" mida sa homme teed"

[Külaline]

Kas teid ka see küsimus häirib? Kui keegi nii küsib, siis on juba teada, et tal on su abi vaja.
Teisalt ei oskaks ma ise seda kuidagi teisiti ka alustada, kui vajan abi.
Kuidas te küsite, kui tahate, et keegi teid aitaks, lapsi hoiaks või muud te heaks teeks.

Ei, kaugeltki ei eelda, et keegi mu abi vajab. Pigem tahetakse külla tulla või külla kutsuda. Või koos peredega kuhugi minna või midagi toimetada.
Kui vajan abi, siis selliselt vestlust ei alusta kunagi. Ütlen otse, et vajaksin abi sel või teisel moel, kas sul oleks võimalik aidata. Homme vaevalt, pigem küsin ikka mitu päeva varem.
Kui peaks midagi täiesti ootamatut juhtuma ja tõesti väga kiiret abi vaja, siis alustan ka asjast, mitte ei taha teada, mida keegi homme teha on plaaninud. Kui ei saa või ei taha aidata, ju ta siis ütleb ise, mida ta teeb

[Külaline]

MInd tavaliselt kutsutakse sellise küsimuse järjena kas külla või kuskile üritusele. Abi pole küll keegi vajanud sellise sissejuhatuse juures.

[Külaline]

Asi pole suhtlemises, vaid paneb inimese, kes enamasti puhkabki niisama, nõmedasse olukorda. Eriti kui küsija ise on aktivist, kes igal sündmusel oleneb. Nõme on ju hakata valetama ja välja mõtlema. Osad jällegi hindavad privaatsust, ega soovi kõigile kuulutada, millega tegelevad. Reeglina see pärija lendab esmaspäeval peale küsimustega, kuidas sul siis seal ja seal siis läks.

No minu arust oled veidrik. Miks ma sellepärast olen nõmedas olukorras, et ütlengi ausalt, kuskile ei lähe, puhkan kodus. Et keegi on aktivist, mis see minusse puutub. Ja mis privaatsus? Ütlen, et lähen sõbra sünnipäevale, siis olen mingi suure saladuse reetnud? Keda see huvitama peaks? Imelik jutt minu jaoks.

[Nätakas]

Jessus, ma küll olen vahel kolleegidelt küsinud, lihtsalt niisama, jutujätkuks. Nüüd tuleb välja, et olen poolele seltskonnale närvidele käinud oma küsimusega? Mul endal pole probleemi öelda, et mingeid plaane pole. Poleks elus selle peale tulnud, et see kellegile võib raske olla.

[Külaline]

Asi pole suhtlemises, vaid paneb inimese, kes enamasti puhkabki niisama, nõmedasse olukorda. Eriti kui küsija ise on aktivist, kes igal sündmusel oleneb. Nõme on ju hakata valetama ja välja mõtlema. Osad jällegi hindavad privaatsust, ega soovi kõigile kuulutada, millega tegelevad. Reeglina see pärija lendab esmaspäeval peale küsimustega, kuidas sul siis seal ja seal siis läks.

No minu arust oled veidrik. Miks ma sellepärast olen nõmedas olukorras, et ütlengi ausalt, kuskile ei lähe, puhkan kodus. Et keegi on aktivist, mis see minusse puutub. Ja mis privaatsus? Ütlen, et lähen sõbra sünnipäevale, siis olen mingi suure saladuse reetnud? Keda see huvitama peaks? Imelik jutt minu jaoks.

Tõenäoliselt sa päris palju siiski käid kõiksugu üritustel ka ja seetõttu see aeg-ajalt "ei lähe kuhugi" pole sulle jah suurem asi põdeda. Peale sõbra sünnipäeva on maailmas palju kohti kuhu minna ja kujuta ette, et ei taha jah iga jumala reede raporteerida, kuhu ma nüüd lähen ja kuidas seal läks. Üldiselt järgnevad sellele küsimusele täpsustavad küsimused, et kus ja mis. Mis filmi vaatama, mis etendust vaatama, mis raamatut lugema jne. Keda huvitama peaks? Miks sa siis üldse küsid, kui sind tegelikult ei huvitagi, mida keegi teine nädalvahetusel teeb?

[Külaline]

Jessus, ma küll olen vahel kolleegidelt küsinud, lihtsalt niisama, jutujätkuks. Nüüd tuleb välja, et olen poolele seltskonnale närvidele käinud oma küsimusega? Mul endal pole probleemi öelda, et mingeid plaane pole. Poleks elus selle peale tulnud, et see kellegile võib raske olla.

Sa tõesti pole märganud, et mõni neist, kellelt sa küsid, vastab alati, et plaane pole ja kas sa kunagi pole mõelnud, et talle võib tõesti närvidele käida, et sa kogu aeg jälle küsida. Kas pole aru saanud, et tal pole võimalusi kuhugi minna või ta ei soovi seda sinuga jagada? Sama tüütu on teismelistele, kui neilt kogu aeg mingid tädikesed ja onukesed küsivad, et noh ka sul pruuti/peigmeest pole ka juba. Lapsetule paarile väga tüütu, kui ikka jälle küsitakse, millal nad siis lapse saavad jne.

[Hatik]

Abipalumisi ja kutsumisi polegi olnud. Mul on pigem probleem lähisugulastega, kes end ise külla kutsuvad. Selline küsimus suvaliselt inimeselt ei tekita minus häirekelli, küll aga just need lähisugulased. Küsimus, et mis homme teed või nv või muidu siis ja siis - vastust õieti ei oodatagi, vaid sellele järgneb kohe: Me tuleme siis (sinu juurde). URRRRRR!!! Küsiks, kas ma üldse tahan või nõustun. Nt kord ma otsustasin, et enam sünnipäevi ei pea. Sellele järgnes kohe, et noh, me ei tule siis ja siis, vaid siis ja siis. Seletasin veel kord, et ma ei taha sünnipäeva pidada, aga no ei saadud aru. Nemad mõtlesid, et noh, mitte SELLEL päeval, mina aga, et üleüldse, ja et mingit muul ajal tulemist ma ka ei soovi. Tulemus oli see, et nad laekusid ikkagi mõni päev hiljem, näod nalja täis, nagu teeksid mulle sellega üüüüüratuma teene. Ausalt, ma olin valmis neile kõigile peksa andma ja minu morn nägu neid sugugi ei häirinud. Nemad vot tahtsid ja minu arvamus ja tunded neid üldsegi ei huvitanud. Vot selliseid asju ma vihkan

[Külaline]

pole kunagi arvanud, et selle taga on midagi ebameeldivat... Enamasti on see ju ettevalmistav küsimus, kui küsijal midagi plaanis. Kui ütled, et plaanid ämmale külla minna, siis ei hakka teine ju sind kanuureisile kutsuma.
Ja niisama küsitakse ka - on täiesti ok vastata, et kavatsen päev otsa laiselda.

[iiR]

Jessus, ma küll olen vahel kolleegidelt küsinud, lihtsalt niisama, jutujätkuks. Nüüd tuleb välja, et olen poolele seltskonnale närvidele käinud oma küsimusega? Mul endal pole probleemi öelda, et mingeid plaane pole. Poleks elus selle peale tulnud, et see kellegile võib raske olla.

Sa tõesti pole märganud, et mõni neist, kellelt sa küsid, vastab alati, et plaane pole ja kas sa kunagi pole mõelnud, et talle võib tõesti närvidele käida, et sa kogu aeg jälle küsida. Kas pole aru saanud, et tal pole võimalusi kuhugi minna või ta ei soovi seda sinuga jagada? Sama tüütu on teismelistele, kui neilt kogu aeg mingid tädikesed ja onukesed küsivad, et noh ka sul pruuti/peigmeest pole ka juba. Lapsetule paarile väga tüütu, kui ikka jälle küsitakse, millal nad siis lapse saavad jne.

Jabur, millest sellise ülitundliku indiviidiga üldse rääkida võib? Ilmselgelt ju küsijat ei huvitagi niiväga need plaanid, kuivõrd on tegu kerge seltskondliku vestlusega, normaalse inimestevahelise suhtlusega, kus osapooled pole ülearu lähedased, aga midagi ikkagi omavahel nagu rääkida tahaks. Näha küsimuses, mis plaanid kellelgi nädalavahetuseks on, paralleeli lastetutelt laste või teismelistel nende suguelu kohta pärimisega, on ikka küll pehmelt öeldes liialdus.