40+ naised, kel lapsi pole, kas olete kahetsenud?

[Külaline]

Nad ei saa elule pihta, mingi kalkuse ja egotsentrismi aura ümbritseb neid. Nendega pole millestki rääkida.

Karvane tunne, et sedaviisi kirjutavad naised kes kahetsevad oma lapsi ja tegelikult tahaks ju samamoodi lustida ja vaba olla. Mis siis muud üle jääb kui hapusid viinamarju leevendada ja veenda teisi kui halvad, õelad lastetud naised on. Mul on sinust kahju

Ei usu, et ükski ema oma lapsi kahetseks. See sinu hälbeline jutt on autistlik või ma ei tea, megalt ebaküpse. Psühhopaat.

[Külaline]

Karvane tunne, et sedaviisi kirjutavad naised kes kahetsevad oma lapsi ja tegelikult tahaks ju samamoodi lustida ja vaba olla. Mis siis muud üle jääb kui hapusid viinamarju leevendada ja veenda teisi kui halvad, õelad lastetud naised on. Mul on sinust kahju

Ei usu, et ükski ema oma lapsi kahetseks. See sinu hälbeline jutt on autistlik või ma ei tea, megalt ebaküpse. Psühhopaat.

Irw jh saime aru juba kuidas mitte keegi mitte kunagi emadust ei kahetse ega ole kahetsenud, emad on alati õilsad, pühad ja head, ning muud muinasjutud. Edu uskumisel

[Külaline]

Karvane tunne, et sedaviisi kirjutavad naised kes kahetsevad oma lapsi ja tegelikult tahaks ju samamoodi lustida ja vaba olla. Mis siis muud üle jääb kui hapusid viinamarju leevendada ja veenda teisi kui halvad, õelad lastetud naised on. Mul on sinust kahju

Ei usu, et ükski ema oma lapsi kahetseks. See sinu hälbeline jutt on autistlik või ma ei tea, megalt ebaküpse. Psühhopaat.

Jube küps ikka lasta suvalisel netirüütlil tervet inimrühma õelateks, egotsentrikeks milleks kõigeks veel kutsuda. Ebaküps on kiusajatele vastu hakata? Naljanina

[Külaline]

Neile, kes arvavad, et emad arvavad, nagu teeksid lapsed naisest kohe hea inimese.
Muidugi ei tee. Emade hulgas on halbu inimesi samasugune protsent kui igas teises juhuslikus inimrühmas. Asi on selles, et ka halvad inimesed armastavad oma lapsi. See on instinkt ja instinktil on määrav tähtsus: see kaitseb kaitsetus olukorras inimest ehk last ja võimaldab tal turvaliselt ellu jääda ja üles kasvada. Ka halvad inimesed üldjuhul soovivad oma lapsele head ja teevad talle head. (kas see hea ka tegelikult hea on, on iseasi ja pole siinkohal põhimõtteliselt oluline). Juba ainuüksi see instinkt ei lase emal olla äärmuslikult egoistlik, ka kõige halvem inimene üldiselt loobub millestki oma lapse heaks. Kõige algelisemal tasandil vähemalt ööunest, enamik emasid aga palju-palju palju rohkemast ja seda kogu ülejäänud elu. Järelikult saavad nad midagi vastu ja kõige algelisemal tasandil jällegi - nad saavad vastu selle ematunde, erilise sideme oma lapsega, mida ei saa millegagi asendada ja mida lastetud naised ei suuda ette kujutada. See on loomulik, sest nad on ju lastetud. Pimedale ei saa värve kirjeldada, nad ei mõista värvide emotsionaalset väärtust. Aga ükski pime vaevalt põlastaks kõiki nägijaid ja oleks õnnelik, et ta neid vastikuid värve ei pea nägema. Need hüsteeriliselt õnnelikud lastetud aga just seda teevad - üritavad ennast ja teisi veenda, kui palju nad on võitnud, et nad värve ei näe. Ja toovad pidevalt esile, et on olemas ka ebameeldivaid värve ja mõni värvikombinatsioon mõjub psüühikale halvasti ja on sobimatu ja nii edasi. Hea, et ma ühtegi ei näe!

Kui keegi ütleb, et ta kahetseb oma lastesaamist, siis see ei ole nii robustne ja labane kahetsus, nagu lastetud arvavad. Tegelikult kahetsevad need kahetsejad (ja neid on siiski vähe) seda, et nad enda arvates ei suuda toime tulla, et lapsest on saanud pigem elu rikkuja kui rikastaja, ja selles kahetsuses on paras ports enesesüüdistust emana. Ka seda ei saa lastetutele ära seletada. Arvan, et enamik normaalseid häid emasid on mõnel hullumeelsel hetkel mõelnud, et lasteta oleks elu kergem olnud. See ei tähenda, et ta sooviks lastest lahti saada reaalselt. Seda valikut ta ei teeks, kui see ette pandaks. Lihtsalt emainstinkt, irratsionaalne emaarmastus töötab.

Mööndus: kui sellise raskustes sipleva ema ajusid aga hästi pesta, kui egotsentrilised lastetud ja igasugu hälvikud (lastetus iseenesest ei ole hälve, räägin muust) talle kahelt poolt kõrva karjuvad, kui vastikud on lapsed, hakkab see ema seda uskuma võib-olla. Nii sünnivadki need avalikud kahetsejad ja enesehaletsejad. Pesemata ajudega emadel on õõvastav seda solki lugeda, mida nad kirjutavad. Punktivõit lastetute ja hälvikute kontole. Need kahetsejad ei hakka oma lapsi tapma loomulikult, kuid kasvatavad terve karja uusi kibestunud potentsiaalseid enesetapjaid, kes pidid kasvama teadmises, et nad on emale nuhtluseks ja tervele maailmale ka. See ongi hälvikute eesmärk: teha teistele inimestele selgeks, et nad on vastikud ja ülearused, sest nad ise tunnevad ennast ülearustena ja sellepärast vihkavad ja sellepärast levitavad seda viha.

Kui naises see emainstinkt ära tappa, siis asubki ta tegema kõige hullemat jälkust maailmas: tapma omaenda last. See on suurim kuritegu üldse, sest ema on sellesama instinkti tõttu kõige turvalisem ja armastavam isik oma lapsele. Laps usaldab ema jäägitult, tal ei jää muud üle. Emad üldiselt ka seda usaldust ei peta, nad armastavad meeletult ja ennastohverdavalt oma last. Välja arvatud värdjad (see on siinkohal mitte sõimusõna, vaid termin), kelle instinkt on tapetud. Kes tappis? Mõni sündis sellisena, aga enamik on välja koolitatud inimvihkajate poolt. Neil inimvihkajatel ei ole lapsi, nad soovivad, et ka teistel ei oleks. Et ka teised tunneksid seda kibestunud egoistlikku tühjust, mida nemad tunnevad. Ring täis.

[Külaline]

Arvan, et enamik normaalseid häid emasid on mõnel hullumeelsel hetkel mõelnud, et lasteta oleks elu kergem olnud.

Kommenteerin ainult seda lauset, mitte ülejäänut- loomulikult on lasteta elu lihtsam! Aga samavõrra tühjem, lõppkokkuvõttes mõttetum eksitsents. Sellest lastetud lihtsalt aru ei saa, sest neil pole teistsugust kogemust kui oma elu. Samas me, emad, kõik oleme ka päris suure % oma elust lasteta olnud ja teame võrrelda. Seepärast ongi selline targutamine lastetute poolt nagu lapselalin, kes räägib asjadest, millest ta reaalselt midagi ju ei tea.

Võib-olla on see 40aastaste käest küsimine isegi veidi liiga vara, sest mõni veel lohutab ennast mõttega, et aega küll, näe, isegi IVF tehakse riigi kulul 41.sünnipäevani ja teeks/saaks kohe, kui tahaks, aga vat ei taha last (aga igaks juhuks tean, et võimalus on). Kahetsema hakkavad nad ikka märgatavalt hiljem, kui sõbrannad on vanaemad, mees (kui üldse oli) sureb kõrvalt ära jne.

[Külaline]

Arvan, et enamik normaalseid häid emasid on mõnel hullumeelsel hetkel mõelnud, et lasteta oleks elu kergem olnud.

Kommenteerin ainult seda lauset, mitte ülejäänut- loomulikult on lasteta elu lihtsam! Aga samavõrra tühjem, lõppkokkuvõttes mõttetum eksitsents. Sellest lastetud lihtsalt aru ei saa, sest neil pole teistsugust kogemust kui oma elu. Samas me, emad, kõik oleme ka päris suure % oma elust lasteta olnud ja teame võrrelda. Seepärast ongi selline targutamine lastetute poolt nagu lapselalin, kes räägib asjadest, millest ta reaalselt midagi ju ei tea.

Võib-olla on see 40aastaste käest küsimine isegi veidi liiga vara, sest mõni veel lohutab ennast mõttega, et aega küll, näe, isegi IVF tehakse riigi kulul 41.sünnipäevani ja teeks/saaks kohe, kui tahaks, aga vat ei taha last (aga igaks juhuks tean, et võimalus on). Kahetsema hakkavad nad ikka märgatavalt hiljem, kui sõbrannad on vanaemad, mees (kui üldse oli) sureb kõrvalt ära jne.

Aga mul on tõesti kahju, et ainuüksi su enda elu on sinu jaoks mõttetu ja tühi. Ma tõesti ei kujuta seda ette.

[Külaline]

Arvan, et enamik normaalseid häid emasid on mõnel hullumeelsel hetkel mõelnud, et lasteta oleks elu kergem olnud.

Kommenteerin ainult seda lauset, mitte ülejäänut- loomulikult on lasteta elu lihtsam! Aga samavõrra tühjem, lõppkokkuvõttes mõttetum eksitsents. Sellest lastetud lihtsalt aru ei saa, sest neil pole teistsugust kogemust kui oma elu. Samas me, emad, kõik oleme ka päris suure % oma elust lasteta olnud ja teame võrrelda. Seepärast ongi selline targutamine lastetute poolt nagu lapselalin, kes räägib asjadest, millest ta reaalselt midagi ju ei tea.

Võib-olla on see 40aastaste käest küsimine isegi veidi liiga vara, sest mõni veel lohutab ennast mõttega, et aega küll, näe, isegi IVF tehakse riigi kulul 41.sünnipäevani ja teeks/saaks kohe, kui tahaks, aga vat ei taha last (aga igaks juhuks tean, et võimalus on). Kahetsema hakkavad nad ikka märgatavalt hiljem, kui sõbrannad on vanaemad, mees (kui üldse oli) sureb kõrvalt ära jne.

Aga mul on tõesti kahju, et ainuüksi su enda elu on sinu jaoks mõttetu ja tühi. Ma tõesti ei kujuta seda ette.

Tutvusta meile oma mõttekaid projekte, mida sa oma elus läbi viid. No mõnda kas või. Kelle nimel, kelle jaoks, mille jaoks?

[Külaline]

Arvan, et enamik normaalseid häid emasid on mõnel hullumeelsel hetkel mõelnud, et lasteta oleks elu kergem olnud.

Kommenteerin ainult seda lauset, mitte ülejäänut- loomulikult on lasteta elu lihtsam! Aga samavõrra tühjem, lõppkokkuvõttes mõttetum eksitsents. Sellest lastetud lihtsalt aru ei saa, sest neil pole teistsugust kogemust kui oma elu. Samas me, emad, kõik oleme ka päris suure % oma elust lasteta olnud ja teame võrrelda. Seepärast ongi selline targutamine lastetute poolt nagu lapselalin, kes räägib asjadest, millest ta reaalselt midagi ju ei tea.

Võib-olla on see 40aastaste käest küsimine isegi veidi liiga vara, sest mõni veel lohutab ennast mõttega, et aega küll, näe, isegi IVF tehakse riigi kulul 41.sünnipäevani ja teeks/saaks kohe, kui tahaks, aga vat ei taha last (aga igaks juhuks tean, et võimalus on). Kahetsema hakkavad nad ikka märgatavalt hiljem, kui sõbrannad on vanaemad, mees (kui üldse oli) sureb kõrvalt ära jne.

Täiesti kindlalt. Sul pole lõpuks mitte ühtki päris oma inimest ja teised omavanused tegelevad oma laste ja lastelastega. Sul on ainult kogukond omasuguseid, kes kõik elavad enda jaoks. Aga nagu noorus ei saa aru, kuidas on olla vana, nagu terve ei saa aru, kuidas on olla haige, nii ei saa nad praegu aru, millest räägitakse. Kui arusaamine kohale jõuab, on hilja, ja täiesti võimatu on neil siis veel tunnistada, kui sügavalt nad on eksinud. Üritavad meeleheitlikult õnnelikud näida elu lõpuni. See on tegelikult traagiline olukord, tuleks kaasa tunda, mitte irooniliselt, vaid siiralt. Nagu teismeline oma esimest narkot proovides ei usu, et ta rikub oma elu ilmselt igaveseks ära. Aga siis pole enam midagi teha, kui see on käes. Normaalne on siiralt kaasa tunda, püüame seda teha.

[Külaline]

Kommenteerin ainult seda lauset, mitte ülejäänut- loomulikult on lasteta elu lihtsam! Aga samavõrra tühjem, lõppkokkuvõttes mõttetum eksitsents. Sellest lastetud lihtsalt aru ei saa, sest neil pole teistsugust kogemust kui oma elu. Samas me, emad, kõik oleme ka päris suure % oma elust lasteta olnud ja teame võrrelda. Seepärast ongi selline targutamine lastetute poolt nagu lapselalin, kes räägib asjadest, millest ta reaalselt midagi ju ei tea.

Võib-olla on see 40aastaste käest küsimine isegi veidi liiga vara, sest mõni veel lohutab ennast mõttega, et aega küll, näe, isegi IVF tehakse riigi kulul 41.sünnipäevani ja teeks/saaks kohe, kui tahaks, aga vat ei taha last (aga igaks juhuks tean, et võimalus on). Kahetsema hakkavad nad ikka märgatavalt hiljem, kui sõbrannad on vanaemad, mees (kui üldse oli) sureb kõrvalt ära jne.

Aga mul on tõesti kahju, et ainuüksi su enda elu on sinu jaoks mõttetu ja tühi. Ma tõesti ei kujuta seda ette.

Tutvusta meile oma mõttekaid projekte, mida sa oma elus läbi viid. No mõnda kas või. Kelle nimel, kelle jaoks, mille jaoks?

Iseenda jaoks, loomulikult. Miks üldse nii loll küsimus?

[Külaline]

Arvan, et enamik normaalseid häid emasid on mõnel hullumeelsel hetkel mõelnud, et lasteta oleks elu kergem olnud.

Kommenteerin ainult seda lauset, mitte ülejäänut- loomulikult on lasteta elu lihtsam! Aga samavõrra tühjem, lõppkokkuvõttes mõttetum eksitsents. Sellest lastetud lihtsalt aru ei saa, sest neil pole teistsugust kogemust kui oma elu. Samas me, emad, kõik oleme ka päris suure % oma elust lasteta olnud ja teame võrrelda. Seepärast ongi selline targutamine lastetute poolt nagu lapselalin, kes räägib asjadest, millest ta reaalselt midagi ju ei tea.

Võib-olla on see 40aastaste käest küsimine isegi veidi liiga vara, sest mõni veel lohutab ennast mõttega, et aega küll, näe, isegi IVF tehakse riigi kulul 41.sünnipäevani ja teeks/saaks kohe, kui tahaks, aga vat ei taha last (aga igaks juhuks tean, et võimalus on). Kahetsema hakkavad nad ikka märgatavalt hiljem, kui sõbrannad on vanaemad, mees (kui üldse oli) sureb kõrvalt ära jne.

Aga mul on tõesti kahju, et ainuüksi su enda elu on sinu jaoks mõttetu ja tühi. Ma tõesti ei kujuta seda ette.

Sa ei kujutagi seda ette. Sa ei suuda palju asju elus ette kujutada, sest sul on saamata üks väga suur ja oluline inimeseks olemise kogemus. Aga ju siis pole sinu jaoks veel õige aeg selleks.
Mina olen väga tugevalt selle poolt, et inimesed, kes lapsi ei taha või ei saa hakkama, neid jumala eest ka ei teeks. Mitte kellelgi pole seda vaja!
Ainult oma elu põhjal võin öelda, et kui mil lapsed tulid, siis algas õige elu pihta. Kõik reisid, välismaal elamise, puruvaene ja hiljem rikas olemise olen teinud laste pärast ja lastega koos. Ühtegi hetke ei annaks sellest ära.
Minu jaoks on elu ilma lasteta vegeteerimine, AGA see ei tähenda, et teistel peab samamoodi olema. Tehku mis tahavad

[Külaline]

Aga mul on tõesti kahju, et ainuüksi su enda elu on sinu jaoks mõttetu ja tühi. Ma tõesti ei kujuta seda ette.

Tutvusta meile oma mõttekaid projekte, mida sa oma elus läbi viid. No mõnda kas või. Kelle nimel, kelle jaoks, mille jaoks?

Iseenda jaoks, loomulikult. Miks üldse nii loll küsimus?

Palun väga, just sellest jutt ongi, aitäh kümnesse pandud näite eest. Ja mis mõte sellisel äärmusegoistlikul elul on? Seda mõttetust hakkadki alles siis aduma, kui saabub päev, mil sa ise enda jaoks enam elada ei jaksa või muul põhjusel ei saa, ja mitte keegi ega mitte miski sulle kergendust ei paku. Vaatad tagasi oma iseendale elatud elule ja lõikad vältimatult ainult tühjust. Minul ei muutu sellest midagi, kas sa karjud patja varem või hiljem. Aga üldinimlikult on mul sinust tegelikult ka kahju nagu vigasest, kelle heaks ma midagi teha ei saa.

[Külaline]

Aga mul on tõesti kahju, et ainuüksi su enda elu on sinu jaoks mõttetu ja tühi. Ma tõesti ei kujuta seda ette.

Tutvusta meile oma mõttekaid projekte, mida sa oma elus läbi viid. No mõnda kas või. Kelle nimel, kelle jaoks, mille jaoks?

Iseenda jaoks, loomulikult. Miks üldse nii loll küsimus?

Hea küll, too mõni näide, mis su iseendale rahuldust ja mõtet pakub. Kui sul on neid näiteid muidugi.

[Külaline]

Tutvusta meile oma mõttekaid projekte, mida sa oma elus läbi viid. No mõnda kas või. Kelle nimel, kelle jaoks, mille jaoks?

Iseenda jaoks, loomulikult. Miks üldse nii loll küsimus?

Hea küll, too mõni näide, mis su iseendale rahuldust ja mõtet pakub. Kui sul on neid näiteid muidugi.

Kogu see emade kamp on täiskiusajad. Mõnitajad, halvustajad, kiusajad. Jube.

[Külaline]

Iseenda jaoks, loomulikult. Miks üldse nii loll küsimus?

Hea küll, too mõni näide, mis su iseendale rahuldust ja mõtet pakub. Kui sul on neid näiteid muidugi.

Kogu see emade kamp on täiskiusajad. Mõnitajad, halvustajad, kiusajad. Jube.

Kust sa arvad need koolikiusajad tulevad? Ikka kiusajatest emmede kultiveeritud.

Mul üks kolleeg teatas üsna tööle asumise alguses mingi ajaleheartikli arutelu käigus kohvinurgas, et ta oli vist koolikiusaja, et ta pole päris kindel. Et tema ja ta sõbranna kiusasid klassikaaslast, kuni too teise kooli läks. Mõtles siis natuke, kehitas õlgu ja ütles, "Ah, aga mis ta siis oli niisugune. Teistmoodi".

Aja möödudes selgus, et ta oli endiselt kiusaja, ehkki tegutses nüüd palju rafineeritumalt ja varjatumalt. Mul võttis tükk aega, enne kui aru sain, mis toimus. Aga ju ma siis olin niisugune.

[Külaline]

Hea küll, too mõni näide, mis su iseendale rahuldust ja mõtet pakub. Kui sul on neid näiteid muidugi.

Kogu see emade kamp on täiskiusajad. Mõnitajad, halvustajad, kiusajad. Jube.

Kust sa arvad need koolikiusajad tulevad? Ikka kiusajatest emmede kultiveeritud.

Mul üks kolleeg teatas üsna tööle asumise alguses mingi ajaleheartikli arutelu käigus kohvinurgas, et ta oli vist koolikiusaja, et ta pole päris kindel. Et tema ja ta sõbranna kiusasid klassikaaslast, kuni too teise kooli läks. Mõtles siis natuke, kehitas õlgu ja ütles, "Ah, aga mis ta siis oli niisugune. Teistmoodi".

Aja möödudes selgus, et ta oli endiselt kiusaja, ehkki tegutses nüüd palju rafineeritumalt ja varjatumalt. Mul võttis tükk aega, enne kui aru sain, mis toimus. Aga ju ma siis olin niisugune.

Aa, kolm last oli tal kah.

[Külaline]

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo- ja reisiaastad lastega kodus ära raisanud, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Arvan, et teema tõmbas käima SEE postitus. Paljud ei suutnud sellist jama alla neelata. Ja algaski nn kiusamine ja vastuandmine. Sellist tühisust ongi raske taluda, kuigi ilmselt peaks.

[Külaline]

Arvan, et enamik normaalseid häid emasid on mõnel hullumeelsel hetkel mõelnud, et lasteta oleks elu kergem olnud.

Kommenteerin ainult seda lauset, mitte ülejäänut- loomulikult on lasteta elu lihtsam! Aga samavõrra tühjem, lõppkokkuvõttes mõttetum eksitsents. Sellest lastetud lihtsalt aru ei saa, sest neil pole teistsugust kogemust kui oma elu. Samas me, emad, kõik oleme ka päris suure % oma elust lasteta olnud ja teame võrrelda. Seepärast ongi selline targutamine lastetute poolt nagu lapselalin, kes räägib asjadest, millest ta reaalselt midagi ju ei tea.

Võib-olla on see 40aastaste käest küsimine isegi veidi liiga vara, sest mõni veel lohutab ennast mõttega, et aega küll, näe, isegi IVF tehakse riigi kulul 41.sünnipäevani ja teeks/saaks kohe, kui tahaks, aga vat ei taha last (aga igaks juhuks tean, et võimalus on). Kahetsema hakkavad nad ikka märgatavalt hiljem, kui sõbrannad on vanaemad, mees (kui üldse oli) sureb kõrvalt ära jne.

Eksistents muutub koheselt mõttekaks kui kakd kolm titte välja pressida. Siis on elu mõte röökiva tite järgi talitada, tüütu mudilase, mässava teismelisega ning lõpuks täidkasvanuga kellel on vanematest pohlad. Milline mõttekas eksistents siis on! Me, lastetud, näeme seda pidevalt kui “mõttekas” see on. Ilus jutt muidugi, muie…

[Külaline]

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo- ja reisiaastad lastega kodus ära raisanud, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Arvan, et teema tõmbas käima SEE postitus. Paljud ei suutnud sellist jama alla neelata. Ja algaski nn kiusamine ja vastuandmine. Sellist tühisust ongi raske taluda, kuigi ilmselt peaks.

Lastega elu ei ole kindlasti mõttekam, parem lasteta elust. Subjektiivne hinnang. Baleriini jaoks on ehitaja elu mõttetu ja tühine. Kui palju tahes lastega naised ei korrutaks, ärritunult milline ülim õnn on ema olla, ei jää uskuma. Ei saa sinna emaduse sohu mind tõmmatud. Häid asju teatavasti ei pea reklaamima ja peale suruma. Iibenumbrid räägivad enda eest, kui palju lapsi oma ellu “rikastama” ja “õnne tooma” tahetakse. Tuleb üle saada asjaolust, maailmas on õnnelikud lasteta inimesed kes ei kahetse lastetust kunagi. Mida seal kahetsedagi?

[Külaline]

Tulen nädalas korra vaatama ja sama jama käib ikka edasi.
Eks elu ise näitab, kellel lõppude lõpuks parem on ja igaüks elab oma elu, nagu oskab.

[Külaline]

Ilmselgelt on see lastevihkaja ka ise kasvanud düsfunktsionaalses peres, kus pole siiani pereliikmete vahel sooje suhteid. Seetõttu ta katkine ning empaatiapuudeline ongi.