Introverdid

[Külaline]

Introverdid või introvertsete joontega inimesed - kuidas te end tunnete kuskil sünnipäeval, nt tööl või sellises...pooljuhuslikus kohas nagu...ma ei tea, käsitööring või tantsutrenn ning siis peate sünnipäevalast õnnitlema jne....
Kas teile enda sünnipäeva tähistamine on meeldiv või ebameeldiv?

Seostad seda kõike ärevushäirega?

Ee... ei seosta, sedasorti seos ei oleks mulle pähegi tulnud, kuigi ärevikud võivad loomulikult end sellises situatsioonis ärevana tunda, eriti kui see on ootamatu või nn sunnitud.
Aga see ei olnud kindlasti mu küsimuse mõte, pigem ikka see, kuidas introvertsemad või sotsiaalfoobikud ennast antud situatsioonides tunneksid.

No introvert ja sotsiaalfoobik ei ole ju sama asi, seda ju korduvalt siin teemas räägitud? Kumb sind siis nüüd huvitab, kas introvertide vastus või sotsiaalfoobikute oma? Minul kui introverdil pole mingit probleemi kellegi õnnitlemise või sünnipäeva tähistamisega, kuid ma ei tohi sama päeva õhtuks planeerida muid suhtlusüritusi, sest taastun kodus vaikuses. Kui ma oleks sotsiaalfoobik, siis kindlasti oleks mul probleem õnnitlemise ja rahva sekka ilmumisega.

[Külaline]

Ma olen introvert, aga võimalik et mind isegi ei häiri üldse inimeste seas olemine. Lihtsalt lülitan ennast sellest nagu välja. Olen sõbralik sest olengi sõbralik, aga mingite viisakusväljenditest vms eriti ei hooli ja ilmselt see ei häiri teisi ka kui ma eriti mingeid väljendeid ei tule pähe kasutada vms, vaid vastan lihtsalt mhm vms. Kuigi ma äkki arenen veel ka natuke alles, õpin ennast paremini väljendama jms.

Tegelt mingis mõttes mulle üldse ei meeldi introvertiteks ja ekstravertideks jaotamine. Ei taha olla tegelt mitte kumbki. Sest see kõik on ju koguaeg muutuses ja et mingis olukorras oled introvert mingis ekstravert. Ja see ei pruugi olla näiteks eriti enda teha vaid mingi mineviku mõju või lihtsalt oskamatus. Ei meeldi üldse kui keegi nimetab mind nt introverdiks, sest see kõlab nagu see olekski mingi minu olemus kuigi ma tegelt üldse pole rahul sellega

Ja ekstravert olla tundub ka ebanormaalne sest nagu mingi rahutu tüüp, kes omapead üldse olla ei oska.

[Nõiamoor]

Seostad seda kõike ärevushäirega?

Ee... ei seosta, sedasorti seos ei oleks mulle pähegi tulnud, kuigi ärevikud võivad loomulikult end sellises situatsioonis ärevana tunda, eriti kui see on ootamatu või nn sunnitud.
Aga see ei olnud kindlasti mu küsimuse mõte, pigem ikka see, kuidas introvertsemad või sotsiaalfoobikud ennast antud situatsioonides tunneksid.

No introvert ja sotsiaalfoobik ei ole ju sama asi, seda ju korduvalt siin teemas räägitud? Kumb sind siis nüüd huvitab, kas introvertide vastus või sotsiaalfoobikute oma? Minul kui introverdil pole mingit probleemi kellegi õnnitlemise või sünnipäeva tähistamisega, kuid ma ei tohi sama päeva õhtuks planeerida muid suhtlusüritusi, sest taastun kodus vaikuses. Kui ma oleks sotsiaalfoobik, siis kindlasti oleks mul probleem õnnitlemise ja rahva sekka ilmumisega.

No jätame siis tõesti need sildid ja diagnoosid, vastata võivad kõik, kes enda juures introvertseid jooni teavad olevat ja sellised "mitte väga seltskondlikud" inimesed ja.... eksraverdid võivad teatada, kuidas nad näpud püsti rokivad igal olemisel .

[Külaline]

Ma olen introvert, aga võimalik et mind isegi ei häiri üldse inimeste seas olemine. Lihtsalt lülitan ennast sellest nagu välja. Olen sõbralik sest olengi sõbralik, aga mingite viisakusväljenditest vms eriti ei hooli ja ilmselt see ei häiri teisi ka kui ma eriti mingeid väljendeid ei tule pähe kasutada vms, vaid vastan lihtsalt mhm vms. Kuigi ma äkki arenen veel ka natuke alles, õpin ennast paremini väljendama jms.

Tegelt mingis mõttes mulle üldse ei meeldi introvertiteks ja ekstravertideks jaotamine. Ei taha olla tegelt mitte kumbki. Sest see kõik on ju koguaeg muutuses ja et mingis olukorras oled introvert mingis ekstravert. Ja see ei pruugi olla näiteks eriti enda teha vaid mingi mineviku mõju või lihtsalt oskamatus. Ei meeldi üldse kui keegi nimetab mind nt introverdiks, sest see kõlab nagu see olekski mingi minu olemus kuigi ma tegelt üldse pole rahul sellega

Ja ekstravert olla tundub ka ebanormaalne sest nagu mingi rahutu tüüp, kes omapead üldse olla ei oska.

Eks see päriselt nii ongi, et keegi pole absoluutne intro- ega ekstravert. Psühholoogias on lihtsalt üks vektor, ekstravertsus, ning sa asetsed sellel skaalal kuskil. Kui pigem nulli poole, siis oled pigem introvert, kui rohkem lõpmatuse poole, siis pigem ekstravert. Kõnekeeles see "pigem" aga kaob vahelt ära. Enamik inimesi on ikkagi seal kuskil ebamäärases keskkohas, aga just sellistes paikades kui internetifoorumid, on arvatavasti paljud kasutajad pigem introvertsemad. Minul endal on küll väga selgelt (ja vanusega süvenevalt) see tunnus, et olen peale absoluutselt iga suhtlemist isegi väga meeldivate inimestega (näiteks oma lähipere, kui kõik lapsed ja vanavanemad korraga kohal on) läbi kui läti raha, no lihtsalt täiesti tühi sidrun. Mis aga ei tähenda, et mulle nendega suhelda ei meeldiks ja et ma seda vältida sooviks.

[Külaline]

Ma olen introvert, aga võimalik et mind isegi ei häiri üldse inimeste seas olemine. Lihtsalt lülitan ennast sellest nagu välja. Olen sõbralik sest olengi sõbralik, aga mingite viisakusväljenditest vms eriti ei hooli ja ilmselt see ei häiri teisi ka kui ma eriti mingeid väljendeid ei tule pähe kasutada vms, vaid vastan lihtsalt mhm vms. Kuigi ma äkki arenen veel ka natuke alles, õpin ennast paremini väljendama jms.

Tegelt mingis mõttes mulle üldse ei meeldi introvertiteks ja ekstravertideks jaotamine. Ei taha olla tegelt mitte kumbki. Sest see kõik on ju koguaeg muutuses ja et mingis olukorras oled introvert mingis ekstravert. Ja see ei pruugi olla näiteks eriti enda teha vaid mingi mineviku mõju või lihtsalt oskamatus. Ei meeldi üldse kui keegi nimetab mind nt introverdiks, sest see kõlab nagu see olekski mingi minu olemus kuigi ma tegelt üldse pole rahul sellega

Ja ekstravert olla tundub ka ebanormaalne sest nagu mingi rahutu tüüp, kes omapead üldse olla ei oska.

Eks see päriselt nii ongi, et keegi pole absoluutne intro- ega ekstravert. Psühholoogias on lihtsalt üks vektor, ekstravertsus, ning sa asetsed sellel skaalal kuskil. Kui pigem nulli poole, siis oled pigem introvert, kui rohkem lõpmatuse poole, siis pigem ekstravert. Kõnekeeles see "pigem" aga kaob vahelt ära. Enamik inimesi on ikkagi seal kuskil ebamäärases keskkohas, aga just sellistes paikades kui internetifoorumid, on arvatavasti paljud kasutajad pigem introvertsemad. Minul endal on küll väga selgelt (ja vanusega süvenevalt) see tunnus, et olen peale absoluutselt iga suhtlemist isegi väga meeldivate inimestega (näiteks oma lähipere, kui kõik lapsed ja vanavanemad korraga kohal on) läbi kui läti raha, no lihtsalt täiesti tühi sidrun. Mis aga ei tähenda, et mulle nendega suhelda ei meeldiks ja et ma seda vältida sooviks.

Sa oled ju arst eks

[Külaline]

Sa oled ju arst eks

Ei ole. Mis siis?

[manaña]

Introverdid või introvertsete joontega inimesed - kuidas te end tunnete kuskil sünnipäeval, nt tööl või sellises...pooljuhuslikus kohas nagu...ma ei tea, käsitööring või tantsutrenn ning siis peate sünnipäevalast õnnitlema jne....
Kas teile enda sünnipäeva tähistamine on meeldiv või ebameeldiv?

Seostad seda kõike ärevushäirega?

Ee... ei seosta, sedasorti seos ei oleks mulle pähegi tulnud, kuigi ärevikud võivad loomulikult end sellises situatsioonis ärevana tunda, eriti kui see on ootamatu või nn sunnitud.
Aga see ei olnud kindlasti mu küsimuse mõte, pigem ikka see, kuidas introvertsemad või sotsiaalfoobikud ennast antud situatsioonides tunneksid.

Aga introvert ei ole ju sotsiaalfoob. Introvert võib sellistes olukordades väga hästi toime tulla. Tal ei teki ärevust inimestega suhtlemisest. Nad on lihtsalt ülekoormatud suhtlemisest ja nad ei tunne vajadust pidevalt suhelda kellegagi. Nad ei karda inimesi vaid nad ei vaja neid.

[Külaline]

Introverdid või introvertsete joontega inimesed - kuidas te end tunnete kuskil sünnipäeval, nt tööl või sellises...pooljuhuslikus kohas nagu...ma ei tea, käsitööring või tantsutrenn ning siis peate sünnipäevalast õnnitlema jne....
Kas teile enda sünnipäeva tähistamine on meeldiv või ebameeldiv?

Halvasti tunnen end.
Sünnipäeva tähistamine kusagil kohvikus kuni paar tundi on pigem meeldiv (aga pärast muidugi täiesti läbi omadega), aga kodus ei taha pidada, sest mõne tunni pärast hakkab pilt kõikuma sotsiaalsest üledoosist ja tahaks juba rahu ja vaikust, aga inimesed ei taipa koju minna. See on ebameeldiv.

[Nõiamoor]

Seostad seda kõike ärevushäirega?

Ee... ei seosta, sedasorti seos ei oleks mulle pähegi tulnud, kuigi ärevikud võivad loomulikult end sellises situatsioonis ärevana tunda, eriti kui see on ootamatu või nn sunnitud.
Aga see ei olnud kindlasti mu küsimuse mõte, pigem ikka see, kuidas introvertsemad või sotsiaalfoobikud ennast antud situatsioonides tunneksid.

Aga introvert ei ole ju sotsiaalfoob. Introvert võib sellistes olukordades väga hästi toime tulla. Tal ei teki ärevust inimestega suhtlemisest. Nad on lihtsalt ülekoormatud suhtlemisest ja nad ei tunne vajadust pidevalt suhelda kellegagi. Nad ei karda inimesi vaid nad ei vaja neid.

Ma ei esitlenudki neid nagu sünonüüme ja ärgem jäägem kinni sellese definitsiooni, laseme raamid-piirid vähe vabamaks ja jääme siis mõiste "vähem suhtlusaltid ja üksindust eelistavad inimesed" juurde.
Keegi nüüd kindlasti kargab välja ja teatab, et see on ka "üldse mitte nii nagu sa kirjutad" ja muud säärast .
No saite küsimusest aru, pole vaja tähenärijaks hakata...

[Külaline]

Aga introvert ei ole ju sotsiaalfoob. Introvert võib sellistes olukordades väga hästi toime tulla. Tal ei teki ärevust inimestega suhtlemisest. Nad on lihtsalt ülekoormatud suhtlemisest ja nad ei tunne vajadust pidevalt suhelda kellegagi. Nad ei karda inimesi vaid nad ei vaja neid.

Minul ka nii - ma ei vaja inimesi, et end hästi tunda. Aga kui on mingid üritused, siis väga naudin neid. Suhtlen 4-5 tundi nagu tõeline ekstravert - aga lähen nendele muidugi vaid siis, kui tean, et on meeldiv seltskond vanu tuttavaid. Lähen meelsasti ka üritustele, kus kõik on võõrad - põnev!
Aga kui tean juba mõne sugulase sõpru ja seltskonda, kellega mul pole mitte midagi ühist, siis leian 100 põhjust mitte minemiseks. Mõnikord on vaja, täiega jube.
Intravertsus pole see, et ei suuda suhelda, väga hästi suudan. Lihtsalt selle suhtlemise käigus ei avalda ma endast absoluutselt mitte midagi.
Kogu mu lähem suhtlusring peab mind vägagi lõbusaks inimeseks. Aga noh, kaugel sellest. Need mõned tunnid olingi lõbus ja seltskondlik, tegelikult ma pole.

[Nõiamoor]

Mul ei teki ka ärevust inimestega suhtlemisest, see lihtsalt...on nii ebahuvitav ja üldse mtte vajalik. Igasugused sünnipäevad ja üritused (ma väldin neid järjest enam, aga iial ei pakuks keegi, et ma isegi õige pisut introvertne olen, ma lihtsalt varjan seda, et mitte ebaviisakas tunduda) on õudsad, mind ei huvita inimesed ega nendega millegi üle arutlemine, jututamine ja... ma ei teagi, mulle meeldib oma mehega jutustada, no mõni üksik inimene on veel, kelle seltskond ei ole koormav.

Enda sünnipäeva on õnneks voli mitte pidada ja viimane oli 33.sünnipäev, mida üldse tähistasin. Edasi ei ole ka pereringis pidanud, tööl olen samuti kommunikeeirnud, et palun ignoreerida. Eelmises töökohas pärast mitut aastat hakkas toimima, aga nüüd ca 3 aastat uus töö ja võimatu - ma vihkan neid kontorisünnipäevi! Hommikul kl 10 torti?!? Siis istud hapu näoga, süüa ei suuda, sest ma olen juba hommikul söönud ja tort pole iial olnud asi, mida peale ärkamst tahaks...No tegelikult või, kui juba siis eelistaks õhtul kl 18 veini ja juustu...

[Egalitaar]

Mul ei teki ka ärevust inimestega suhtlemisest, see lihtsalt...on nii ebahuvitav ja üldse mtte vajalik. Igasugused sünnipäevad ja üritused (ma väldin neid järjest enam, aga iial ei pakuks keegi, et ma isegi õige pisut introvertne olen, ma lihtsalt varjan seda, et mitte ebaviisakas tunduda) on õudsad, mind ei huvita inimesed ega nendega millegi üle arutlemine, jututamine ja... ma ei teagi, mulle meeldib oma mehega jutustada, no mõni üksik inimene on veel, kelle seltskond ei ole koormav.

Enda sünnipäeva on õnneks voli mitte pidada ja viimane oli 33.sünnipäev, mida üldse tähistasin. Edasi ei ole ka pereringis pidanud, tööl olen samuti kommunikeeirnud, et palun ignoreerida. Eelmises töökohas pärast mitut aastat hakkas toimima, aga nüüd ca 3 aastat uus töö ja võimatu - ma vihkan neid kontorisünnipäevi! Hommikul kl 10 torti?!? Siis istud hapu näoga, süüa ei suuda, sest ma olen juba hommikul söönud ja tort pole iial olnud asi, mida peale ärkamst tahaks...No tegelikult või, kui juba siis eelistaks õhtul kl 18 veini ja juustu...

Mulle ka ei meeldi samuti sünnipäevad. Isegi enda omad mitte. Kuigi ma ei loe ennast päris introverdiks.

[Külaline]

Mulle ka ei meeldi samuti sünnipäevad. Isegi enda omad mitte. Kuigi ma ei loe ennast päris introverdiks.

Miks siis ei meeldi? Kas ei viitsi enda sünnat korraldada ja toitu valmistada või pole toredaid sõpru, kellega oleks mõnus mõned tunnid aega veeta?

[Egalitaar]

Mulle ka ei meeldi samuti sünnipäevad. Isegi enda omad mitte. Kuigi ma ei loe ennast päris introverdiks.

Miks siis ei meeldi? Kas ei viitsi enda sünnat korraldada ja toitu valmistada või pole toredaid sõpru, kellega oleks mõnus mõned tunnid aega veeta?

Väga keeruline ja väga valus teema, mida ma siin lahata ei tahaks. Nii seda kui teist. Mõnes mõttes olen ma nagu muumilugude Urr

[Külaline]

Mul ei teki ka ärevust inimestega suhtlemisest, see lihtsalt...on nii ebahuvitav ja üldse mtte vajalik. Igasugused sünnipäevad ja üritused (ma väldin neid järjest enam, aga iial ei pakuks keegi, et ma isegi õige pisut introvertne olen, ma lihtsalt varjan seda, et mitte ebaviisakas tunduda) on õudsad, mind ei huvita inimesed ega nendega millegi üle arutlemine, jututamine

Täpselt nii minulgi. Pole mingit ärevust rahva seas olla, aga väga tüütu on seltskondlikku loba ajada. Ei taha kellegagi midagi sügavamalt ka arutada. Kuulan kõik ära, aga oma seisukohti ei soovi avaldada. Ei taha, et keegi minust midagi teada saaks.

[Tolmukübe]

Ma olen introvert, aga võimalik et mind isegi ei häiri üldse inimeste seas olemine. Lihtsalt lülitan ennast sellest nagu välja. Olen sõbralik sest olengi sõbralik, aga mingite viisakusväljenditest vms eriti ei hooli ja ilmselt see ei häiri teisi ka kui ma eriti mingeid väljendeid ei tule pähe kasutada vms, vaid vastan lihtsalt mhm vms. Kuigi ma äkki arenen veel ka natuke alles, õpin ennast paremini väljendama jms.

Tegelt mingis mõttes mulle üldse ei meeldi introvertiteks ja ekstravertideks jaotamine. Ei taha olla tegelt mitte kumbki. Sest see kõik on ju koguaeg muutuses ja et mingis olukorras oled introvert mingis ekstravert. Ja see ei pruugi olla näiteks eriti enda teha vaid mingi mineviku mõju või lihtsalt oskamatus. Ei meeldi üldse kui keegi nimetab mind nt introverdiks, sest see kõlab nagu see olekski mingi minu olemus kuigi ma tegelt üldse pole rahul sellega

Ja ekstravert olla tundub ka ebanormaalne sest nagu mingi rahutu tüüp, kes omapead üldse olla ei oska.

Ega enamus inimesi ei olegi introverdid või ekstraverdid, nad on ambiverdid, ehk et vahepealsed. Kui sul muutuses, siis vist oled ambivert, kord nii, kord naa, vastavalt vajadusele või tujule, või millele iganes.

[Külaline]

Olen introvert, kes seltskonnas on üks julgemaid suhtlejaid, aga selleks pean end esmalt kodust välja saama, sest lemmikaeg on olla kodus ainult omadega. Ma ei talu teisi inimesi väga, vabandan.

[Külaline]

Olen introvert, kes seltskonnas on üks julgemaid suhtlejaid, aga selleks pean end esmalt kodust välja saama, sest lemmikaeg on olla kodus ainult omadega. Ma ei talu teisi inimesi väga, vabandan.

Ärevushäire nagu ikka. Kardad suhelda, samas suhtlemine ise ei ole probleemiks. Kui ärevushäiret ei oleks, siis ei oleks ka hirme.

[Nõiamoor]

No ei ole ärevushäire ju, kui sa eelistad kodus olla ja mite suhelda. Suheldes sunniviisiliselt ei teki ärevust, see on lihtsalt igav ja tüütu.... seni, kui head veini ja snäkki on, taluks veel kuidagi, aga ma ei viitsi mingit small-talki ajada niisama tunde. Lähedasemas pereringis võin küll lätutada, seal ei pea püsima igavates neutraalsetes teemades ja sobib familiaarsem ja isiklikum suhtlus.

[Külaline]

No ei ole ärevushäire ju, kui sa eelistad kodus olla ja mite suhelda. Suheldes sunniviisiliselt ei teki ärevust, see on lihtsalt igav ja tüütu.... seni, kui head veini ja snäkki on, taluks veel kuidagi, aga ma ei viitsi mingit small-talki ajada niisama tunde. Lähedasemas pereringis võin küll lätutada, seal ei pea püsima igavates neutraalsetes teemades ja sobib familiaarsem ja isiklikum suhtlus.

Mida sa siis ise arvad? Kas inimene peab olema nagu hiir rattas selle suhtlemisega? Ei pea. See et sa kodus tahad olla ei tähenda et sa oled introvert, sest suhtlemine ei ole sulle probleem, sa lihtsalt oled suhtlemises laisk ja väike ärevushäire ka. Miks paned endale ajuvaba diagnoosi nagu sa oleksid puudega inimene? Sa ei ole ju, täiesti tavaline normaalne inimene oled.