Arutle Foorum

Külaline kirjutas: ↑05 Apr 2025 06:51

Külaline kirjutas: ↑05 Apr 2025 00:16
Mina ka ei soovinud oma vanemate maja. Ammu endal juba kõik olemas. Nõme oleks olnud saada osa majast, kus lähedane juba aastaid elanud oli ja seda remontinud ja aeda korrastanud. Hakka siis mingite jagamiste või müükidega tegelema. No ei. Loobusin kohe. Tundus õiglane.

Kui ise oled rahaliselt igati kindlustatud, siis muidugi on õiglane. Kui aga teie pere elab palgapäevast palgapäevani, abikaasa unistab juba aastaid Ameerikareisist ja lapsed räägivad päevast päeva vajadusest mõne uue asja järgi - siis kelle suhtes õiglane?!

päriselt? tööle ei ole mõelnud minna? selliseid asju saab soetada siis, kui on panustatud haridusse ja viitsitakse tööd teha. päranduse jahtimine on ikka hale küll.

Külaline kirjutas: ↑05 Apr 2025 07:47
päriselt? tööle ei ole mõelnud minna? selliseid asju saab soetada siis, kui on panustatud haridusse ja viitsitakse tööd teha. päranduse jahtimine on ikka hale küll.

Täpselt sama saab ju selle päranduse saanud sugulase kohta küsida: kas tööle ei ole mõelnud minna ja ise omale kinnisvara soetada?!

Külaline kirjutas: ↑05 Apr 2025 08:12

Külaline kirjutas: ↑05 Apr 2025 07:47
päriselt? tööle ei ole mõelnud minna? selliseid asju saab soetada siis, kui on panustatud haridusse ja viitsitakse tööd teha. päranduse jahtimine on ikka hale küll.

Täpselt sama saab ju selle päranduse saanud sugulase kohta küsida: kas tööle ei ole mõelnud minna ja ise omale kinnisvara soetada?!

tema ei luninud seda kinnisvara omale. temale taheti see jätta (pärandusest loobuja poolt).

Külaline kirjutas: ↑05 Apr 2025 08:18
tema ei luninud seda kinnisvara omale. temale taheti see jätta (pärandusest loobuja poolt).

Kui kinnisvara pärandati kõigile võrdselt, siis mis lunimisest sa siin soiud?

Külaline kirjutas: ↑05 Apr 2025 08:25

Külaline kirjutas: ↑05 Apr 2025 08:18
tema ei luninud seda kinnisvara omale. temale taheti see jätta (pärandusest loobuja poolt).

Kui kinnisvara pärandati kõigile võrdselt, siis mis lunimisest sa siin soiud?

kes pärandas? see on sinu märg soovunelm. jutt oli sellest, et varanduse omanik ise otsutab, kellele oma vara jätta tahab. sina soiud mingist õigustatud ootusest.

kana kirjutas: ↑04 Apr 2025 09:04

Külaline kirjutas: ↑01 Apr 2025 17:58 Minu arust pole see suhtumine õige, et need lapsed, kellel elamine olemas on, jäetakse pärandusest ilma. Vaevalt küll, et nemad selle lotovõidu eest ostsid, küllap on pidanud selle saamiseks kõvasti tööd tegema või aastaid kõhu kõrvalt kokku hoidma. Kindlasti kuluks neilegi väike rahasüst ära, et olemasolevat kodu kõpitseda või korra omale ka midagi rohkemat lubada. Arusaadav, et tekitab paksu verd, isegi, kui seda välja ei näidata. Kellel see ikka raha ülearu on.

seda tundub küll jah keeruline mõista olevat, et iga inimese jaoks ei ole raha kogu õnn ja elu.

Sellega on nagu paks olemisega. Niikaua kui kaalunumber suur, väidavad kõik, et sisemine ilu, kõhn ei võrdu terve ja body positivity. Aga millegipärast see jutt lõppeb kohe kui kaal alla saadakse.
Sama seis rahaga. Ja sellepärast pole see jutt ka usutav.
Pigem on hapud viinamarjad.

Külaline kirjutas: ↑05 Apr 2025 12:30

kana kirjutas: ↑04 Apr 2025 09:04

Külaline kirjutas: ↑01 Apr 2025 17:58 Minu arust pole see suhtumine õige, et need lapsed, kellel elamine olemas on, jäetakse pärandusest ilma. Vaevalt küll, et nemad selle lotovõidu eest ostsid, küllap on pidanud selle saamiseks kõvasti tööd tegema või aastaid kõhu kõrvalt kokku hoidma. Kindlasti kuluks neilegi väike rahasüst ära, et olemasolevat kodu kõpitseda või korra omale ka midagi rohkemat lubada. Arusaadav, et tekitab paksu verd, isegi, kui seda välja ei näidata. Kellel see ikka raha ülearu on.

seda tundub küll jah keeruline mõista olevat, et iga inimese jaoks ei ole raha kogu õnn ja elu.

Sellega on nagu paks olemisega. Niikaua kui kaalunumber suur, väidavad kõik, et sisemine ilu, kõhn ei võrdu terve ja body positivity. Aga millegipärast see jutt lõppeb kohe kui kaal alla saadakse.
Sama seis rahaga. Ja sellepärast pole see jutt ka usutav.
Pigem on hapud viinamarjad.

Usun samuti, et vaevalt ta miljonist ära ütleks.

Mina olen hästi hakkamasaav noorem õde ja mul on veidi kehvemini hakkamasaav vanem vend. Minu ema kinkis oma eluajal oma 4-toalise korteri minu vennale. Mina ei vajanud seda korterit ega poolt sellest, kuid ma tunnen jätkuvalt, et ema armastas minu venda rohkem kui mind. Hoolis temast enam, teistmoodi. Muretses tema pärast pidevalt, kuid minu pärast mitte, sest mina olen ju nii tubli niigi. See ei ole kahjutunne raha pärast, ma olen igati kindlustatud, aga see on siiski mingi solvumine, haigetsaamine, ma ei oska teisiti seda kirjeldada.

Külaline kirjutas: ↑06 Apr 2025 15:48 Mina olen hästi hakkamasaav noorem õde ja mul on veidi kehvemini hakkamasaav vanem vend. Minu ema kinkis oma eluajal oma 4-toalise korteri minu vennale. Mina ei vajanud seda korterit ega poolt sellest, kuid ma tunnen jätkuvalt, et ema armastas minu venda rohkem kui mind. Hoolis temast enam, teistmoodi. Muretses tema pärast pidevalt, kuid minu pärast mitte, sest mina olen ju nii tubli niigi. See ei ole kahjutunne raha pärast, ma olen igati kindlustatud, aga see on siiski mingi solvumine, haigetsaamine, ma ei oska teisiti seda kirjeldada.

ma saan Sinust täiesti aru. mul on plaanis oma hästi hakkamasaavale tütrele jätta suguvõsauurimus, iidne portselanserviis viiekümnele inimesele, oma kuldfiligraanehted, maalid, oma päevik. mis Sa arvad, kas see võiks kinnisvara üles kaaluda? ma jätaks talle ka hea meelega oma maja ja üüratu aia, aga seal juures oleks klausel, et ta peab seal elama ja selle oma tütrele pärandama ja ma kahtlustan, et ta ei pruugi seda tahta.

Külaline kirjutas: ↑06 Apr 2025 16:55

Külaline kirjutas: ↑06 Apr 2025 15:48 Mina olen hästi hakkamasaav noorem õde ja mul on veidi kehvemini hakkamasaav vanem vend. Minu ema kinkis oma eluajal oma 4-toalise korteri minu vennale. Mina ei vajanud seda korterit ega poolt sellest, kuid ma tunnen jätkuvalt, et ema armastas minu venda rohkem kui mind. Hoolis temast enam, teistmoodi. Muretses tema pärast pidevalt, kuid minu pärast mitte, sest mina olen ju nii tubli niigi. See ei ole kahjutunne raha pärast, ma olen igati kindlustatud, aga see on siiski mingi solvumine, haigetsaamine, ma ei oska teisiti seda kirjeldada.

ma saan Sinust täiesti aru. mul on plaanis oma hästi hakkamasaavale tütrele jätta suguvõsauurimus, iidne portselanserviis viiekümnele inimesele, oma kuldfiligraanehted, maalid, oma päevik. mis Sa arvad, kas see võiks kinnisvara üles kaaluda? ma jätaks talle ka hea meelega oma maja ja üüratu aia, aga seal juures oleks klausel, et ta peab seal elama ja selle oma tütrele pärandama ja ma kahtlustan, et ta ei pruugi seda tahta.

Kui läbisaamine on normaalne, siis miks ometi sa ei küsi tütre käest. Siis kui ta tõesti ei soovi, saad kellelegi teisele jätta, kes oleks nõus ka tingimustega. Ma ei mõista miks selliseid asju läbi ei arutata.
Kui aga omavahel kokkuleppele ja selgusele ei saa, kes tahab või ei taha, siis mina jätaks (kõigile) võimalikele pärijatele(ei pea ju ainult lapsed olema) võrdse osa.

Külaline kirjutas: ↑06 Apr 2025 15:48 Mina olen hästi hakkamasaav noorem õde ja mul on veidi kehvemini hakkamasaav vanem vend. Minu ema kinkis oma eluajal oma 4-toalise korteri minu vennale. Mina ei vajanud seda korterit ega poolt sellest, kuid ma tunnen jätkuvalt, et ema armastas minu venda rohkem kui mind. Hoolis temast enam, teistmoodi. Muretses tema pärast pidevalt, kuid minu pärast mitte, sest mina olen ju nii tubli niigi. See ei ole kahjutunne raha pärast, ma olen igati kindlustatud, aga see on siiski mingi solvumine, haigetsaamine, ma ei oska teisiti seda kirjeldada.

Minul jäi selline haigetsaamine vanaema poolt sisse. Terve lapsepõlve oli vanemat õde rohkem hoitud, sünnipäeval alati kinkis talle ehteid, mitmeid tuhandeid kroone, jalgratta ja teisi kadedusttekitavaid kinke. Minule tõi sünnipäevaks heal juhul sokid, vahest lihtsalt helistas emale ja soovis õnne. Pahandada sain ka alati ma, isegi kui olin ta kiituse saamiseks kogu elamise korda teinud, tikkinud padjapööridel pildid lõpuni, siis kiita sai ikka suurem õde, et tema ju on see kes pani mu tööle ja kiideti kui suurepärast perenaist. Minul siiani sellest halb tunne sees kuidas igas mõttes vanaema hoidis õde rohkem. Kui ära suri sai mu ema kõrval pärandist osa ka õde, mis sest et mu emal on kokku lapsi 5, aga ikkagi millegi pärast on soositud vaid esimene lapselaps, teised on teisejärgulised. Nüüd aga ei suuda ma käia vanaema haual. Siiani tuleb meelde kuidas ta teisi lapselapsi eristas. Pole vahet kui tublid, targad, hästi hakkamasaavad lapsed on, selline ühe paremaks pidamine teeb haiget. Ei saa jätta ühte pärandist välja, sest jätab alati tunde, et see kellele pärandati on kuidagi rohkem armastatud.

Kiisumiisu123 kirjutas: ↑06 Apr 2025 17:50Ei saa jätta ühte pärandist välja, sest jätab alati tunde, et see kellele pärandati on kuidagi rohkem armastatud.

Seda on väga kurb lugeda, kahju, kui vanaema lastel vahet teeb.
Aga kui sa juba vanaema eluajal kogu aeg tundsid, et sina pole nii armastatud lapselaps, mis see pärand enam muutis ja veel halvemaks tegi?

Külaline kirjutas: ↑06 Apr 2025 16:55

Külaline kirjutas: ↑06 Apr 2025 15:48 Mina olen hästi hakkamasaav noorem õde ja mul on veidi kehvemini hakkamasaav vanem vend. Minu ema kinkis oma eluajal oma 4-toalise korteri minu vennale. Mina ei vajanud seda korterit ega poolt sellest, kuid ma tunnen jätkuvalt, et ema armastas minu venda rohkem kui mind. Hoolis temast enam, teistmoodi. Muretses tema pärast pidevalt, kuid minu pärast mitte, sest mina olen ju nii tubli niigi. See ei ole kahjutunne raha pärast, ma olen igati kindlustatud, aga see on siiski mingi solvumine, haigetsaamine, ma ei oska teisiti seda kirjeldada.

ma saan Sinust täiesti aru. mul on plaanis oma hästi hakkamasaavale tütrele jätta suguvõsauurimus, iidne portselanserviis viiekümnele inimesele, oma kuldfiligraanehted, maalid, oma päevik. mis Sa arvad, kas see võiks kinnisvara üles kaaluda? ma jätaks talle ka hea meelega oma maja ja üüratu aia, aga seal juures oleks klausel, et ta peab seal elama ja selle oma tütrele pärandama ja ma kahtlustan, et ta ei pruugi seda tahta.

Sa trollid või küsid päriselt? Kui päriselt, siis loomulikult ei. Ühele kingid mingi mõttetu nodi, mida ta peab “sentimentaalsetel põhjustel” justkui kogu elu kusagil tolmu kogumas hoidma või siis lahtisaamisega tegelema. Ja teisele suure kinnisvra. Ja siis veel siiralt küsid, kas on võrdsed? No oi appi noh

Kujutan ette kuidas su rütar su “filigraanehiteid” ükshaaval merre loobib. Kuidas em ometi sai mulle nii teha?

Külaline kirjutas: ↑07 Apr 2025 07:42

Külaline kirjutas: ↑06 Apr 2025 16:55

Külaline kirjutas: ↑06 Apr 2025 15:48 Mina olen hästi hakkamasaav noorem õde ja mul on veidi kehvemini hakkamasaav vanem vend. Minu ema kinkis oma eluajal oma 4-toalise korteri minu vennale. Mina ei vajanud seda korterit ega poolt sellest, kuid ma tunnen jätkuvalt, et ema armastas minu venda rohkem kui mind. Hoolis temast enam, teistmoodi. Muretses tema pärast pidevalt, kuid minu pärast mitte, sest mina olen ju nii tubli niigi. See ei ole kahjutunne raha pärast, ma olen igati kindlustatud, aga see on siiski mingi solvumine, haigetsaamine, ma ei oska teisiti seda kirjeldada.

ma saan Sinust täiesti aru. mul on plaanis oma hästi hakkamasaavale tütrele jätta suguvõsauurimus, iidne portselanserviis viiekümnele inimesele, oma kuldfiligraanehted, maalid, oma päevik. mis Sa arvad, kas see võiks kinnisvara üles kaaluda? ma jätaks talle ka hea meelega oma maja ja üüratu aia, aga seal juures oleks klausel, et ta peab seal elama ja selle oma tütrele pärandama ja ma kahtlustan, et ta ei pruugi seda tahta.

Sa trollid või küsid päriselt? Kui päriselt, siis loomulikult ei. Ühele kingid mingi mõttetu nodi, mida ta peab “sentimentaalsetel põhjustel” justkui kogu elu kusagil tolmu kogumas hoidma või siis lahtisaamisega tegelema. Ja teisele suure kinnisvra. Ja siis veel siiralt küsid, kas on võrdsed? No oi appi noh

Kujutan ette kuidas su rütar su “filigraanehiteid” ükshaaval merre loobib. Kuidas em ometi sai mulle nii teha?

Just noh!
Pluss loomulikult ei saa oma vara enam surmajärgselt käsutada, st sa ei saa sundida pärijat seal elu lõpuni elama või veel vähem oma tütretütart! Sellist klauslit ei saa ühtegi pärandisse kirjutada, see ei vastaks seadustele ega oleks kuidagi siduv.
Ja üldiselt... sa ju saad aru, et kui sa oled surnud, siis sa oled SURNUD ja sul pole enam asjadest, ka mitte oma kinnisvarast, sooja ega külma? Maailm pöörleb siis edasi ilma sinuta ja pole enam sinu korraldada, kes mida oma eluga teeb. See on inimlikult muidugi mõsitetav, et loodad, et keegi järeltulijatest tahab sinu kodus edasi elada ja selle eest hoolitseda, mitte ei müüda seda maha, aga see ongi ainult sinu - tegelikult isekas -tunne, soov, mis tähendab midagi ainult seni, kuni ise elus oled. Sellised asjad tuleks pärijatega eluajal läbi rääkida - kas leidub keegi lastest, kes teab, et sooviks just kunagises kodupaigas edasi toimetada, mis oleks sellisel juhul õiglane lahendus teise lapse (teiste laste) suhtes jne. Ning siis see kõik notaris vormistada. Jääb väga palju paksu verd ja segadust ära. Ja isegi siis ei ole ühtegi moodust, kuidas kindlustada, et seda hetkel soovinud pärija ka tegelikult kodukohta elama jääb, mitte seda kaks kuud hiljem maha ei müü.

Siin mitmed väidavad, et alati peab valitsema "võrdsus", mõeldes selle all siis kohustust jagada kinnisvara kõigi laste vahel täpselt võrdseteks osadeks. Ent võtame nüüd (tüüpilise) olukorra, kus ülejäänud lastel on omad elud, aga üks lastest on jäänud vanematekoju elama, tavaliselt on selleks tütar. Mingit suurt rikkust tal pole, aga oma pisku sissetuleku eest teeb majas vajalikke remonttöid, hooldab aeda, istutab viljapuid, rajab grillinurga, vahetab ära katuse. Seejärel hooldab ta aastaid igapäevaselt oma põduramaks jäävaid vanemaid. Teised lapsed käivad mõnikord koogikarbiga külas, aga kinnisvara korrashoidmise ega eakate vanemate hooldamisega nemad ei tegele.

Ja kui nüüd vanemad on päriselt lahkunud ning testamendiga on pärandatud kõigile lastele võrdne osa, kas siis see ka tegelikult on võrdsus? Mida tunneb see laps, kellele see maja on olnud 60 aastat koduks ja kes on kogu aja siin toimetanud ja kulutanud suure osa oma palgast sellele majale? Äkki oled oma kodus võõras ja kui oma koju edasi elama tahad jääda, siis pead leidma kuskilt sada tuhat eurot.

Olukorras, kus kodust lahkunud on kõik lapsed ja kõigil on oma elu, on loomulikult õiglane pärandada kõigile võrdne osa.

Külaline kirjutas: ↑07 Apr 2025 11:22 Siin mitmed väidavad, et alati peab valitsema "võrdsus", mõeldes selle all siis kohustust jagada kinnisvara kõigi laste vahel täpselt võrdseteks osadeks. Ent võtame nüüd (tüüpilise) olukorra, kus ülejäänud lastel on omad elud, aga üks lastest on jäänud vanematekoju elama, tavaliselt on selleks tütar. Mingit suurt rikkust tal pole, aga oma pisku sissetuleku eest teeb majas vajalikke remonttöid, hooldab aeda, istutab viljapuid, rajab grillinurga, vahetab ära katuse. Seejärel hooldab ta aastaid igapäevaselt oma põduramaks jäävaid vanemaid. Teised lapsed käivad mõnikord koogikarbiga külas, aga kinnisvara korrashoidmise ega eakate vanemate hooldamisega nemad ei tegele.

Ja kui nüüd vanemad on päriselt lahkunud ning testamendiga on pärandatud kõigile lastele võrdne osa, kas siis see ka tegelikult on võrdsus? Mida tunneb see laps, kellele see maja on olnud 60 aastat koduks ja kes on kogu aja siin toimetanud ja kulutanud suure osa oma palgast sellele majale? Äkki oled oma kodus võõras ja kui oma koju edasi elama tahad jääda, siis pead leidma kuskilt sada tuhat eurot.

Olukorras, kus kodust lahkunud on kõik lapsed ja kõigil on oma elu, on loomulikult õiglane pärandada kõigile võrdne osa.

Ma ei tea, kas keegi on siin väitnud, et alati tuleb jagada pärandus täpselt võrdseteks osadeks.
Aga võiks üritada jagada õiglaselt. Õiglus ei tähenda kõigile võrdset osa, vaid sellist korraldust, mis on mõistlik ja ei soosi üht ilma igasuguse põhjuseta. Ja võiks asjadest enne pärandijagamiseni jõudmist lastega rääkida.
Just nimelt läbi rääkidagi siis nende teiste lastega, et kuna üks õde/vend elab siin, oma kodus, ja panustab siia oma aega ja raha, hoolitseb vanade eest jne, siis tundub vanematele õiglane see jättagi tema koduks. Ja siis vormistadagi see otsus notariaalselt ka, et peale vanemate surma ei tekiks olukord, kus ikkagi läheb kinnisvara jagamisele. Aga mitte nii, et kõik lapsed elavad oma elusid, aga üks millegipärast on eriti nunnu ja tema saab maja ja maa, samas kui teised saavad, piltlikult öeldes, ema kuldhambad ja pildialbumid.

Külaline kirjutas: ↑07 Apr 2025 11:22 Siin mitmed väidavad, et alati peab valitsema "võrdsus", mõeldes selle all siis kohustust jagada kinnisvara kõigi laste vahel täpselt võrdseteks osadeks. Ent võtame nüüd (tüüpilise) olukorra, kus ülejäänud lastel on omad elud, aga üks lastest on jäänud vanematekoju elama, tavaliselt on selleks tütar. Mingit suurt rikkust tal pole, aga oma pisku sissetuleku eest teeb majas vajalikke remonttöid, hooldab aeda, istutab viljapuid, rajab grillinurga, vahetab ära katuse. Seejärel hooldab ta aastaid igapäevaselt oma põduramaks jäävaid vanemaid. Teised lapsed käivad mõnikord koogikarbiga külas, aga kinnisvara korrashoidmise ega eakate vanemate hooldamisega nemad ei tegele.

Ja kui nüüd vanemad on päriselt lahkunud ning testamendiga on pärandatud kõigile lastele võrdne osa, kas siis see ka tegelikult on võrdsus? Mida tunneb see laps, kellele see maja on olnud 60 aastat koduks ja kes on kogu aja siin toimetanud ja kulutanud suure osa oma palgast sellele majale? Äkki oled oma kodus võõras ja kui oma koju edasi elama tahad jääda, siis pead leidma kuskilt sada tuhat eurot.

Olukorras, kus kodust lahkunud on kõik lapsed ja kõigil on oma elu, on loomulikult õiglane pärandada kõigile võrdne osa.

Hea tähelepanek. Eks selle vastu aitab see, kui vanemate eluajal minnakse notarisse ja vormistatakse maja selle ühe lapse nimele, kes siis vanemaid hooldades nendega seal koos elab ja hiljem maja endale saab. Selle lapse vennad ja õed peavad muidugi ka nõus sellise asjaga olema. Kui seda ei tehta ja pärandus langeb osaks kõikidele lastele, siis jah kaks varianti, mis oleneb teistest lastest (pärijatest). Nad kas loobuvad kinnisvarast ja see üks laps saab selle ikkagi endale nö tasuta või tahavad teised lapsed seda, et maksa neile nende osa välja. Siis on jah jama, sest kust kandist see üks laps selle 100 000 laenu saab. Maja võib selle tulemusel misegi müüki minna.

Kes teeb, see saab. Tuttaval olid vennad-õed, ja vana ema, kes vajas abi. Ülejäänud olid mööda ilma laiali, oma elu peal, külas käisid harva, aga üks oli joodik, oli nö oma ema kaela peale jäänud, et elas lapsepõlvekodus edasi, aga ta ka aitas ema igapäevaselt. No ja kui viimne tund saabus, siis ema tegi päranduse sellele joodikule. Oli küll ette näha, et joob maha (ja nii ka läks), aga tema tegi, tema hooldas, ja tema sai. Mis ta oma varaga teeb, joob maha või elab edasi, see on juba teisene. Esmane oli see, et tema oli ainus, kes oma vana ema aitas. No ja ema siis nö aitas omakorda teda. Kõik õiglane, olgu neid ülejäänud lapsi kasvõi kümme tükki.

Aga kas sellel, kes saab päranduseks lapsepõlvekodu jne, on siis nagu mingi kohustus seal majas edasi elada või võib ta selle kohe müüki panna ja raha oma äranägemise järgi kasutada? Või ootavad pärandusest loobunud/ ilma jäänud õed-vennad, et neil on nüüd surmani koht, kus oma lapsepõlvemälestusi heietamas käia?

Külaline kirjutas: ↑07 Apr 2025 13:48Aga kas sellel, kes saab päranduseks lapsepõlvekodu jne, on siis nagu mingi kohustus seal majas edasi elada või võib ta selle kohe müüki panna ja raha oma äranägemise järgi kasutada?

Tal on õigus teha selle pärandatud majaga mis ise heaks arvab.