Kui homme oleks valimised, keda valiksite ja miks?

[Külaline]

Sa mõtled ikka oma väikese inimese seisukohalt, mina räägin riigi seisukohalt, kuidas saaks lapsi üldiselt juurde ja raha efektiivsemalt kulutada. Kodusistumise soodustamine ei ole hea, siis ei tule maksuraha, mis saab nendest inimestest siis, kui lapsed on suured. Mida see keskealine naine siis teeb, kui enam lasteraha ei laeku ja ta pole elus tööl käinud, kas selle peale oled mõelnud? Selle asemel, et suvaliselt raha külvata toetusteks ja mingitele kokkuklopsitud kooslustele, peaks toetama kõiki lapsi võrdselt. Näiteks Soomes pole toetused nii suured kui Eestis, aga toetatakse erivajadusega lapsi palju rohkem, huviharidust jne, jne. Palju efektiivsem on toetuste asemel hoolitseda selle eest, et lapsi sünniks üldiselt rohkem ja nendest kõigist tuleks kvaliteetsed töölkäivad kodanikud.

Ära valeta. Soomes on toetused OLULISELT suuremad, kui võtame arvesse ka selle, et makstakse eluaseme toetust ja toimetulekutoetust. Näiteks 4 lapsega üksikema, kes ei käi tööl võib saada 1800 eurot üüri toetust (makstakse otse üürileandjale) ja lisaks üldist toimetulekutoetust 600 eurot lapse kohta ja peale selle enda tööturu raha ning lastetoetused. Kui lapsed ei käi lasteaias, siis nende eest veel 300 . Kõige selle peale alimendid (riigi poolt garanteeritud, need nõuab isalt välja riik), mis on kõigile ühesuurused ja oluliselt väiksemad kui meil;)

Oi, milline unistuste elu, elada toetuste peal. Eluasemetoetused on jah suuremad, aga lapsetoetused ei ole suuremad, siin sa valetad juba ise. Ja kas sinu arust on õiglane, et kõik isad peavad maksma ühesugust elatist, kui nende hulgas on nii rikkaid kui vaeseid?

Ma pole kuskil öelnud, et lastetoetused on suuremad. Ma ütlesin, et toetused kokku on suuremad
Loomulikult on õiglane, et alimendid isalt lähtuvad lapse vajadustest ja mitte ema ahnusest. Vanemad peavad katma laste vajadused. Loomulikult võib alati anda rohkem, aga see peab olema rangelt vabatahtlik.

[Külaline]

Loomulikult on õiglane, et alimendid isalt lähtuvad lapse vajadustest ja mitte ema ahnusest.

Ja kust sa võtad, et Soomes on elatis väiksem kui Eestis? Minu arust on ikka vastupidi.

[Külaline]

Kõige selle peale alimendid (riigi poolt garanteeritud, need nõuab isalt välja riik), mis on kõigile ühesuurused ja oluliselt väiksemad kui meil;)

Mina ei tea, palju on Soomes laste pealt makstav elatis, aga küsisin ChatGPT käest ja sealt sain erineva vastuse:

Vanema makstava elatisraha suurus sõltub lapse vajadustest ja vanemate sissetulekust. Soome Justiitsministeeriumi soovitusliku arvutusmudeli kohaselt on lapse üldised igakuised kulud vanuse järgi:

0–6-aastane laps: 342 €

7–12-aastane laps: 399 €

13–17-aastane laps: 537 €
yvpl.fi

Lisaks arvestatakse erikulusid, nagu eluasemekulud, päevahoid, hobid ja tervishoiukulud. Kokkuvõttes jagatakse lapse kogukulud vanemate vahel vastavalt nende maksevõimele. Elatisraha suurus vaadatakse igal aastal üle vastavalt elukalliduse indeksi muutustele.
aastal suureneb elatisraha umbes 1,08% võrra võrreldes eelmise aastaga.

Minu arust on Soomes makstav elatis OLULISELT suurem kui Eestis ja ei ole kõigi puhul ühesugune. Seega need sinu teised andmed Soome kohta ei pruugi ka olla õiged.

Minimaalne elatis on Soomes hetkel 196 eurot. Nii vähesega Eestis ei pääse;)
Need summad seal jagatakse vanemate vahel pooleks. Ja veel, nende päevade eest, kui laps on isa juures, elatist maksta pole vaja

[Külaline]

(loomulikult, kui põhimõttelisielt mst lapsesoovi pole, siis ei muuda ka midagi toetus,aga ma rääkisin juhtudest, kui pmst lapseoov on olemas)

Sinu jutus on see põhimõtteline viga, et meil ei ole vaja ainult paljulapselisi perekondi, vaid piisaks selleks, kui kõik saaks vähemalt 1-2 last. Siis juba sündivus tõuseks. Aga kuna esimesi lapsi absoluutselt ei toetata, lükatakse laste sündi edasi ja lõpuks ei saa neid üldse. Aga kui esimesi ja teisi lapsi ei sünni, ei tule ka kolmandaid. Sellest pole kasu, et terve Eesti peale on üks 21 lapseline pere, kui on tuhandeid perekondi, kes pole veel 30 aastaseltki last saanud. Selles on probleem ja selle vastu see praegune perepoliitika üldse ei aita. Lapsi ei too juurde, et oma kärgperesid kokku lüüakse, et rohkem raha saada. Raha on kulutatud, aga kasu pole mingisugust.

Mis tähendab, absolutselt ei teotata. Vanemapalka makstakse ja lubatakse kunis 3a töökoha säilitamsiega kodus olla. Mäletan, kui minu põlvkond oli 20-tes ja vanemapalk tuli, seda õnne ja rõõmu noorte pereinimeste seas, et kui hea see on - ma saan lapsega koju vanemapalgale jääda ja ma ei pea muretsema, kas töölkäiv noor issi oma 1 palgaga ikka jaksab meid ülala pidada või mitte.

Aga nagu öeldakse - hea asjaga harjub ruttu. Varsti ei peeta seda enam miskikski.

Millega ma ei taha väita, et lasterahasid ei tohiks kuidagi teistmoodi jagada 1., 2., ja 3. lapse vahel.

Lihtsalt, väita,et 1. lapse saamine pole Eestis kuidagi toetatud ja nii nadi on saada 1.last, on küll patujutt. Ise tundsin 1. last saades küll, et ma olen ühiskonna poolt vägagai toetatud. Ja ma ei teadnud ju kindlalt, et ma rohkem lapsi saan, olin täiesti valmis selleks, et jäängi selle ühe lapsega või siis peale 2.last, et jäängi selle 2 lapsega. Siiski õnnestus nö. maksimumprogramm ehk kolm last (kõik ühes peres, ei ole kärge) , aga ei, esimest last saades kohe kaljukindlalt ju ei teadnud, kui suureks meie pere kujuneb (või äkki mees enam ei taha enam lapsi või mis iganes).

Samas on mul tuttavaid, kes materiaalselt ei ole kehvas seisus (ei ole nii, et poleks sissetulekut või poleks, kus elada), kuid ei, nad ei taha seda esimest (rääkimata, et neid oleks rohkem) last. Tegelikult olen aru saanud, jagunevad inimesed nendeks, kellel pole kahju ennast lastega nö. kinni panna (teha töös lastega kodus olemise pause jne.) ja nendeks, kellel on kahju ennast lastega nö. kinni panna - ja sellepärast lükatakegi või/ja ei saada üldse. Ja muidugi on neid, kelle on kaaslase probleem (ei leia normalset meest/naist). Ja nii ongi, et lasteaedu ja koole täidavad ühtede ja samade lastelembeste perede lapsed ehk minu laste rühmakaslaaslased on teise lapse rühmakaaslase õed-vennad. Säh sulle "ühtlane jaotus, kus kõik võiksid saada 1-2 last".

[Külaline]

Esimene laps sünnib armastusest.
Parvel Pruunsild maksab oma firmas igale sünnitajate 10000 peo peale. Võib-olla see pole paha mõte, võtab teatud kõhklusi maha.
Aga suurpere vajab siiski järgu võrra suuremat toetust ja pidevalt, et nende laste võimalused oleks sama head. Laste eest hoolitsemine on sel juhul kogupäevatöö ja ühe vanema palk võiks tulla riigilt.

Sa mõtled ikka oma väikese inimese seisukohalt, mina räägin riigi seisukohalt, kuidas saaks lapsi üldiselt juurde ja raha efektiivsemalt kulutada. Kodusistumise soodustamine ei ole hea, siis ei tule maksuraha, mis saab nendest inimestest siis, kui lapsed on suured. Mida see keskealine naine siis teeb, kui enam lasteraha ei laeku ja ta pole elus tööl käinud, kas selle peale oled mõelnud? Selle asemel, et suvaliselt raha külvata toetusteks ja mingitele kokkuklopsitud kooslustele, peaks toetama kõiki lapsi võrdselt. Näiteks Soomes pole toetused nii suured kui Eestis, aga toetatakse erivajadusega lapsi palju rohkem, huviharidust jne, jne. Palju efektiivsem on toetuste asemel hoolitseda selle eest, et lapsi sünniks üldiselt rohkem ja nendest kõigist tuleks kvaliteetsed töölkäivad kodanikud.

Ära valeta. Soomes on toetused OLULISELT suuremad, kui võtame arvesse ka selle, et makstakse eluaseme toetust ja toimetulekutoetust. Näiteks 4 lapsega üksikema, kes ei käi tööl võib saada 1800 eurot üüri toetust (makstakse otse üürileandjale) ja lisaks üldist toimetulekutoetust 600 eurot lapse kohta ja peale selle enda tööturu raha ning lastetoetused. Kui lapsed ei käi lasteaias, siis nende eest veel 300 . Kõige selle peale alimendid (riigi poolt garanteeritud, need nõuab isalt välja riik), mis on kõigile ühesuurused ja oluliselt väiksemad kui meil;)

Meil Eesti makstakse ju samamoodi eluaseme toetust ja toimetulekutoetust. Mul on hetkelgi 3 lapsega üürnik, kelle 1000 eurone üüriarve kinni taotakse. Aastaid tagasi oli üksik mees mul kahetoalises, taoti samamoodi kinni, 500-700 eurot kuus. Ainuke viga, et selle raha ta kasseeris KOV-st sisse, võltsis minu üüriarveid-kustutas võlgnevuse maha ja lasi mind 2000 euroga üle, enne kui ta välja sain.

[Külaline]

(loomulikult, kui põhimõttelisielt mst lapsesoovi pole, siis ei muuda ka midagi toetus,aga ma rääkisin juhtudest, kui pmst lapseoov on olemas)

Sinu jutus on see põhimõtteline viga, et meil ei ole vaja ainult paljulapselisi perekondi, vaid piisaks selleks, kui kõik saaks vähemalt 1-2 last. Siis juba sündivus tõuseks. Aga kuna esimesi lapsi absoluutselt ei toetata, lükatakse laste sündi edasi ja lõpuks ei saa neid üldse. Aga kui esimesi ja teisi lapsi ei sünni, ei tule ka kolmandaid. Sellest pole kasu, et terve Eesti peale on üks 21 lapseline pere, kui on tuhandeid perekondi, kes pole veel 30 aastaseltki last saanud. Selles on probleem ja selle vastu see praegune perepoliitika üldse ei aita. Lapsi ei too juurde, et oma kärgperesid kokku lüüakse, et rohkem raha saada. Raha on kulutatud, aga kasu pole mingisugust.

Mis tähendab, absolutselt ei teotata. Vanemapalka makstakse ja lubatakse kunis 3a töökoha säilitamsiega kodus olla. Mäletan, kui minu põlvkond oli 20-tes ja vanemapalk tuli, seda õnne ja rõõmu noorte pereinimeste seas, et kui hea see on - ma saan lapsega koju vanemapalgale jääda ja ma ei pea muretsema, kas töölkäiv noor issi oma 1 palgaga ikka jaksab meid ülala pidada või mitte.

Aga nagu öeldakse - hea asjaga harjub ruttu. Varsti ei peeta seda enam miskikski.

Millega ma ei taha väita, et lasterahasid ei tohiks kuidagi teistmoodi jagada 1., 2., ja 3. lapse vahel.

Lihtsalt, väita,et 1. lapse saamine pole Eestis kuidagi toetatud ja nii nadi on saada 1.last, on küll patujutt. Ise tundsin 1. last saades küll, et ma olen ühiskonna poolt vägagai toetatud. Ja ma ei teadnud ju kindlalt, et ma rohkem lapsi saan, olin täiesti valmis selleks, et jäängi selle ühe lapsega või siis peale 2.last, et jäängi selle 2 lapsega. Siiski õnnestus nö. maksimumprogramm ehk kolm last (kõik ühes peres, ei ole kärge) , aga ei, esimest last saades kohe kaljukindlalt ju ei teadnud, kui suureks meie pere kujuneb (või äkki mees enam ei taha enam lapsi või mis iganes).

Samas on mul tuttavaid, kes materiaalselt ei ole kehvas seisus (ei ole nii, et poleks sissetulekut või poleks, kus elada), kuid ei, nad ei taha seda esimest (rääkimata, et neid oleks rohkem) last. Tegelikult olen aru saanud, jagunevad inimesed nendeks, kellel pole kahju ennast lastega nö. kinni panna (teha töös lastega kodus olemise pause jne.) ja nendeks, kellel on kahju ennast lastega nö. kinni panna - ja sellepärast lükatakegi või/ja ei saada üldse. Ja muidugi on neid, kelle on kaaslase probleem (ei leia normalset meest/naist). Ja nii ongi, et lasteaedu ja koole täidavad ühtede ja samade lastelembeste perede lapsed ehk minu laste rühmakaslaaslased on teise lapse rühmakaaslase õed-vennad. Säh sulle "ühtlane jaotus, kus kõik võiksid saada 1-2 last".

See on kummaline tõesti, et see emapalk lipsti meelest ära läheb

[Külaline]

Sinu jutus on see põhimõtteline viga, et meil ei ole vaja ainult paljulapselisi perekondi, vaid piisaks selleks, kui kõik saaks vähemalt 1-2 last. Siis juba sündivus tõuseks.

Mina olen täpselt vastupididel arvamusel. Kõik ei pea (kõik ju ei TAHA) lapsi saama. Pole mõtet neid naisi veenda ja närvi ajada mingi iibe jutuga, sel on pigem vastupidine mõju. Need naised, kes aga tahavad, need peaks saama neid nii palju kui nad soovivad ja jaksavad. Mul on jõukaid tuttavaid, kel on stabiilne ja õnnelik abielu, aga kel piltlikult juba peale kahte last on toss väljas olnud, kuigi rahalisi võimalusi oleks kasvõi kümne lapse jaoks.

[Külaline]

Sinu jutus on see põhimõtteline viga, et meil ei ole vaja ainult paljulapselisi perekondi, vaid piisaks selleks, kui kõik saaks vähemalt 1-2 last. Siis juba sündivus tõuseks.

Mina olen täpselt vastupididel arvamusel. Kõik ei pea (kõik ju ei TAHA) lapsi saama. Pole mõtet neid naisi veenda ja närvi ajada mingi iibe jutuga, sel on pigem vastupidine mõju. Need naised, kes aga tahavad, need peaks saama neid nii palju kui nad soovivad ja jaksavad. Mul on jõukaid tuttavaid, kel on stabiilne ja õnnelik abielu, aga kel piltlikult juba peale kahte last on toss väljas olnud, kuigi rahalisi võimalusi oleks kasvõi kümne lapse jaoks.

Kui see on läbimõeldud otsus, siis palun väga. Aga mina ei soovi kogu aeg seda hala kuulata, et näe, mul on palju lapsi, andke raha, raha, raha, toetage. Küll pead koolitarbeid ostma, küll koputatakse südametunnistusele, et näe, vaene laps ei saa kunagi teatrissegi. Ja need lõputud kärgpered minu arust ei peaks mingit toetust saama. Kui mees laseb jalga, jätab lapsed sinnapaika, treib uuele naisele lapsed ja siis hakkab halama, et riik maksku sellele esimesele pesakonnale, sest tal on ju juba uus, on minu jaoks tülgastav.