Lapsepõlve rumalad mängud

[Külaline]

Olen sinuvanune, minestamismängust pole kunagi kuulnud. Ühtki sellist mängu ei mänginud meist keegi.

Sama. Loen, suu lahti, pole kuulnudki mingist minestamismängust. Kus Uugametsas seda ometi mängiti?!

Ühes Kesk-Eesti linnas. Ja 80ndatel aastatel.

Kummiliimi nuusutamisest olin kuulnud ja tean, et mõned tegelesid sellega. Mina ise mitte, sest see tundus ikka väga hull asi.

Lisaks käisime pooleliolevatel ehitustel turnimas ja ringi jooksmas. Sel ajal ei pandud ehitusi kinni nagu tänapäeval.

[Külaline]

Olen sinuvanune, minestamismängust pole kunagi kuulnud. Ühtki sellist mängu ei mänginud meist keegi.

Sama. Loen, suu lahti, pole kuulnudki mingist minestamismängust. Kus Uugametsas seda ometi mängiti?!

Tallinnas. Kus pärapõrgust sa ise pärit?

[linnuvaatleja]

Kas teie noorusajal (pean silmas teismeiga) oli mingisugune rumal ja võib-olla ka ohtlik mäng, millega pea kõik kaasa läksid?

Olen 55-aastane. Juhtusin täna endast mõned aastad noorema kolleegiga rääkima sel teemal. Tema ütles, et tema kooli ajal mingeid erilisi lolluseid ei tehtud. Minule meenus, et kui olime nii 12-13, siis meie väikelinnas levis kulutulena minestamismäng. Tegelikult ma ei tea, kas see oli minestamine või midagi muud, aga arvan, et oli.

Mäng nägi välja nii, et minestaja pidi mitu kükki tegema ja siis suure hooga, viimase küki ajal end püsti ajama ja vastu seina sirgu lööma. Ja siis käed risti rinnale panema. Seejärel keegi vajutas talle tugevalt rinnakule. Nii kõvasti, et minestaja kaostas teadvuse ja kukkus pikali. Enne olime ikka valmis vaadanud ka kuhu kukkuda ja vajadusel tegime kukkumisaluse omale pehmeks. Või tegime seda üldse voodi peal.

Takkajärgi mõtlen, et kui õudne! Mis kõik oleks võinud juhtuda. Aga teadaolevalt kõik meie eakaaslased mängisid seda mängu. Ja sageli tegime seda ka koolis üksteisele. Mäletan, et üks poiss, kes pikali kukkus, hakkas maas tõmblema ja imelikke liigutusi tegema. Aga tuli pärast ilusti elusa ja tervena tagasi

Käisin koolis 90ndatel ja 2000ndatel, kus väga paljud hakkasid usklikuks ja USA filmide põhjal läks intiimelus moodi tagauksepoliitika, et süütust hoida

[Külaline]

Takkajärgi mõtlen, et kui õudne! Mis kõik oleks võinud juhtuda. Aga teadaolevalt kõik meie eakaaslased mängisid seda mängu. Ja sageli tegime seda ka koolis üksteisele. Mäletan, et üks poiss, kes pikali kukkus, hakkas maas tõmblema ja imelikke liigutusi tegema. Aga tuli pärast ilusti elusa ja tervena tagasi

Küll on hea, et meie kandis polnud sellist mängu. Pole kunagi kuulnudki, tänu taevale.

[Külaline]

Mina ei tea siinkirjeldatud minestamismängust mitte midagi, vanust 50.
Küll aga turnisime pooleliolevatel ehitustel, ma jumaldasin seda! Jõusaale ega seiklusparke ju tollal polnud.

Üks tobe mäng oli see, kus tegime huviäratava pakikese ja sidusime nööri taha. Ise pugesime põõsastesse, nöör peos. Tuli keegi mutike ja hakkas pakki üles tõstma, siis tirisime seda pakki enda poole. Samuti käisid mõned võõraste korterite uste taga kella laskmas. Tavaliselt kogu selle ettevõtmise algataja ise pani plehku, aga ukse taha jäi see laps, kes õieti ei saanud arugi, mis toimub, ta lihtsalt oli teiste poolt sinna kaasa võetud ja sai siis kogu sõimu ja karistused endale.

[Külaline]

Me käisime ka korterite uste taga kella laskmas. Aga kedagi tanki ei pannud. Ikka kõik jooksime ära.

Lisaks lollitasime telefoniga. Võtsime telefoniraamatu ette, otsisime sealt naljakate perekonnanimedega inimesi ja siis helistasime neile.

80ndate alguses toimus see kõik.

[Külaline]

Seda telefoniga lollitamist oli ka meil enne seda, kui tulid numbrit näitavad lauatelefonid.
Samuti mäletan, et meie tänava suuremd lapsed korjasid valgeks kuivanud kassi ja koerajunne ja panid need siis "Kiisu" kommikarpi ja jätsid kingitusena vanaprouade ukse taha ise põõsas itsitasid, kui nägid, kuidas vastuvõtja reageeris. Päris rõve

[iiR]

Minestasmismäng oli 90ndate teises pooles Tallinnas teema küll, aga meie klassis õnneks mitte.
Telefoniga tüngakõnesid suvalistele numbritele tegime me sõbrantsidega mõnikord kah, täisjobud ikka. Aga vahel vastasid väga vaimukad inimesed, mõnega arenes ikka täitsa lõbus vestlus.

[Külaline]

Minu ajal olid need lasteaiad kus olid tellistest paviljonid. Eks nendel katustel sai hüpatud, poisid ja tüdrukud. Eks tikkudega mängiti ka, pandi kulu põlema. Midagi väga hullu ei tehtud.

Nagu kulu süütamine poleks veel piisavalt hull...

[Külaline]

Me käisime ka korterite uste taga kella laskmas. Aga kedagi tanki ei pannud. Ikka kõik jooksime ära.

Lisaks lollitasime telefoniga. Võtsime telefoniraamatu ette, otsisime sealt naljakate perekonnanimedega inimesi ja siis helistasime neile.

80ndate alguses toimus see kõik.

Telefoniga lollitamist mäletan. Enamus lollitamisi (kus öeldi vaid üks lause, siis sai julgus otsa ja visati kiiresti toru ära'), ei jäänud meelde, aga üks on jäänud meelde.

Telefon helises, tõsine noorema mehe hääl ütles: "Helistan katlamajast. Kohe tuleb veekatkestus, seega oleks hea, kui te koguks vett varuks." Ootamatu see oli, aga kehitasin õlgu ja lasin köögis paar suuremat potti vett täis. Siis helises telefon uuesti ja sama hääl küsis: "Noh, kas teil on nüüd kõik vannid ja tünnid vett täis?", pidin vastama, et mitte just vannid, aga enne öeldi kiiresti: "Siis pange krokodill ka sisse ujuma!" - ja oli kuulda, kuidas poistekamp taustal hirnuma hakkas ja toru visati ära.

[kolja]

Kas teie noorusajal (pean silmas teismeiga) oli mingisugune rumal ja võib-olla ka ohtlik mäng, millega pea kõik kaasa läksid?

Olen 55-aastane. Juhtusin täna endast mõned aastad noorema kolleegiga rääkima sel teemal. Tema ütles, et tema kooli ajal mingeid erilisi lolluseid ei tehtud. Minule meenus, et kui olime nii 12-13, siis meie väikelinnas levis kulutulena minestamismäng. Tegelikult ma ei tea, kas see oli minestamine või midagi muud, aga arvan, et oli.

Mäng nägi välja nii, et minestaja pidi mitu kükki tegema ja siis suure hooga, viimase küki ajal end püsti ajama ja vastu seina sirgu lööma. Ja siis käed risti rinnale panema. Seejärel keegi vajutas talle tugevalt rinnakule. Nii kõvasti, et minestaja kaostas teadvuse ja kukkus pikali. Enne olime ikka valmis vaadanud ka kuhu kukkuda ja vajadusel tegime kukkumisaluse omale pehmeks. Või tegime seda üldse voodi peal.

Takkajärgi mõtlen, et kui õudne! Mis kõik oleks võinud juhtuda. Aga teadaolevalt kõik meie eakaaslased mängisid seda mängu. Ja sageli tegime seda ka koolis üksteisele. Mäletan, et üks poiss, kes pikali kukkus, hakkas maas tõmblema ja imelikke liigutusi tegema. Aga tuli pärast ilusti elusa ja tervena tagasi

Jaa see oli ka Tartumaal populaarne küll. Olen ise olnud nii minestaja kui ka rinnale vajutaja rollis. Mäletan hästi, kui keeruline oli minestajat kinni püüda, sest ta keha oli nii lõtv et voolas käte vahelt läbi.