Re: Kõrge enesehinnang
Postitatud: 20 Okt 2025 00:06
Tead, kui ma ise olin palju noorem, siis väga ei häirinud kah. Rääkis mis ta rääkis, oli suht kama, ega ta meie elu ju tõsiselt ei seganud.Külaline kirjutas: ↑19 Okt 2025 23:26Õppetund on siin sinu oma-sa ei kehtestanud end. Selle asemel, et kannatada, tuleb kohe end kehtestada, lihtne ja loogiline.Külaline kirjutas: ↑19 Okt 2025 22:07Nii on jah. Üks mu lähedastest hõimlastest halvustas iga meie tegevust ja kõikvõimalikke kodu detaile oma 30+ aastat jutti.Külaline kirjutas: ↑19 Okt 2025 14:51See näide vanamutist, kes kritiseerib teiste kodu ja siis ütleb, et "ärge mind kuulake, olen loll ja ei tea mudagi" on väga hea näide ebaadekvaatsest enesehinnangust. Ta tahaks nagu ennast upitada teisi kritiseerides, aga samas kardab kriitikat vastu saada. Nii et igaks juhuks teeb ennast ise maha, et veel suuremat kukkumist ennetada.
Ca 10 hilisemat aastat käis sinna juurde jutt vanusest ja rumalusest ja et mis tema ka teab.
Aga see oli kätteõpitud värk - ta alustas selle halvustamisega ju 45selt, kui ma temaga kohtusin! Polnud ei vana ega loll, ikka samad teemad.
Miks teie majas ikka aknad sissepoole lahti käivad, nii mõnus oleks ju väljapoole lükata! Tema lapsepõlves nii oli. Mingil ajal lisandunus jutt tema vanusest. Aga kõik see aeg leidis sama teema üles, kui akent avas, uut kraani nägi või vaipa vaatas. Nii ka palju muuga. Kõik oli halvasti või imelik.
Ja lõpuks ma plahvatasin. Ma olen elus vaid paar korda häält tõstnud, aga siis sai villand. Ju mul oli ülipaha tuju.
Ma tõesti karjusin 80-aastase inimese peale. Kõik ütlesin välja, mis mul südamel oli.
Noh, nüüd ta on 90, ikka täiesti adekvaatne ja käib endiselt külas. Aga mitte üks halb sõna pole tulnud ei akende ega vaipade kohta! Kuigi alati vaatab kogu maja ja aia üle
Aga ilmselt mingil ajal jäin ise vanemaks ja muutusin tigedamaks.