagi teha ei soovi, siis vaataks maja asemel pigem korterit.

Mulle meeldib elada kesklinnas, töökoha lähedal korteris. Keskküte ja tsentraalne soe vesi, maja ümbruse hoiab korras kojamees ning kõik käe-jala juures. Kõrgete lagedega stalinistlikud majad, kus seinad naljalt läbi ei kosta, on täitsa mõnusad.
Mul on ka pärandina saadud maja väikelinnas. Lastega mõneti täitsa mõnus, aga see kütmise suits (üks või rohkem naabreid kasutab ka kivisütt) kogu talve on ikka paras õudukas. Kõik asjad haisevad.
Paneelmaja korteris enam ei elaks, sest ei talu seda läbikostvust.

Paneelmaja korteris enam ei elaks, sest ei talu seda läbikostvust.

Mina elan majas, aga ka täpselt sellepärast, et ei talu läbikostvust. Kui tõesti oleks mõni selline maja, kus midagi ei kosta läbi, võiksin vabalt ka korteris elada. Kahjuks pole sellises kortermajas kahjuks olnud, kus naabrid poleks häirinud. Kõige hullem kogemus on ühes Pelgulinna armsas renoveeritud puumajas, kus oli küll vähe kortereid, aga läbikostvus oli väga suur probleem. Isegi koridoris liikumine oli väga hästi kuulda, trepid puust. Majaelanikud küll viisakad ja toredad, proovisid teistega arvestada, aga ikka juhtus, et mõni laps või külaline prõmmis koridoriuksega, käis koridoris liiga kõvasti, oli veidi valjem oma korteris ja minu jaoks oli seda raske taluda. Beebi nuttu või klaverimängu ju ära ei keela ka. Sellistes majades on praegu korterid ülikalli hinnaga, mõtlengi alati, et mina seal kindlasti elada ei tahaks, olgu see maja väljaspoolt nii nunnu kui tahes.

Korteris, sest eelistan privaatsust. Meil ülivaikne korterelamu ka. Suvel kolm kuud oleks oma maalapike tore, aga ainult selle pärast ka maja ei osta.

Mulle meeldib Tallinna kesklinnas korter väikeses kortermajas ja suvel maakodu nädalavahetustel ning puhkuse ajal mingid päevad.