Arutle Foorum

Vanasti jah kui ei olnud salvestamist olid õpetajad vajalikud.
Tänapäeval miks olla iganenud asjas kinni. Nagunii pole õpetajaid, siis tuleb leida lahendus hakkama saada ilma õpetajateta.
Lisaks on nagunii palju jama mida pole vaja õppida. Aga peaasi, et keegi ministeeriumis saaks kiidelda pisa testiga. See kõik on laste närvide arvel.

Nüüd on koolides kõiksugu vägevad ja kallid tugispetsialistid, kes väidetavalt peaksid ka õpetaja töö selle laiemas mõttes ära tegema, ja nii jääbki pedagoogile endale kõigest aine seletamine ja ei midagi muud. Samas minu tähelepanekute järgi just see ongi õpetaja ameti devalveerinud ja muutnud Õpetaja pigem pedagoogiks või klienditeenindajaks. Ehk siis, oma autoriteedi on käest ära andnud nad ise.

Üks näide. Olin ikka väga jahmunud, kui mu muidu tublil eeskujuliku käitumisega lapsel oli koolis üks halb päev, mille järel viis õpetaja mu lapse ilma lapse enda ja ka vanemate nõusolekuta koolipsühholoogi juurde. Too aga ei osanud mitte midagi tarka teha, pigem eskaleeris ainult olukorda omalt poolt veelgi. Sest temale oli tegemist täiesti võõra lapsega, keda ta üldse ei tundnud. Leidsin, et sellega oleks võinud tegeleda ikkagi oma õpetaja, kes last tundis ja temaga igapäevaselt kokku puutus, siis oleks olukord eskaleerimise asemel maha rahunenud ja see oleks lapsele olnud palju säästvam. Õpetaja aga ei võtnud vanematega üldsegi ühendust, mitte kordagi. Ehkki tegemist oli hea mainega lapsega, kel mingeid eelnevaid probleeme polnud. Kui seda ise tegin, nähvas õpetaja vaid: "Noh aga milleks siis koolipsühholoog tööl on? Talle tuleb tööd leida ju!"

Vanasti oli õpetaja keegi, kes kooli territooriumil viibimise ajal oli lapse usaldusisik; kelle poole pöördus laps, kui suuremad poisid kiusasid väiksemat või lõid nt koolitrepi vastu pudeleid puruks. Ning õpetaja läks kohale ja lahendas olukorra, vajadusel teavitas õpilaste vanemaid, kutsus kooli, vestles nendega jne. See, et õpetaja tunnis jälgis laste viisakat käitumist, kontrollis kehahoidu ja kutsus korrale laamendajaid, oli elementaarne. Niisugune õpetaja oli tõepoolest Õpetaja. Selline, kellele mina ise (kel lõpetamisest möödas juba paarkümmend aastat) endiselt jõulukaarte saadan ja aeg-ajalt külaski käin. Tagantjärele mõtlen, et minu Õpetaja oli ikka tõesti imetore, et ta viitsis ja jaksas ja mis peamine - ta soovis! - lastega tegeleda ja nende koolis ettetulevaid muresid lahendada. Mäletan, olin 11-aastane ja ema oli mulle andnud bussipileti, millega õhtul koolist koju sõita, kodu oli koolist kaugel. (Bussi kuukaart oli aegunud.) Kuid kogemata ajasin ma selle ühe vana, juba kasutatud piletiga segamini, toppisin suhu ja nätsutasin ära. Läksin siis poolnuttes oma õpetaja juurde, näitasin nätsutatud nutsakut. Õpetaja lohutas, jäi koos minuga koolimajja (ehkki tal endal oli tööpäev lõppenud!) ja siis kõndis koos minuga bussipeatusesse, astus bussi ja seletas bussijuhile, et näete, lapsel juhtus õnnetus, pilet on rikutud, aga kas ta ikka saaks sellega sõita? Ja kui pilet ikka ei kõlvanuks, siis oli õpetaja valmis ostma mulle uue pileti. Bussijuht lubaski nätsutatud piletiga sõita. See juhtum on mul siiamaani meeles ja täidab südame soojuse ning tänutundega. Need olukorrad ongi just täpselt need, mis meid õpetavad ja meist inimesi kasvatavad. Oma ema ja isa kodus teevad seda ka, kuid terviklikuks kasvamiseks vajab laps/noor siiski ka koduväliseid mõjusid ja eeskujusid.

Külaline kirjutas: ↑02 Okt 2024 08:57 Vanasti oli õpetaja keegi, kes kooli territooriumil viibimise ajal oli lapse usaldusisik; kelle poole pöördus laps, kui suuremad poisid kiusasid väiksemat või lõid nt koolitrepi vastu pudeleid puruks. Ning õpetaja läks kohale ja lahendas olukorra, vajadusel teavitas õpilaste vanemaid, kutsus kooli, vestles nendega jne. See, et õpetaja tunnis jälgis laste viisakat käitumist, kontrollis kehahoidu ja kutsus korrale laamendajaid, oli elementaarne. Niisugune õpetaja oli tõepoolest Õpetaja. Selline, kellele mina ise (kel lõpetamisest möödas juba paarkümmend aastat) endiselt jõulukaarte saadan ja aeg-ajalt külaski käin. Tagantjärele mõtlen, et minu Õpetaja oli ikka tõesti imetore, et ta viitsis ja jaksas ja mis peamine - ta soovis! - lastega tegeleda ja nende koolis ettetulevaid muresid lahendada. Mäletan, olin 11-aastane ja ema oli mulle andnud bussipileti, millega õhtul koolist koju sõita, kodu oli koolist kaugel. (Bussi kuukaart oli aegunud.) Kuid kogemata ajasin ma selle ühe vana, juba kasutatud piletiga segamini, toppisin suhu ja nätsutasin ära. Läksin siis poolnuttes oma õpetaja juurde, näitasin nätsutatud nutsakut. Õpetaja lohutas, jäi koos minuga koolimajja (ehkki tal endal oli tööpäev lõppenud!) ja siis kõndis koos minuga bussipeatusesse, astus bussi ja seletas bussijuhile, et näete, lapsel juhtus õnnetus, pilet on rikutud, aga kas ta ikka saaks sellega sõita? Ja kui pilet ikka ei kõlvanuks, siis oli õpetaja valmis ostma mulle uue pileti. Bussijuht lubaski nätsutatud piletiga sõita. See juhtum on mul siiamaani meeles ja täidab südame soojuse ning tänutundega. Need olukorrad ongi just täpselt need, mis meid õpetavad ja meist inimesi kasvatavad. Oma ema ja isa kodus teevad seda ka, kuid terviklikuks kasvamiseks vajab laps/noor siiski ka koduväliseid mõjusid ja eeskujusid.

Minul on mulje jäänud, et just praegu käituvad õpetajad (vähemalt algklassides) õpilaste psühholoogide, suhete silujate ja usaldusisikutena, sest minu lapse klassijuhatja on küll nii käitunud. Laps on kogu aeg öelnud, et õpetaja on kohe käskinud endale rääkima tulla, kui keegi kiusab - ja laps on ise ka maininud, et kui midagi on, siis ta kohe ütleb õpetajale. Samuti kutsub õpetaja kiusajaja kiusaja vanema kooli ja korraldab vestlusringi, kui muu ei aita. Õpetaja peale tunde koridori peal ka vaatab algklassilapsi, et kes koju, kes pikapäeva, kes huviringi jne. Kas siis mõnes koolis õpetaja eemaldab ennast kõigest sellest ja annab kõik tugispetsialistidele? Oma laste koolis pole seda märganud.

Meie ajal sellist ette ja taha rõhutamist, et rääkige kohe õpetajale, ei olnud. Õpilased ei tahtnud väga kaevata (arvates, et siis kiusavad kiusajad veel lisaks sellpärast, et sa kaebasid) ja ennast püüti kuidagi ise kaitsta (või sõprade abiga), täiskasvanuid asjasse pühendamata. Eks meil oli suur kool ka. Võibolla väikestes koolides oli distantsi vähem.

Külaline kirjutas: ↑01 Okt 2024 08:21

Külaline kirjutas: ↑30 Sept 2024 19:04

Külaline kirjutas: ↑30 Sept 2024 15:44 Mis on õpsi ülesanne?
Seletab midagi.
Seletus salvestada ja seda saaks korduvalt ja korduvalt aastast aastasse lasta.
Õpsid lahti lasta. Milline rahaline kokkuhoid.
On mul õigus?

Jah, viis aastat õpitakse ülikoolis selleks, et lihtsalt "seletada midagi". Sul pole õpetajatööst aimugi.

Siis salvastab selle mida raske seletada, ei pea uuseti raskelt seletama. Saaks vajadusel korduvalt üle vaatata ja kuulata.
Ükskõik mis teemat õpetaja õpilaste ees räägib saaks ära salvestada. Minuarust jube tüütu õpetajal korduvalt igale klassile sama juttu rääkida ja iga aasta hakkab jälle peale.

Ei imesta, et õpetajatel stress ja tuju paha, ning seda õpilaste peal välja elatakse.

Aga võta oma laps koolist ära siis ja ketra talle Youtube'i videosid ette. Ma arvan, et iga teema kohta leiab midagi.

Külaline kirjutas: ↑02 Okt 2024 18:09

Külaline kirjutas: ↑02 Okt 2024 08:57 Vanasti oli õpetaja keegi, kes kooli territooriumil viibimise ajal oli lapse usaldusisik; kelle poole pöördus laps, kui suuremad poisid kiusasid väiksemat või lõid nt koolitrepi vastu pudeleid puruks. Ning õpetaja läks kohale ja lahendas olukorra, vajadusel teavitas õpilaste vanemaid, kutsus kooli, vestles nendega jne. See, et õpetaja tunnis jälgis laste viisakat käitumist, kontrollis kehahoidu ja kutsus korrale laamendajaid, oli elementaarne. Niisugune õpetaja oli tõepoolest Õpetaja. Selline, kellele mina ise (kel lõpetamisest möödas juba paarkümmend aastat) endiselt jõulukaarte saadan ja aeg-ajalt külaski käin. Tagantjärele mõtlen, et minu Õpetaja oli ikka tõesti imetore, et ta viitsis ja jaksas ja mis peamine - ta soovis! - lastega tegeleda ja nende koolis ettetulevaid muresid lahendada. Mäletan, olin 11-aastane ja ema oli mulle andnud bussipileti, millega õhtul koolist koju sõita, kodu oli koolist kaugel. (Bussi kuukaart oli aegunud.) Kuid kogemata ajasin ma selle ühe vana, juba kasutatud piletiga segamini, toppisin suhu ja nätsutasin ära. Läksin siis poolnuttes oma õpetaja juurde, näitasin nätsutatud nutsakut. Õpetaja lohutas, jäi koos minuga koolimajja (ehkki tal endal oli tööpäev lõppenud!) ja siis kõndis koos minuga bussipeatusesse, astus bussi ja seletas bussijuhile, et näete, lapsel juhtus õnnetus, pilet on rikutud, aga kas ta ikka saaks sellega sõita? Ja kui pilet ikka ei kõlvanuks, siis oli õpetaja valmis ostma mulle uue pileti. Bussijuht lubaski nätsutatud piletiga sõita. See juhtum on mul siiamaani meeles ja täidab südame soojuse ning tänutundega. Need olukorrad ongi just täpselt need, mis meid õpetavad ja meist inimesi kasvatavad. Oma ema ja isa kodus teevad seda ka, kuid terviklikuks kasvamiseks vajab laps/noor siiski ka koduväliseid mõjusid ja eeskujusid.

Minul on mulje jäänud, et just praegu käituvad õpetajad (vähemalt algklassides) õpilaste psühholoogide, suhete silujate ja usaldusisikutena, sest minu lapse klassijuhatja on küll nii käitunud. Laps on kogu aeg öelnud, et õpetaja on kohe käskinud endale rääkima tulla, kui keegi kiusab - ja laps on ise ka maininud, et kui midagi on, siis ta kohe ütleb õpetajale. Samuti kutsub õpetaja kiusajaja kiusaja vanema kooli ja korraldab vestlusringi, kui muu ei aita. Õpetaja peale tunde koridori peal ka vaatab algklassilapsi, et kes koju, kes pikapäeva, kes huviringi jne. Kas siis mõnes koolis õpetaja eemaldab ennast kõigest sellest ja annab kõik tugispetsialistidele? Oma laste koolis pole seda märganud.

Meie ajal sellist ette ja taha rõhutamist, et rääkige kohe õpetajale, ei olnud. Õpilased ei tahtnud väga kaevata (arvates, et siis kiusavad kiusajad veel lisaks sellpärast, et sa kaebasid) ja ennast püüti kuidagi ise kaitsta (või sõprade abiga), täiskasvanuid asjasse pühendamata. Eks meil oli suur kool ka. Võibolla väikestes koolides oli distantsi vähem.

Siis on teil hullusti vedanud! Jah, minu lapse koolis õpetaja eemaldas ennast kõigest sellest ja viskas kõik tugispetsialistide kaela. Nood aga ei tundnud lapsi ja oma võõra sekkumisega muutsid olukorra tihti hoopiski hullemaks kui see enne oli. Tõesti ei ole vaja iga ühekordse laste omavahelise tülikese pärast tugispetsialiste kohe jalule ajada. Palju paremini töötab väike vestlus õpetajaga ja vajadusel vanemate teavitamine. Seda võiks õpetaja siiski suuta teha.

Külaline kirjutas: ↑15 Sept 2024 11:36 Läksin kooli eripedagoogina tööle esimest korda elus. Enne olen töötanud erafirmas ja riigiasutuses. Kogemuse rikastamise huvides mõtlesin siis proovida ka koolis töötamist. Ja lapsed on ikka lapsed, kuigi mul on väga rasked eksemplarid kõik, aga no selleks ma olin valmis. Aga selleks, et mulle laotakse selga veel sada ülesannet, millest töölevõtmisel polnud üldse juttu, ma küll valmis ei olnud. Esimesel tööpäeval sain teada, et mind on määratud kahe väikeklassi klassijuhataks ilma minult küsimata. Öeldi küll, et ajutiselt, aga ei paista üldse, et keegi mind sellest kohustusest päästaks. Juba klassijuhatajatundide pidamine on lisakoormus, kogu aeg otsi midagi huvitavat ja harivat, ära jätta tunde ei tohi. Siis tuli välja, et pean korraldama mingeid projektipäevi kolm korda aastas, jälle meelelahutuslikud, huvitavad kolmepäevased üritused väga keeruliste käitumisraskustega õpilastega. Palka arvestatakse ainult selle aja eest, mis ma kohapeal olen, kodus tundide ettevalmistus, nende projektipäevade ja klassijuhatajatundide ettevalmistamine, lapsevanematega suhtlemine, pidevalt valvel olek ka peale tööd, et kas tuleb jälle mingi asendamine või uus info, mida ma pean edastama, see ei ole töötasu arvestuses. Siis pean veel olema mingisugune korrapidaja vahetundides ja jälgima mingeid kanaleid, et kohe appi tormata kellelegi. Juba paari nödalaga on ilmnenud, et minu klassis on tegelased, kelle peale kõik kaebavad. Ma ei saa kohvigi jooma minna, pean kuulama mingit lugulaulu, mis need lapsed jälle tegid. Igapäeselt lahendan konflikte, vanemad kaebavad, teised lapsed kaebavad. Osa lapsi ei käi koolis, neid ajagu ka mina taga. Kümme korda päevas rikutakse su tuju ära mingi jamaga. Siis veel mõni lapsevanem helistab ja sõimab. Ma ühe aasta proovin seal ära kannatada, aga et mõni inimene vabatahtlikult kõike seda väikese palga eest taluks, tundub mulle küllaltki müstiline. Minu arust peaks lapsevanemad rõõmsad olema, et üldse seal koolis mõni inimene töötab.

Kui inimene kuskil mujal hakkama ei saa kõlbab kooli küll. Kõik koolid selliseid täis kes mujalt kinga saanud

Külaline kirjutas: ↑15 Sept 2024 15:08 Kuidas saavad lapsevanemad helistada? Ise olite nii loll, et jagasite oma isiklikku telefoninumbrit?
Kui töötelefon ja -number siis sekundipealt Töölepingus määratud kellaajal lennurežiimile ja keegi ei häiri.

Selliste pärast ongi nn pedagoogide maine halb. Aga sellised röögivad esireas palka,raha, andke.

Külaline kirjutas: ↑02 Okt 2024 20:45

Külaline kirjutas: ↑01 Okt 2024 08:21

Külaline kirjutas: ↑30 Sept 2024 19:04
Jah, viis aastat õpitakse ülikoolis selleks, et lihtsalt "seletada midagi". Sul pole õpetajatööst aimugi.

Siis salvastab selle mida raske seletada, ei pea uuseti raskelt seletama. Saaks vajadusel korduvalt üle vaatata ja kuulata.
Ükskõik mis teemat õpetaja õpilaste ees räägib saaks ära salvestada. Minuarust jube tüütu õpetajal korduvalt igale klassile sama juttu rääkida ja iga aasta hakkab jälle peale.

Ei imesta, et õpetajatel stress ja tuju paha, ning seda õpilaste peal välja elatakse.

Aga võta oma laps koolist ära siis ja ketra talle Youtube'i videosid ette. Ma arvan, et iga teema kohta leiab midagi.

Nüüd on läinud nagu mingiks moeasjaks, julgeb vaid laps või vanem kurta ükskõik millise koolis esineva probleemi üle, nii silmapilk klähvib keegi: Aga võta siis oma laps koolist ära!

Ma küsin sinu käest nüüd vastu: kelle jaoks see kool siis on kui mitte lapse jaoks? Koole peetakse ülal meie, maksumaksjate rahade eest. Koolid ei ole mingid heategevusasutused, kus jalutavad mööda koridore ringi vaid pedagoogid uhkes üksinduses, kui kõik lapsed on koju õppima saadetud. Kui õpetajad tahavad saada endale mõnusat kohta, kus üksinda päevi õhtusse veeretada, siis palun väga!, aga ärge siis tehke seda minu kui maksumaksja raha eest.

Anonymous kirjutas: ↑09 Okt 2024 10:12Kui õpetajad tahavad saada endale mõnusat kohta, kus üksinda päevi õhtusse veeretada, siis palun väga!, aga ärge siis tehke seda minu kui maksumaksja raha eest.

Sa kujutad ette, et kui õpetaja parasjagu (sinu) lapse suhtekorraldusega ei tegele, siis veeretab ta niisama päeva õhtusse? Minge töötage veidi õpetajana, siis räägime uuesti.
Pole veel näinud õpetajat, kes veeretaks niisama päeva õhtusse... Selline "päevi veeretav" käitumine iseloomustab muide hästi läbipõlemist.

Ma käisin mingit tundi vaatlemas ametnikuna. Ja päris õudne pilt avanes. Klassis olid 80 protsenti mingi muu nimega kui eesti nimi. Ja nende seas oli ukrainlasi, venelasi, veel kuskilt maalt. Üle poole ei mõistnud absoluutselt eesti keelt. Õpetaja püüdis seal midagi rääkida ja ülesandeid anda, abiõpetaja oli ka, muudkui seal suunas neid siis midagi tegema, aga need ei saanud mitte ühest sõnast aru. Näidatigi siis pilte ja tehti joonistusi jne. Aga mul tekkis küsimus, et mida seal üldse nii õpitakse. Need mõned eestlased, kes oleks ehk tahtnud midagi õppida ka, neile aega polnud. Ja see polnud algklass, et no natuke mängime ja ülejäänud aeg lobiseme, vaid seitsmes klass. Mu enda laps käib ka seitsmendas, õpivad juba päris keerulisi asju. Õpetaja räägib pika jutu maha, laps vastab, tševo? See on siis see meie kaasav kool.

Külaline kirjutas: ↑09 Okt 2024 14:24

Anonymous kirjutas: ↑09 Okt 2024 10:12Kui õpetajad tahavad saada endale mõnusat kohta, kus üksinda päevi õhtusse veeretada, siis palun väga!, aga ärge siis tehke seda minu kui maksumaksja raha eest.

Sa kujutad ette, et kui õpetaja parasjagu (sinu) lapse suhtekorraldusega ei tegele, siis veeretab ta niisama päeva õhtusse? Minge töötage veidi õpetajana, siis räägime uuesti.
Pole veel näinud õpetajat, kes veeretaks niisama päeva õhtusse... Selline "päevi veeretav" käitumine iseloomustab muide hästi läbipõlemist.

Suhtekorraldusega peab tegelema absoluutselt iga inimene - ükskõik kas koolis, tööl, trennis või koduses keskkonnas. Ma ise ei ole õpetaja, aga täpselt samuti pean ka mina igapäevaselt suhtekorraldusega tegelema, teisiti ei ole võimalik. (Ja ei, ma pole klienditeenindaja ning minu tööülesannetes suhtlemist otseselt kirjas pole.) Inimene on kord sotsiaalne loom, elab karjas ja peab suhetega tegelema tahes-tahtmata. Öelda väikesele lapsele, kes tuleb õpetajalt oma murele abi paluma: "Mina suhtekorraldusega ei tegele!" on küll julm.

Külaline kirjutas: ↑10 Okt 2024 18:41

Külaline kirjutas: ↑09 Okt 2024 14:24

Anonymous kirjutas: ↑09 Okt 2024 10:12Kui õpetajad tahavad saada endale mõnusat kohta, kus üksinda päevi õhtusse veeretada, siis palun väga!, aga ärge siis tehke seda minu kui maksumaksja raha eest.

Sa kujutad ette, et kui õpetaja parasjagu (sinu) lapse suhtekorraldusega ei tegele, siis veeretab ta niisama päeva õhtusse? Minge töötage veidi õpetajana, siis räägime uuesti.
Pole veel näinud õpetajat, kes veeretaks niisama päeva õhtusse... Selline "päevi veeretav" käitumine iseloomustab muide hästi läbipõlemist.

Suhtekorraldusega peab tegelema absoluutselt iga inimene - ükskõik kas koolis, tööl, trennis või koduses keskkonnas. Ma ise ei ole õpetaja, aga täpselt samuti pean ka mina igapäevaselt suhtekorraldusega tegelema, teisiti ei ole võimalik. (Ja ei, ma pole klienditeenindaja ning minu tööülesannetes suhtlemist otseselt kirjas pole.) Inimene on kord sotsiaalne loom, elab karjas ja peab suhetega tegelema tahes-tahtmata. Öelda väikesele lapsele, kes tuleb õpetajalt oma murele abi paluma: "Mina suhtekorraldusega ei tegele!" on küll julm.

Ega see suhtekorraldus sul hästi välja tule, kui ühest sõnastki nii ülevõlli järelduse tegid.

Külaline kirjutas: ↑09 Okt 2024 14:24

Anonymous kirjutas: ↑09 Okt 2024 10:12Kui õpetajad tahavad saada endale mõnusat kohta, kus üksinda päevi õhtusse veeretada, siis palun väga!, aga ärge siis tehke seda minu kui maksumaksja raha eest.

Sa kujutad ette, et kui õpetaja parasjagu (sinu) lapse suhtekorraldusega ei tegele, siis veeretab ta niisama päeva õhtusse? Minge töötage veidi õpetajana, siis räägime uuesti.
Pole veel näinud õpetajat, kes veeretaks niisama päeva õhtusse... Selline "päevi veeretav" käitumine iseloomustab muide hästi läbipõlemist.

Kell 15.00 on koolimaja pedagoogidest tühi. 3x1 nädal+2.5 kuud palgalist puhkust. Palk pole ka kurta . Ikka vähe, vähe

Anonymous kirjutas: ↑11 Okt 2024 13:51Kell 15.00 on koolimaja pedagoogidest tühi. 3x1 nädal+2.5 kuud palgalist puhkust. Palk pole ka kurta . Ikka vähe, vähe

Milleks lugeda võõrast raha ja kadetseda. Mina ise õpetajana ei tööta ja mul ei ole kahju, et nad nii palju/vähe palka saavad. Hea, et keegi viitsib meie lapsi harida. Perspektiivis võiks õpetaja palk ikka tõusta.

Külaline kirjutas: ↑11 Okt 2024 13:51

Külaline kirjutas: ↑09 Okt 2024 14:24

Anonymous kirjutas: ↑09 Okt 2024 10:12Kui õpetajad tahavad saada endale mõnusat kohta, kus üksinda päevi õhtusse veeretada, siis palun väga!, aga ärge siis tehke seda minu kui maksumaksja raha eest.

Sa kujutad ette, et kui õpetaja parasjagu (sinu) lapse suhtekorraldusega ei tegele, siis veeretab ta niisama päeva õhtusse? Minge töötage veidi õpetajana, siis räägime uuesti.
Pole veel näinud õpetajat, kes veeretaks niisama päeva õhtusse... Selline "päevi veeretav" käitumine iseloomustab muide hästi läbipõlemist.

Kell 15.00 on koolimaja pedagoogidest tühi. 3x1 nädal+2.5 kuud palgalist puhkust. Palk pole ka kurta . Ikka vähe, vähe

Õpetajana vastan sulle. Lähengi koju, söön korralikult ja hakkan töid parandama (neli klassi, umbes 100 tööd), järgmist päeva ette valmistama, aruandlust esitama, kujundavaid hindeid genereerima, neid sisse kandma, lapsevanematel meilidele vastama, juhtkonna meilidele vastama jne. Jah, seda kõike võiks teha klassiruumis ja mõnel päeval teengi. Täna tahan ma kõigepealt eilset ahjuvormi, korralikku kohvi ja siis jätkan tööga. Umbes 20-ks saan valmis ja enne esmaspäeva tööst ei mõtle.

Anonymous kirjutas: ↑11 Okt 2024 13:513x1 nädal+2.5 kuud palgalist puhkust.

56 päeva ei ole 2,5 kuud.

Kell 15.00 on koolimaja pedagoogidest tühi. 3x1 nädal+2.5 kuud palgalist puhkust. Palk pole ka kurta . Ikka vähe, vähe

Kodus peavad ju edasi töötama. Tööaeg on seitse tundi päevas, kaheksast kolmeni. Igasugune paberitöö, ettevalmistused, suhtlus vanematega, lastega, mingid loovtööde ja uurimistööde uhendamised, projektipäevaede läbiviimised, ettevalmistamised, igasugused suvalised järelvastajad, koosolekud jne, jne on tasustamata tööajal. Vaheajad pole vabad, siis on koosolekud, koolitused, ainesektsoonide töö jne. Palgalist puhkust on 56 päeva, see pole kaks kuudki, mitte 2,5 kuud. Sul lihtsalt pole mingit ettekujutust õpetajate tööst, siis arvad, et niisama logelevad kogu aeg.

Oli mingi uuring, selle järgi töötavad õpetajad umbes 51 tundi nädalas 35 asemel. Minu arust ei ole selle kohta palk suur, ikka väike.

Nüüd on läinud nagu mingiks moeasjaks, julgeb vaid laps või vanem kurta ükskõik millise koolis esineva probleemi üle, nii silmapilk klähvib keegi: Aga võta siis oma laps koolist ära!

Ma vastasin sellele, kes ütles, et õpetajad tuleks lahti lasta ja lastele salvestusi ainult näidata. Aga selline valik on ju olemas. Ei pea koolis käima, võib videosid vaadata ja ise õppida.

Anonymous kirjutas: ↑11 Okt 2024 19:34Aga selline valik on ju olemas. Ei pea koolis käima, võib videosid vaadata ja ise õppida.

Kui palju lapsi (alg- ja keskastmes) sinu arvates selleks iseseisvalt võimelised oleksid?
Tegelikult sellist valikut ju pole.
Ükski laps ei suuda ISE end esimesest klassist keskastme lõpuni harida. Mingi eriline geenius vast küll, tavalaps ilma kõrvalise abita ei iial.
Ülikoolis mõnel erialal tõesti ehk tuleks kõne alla.