Arutle Foorum

Tundub, et inimene tahab lihtsalt tähelepanu saada ja kuulsust teenida, üritades jätta muljet millestki, mida ainult tema teab.

Jääb sama mulje, et inimene tahtis pildile pääseda. Näe, mina tean, aga teile ei ütle. Tobe.

Guest kirjutas: ↑27 Mär 2026 10:48 Sotsimeedia on täis GT surma järel vaimse tervise ja enesetappude teemasid. Saan aru, et suure tõenäosusega oli tegemist enesetapuga, aga kuskil ei ole ju seda kinnitatud. Kuidas nii paljudel see info?

Seal pole ju midagi kinnitada..tuleb osta natuke ka ridade vahelt lugeda või siis õigemini mitu asja kokku liita. Siinkohal mitu artiklit ja kirjutasid tema diagnoosidest ja haiglas olemistest, ta oli nii tubli ja julge, et rääkis kõigest avalikult. Kirjas oli ka see, et ta oli katseid varemgi teinud... Olen sama diagnoosiga, lisaks paar vaimse tervise muret veel ja pidev vaesus... Ootan just oma puude ja töövõime hindamise vastust..ning olen täitsa kindel oma otsuses- kui mul töövõimet suurendastakse müstilisel kombel ja töövõimetoetust vähendatakse, siis ...ma ei tea veel kuidas (et oleks kindla peale minek), aga teen sama.

Nätakas kirjutas: ↑28 Mär 2026 12:56 Debrekas ja muud häired on nii keeruline teema. Nüüd on kõik sotsiaalmeedia kanalid täis vahvaid postitusi - kuula ja märka oma lähedast!! Nagu me tegelikult üldse oskaks aidata tõesti depressioonis lähedast. See ei ole üks kord ära kuulamine. See on pidev võitlus aastate kaupa! Kusjuures depressiooni puhul oma eluviisi muutmine - liiguta end, võta AD_sid, vaata mida sööd, tõesti aitab. Aga depressioonis inimene ei nõustu sellega iial, tal pole jõudu midagi muuta. Ongi nõiaring, olles lähendane selles ringis vajad sa ise mingi aja pärast abi, sest keegi ei pea sellele jamale lõputult vastu. Profii abi pole aga kuskilt saada, kui sul raha pole. 1 nõustamine maksab 100 euro ümber, kust sa võtad sellised summad? Ma tõesti ei usu, et tavaline inimene ilma mingi ettevalmistuseta üldse saab tõsise depressiooni puhul aidata, ta lihtsalt ei oska ja ei suuda.

Täpselt! See ongi nõiaring...ja ma siplen selles juba mitukümmend aastat. Lisaks on veel teine-ravimatu diagnoos, sama mis GT-l. Ja ütlen ausalt- nende kahe diagnoosi all kannatava inimese elu on pidev võitlus mõtetega- milleks see kõik, miks mind vaja on, ma ei taha enam elada.. Ja mingil hetkel võibki nii olla, et ei suuda enam võidelda...

nende kahe diagnoosi all kannatava inimese elu on pidev võitlus mõtetega- milleks see kõik, miks mind vaja on

Ma alati imestan selliste inimeste mõttemaailma. Et milleks mind vaja on, selline mõte häirib, samas ei tee oma pisikesest lapsest väljagi, kellel oleks isa väga vaja. Sõidab mööda ilma ja ei hoolitse laste eest vähimalgi määral. Äkki kui oleks natuke suurem kohusetunne, siis ei oleks neid enesetapumõtteid pidevalt ja küsimust, milleks mind vaja on. Minul on kaks last ja mina tunnen, et minu tahtmised on väiksema tähtsusega kui mu laste omad ja neil on mind tarvis. Ma ei saaks endale mingit enesetappu ega mööda ilma ringisõitmist lubada, südametunnistus ei luba, ükskõik kui halvasti ma end tunnen. Ja olen tundnud ka.

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:22

nende kahe diagnoosi all kannatava inimese elu on pidev võitlus mõtetega- milleks see kõik, miks mind vaja on

Ma alati imestan selliste inimeste mõttemaailma. Et milleks mind vaja on, selline mõte häirib, samas ei tee oma pisikesest lapsest väljagi, kellel oleks isa väga vaja. Sõidab mööda ilma ja ei hoolitse laste eest vähimalgi määral. Äkki kui oleks natuke suurem kohusetunne, siis ei oleks neid enesetapumõtteid pidevalt ja küsimust, milleks mind vaja on. Minul on kaks last ja mina tunnen, et minu tahtmised on väiksema tähtsusega kui mu laste omad ja neil on mind tarvis. Ma ei saaks endale mingit enesetappu ega mööda ilma ringisõitmist lubada, südametunnistus ei luba, ükskõik kui halvasti ma end tunnen. Ja olen tundnud ka.

Aga meie "normaalsed" inimesed ei saagi aru sellest. Aga ega nemad kehvemad selle pärast pole, et nii tunnevad. Mõtle, kui raske selline tunne olla võib.

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:24

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:22

nende kahe diagnoosi all kannatava inimese elu on pidev võitlus mõtetega- milleks see kõik, miks mind vaja on

Ma alati imestan selliste inimeste mõttemaailma. Et milleks mind vaja on, selline mõte häirib, samas ei tee oma pisikesest lapsest väljagi, kellel oleks isa väga vaja. Sõidab mööda ilma ja ei hoolitse laste eest vähimalgi määral. Äkki kui oleks natuke suurem kohusetunne, siis ei oleks neid enesetapumõtteid pidevalt ja küsimust, milleks mind vaja on. Minul on kaks last ja mina tunnen, et minu tahtmised on väiksema tähtsusega kui mu laste omad ja neil on mind tarvis. Ma ei saaks endale mingit enesetappu ega mööda ilma ringisõitmist lubada, südametunnistus ei luba, ükskõik kui halvasti ma end tunnen. Ja olen tundnud ka.

Aga meie "normaalsed" inimesed ei saagi aru sellest. Aga ega nemad kehvemad selle pärast pole, et nii tunnevad. Mõtle, kui raske selline tunne olla võib.

Tean väga hästi, kui raske see tunne on, ma kannatan samamoodi depressiooni all ja ravi pole kuigi efektiivne. Aga mina tunnen, et ma ei saa endale lihtsalt enesetappu lubada, sest mis minu lastest saab. Aga mehed lasevad jalga, jätavad lapsed naistele kasvatada ja halavad, et mind pole millekski tarvis.

Uusi ravimeetodeid on depressiooni raviks tulnud ja tulemas. Muidugi pole kõik kohe kättesaadav, aga siiski pole tulevik nii tume.
Meil on Sensuseski olemas paar meetodit, kui muu pole aidanud: https://www.sensus.ee/transkraniaalne-m ... mulatsioon ja ka https://www.sensus.ee/transkraniaalne-a ... lisvooluga

Lisaks netist:
New depression treatments focus on rapid-acting solutions for treatment-resistant cases, including ketamine/esketamine, SAINT (accelerated TMS), and new neurosteroid meds. These therapies provide relief in days rather than weeks by targeting different pathways, such as glutamate or GABA receptors, and using AI-guided brain stimulation.

Key New & Emerging Treatments
SAINT (Stanford Accelerated Intelligent Neuromodulation Therapy): An intensive, FDA-cleared, MRI-guided form of TMS that provides high remission rates (80-90%) in as little as 5 days.
Ketamine & Esketamine: Fast-acting intravenous ketamine or intranasal esketamine (Spravato) for rapid relief of severe or treatment-resistant depression by targeting NMDA receptors.
Zuranolone (Zurzuvae): A fast-acting, oral neuroactive steroid approved for postpartum depression that modulates GABA-A receptors, according to LifeStance Health.
Exxua (gepirone): Recently FDA-approved, this is the first oral selective 5-
receptor agonist for major depressive disorder, designed with fewer sexual/weight gain side effects, as mentioned by The Online GP.
AXS-05: A novel combination of dextromethorphan and bupropion that acts on the NMDA receptor, note PubMed Central (PMC).

Technological Advancements
Intermittent Theta Burst Stimulation (iTBS): A form of TMS that can be delivered in roughly 3 minutes rather than 30-minute sessions, as described by Mayo Clinic.
At-home Wearable Brain Stimulation: Research is advancing into self-administered neurostimulation devices for depression Management, according to LifeStance Health

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:34

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:24

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:22

Ma alati imestan selliste inimeste mõttemaailma. Et milleks mind vaja on, selline mõte häirib, samas ei tee oma pisikesest lapsest väljagi, kellel oleks isa väga vaja. Sõidab mööda ilma ja ei hoolitse laste eest vähimalgi määral. Äkki kui oleks natuke suurem kohusetunne, siis ei oleks neid enesetapumõtteid pidevalt ja küsimust, milleks mind vaja on. Minul on kaks last ja mina tunnen, et minu tahtmised on väiksema tähtsusega kui mu laste omad ja neil on mind tarvis. Ma ei saaks endale mingit enesetappu ega mööda ilma ringisõitmist lubada, südametunnistus ei luba, ükskõik kui halvasti ma end tunnen. Ja olen tundnud ka.

Aga meie "normaalsed" inimesed ei saagi aru sellest. Aga ega nemad kehvemad selle pärast pole, et nii tunnevad. Mõtle, kui raske selline tunne olla võib.

Tean väga hästi, kui raske see tunne on, ma kannatan samamoodi depressiooni all ja ravi pole kuigi efektiivne. Aga mina tunnen, et ma ei saa endale lihtsalt enesetappu lubada, sest mis minu lastest saab. Aga mehed lasevad jalga, jätavad lapsed naistele kasvatada ja halavad, et mind pole millekski tarvis.

Saan aru. Aga kõik ei ole nii tugevad kui sina!

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:59

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:34

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:24

Aga meie "normaalsed" inimesed ei saagi aru sellest. Aga ega nemad kehvemad selle pärast pole, et nii tunnevad. Mõtle, kui raske selline tunne olla võib.

Tean väga hästi, kui raske see tunne on, ma kannatan samamoodi depressiooni all ja ravi pole kuigi efektiivne. Aga mina tunnen, et ma ei saa endale lihtsalt enesetappu lubada, sest mis minu lastest saab. Aga mehed lasevad jalga, jätavad lapsed naistele kasvatada ja halavad, et mind pole millekski tarvis.

Saan aru. Aga kõik ei ole nii tugevad kui sina!

Minu mõte oli see, et naistel on tavaliselt lihtsalt tugevam vastutustunne, mitte nad pole tugevamad. Naised ei jäta oma lapsi maha. See mees tegi seda kohe, kui laps sündis..

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 20:07

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:59

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:34

Tean väga hästi, kui raske see tunne on, ma kannatan samamoodi depressiooni all ja ravi pole kuigi efektiivne. Aga mina tunnen, et ma ei saa endale lihtsalt enesetappu lubada, sest mis minu lastest saab. Aga mehed lasevad jalga, jätavad lapsed naistele kasvatada ja halavad, et mind pole millekski tarvis.

Saan aru. Aga kõik ei ole nii tugevad kui sina!

Minu mõte oli see, et naistel on tavaliselt lihtsalt tugevam vastutustunne, mitte nad pole tugevamad. Naised ei jäta oma lapsi maha. See mees tegi seda kohe, kui laps sündis..

Eks nii vist on küll jah, et naistel ja emadel on suurem vastutustunne.

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 20:07

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:59

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:34

Tean väga hästi, kui raske see tunne on, ma kannatan samamoodi depressiooni all ja ravi pole kuigi efektiivne. Aga mina tunnen, et ma ei saa endale lihtsalt enesetappu lubada, sest mis minu lastest saab. Aga mehed lasevad jalga, jätavad lapsed naistele kasvatada ja halavad, et mind pole millekski tarvis.

Saan aru. Aga kõik ei ole nii tugevad kui sina!

Minu mõte oli see, et naistel on tavaliselt lihtsalt tugevam vastutustunne, mitte nad pole tugevamad. Naised ei jäta oma lapsi maha. See mees tegi seda kohe, kui laps sündis..

Vastu mehe tahtmist laps saada on alati kehv mõte

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:24

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:22

nende kahe diagnoosi all kannatava inimese elu on pidev võitlus mõtetega- milleks see kõik, miks mind vaja on

Ma alati imestan selliste inimeste mõttemaailma. Et milleks mind vaja on, selline mõte häirib, samas ei tee oma pisikesest lapsest väljagi, kellel oleks isa väga vaja. Sõidab mööda ilma ja ei hoolitse laste eest vähimalgi määral. Äkki kui oleks natuke suurem kohusetunne, siis ei oleks neid enesetapumõtteid pidevalt ja küsimust, milleks mind vaja on. Minul on kaks last ja mina tunnen, et minu tahtmised on väiksema tähtsusega kui mu laste omad ja neil on mind tarvis. Ma ei saaks endale mingit enesetappu ega mööda ilma ringisõitmist lubada, südametunnistus ei luba, ükskõik kui halvasti ma end tunnen. Ja olen tundnud ka.

Aga meie "normaalsed" inimesed ei saagi aru sellest. Aga ega nemad kehvemad selle pärast pole, et nii tunnevad. Mõtle, kui raske selline tunne olla võib.

Kuidas on reaalselt võimalik mõelda, et mind pole kellelegi vaja, kui sul on naine ja väiksed lapsed, kes sind ilmselgelt vajavad? Eakas ema, kes sind ilmselgelt vajab? Keegi võiks selgitada seda mõttemaailma.

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 00:00

kolja kirjutas: ↑27 Mär 2026 19:52

Guest kirjutas: ↑27 Mär 2026 10:50

Ei olnud.

Tõesti? Millel see kindlas toonis väide põhineb? Minu meelest on küll selleteemalised artiklid täiesti varjamatult viidanud, et tegemist oli enesetapuga. Mitte päris "klaarjutuna", kuid keerutatakse vaimsest tervisest ja "märka inimest" jutt jne. Keegi ei hakka sellist juttu ajama, kui inimene vähki sureb või auto alla jääb.

Kolja, ma ei tea, mis artiklid sulle viitavad, lausa varjamatult. Olen suht kõike lugenud, aga midagi sellist ei näe.

Just tänases Delfi nekroloogis on selline lõik: "Pavel oli viimastel aastatel korduvalt olnud kimpus vaimse tervisega ja saanud psühhiaatriahaiglas ravi, ent loodeti, et ta saab raskustest üle ja elu taas järje peale. Saatusel olid aga omad plaanid... Hingelt hella Pavelit tundnud inimesi valdas peale surmateadet vaid üks küsimus: Pavel, miks lahkusid nii ebaõiglaselt vara?"
No ei panda sellist teksti niisama järelhüüdesse, inimese iseloomustamiseks. Olen täiesti kindel, et kui keegi hukkub nt õnnetuses, siis ei mälestata teda tekstiga, et viimased aastad oli psühhiaatriahaiglas.

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 20:43

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:24

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:22

Ma alati imestan selliste inimeste mõttemaailma. Et milleks mind vaja on, selline mõte häirib, samas ei tee oma pisikesest lapsest väljagi, kellel oleks isa väga vaja. Sõidab mööda ilma ja ei hoolitse laste eest vähimalgi määral. Äkki kui oleks natuke suurem kohusetunne, siis ei oleks neid enesetapumõtteid pidevalt ja küsimust, milleks mind vaja on. Minul on kaks last ja mina tunnen, et minu tahtmised on väiksema tähtsusega kui mu laste omad ja neil on mind tarvis. Ma ei saaks endale mingit enesetappu ega mööda ilma ringisõitmist lubada, südametunnistus ei luba, ükskõik kui halvasti ma end tunnen. Ja olen tundnud ka.

Aga meie "normaalsed" inimesed ei saagi aru sellest. Aga ega nemad kehvemad selle pärast pole, et nii tunnevad. Mõtle, kui raske selline tunne olla võib.

Kuidas on reaalselt võimalik mõelda, et mind pole kellelegi vaja, kui sul on naine ja väiksed lapsed, kes sind ilmselgelt vajavad? Eakas ema, kes sind ilmselgelt vajab? Keegi võiks selgitada seda mõttemaailma.

Ikka on võimalik, kui pea on haige. Siis võib palju hullemaidki asju mõelda.

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 20:43

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:24

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:22

Ma alati imestan selliste inimeste mõttemaailma. Et milleks mind vaja on, selline mõte häirib, samas ei tee oma pisikesest lapsest väljagi, kellel oleks isa väga vaja. Sõidab mööda ilma ja ei hoolitse laste eest vähimalgi määral. Äkki kui oleks natuke suurem kohusetunne, siis ei oleks neid enesetapumõtteid pidevalt ja küsimust, milleks mind vaja on. Minul on kaks last ja mina tunnen, et minu tahtmised on väiksema tähtsusega kui mu laste omad ja neil on mind tarvis. Ma ei saaks endale mingit enesetappu ega mööda ilma ringisõitmist lubada, südametunnistus ei luba, ükskõik kui halvasti ma end tunnen. Ja olen tundnud ka.

Aga meie "normaalsed" inimesed ei saagi aru sellest. Aga ega nemad kehvemad selle pärast pole, et nii tunnevad. Mõtle, kui raske selline tunne olla võib.

Kuidas on reaalselt võimalik mõelda, et mind pole kellelegi vaja, kui sul on naine ja väiksed lapsed, kes sind ilmselgelt vajavad? Eakas ema, kes sind ilmselgelt vajab? Keegi võiks selgitada seda mõttemaailma.

Äkki sa lihtsalt võtaksid teadmiseks, et kõik ajud ei tööta ühtemoodi? Näiteks kui inimene tunneb, et ei ole võimeline olema hea isa, ei oska isa olla, ei oska olla püsisuhtes, siis see on juba piisav, et tunda enda puudelise ning üleliigsena, sest sellisena ju keegi teda ei vaja (tegelikult ka ei vaja) - aga parem olla, parem isa, parem mees, ta ei oska. Sellesse lõksu jääb mõni mõtteviis kinni ja sellest on keeruline välja saada. Paljud ei juurdle üldse asjade üle, neil polegi ilmselt võimalik samasse kohta jõuda oma mõtetega.

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 20:43

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:24

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 19:22

Ma alati imestan selliste inimeste mõttemaailma. Et milleks mind vaja on, selline mõte häirib, samas ei tee oma pisikesest lapsest väljagi, kellel oleks isa väga vaja. Sõidab mööda ilma ja ei hoolitse laste eest vähimalgi määral. Äkki kui oleks natuke suurem kohusetunne, siis ei oleks neid enesetapumõtteid pidevalt ja küsimust, milleks mind vaja on. Minul on kaks last ja mina tunnen, et minu tahtmised on väiksema tähtsusega kui mu laste omad ja neil on mind tarvis. Ma ei saaks endale mingit enesetappu ega mööda ilma ringisõitmist lubada, südametunnistus ei luba, ükskõik kui halvasti ma end tunnen. Ja olen tundnud ka.

Aga meie "normaalsed" inimesed ei saagi aru sellest. Aga ega nemad kehvemad selle pärast pole, et nii tunnevad. Mõtle, kui raske selline tunne olla võib.

Kuidas on reaalselt võimalik mõelda, et mind pole kellelegi vaja, kui sul on naine ja väiksed lapsed, kes sind ilmselgelt vajavad? Eakas ema, kes sind ilmselgelt vajab? Keegi võiks selgitada seda mõttemaailma.

On. Mul otseselt pikaaegset deppessiooni olnud ei ole aga ma olin väga pahas suhtes ja lisaks oli elus ka mitu kaotust järjest(mõlemad vanemad) pluss ka lapse eluaeg kestev raske haigus. Ja mis on põhiline, ma tol raskel perippdil tarvitasin enda tuimestamiseks väga palju alkoholi. Ja ma ka mingi hetk tundsin, et kõik on üleliia. Mõtlesin hetkeks, et ei jaksa. Oli tunne, et tahan bussi ette hüpata. Aga siis ma ikka sain ennast kokku võetud. Alkohol kõik võimendas seda 100 korda.
Ma olen ise lihtsalt üldiselt oma olemuselt üsna pigem melanhoolne ja emotsionaalne inimene. Aga mitte depressiivne.
Sain õnneks halvast suhtest välja ja kõik loksus paikka.

Kuidas on reaalselt võimalik mõelda sa küsid? Miks sa ssda üldse küsid? See see probleem ongi, et inimesed ei oska arvata ka mida teised tunnevad. Osadel see bussi ette hüppamise tunne ei kao mitte kuhugi, sest aju ei tööta nagu tavalisel inimesel.

Vastu mehe tahtmist laps saada on alati kehv mõte

Need eelmised lapsed sai ka vastu tahtmist? Nendega ka ei suhelnud. Kohe niimoodi mitu korda tehakse vaesele mehele vastu tahtmist laps.

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 21:12 Kuidas on reaalselt võimalik mõelda sa küsid? Miks sa ssda üldse küsid?

Selleks, et aru saada loomulikult. Või mis see teine variant peaks olema?

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 21:10

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 20:43 Kuidas on reaalselt võimalik mõelda, et mind pole kellelegi vaja, kui sul on naine ja väiksed lapsed, kes sind ilmselgelt vajavad? Eakas ema, kes sind ilmselgelt vajab? Keegi võiks selgitada seda mõttemaailma.

Äkki sa lihtsalt võtaksid teadmiseks, et kõik ajud ei tööta ühtemoodi?

Äkki siiski selgitaks, selle asemel, et plärtsuda? Inimesed oleksid ehk palju mõistvamad nende kannatajate suhtes, kui neil oleks reaalne arusaamine sellest, mida see nende jaoks tähendab.

Külaline kirjutas: ↑28 Mär 2026 22:05

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 21:10

Guest kirjutas: ↑28 Mär 2026 20:43 Kuidas on reaalselt võimalik mõelda, et mind pole kellelegi vaja, kui sul on naine ja väiksed lapsed, kes sind ilmselgelt vajavad? Eakas ema, kes sind ilmselgelt vajab? Keegi võiks selgitada seda mõttemaailma.

Äkki sa lihtsalt võtaksid teadmiseks, et kõik ajud ei tööta ühtemoodi?

Äkki siiski selgitaks, selle asemel, et plärtsuda? Inimesed oleksid ehk palju mõistvamad nende kannatajate suhtes, kui neil oleks reaalne arusaamine sellest, mida see nende jaoks tähendab.

Siin on juba ju piisavalt selgitatud.