Elu läbi laste - alatiseks?

[Külaline]

miks suhtuda nii, et need, kes tunnevad ennast kollektivistlikult elades hästi, elaks juskui valesti ja peaks, nui neljaks, hakkama elama individualistlikumalt?

Pigem mängib selle suhtumise puhul rolli rahvuslik omapära. Eestlased (ja põhjamaised inimesed üldse) ongi loomu poolest individualistlikud. Vanasti ei ehitanud keegi oma majagi teisele nii ligidale, et seda näha oli. Ja kõik teavad, kui valus oli eestlaste jaoks nõukogude okupatsiooniga kaasnenud kollektiviseerimine. Individualism on eestlasel veres. Aga muidugi leidub alati erandeid ja eks need erandid torkavadki siis silma ja tekitavad veits elevust.

[Külaline]

Aga mis ootused sul siis 50+ inimeste vastuste suhtes on? Selge ju, et kui te just südamesõbrannad pole, siis pole midagi rääkida: tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju... Millest nad peaksid siis sinuga rääkima ometi? Millest sul endal on rääkida inimestega, kellega kohtud paar korda aastas?

Samuti ei saa aru igasugustest korra aastas toimuvatest kohtumistest või suguvõsade kokkutulekust. Millest peaksid nii harva kohtuvad inimesed ometi rääkima? Tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju...

[Külaline]

Aga mis ootused sul siis 50+ inimeste vastuste suhtes on? Selge ju, et kui te just südamesõbrannad pole, siis pole midagi rääkida: tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju... Millest nad peaksid siis sinuga rääkima ometi? Millest sul endal on rääkida inimestega, kellega kohtud paar korda aastas?

Samuti ei saa aru igasugustest korra aastas toimuvatest kohtumistest või suguvõsade kokkutulekust. Millest peaksid nii harva kohtuvad inimesed ometi rääkima? Tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju...

Eriti nõme, kui inimene siis proovib millestki neutraalsest juttu teha, et kuidas lastel läheb, siis teine mõtleb endamisi, et näe, elab läbi laste elu lõpuni, millegagi oma aega pole sisustada, mind tema lapsed absoluutselt ei huvita. Seda ta muidugi ei ütle, vaid teeb teema kuskile foorumisse, et ei tea, mis sellel tuttaval küll viga on, elu läbi laste - alatiseks?

[Külaline]

Aga mis ootused sul siis 50+ inimeste vastuste suhtes on? Selge ju, et kui te just südamesõbrannad pole, siis pole midagi rääkida: tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju... Millest nad peaksid siis sinuga rääkima ometi? Millest sul endal on rääkida inimestega, kellega kohtud paar korda aastas?

Samuti ei saa aru igasugustest korra aastas toimuvatest kohtumistest või suguvõsade kokkutulekust. Millest peaksid nii harva kohtuvad inimesed ometi rääkima? Tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju...

Eriti nõme, kui inimene siis proovib millestki neutraalsest juttu teha, et kuidas lastel läheb, siis teine mõtleb endamisi, et näe, elab läbi laste elu lõpuni, millegagi oma aega pole sisustada, mind tema lapsed absoluutselt ei huvita. Seda ta muidugi ei ütle, vaid teeb teema kuskile foorumisse, et ei tea, mis sellel tuttaval küll viga on, elu läbi laste - alatiseks?

Foorum selleks ongi, et küsida anonüümselt asju, mis endale arusaamatud või veidrad tunduvad. Selles teemas millegipärast süüdistatakse teemaalgatajat halvustamises vms, aga teema on ju arutlemiseks tehtud ja kui siin selgitusi anda, mis selliste vestlusteemade taga teiste inimeste vaatenurgast peidus on, siis saavad ju kõik targemaks. Miks peab nii valuliselt reageerima, ma ei mõista. Hull oleks, kui ta läheks otse tuttavale ütlema, et kuule, sa ju elad ainult läbi laste, sest sa räägid ainult neist.

[Külaline]

Aga mis ootused sul siis 50+ inimeste vastuste suhtes on? Selge ju, et kui te just südamesõbrannad pole, siis pole midagi rääkida: tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju... Millest nad peaksid siis sinuga rääkima ometi? Millest sul endal on rääkida inimestega, kellega kohtud paar korda aastas?

Samuti ei saa aru igasugustest korra aastas toimuvatest kohtumistest või suguvõsade kokkutulekust. Millest peaksid nii harva kohtuvad inimesed ometi rääkima? Tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju...

suguvõsa kokkutulekud on just see koht, kus kõik on koos ja räägitakse nii lastest kui isiklikumatel teemadel. Sest kuigi kohtume kord-paar kolme aasta jooksul, on nad minu sugulased ja selline harv, samas regulaarne kohtumiste graafik annab paraja läheduse.
Teemaalgatus on siiski halvustava alatooniga - kas neil tõesti muud elu polegi? Arusaadav et on, lihtsalt ei taheta sinuga jagada.

[Külaline]

Hull oleks, kui ta läheks otse tuttavale ütlema, et kuule, sa ju elad ainult läbi laste, sest sa räägid ainult neist.

Minu arust võiks öelda küll välja, et mind ei huvita sinu lapsed, siis ei pea nii hirmsasti pead murdma, et ei tea, miks aina lastest räägivad. Minu pakkumine oleks, et nad ei oska lihtsalt selle inimesega muust rääkida, niisama lobisevad midagi. Minu vanatädi räägib minuga, kuidas ta suppi keedab. Ma tõesti ei arva, et ta defineerib oma elu läbi supikeetmise prisma, tema elus on see maailma olulisem asi. Ta lihtsalt näeb mind harva ja ei oska millestki rääkida, siis lobiseb niisama tühjast-tähjast. Eks nende TA tuttavatega ole sama lugu.

[Külaline]

Hull oleks, kui ta läheks otse tuttavale ütlema, et kuule, sa ju elad ainult läbi laste, sest sa räägid ainult neist.

Minu arust võiks öelda küll välja, et mind ei huvita sinu lapsed, siis ei pea nii hirmsasti pead murdma, et ei tea, miks aina lastest räägivad. Minu pakkumine oleks, et nad ei oska lihtsalt selle inimesega muust rääkida, niisama lobisevad midagi. Minu vanatädi räägib minuga, kuidas ta suppi keedab. Ma tõesti ei arva, et ta defineerib oma elu läbi supikeetmise prisma, tema elus on see maailma olulisem asi. Ta lihtsalt näeb mind harva ja ei oska millestki rääkida, siis lobiseb niisama tühjast-tähjast. Eks nende TA tuttavatega ole sama lugu.

No kuulge, aga ma arvan, et selles mõttes, et lapsed on elu tähtsaim asi, pole siiski midagi valet. Mina küll ei häbene öelda, et mu laste käekäik on minu peamine rõõm ja huvi.

[Külaline]

Hull oleks, kui ta läheks otse tuttavale ütlema, et kuule, sa ju elad ainult läbi laste, sest sa räägid ainult neist.

Minu arust võiks öelda küll välja, et mind ei huvita sinu lapsed, siis ei pea nii hirmsasti pead murdma, et ei tea, miks aina lastest räägivad. Minu pakkumine oleks, et nad ei oska lihtsalt selle inimesega muust rääkida, niisama lobisevad midagi. Minu vanatädi räägib minuga, kuidas ta suppi keedab. Ma tõesti ei arva, et ta defineerib oma elu läbi supikeetmise prisma, tema elus on see maailma olulisem asi. Ta lihtsalt näeb mind harva ja ei oska millestki rääkida, siis lobiseb niisama tühjast-tähjast. Eks nende TA tuttavatega ole sama lugu.

No kuulge, aga ma arvan, et selles mõttes, et lapsed on elu tähtsaim asi, pole siiski midagi valet. Mina küll ei häbene öelda, et mu laste käekäik on minu peamine rõõm ja huvi.

Minu isiklik arvamus on, et seal pole midagi valet, minu jaoks on ka lapsed kõige tähtsamad maailmas ja mul on ülimalt hea meel, et vähemalt nendega on kõik hästi. Teiste laste kohta kuulan ka hea meelega, naabril on üks poeg selline, kellega on pidevalt muret, teine on tubli. Mõlema kohta kuulan hea meelega, et kuidas nüüd läheb. Selle loru osas tunnen muidugi kaasa, no mis sa tõesti ära teed, kui see selline on, et joob, vahetab naisi, lastakse töölt lahti, siis maandub jälle ema juurde elama. Ma saan aru, et see ongi inimese jaoks väga oluline mure. Teine on seevastu ülitubli, läks välismaale õppima, sai mitmesse kuulsasse ülikooli sisse, see on ju ka kõik väga huvitav ja tore. Ma ise oma lastest ei räägi, kui keegi ei küsi, sest osadel inimestel polegi lapsi või nad on hoopis teises eagrupis, seega see, mis minu jaoks on praegu lastega seoses oluline, nende jaoks pole. Ja eks vist ole neid ka, kelle jaoks on see maailma igavaim jutt nagu TA.

[Külaline]

No kuulge, aga ma arvan, et selles mõttes, et lapsed on elu tähtsaim asi, pole siiski midagi valet. Mina küll ei häbene öelda, et mu laste käekäik on minu peamine rõõm ja huvi.

Loomulikult on iga normaalse lapsevanema jaoks tema lapsed A ja O, aga ei saa tahta, et see ülejäänud maailma sama palju huvitaks.

[Külaline]

Mulle siiski tundub, et teemaalgatajal pole lapsi, kuigi ta väidab vastupidist. Kui oleks, siis huvitaksid teda ka tuttavate laste käekäigud, eriti, kui tegu on enam-vähem oma laste eakaaslastega. Samuti nagu koerapidajad kuulavad hea meelega teiste koeramuljeid või alpinistid ekspeditsioonimuljeid. Ja kui inimene, kellega kokku saadi, on vana hea tuttav, siis ei saa need lapsed ka ju kuidagi nii võõrad olla, et varem pole nähtud ega kuuldud ega huvita üldse, mis nad teevad.

[Külaline]

No kuulge, aga ma arvan, et selles mõttes, et lapsed on elu tähtsaim asi, pole siiski midagi valet. Mina küll ei häbene öelda, et mu laste käekäik on minu peamine rõõm ja huvi.

Loomulikult on iga normaalse lapsevanema jaoks tema lapsed A ja O, aga ei saa tahta, et see ülejäänud maailma sama palju huvitaks.

no küsija peaks siiski suutma arvestada sellise jubeda olukorraga, et vastaja hakkab talle oma lastest rääkima. On alati võimalus öelda, et kuule mind su pojad absoluutselt ei huvita, räägi millestki muust (ei tea kas räägib?). Ja arvesta sellega ka, et su tuttav ilmselt tahaks ka sinu lastest kuulda, teda ei pruugi su töised saavutused sugugi huvitada. Need ongi kohutavalt ebahuvitavad, kui sa just samal alal ei tegutse.

[Külaline]

No kuulge, aga ma arvan, et selles mõttes, et lapsed on elu tähtsaim asi, pole siiski midagi valet. Mina küll ei häbene öelda, et mu laste käekäik on minu peamine rõõm ja huvi.

Loomulikult on iga normaalse lapsevanema jaoks tema lapsed A ja O, aga ei saa tahta, et see ülejäänud maailma sama palju huvitaks.

no küsija peaks siiski suutma arvestada sellise jubeda olukorraga, et vastaja hakkab talle oma lastest rääkima. On alati võimalus öelda, et kuule mind su pojad absoluutselt ei huvita, räägi millestki muust (ei tea kas räägib?). Ja arvesta sellega ka, et su tuttav ilmselt tahaks ka sinu lastest kuulda, teda ei pruugi su töised saavutused sugugi huvitada. Need ongi kohutavalt ebahuvitavad, kui sa just samal alal ei tegutse.

Jah, minu arust TA ei suuda nagu alla neelata, et inimesi võivad huvitada erinevad asjad. Võib-olla see lastest rääkiv inimene endamisi hoopis mõtleb, et no on imelik inimene, aina jahvatab oma tööst. No keda huvitab. Kas inimesel siis mingit muud elu polegi, ainult töö ja töö, küll on igav inimene. Lastega ilmselt pole mingit sidet, kui need üldse ei huvita. Täitsa võimalik, et see tagakirutav vestluskaaslane mõtleb hoopis nii.

[Tolmukübe]

No kuulge, aga ma arvan, et selles mõttes, et lapsed on elu tähtsaim asi, pole siiski midagi valet. Mina küll ei häbene öelda, et mu laste käekäik on minu peamine rõõm ja huvi.

Loomulikult on iga normaalse lapsevanema jaoks tema lapsed A ja O, aga ei saa tahta, et see ülejäänud maailma sama palju huvitaks.

no küsija peaks siiski suutma arvestada sellise jubeda olukorraga, et vastaja hakkab talle oma lastest rääkima. On alati võimalus öelda, et kuule mind su pojad absoluutselt ei huvita, räägi millestki muust (ei tea kas räägib?). Ja arvesta sellega ka, et su tuttav ilmselt tahaks ka sinu lastest kuulda, teda ei pruugi su töised saavutused sugugi huvitada. Need ongi kohutavalt ebahuvitavad, kui sa just samal alal ei tegutse.

Mul oli naabrinaine, ta oli väikese poja ema, läksime kord õue pingi peale istuma, ja ta muudkui jahvatas sellest poisist. No keda see huvitab? Vbl ainult, kui on sama vana laps endal, et siis, ja ka siis ei pruugi võõras laps huvitada. Tahaks ka ainult enda omast rääkida, iseasi, kas see omakorda jälle teist huvitab. Ei maksa mõelda, et oma lapsuke teistele korda läheb - ega ikka ei lähe küll.

[Külaline]

Loomulikult on iga normaalse lapsevanema jaoks tema lapsed A ja O, aga ei saa tahta, et see ülejäänud maailma sama palju huvitaks.

no küsija peaks siiski suutma arvestada sellise jubeda olukorraga, et vastaja hakkab talle oma lastest rääkima. On alati võimalus öelda, et kuule mind su pojad absoluutselt ei huvita, räägi millestki muust (ei tea kas räägib?). Ja arvesta sellega ka, et su tuttav ilmselt tahaks ka sinu lastest kuulda, teda ei pruugi su töised saavutused sugugi huvitada. Need ongi kohutavalt ebahuvitavad, kui sa just samal alal ei tegutse.

Mul oli naabrinaine, ta oli väikese poja ema, läksime kord õue pingi peale istuma, ja ta muudkui jahvatas sellest poisist. No keda see huvitab? Vbl ainult, kui on sama vana laps endal, et siis, ja ka siis ei pruugi võõras laps huvitada. Tahaks ka ainult enda omast rääkida, iseasi, kas see omakorda jälle teist huvitab. Ei maksa mõelda, et oma lapsuke teistele korda läheb - ega ikka ei lähe küll.

No sinul pole lapsi, siis sind ei huvita lapsed. Kust naabrinaine pidi seda teadma. Süüa sa ka ei tee, sellest ka raske rääkida. Ei tea, mis sind huvitab üldse, sinuga ongi vist raske millestki rääkida, kui niisama suva pläraga tegemist.

[Külaline]

Aga mis ootused sul siis 50+ inimeste vastuste suhtes on? Selge ju, et kui te just südamesõbrannad pole, siis pole midagi rääkida: tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju... Millest nad peaksid siis sinuga rääkima ometi? Millest sul endal on rääkida inimestega, kellega kohtud paar korda aastas?

Samuti ei saa aru igasugustest korra aastas toimuvatest kohtumistest või suguvõsade kokkutulekust. Millest peaksid nii harva kohtuvad inimesed ometi rääkima? Tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju...

suguvõsa kokkutulekud on just see koht, kus kõik on koos ja räägitakse nii lastest kui isiklikumatel teemadel. Sest kuigi kohtume kord-paar kolme aasta jooksul, on nad minu sugulased ja selline harv, samas regulaarne kohtumiste graafik annab paraja läheduse.
Teemaalgatus on siiski halvustava alatooniga - kas neil tõesti muud elu polegi? Arusaadav et on, lihtsalt ei taheta sinuga jagada.

Üldjuhul inimesed ei räägi pidupäeva hõnguga üritustel sügavatel isiklikel teemadel, probleemidest, vaid jahvatatakse üldistel teemadel ja üsna pealiskaudselt ning üritatakse jätta teistele parem mulje oma elust ja tegemistest. Sarnased üritused on nagu väljanäitused, korraks nägude ülevaatamine ja mingit lähedust küll ei teki inimestega, kellega kohtutakse ja suheldakse kord aasta, kahe jooksul.

[Külaline]

Samuti ei saa aru igasugustest korra aastas toimuvatest kohtumistest või suguvõsade kokkutulekust. Millest peaksid nii harva kohtuvad inimesed ometi rääkima? Tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju...

suguvõsa kokkutulekud on just see koht, kus kõik on koos ja räägitakse nii lastest kui isiklikumatel teemadel. Sest kuigi kohtume kord-paar kolme aasta jooksul, on nad minu sugulased ja selline harv, samas regulaarne kohtumiste graafik annab paraja läheduse.
Teemaalgatus on siiski halvustava alatooniga - kas neil tõesti muud elu polegi? Arusaadav et on, lihtsalt ei taheta sinuga jagada.

Üldjuhul inimesed ei räägi pidupäeva hõnguga üritustel sügavatel isiklikel teemadel, probleemidest, vaid jahvatatakse üldistel teemadel ja üsna pealiskaudselt ning üritatakse jätta teistele parem mulje oma elust ja tegemistest. Sarnased üritused on nagu väljanäitused, korraks nägude ülevaatamine ja mingit lähedust küll ei teki inimestega, kellega kohtutakse ja suheldakse kord aasta, kahe jooksul.

keegi ei mainigi mingeid sügavaid probleeme, neist räägi oma terapeudiga. Aga isiklikumaid teemasid ikka puudutatakse - tervis, töö, reisid, hobid, isegi raha. Ja minu sugulaste kokkutulekud on väga toredad, keegi ei tee mingit väljanäitust ega upitamist. Normaalsed inimesed lihtsalt ja on alatri hea meel neid näha.

[Külaline]

suguvõsa kokkutulekud on just see koht, kus kõik on koos ja räägitakse nii lastest kui isiklikumatel teemadel. Sest kuigi kohtume kord-paar kolme aasta jooksul, on nad minu sugulased ja selline harv, samas regulaarne kohtumiste graafik annab paraja läheduse.
Teemaalgatus on siiski halvustava alatooniga - kas neil tõesti muud elu polegi? Arusaadav et on, lihtsalt ei taheta sinuga jagada.

Üldjuhul inimesed ei räägi pidupäeva hõnguga üritustel sügavatel isiklikel teemadel, probleemidest, vaid jahvatatakse üldistel teemadel ja üsna pealiskaudselt ning üritatakse jätta teistele parem mulje oma elust ja tegemistest. Sarnased üritused on nagu väljanäitused, korraks nägude ülevaatamine ja mingit lähedust küll ei teki inimestega, kellega kohtutakse ja suheldakse kord aasta, kahe jooksul.

Keegi ei mainigi mingeid sügavaid probleeme, neist räägi oma terapeudiga. Aga isiklikumaid teemasid ikka puudutatakse - tervis, töö, reisid, hobid, isegi raha. Ja minu sugulaste kokkutulekud on väga toredad, keegi ei tee mingit väljanäitust ega upitamist. Normaalsed inimesed lihtsalt ja on alatri hea meel neid näha.

Ei räägita eriti ka tervisest ega rahast, vaid küsimused on valdavalt, kus sa elad, kus sa töötad, kus su lapsed koolis käivad, mis hobidega tegelete jms ja nii iga kord, kui kokku saadakse. Eemalt vaadatakse ja antakse hinnang, kui hea välja näed, mis autoga sõidad jms Keegi võib mainida, et ostis laenuga kinnisvara, aga rahast räägitakse positiivses toonis. Selline suhtlus tundub nii pealiskaudne ja üritatakse jätta endast ja oma tegemistest parem mulje, et sama hästi võiks rääkida sarnastel teemadel võõra inimesega.

[Külaline]

Kui mina räägin oma lastest, siis seda seetõttu, et ma ei taha ennast avada poolvõõrale inimesele. Mitte et ma ennast laste kaudu identifitseeriksin. See on small talk, viisakam kui ilmast rääkimine, kuid minu enda suhtes sama kauge ja neutraalne.
Mul on hiljuti olnud elus igasuguseid tõsiseid asju. Kahtlustati väga halba haigust ja läbisin jubeda joru uuringuid (õnneks halba haigust ei leitud) - selle tähe all elasin 3 kuud. Müün oma värskelt renoveeritud korterit, milles ise elada ei taha, see kõik selgus pärast renoveerimist, mis kestis pool aastat ja kuhu ma panin tohutu aja, energia ja raha. Nüüd müük. Minu maailma kõige kallim lemmikloom lõpetas oma maise elu ja ma pidin ta viima kliinikusse viimasele süstile. Leinan.
Ma ei kavatse/taha/plaani mitte midagi neist asjadest rääkida mingile suvakale, kes mulle tänaval vastu tuleb ja hei, sina! hõikab. Sellisega räägin ma sellest, et see laps läks sinna tööle, see lõpetas just ülikooli, see läheb vist sügisel Kaitseväkke. Neutraalsed teemad, minust enesest eemal. Tegelikult elan enda elu, aga see pole selle küsija asi.

[Külaline]

Müün oma värskelt renoveeritud korterit, milles ise elada ei taha, see kõik selgus pärast renoveerimist, mis kestis pool aastat ja kuhu ma panin tohutu aja, energia ja raha. Nüüd müük.

Ära pahaks pane, et küsin, aga miks värskelt renoveeritud korteris elada ei taha? Olen umbes sarnase teemaga dilemmas, et kas panustada kinnisvarasse, kuhu võib kuluda liiga palju aega, energiat ja raha või see on liiga riskantne ja äkki valida lihtsam variant.

[Külaline]

Müün oma värskelt renoveeritud korterit, milles ise elada ei taha, see kõik selgus pärast renoveerimist, mis kestis pool aastat ja kuhu ma panin tohutu aja, energia ja raha. Nüüd müük.

Ära pahaks pane, et küsin, aga miks värskelt renoveeritud korteris elada ei taha? Olen umbes sarnase teemaga dilemmas, et kas panustada kinnisvarasse, kuhu võib kuluda liiga palju aega, energiat ja raha või see on liiga riskantne ja äkki valida lihtsam variant.

Sest kui renoveerimine oli tehtud ja sisse kolisin, siis selgusid asjaolud, miks mulle seal ei sobi. Neid asju mul enne teada polnud. Need asjaolud olid selle konkreetse korteriga seotud ja sinu kinnisvara puhul vbl neid tegureid ei ole. Märksõnad: temperatuur, naabrid. Asjad, mida ma ise muuta ei saa, kuid mis on mulle pikas perspektiivis talumatud.