Kodu vahetus kui lapsed juba suured

[Külaline]

Aga kas sellel, kes saab päranduseks lapsepõlvekodu jne, on siis nagu mingi kohustus seal majas edasi elada või võib ta selle kohe müüki panna ja raha oma äranägemise järgi kasutada?

Tal on õigus teha selle pärandatud majaga mis ise heaks arvab.

Mina arvan ka nii, aga nagu näed, siis mõni üritaks panna pärimislepingusse kirja järgmise 100 aasta juhiseid, kuidas tema kv pärast tema surma kasutada võib. Mind huvitab, et kas külaliste nimekiri tuleb ka kaasa? Et keda lapselaps 50 juubelile külla võib kutsuda kui maja päranduseks saab.

[Külaline]

Aga kas sellel, kes saab päranduseks lapsepõlvekodu jne, on siis nagu mingi kohustus seal majas edasi elada või võib ta selle kohe müüki panna ja raha oma äranägemise järgi kasutada?

Tal on õigus teha selle pärandatud majaga mis ise heaks arvab.

Põhimõtteliselt on tal muidugi õigus teha selle majaga mis ise heaks arvab. Aga enamasti on siiski nii, et 60 aastat seal elanud inimene peab seda oma koduks ega kipu sealt enam kuskile, kui vähegi võimalik. Ta on seal teinud ja seadnud kõik oma käe järgi, hooldanud ja see on igas mõttes tema kodu.

Eks erandlikke olukordi võib alati ette tulla, nt et leiab endale uue kaaslase, kes kutsub teda hoopis enda juurde elama vms. Aga üldjuhul 60-aastane enam niisama kuskile ei koli, ta on oma kodu endale juba sisse seadnud.

Kui aga nüüd korraga teatatakse talle, et sa pead oma kodu ostma ja küsitakse 100 000 eurot, vot see paneks küll mõtlema. Siis hakkaks küll mõtlema ja kalkuleerima, et esiteks, kust ma selle raha kokku laenan, ja teiseks, kas see maja siiski sellist investeeringut ära tasub, ehk oleks mõistlikum see lihtsalt müüki panna ja raha hiljem laste vahel ära jagada ja vaadata endale siis kuskilt mingi korter või kolida hoopis maale, kus kinnisvara odavam. Natuke totter küll mõista ennast veel pensioniea künnisel elu lõpuni kestvasse võlaorjusse.

Ja kui lahkunud vanematel juhtumisi polnudki midagi muud kui lihtsalt maja ja kuldhambad, siis ei saagi ju kuidagi "võrdselt" jaotada, kui just ei taha maja poolitada.

[Külaline]

Põhimõtteliselt on tal muidugi õigus teha selle majaga mis ise heaks arvab. Aga enamasti on siiski nii, et 60 aastat seal elanud inimene peab seda oma koduks ega kipu sealt enam kuskile, kui vähegi võimalik. Ta on seal teinud ja seadnud kõik oma käe järgi, hooldanud ja see on igas mõttes tema kodu.

Eks erandlikke olukordi võib alati ette tulla, nt et leiab endale uue kaaslase, kes kutsub teda hoopis enda juurde elama vms. Aga üldjuhul 60-aastane enam niisama kuskile ei koli, ta on oma kodu endale juba sisse seadnud.

Kui aga nüüd korraga teatatakse talle, et sa pead oma kodu ostma ja küsitakse 100 000 eurot, vot see paneks küll mõtlema. Siis hakkaks küll mõtlema ja kalkuleerima, et esiteks, kust ma selle raha kokku laenan, ja teiseks, kas see maja siiski sellist investeeringut ära tasub, ehk oleks mõistlikum see lihtsalt müüki panna ja raha hiljem laste vahel ära jagada ja vaadata endale siis kuskilt mingi korter või kolida hoopis maale, kus kinnisvara odavam. Natuke totter küll mõista ennast veel pensioniea künnisel elu lõpuni kestvasse võlaorjusse.

Ja kui lahkunud vanematel juhtumisi polnudki midagi muud kui lihtsalt maja ja kuldhambad, siis ei saagi ju kuidagi "võrdselt" jaotada, kui just ei taha maja poolitada.

Ja sellel 60-aastasel kõigi nende aastate jooksul ei tekkinud kordagi mõtet, et mis saab siis, kui maja talle ei jäeta?! Et äkki peaks ennast kuidagi kindlustama, mitte lootma ema-isa surma peale?!

[Külaline]

Aga kas sellel, kes saab päranduseks lapsepõlvekodu jne, on siis nagu mingi kohustus seal majas edasi elada või võib ta selle kohe müüki panna ja raha oma äranägemise järgi kasutada?

Tal on õigus teha selle pärandatud majaga mis ise heaks arvab.

Mina arvan ka nii, aga nagu näed, siis mõni üritaks panna pärimislepingusse kirja järgmise 100 aasta juhiseid, kuidas tema kv pärast tema surma kasutada võib. Mind huvitab, et kas külaliste nimekiri tuleb ka kaasa? Et keda lapselaps 50 juubelile külla võib kutsuda kui maja päranduseks saab.

ma olen üsna kindel, et sa ei pea selliste asjade pärast muretsema. vaevalt, et keegi sulle midagi pärandada tahab.

[Külaline]

Põhimõtteliselt on tal muidugi õigus teha selle majaga mis ise heaks arvab. Aga enamasti on siiski nii, et 60 aastat seal elanud inimene peab seda oma koduks ega kipu sealt enam kuskile, kui vähegi võimalik. Ta on seal teinud ja seadnud kõik oma käe järgi, hooldanud ja see on igas mõttes tema kodu.

Eks erandlikke olukordi võib alati ette tulla, nt et leiab endale uue kaaslase, kes kutsub teda hoopis enda juurde elama vms. Aga üldjuhul 60-aastane enam niisama kuskile ei koli, ta on oma kodu endale juba sisse seadnud.

Kui aga nüüd korraga teatatakse talle, et sa pead oma kodu ostma ja küsitakse 100 000 eurot, vot see paneks küll mõtlema. Siis hakkaks küll mõtlema ja kalkuleerima, et esiteks, kust ma selle raha kokku laenan, ja teiseks, kas see maja siiski sellist investeeringut ära tasub, ehk oleks mõistlikum see lihtsalt müüki panna ja raha hiljem laste vahel ära jagada ja vaadata endale siis kuskilt mingi korter või kolida hoopis maale, kus kinnisvara odavam. Natuke totter küll mõista ennast veel pensioniea künnisel elu lõpuni kestvasse võlaorjusse.

Ja kui lahkunud vanematel juhtumisi polnudki midagi muud kui lihtsalt maja ja kuldhambad, siis ei saagi ju kuidagi "võrdselt" jaotada, kui just ei taha maja poolitada.

Ja sellel 60-aastasel kõigi nende aastate jooksul ei tekkinud kordagi mõtet, et mis saab siis, kui maja talle ei jäeta?! Et äkki peaks ennast kuidagi kindlustama, mitte lootma ema-isa surma peale?!

no selles foorumis ei tekkinud tal loomuliklt mingit muud mõtet, kui see, kuidas pärandus kätte saada.

[Külaline]

Tal on õigus teha selle pärandatud majaga mis ise heaks arvab.

Mina arvan ka nii, aga nagu näed, siis mõni üritaks panna pärimislepingusse kirja järgmise 100 aasta juhiseid, kuidas tema kv pärast tema surma kasutada võib. Mind huvitab, et kas külaliste nimekiri tuleb ka kaasa? Et keda lapselaps 50 juubelile külla võib kutsuda kui maja päranduseks saab.

ma olen üsna kindel, et sa ei pea selliste asjade pärast muretsema. vaevalt, et keegi sulle midagi pärandada tahab.

Sa oled küll viimane, kes võiks sel teemal sõna võtta. Kui saad kunagi oma üürikorteri alla kahekümneruudusest kööktoast kaugemale, siis proovi uuesti. Vb läheb sul enne surma paremini, kui suudad enne seda vastutust võtta, eks. Mida on muidugi palju tahta, sest haridus on vähene ja haritust pole.

[Külaline]

Sa oled küll viimane, kes võiks sel teemal sõna võtta. Kui saad kunagi oma üürikorteri alla kahekümneruudusest kööktoast kaugemale, siis proovi uuesti. Vb läheb sul enne surma paremini, kui suudad enne seda vastutust võtta, eks. Mida on muidugi palju tahta, sest haridus on vähene ja haritust pole.

Mis sul hakkas? Mis asi sunnib täiesti võõra inimese võimalikust elust ja korterist fantaseerima?

[Külaline]

Ja sellel 60-aastasel kõigi nende aastate jooksul ei tekkinud kordagi mõtet, et mis saab siis, kui maja talle ei jäeta?! Et äkki peaks ennast kuidagi kindlustama, mitte lootma ema-isa surma peale?!

Eks normaalne pere ikka räägib ka omavahel. Kui majas on piisavalt ruumi ja sinna on mitmekümne aasta jooksul kenasti koos elama sobinud vanemad ja lapse perekond (sel "lapsel" on ehk juba oma lapselapsed?), miks peaks veel midagi uut soetama? Miks seda vaja peaks olema?
Meie suguvõsas on palju nii olnud, et vanemad kas ehitasid ise või ostsid või on pärinud maja, remontinud, ehitanud ümber, laps on remontinud omakorda, on terve elu seal sisse seadnud - miks pagan ta peaks veel pankadele tulu teenima, kui ta oma vanemate kodu heaks on palju panustanud? Nõme oleks välja kolida vaid kolimise pärast. See ongi selle lapse kodu. Ja tema pere kodu.
Need asjad on ammu enne vanemate surma selgeks räägitud.

[Külaline]

Ja sellel 60-aastasel kõigi nende aastate jooksul ei tekkinud kordagi mõtet, et mis saab siis, kui maja talle ei jäeta?! Et äkki peaks ennast kuidagi kindlustama, mitte lootma ema-isa surma peale?!

Eks normaalne pere ikka räägib ka omavahel. Kui majas on piisavalt ruumi ja sinna on mitmekümne aasta jooksul kenasti koos elama sobinud vanemad ja lapse perekond (sel "lapsel" on ehk juba oma lapselapsed?), miks peaks veel midagi uut soetama? Miks seda vaja peaks olema?
Meie suguvõsas on palju nii olnud, et vanemad kas ehitasid ise või ostsid või on pärinud maja, remontinud, ehitanud ümber, laps on remontinud omakorda, on terve elu seal sisse seadnud - miks pagan ta peaks veel pankadele tulu teenima, kui ta oma vanemate kodu heaks on palju panustanud? Nõme oleks välja kolida vaid kolimise pärast. See ongi selle lapse kodu. Ja tema pere kodu.
Need asjad on ammu enne vanemate surma selgeks räägitud.

Jutt oli sellest, et seeselaval lapsel on õdesid-vendi. Kes on samuti ühel hetkel pärijad. Et miks peaks seeselav laps ikkagi automaatselt arvama, et kõik kuulub ainult temale ja ups, nüüd polegi 100000 kusagilt võtta, et maja teistelt välja osta.

[Tolmukübe]

No kui teised lapsed on ka vanemaid aidanud, siis peaks testament olema selline, et sees elav laps, kes on majja panustanud, korras hoidnud, vanemaid eeldatavasti rohkem hoidnud jne, see saab testamendiga suurema osa, ja ülejäänud väiksema osa, et ilma ei jää keegi, aga vastavalt panusele tuleb ka pärandus. Ja kui sees elav laps on ikka tööl ka käinud ega ole kõike teenitut maha laristanud, siis on tal säästud, nendest siis maksab õdede-vendade osa välja. Ennem muidugi on vanematega konsulteeritud, palju tal on vaba raha, et osa välja maksta. Võib teha maksegraafiku, alguses nt suurem summa, ja siis iga kuu nt 200€. Ja eks vanematel on pangaarve, selle pärivad ka lapsed, sealtki saab raha võtta, et teiste osa välja maksta. Kui teised lapsed vanemaid ei tunne, jäävad majast ilma, nipet-näpet mälestuseks võivad saada. No ja kui ikkagi pole maksta, siis kolib välja ja leiab endale uue kodu, inimesed ikka vahetavad elukohta. Aga nii on kõik saanud, kui kõik on panustanud.

[Külaline]

Jutt oli sellest, et seeselaval lapsel on õdesid-vendi. Kes on samuti ühel hetkel pärijad. Et miks peaks seeselav laps ikkagi automaatselt arvama, et kõik kuulub ainult temale ja ups, nüüd polegi 100000 kusagilt võtta, et maja teistelt välja osta.

Jah seda varianti ma teemaalgataja silmas ka pidasin. Kõik oleneb õdede vendade (pärijad) suhetest. Küll on meedias olnud lugusid, kus õed vennad hakkavad ka oma pärandiosa nõudma ja sees elanud lapsel ei ole raha kuskilt võtta. Tulemuseks saab olla see, et kinnisvara tehakse rahaks ja kõik pärijad saavad oma osa. Sees elanud laps peab uue kodu soetama.

[Külaline]

No kui teised lapsed on ka vanemaid aidanud, siis peaks testament olema selline, et sees elav laps, kes on majja panustanud, korras hoidnud, vanemaid eeldatavasti rohkem hoidnud jne, see saab testamendiga suurema osa, ja ülejäänud väiksema osa, et ilma ei jää keegi, aga vastavalt panusele tuleb ka pärandus.

No oletame, et kinnisvara (maja) maksab 300 000. Kolm last on pärijad. Sees elanud laps saab pool ja teised näiteks veerand. Sees elav laps peab leidma kuskilt 150 000, et õele ja vennale nende osa tasuda (75 000+75 000). Sees elav laps on 55 aastane. Kust ta võtab selle raha, paluks variante?

[Tolmukübe]

No kui teised lapsed on ka vanemaid aidanud, siis peaks testament olema selline, et sees elav laps, kes on majja panustanud, korras hoidnud, vanemaid eeldatavasti rohkem hoidnud jne, see saab testamendiga suurema osa, ja ülejäänud väiksema osa, et ilma ei jää keegi, aga vastavalt panusele tuleb ka pärandus.

No oletame, et kinnisvara (maja) maksab 300 000. Kolm last on pärijad. Sees elanud laps saab pool ja teised näiteks veerand. Sees elav laps peab leidma kuskilt 150 000, et õele ja vennale nende osa tasuda (75 000+75 000). Sees elav laps on 55 aastane. Kust ta võtab selle raha, paluks variante?

No siin ongi, kui pärandus on vastavalt kõikide panusele, ehk õiglane, siis tuleb tal välja kolida, kui maksta ei ole. See, et ta sees elab, ei tähenda, et ta peaks sinna elama jääma, kui maksta pole. Aga ta saab majast suurema osa, poole. Ja ostab endale korteri, nagu eeldatavasti õde-venda juba aastaid nii elanud on. On võimalik, et mõlemad teised raha ei tahagi, üks kolib ka sisse, ruumi peaks jätkuma, kui nt kahekordne maja on. Ja kui on 55a, üüri pole maksnud, palka pole maha joonud vms, siis on tal elu jooksul tagavarasid kogunenud, saab teisele mingi summa ära maksta ja ka maksegraafiku teha. Kui kõik vanemaid aitavad, siis ei tähenda, et maja peab tingimata jääma sellele, kes sees elab. Tuleb temalgi ükskord välja kolida, nagu õde-venda ees. Kas üldse peab maha müüma, kui nt kaks pärijat pole nõus müügiga? Et alternatiiv on maksegraafik kolmandale. Parem oleks muidugi, kui oleks rohkem pärida, nt maja ühele, suvila teisele, pangaarved kolmandale..

[Külaline]

No oletame, et kinnisvara (maja) maksab 300 000. Kolm last on pärijad. Sees elanud laps saab pool ja teised näiteks veerand. Sees elav laps peab leidma kuskilt 150 000, et õele ja vennale nende osa tasuda (75 000+75 000). Sees elav laps on 55 aastane. Kust ta võtab selle raha, paluks variante?

Kuhu see eluaeg majas elanud laps sel ajal oma raha kulutas, kui õde-venda pangalaenu maksid?

[Külaline]

No oletame, et kinnisvara (maja) maksab 300 000. Kolm last on pärijad. Sees elanud laps saab pool ja teised näiteks veerand. Sees elav laps peab leidma kuskilt 150 000, et õele ja vennale nende osa tasuda (75 000+75 000). Sees elav laps on 55 aastane. Kust ta võtab selle raha, paluks variante?

Kuhu see eluaeg majas elanud laps sel ajal oma raha kulutas, kui õde-venda pangalaenu maksid?

Ilmselt selle maja remondile ja väörtuse rõstmisele, kus ta ise elas. Ja nüpd ongi maha väärt 300 tuhat, mitte pole napilt 100-tuhandene sara.

[Külaline]

Ilmselt selle maja remondile ja väörtuse rõstmisele, kus ta ise elas. Ja nüpd ongi maha väärt 300 tuhat, mitte pole napilt 100-tuhandene sara.

See peab siis küll vaimse puudega inimene olema, kes teab, et tal on veel õdesid-vendi, kes vanemate surma järgselt pärivad, aga ta on 30+ aastat kogu oma raha vanemate maja alla pannud. Ja lõpuks jätavad vanemad maja Liis Haavelile...

[Külaline]

Ilmselt selle maja remondile ja väörtuse rõstmisele, kus ta ise elas. Ja nüpd ongi maha väärt 300 tuhat, mitte pole napilt 100-tuhandene sara.

See peab siis küll vaimse puudega inimene olema, kes teab, et tal on veel õdesid-vendi, kes vanemate surma järgselt pärivad, aga ta on 30+ aastat kogu oma raha vanemate maja alla pannud. Ja lõpuks jätavad vanemad maja Liis Haavelile...

Aga v-o kulus see oletatav raha oma pere ja 4 lapse kasvatamisele? Kelle kodu see samuti on. Lisaks maja remondile.
Te näikse arvavat, et absoluutselt igal keskealisel inimesel on sajad tuhanded tagataskus. Kus riigis te elanud olete?

[Külaline]

No kui teised lapsed on ka vanemaid aidanud, siis peaks testament olema selline, et sees elav laps, kes on majja panustanud, korras hoidnud, vanemaid eeldatavasti rohkem hoidnud jne, see saab testamendiga suurema osa, ja ülejäänud väiksema osa, et ilma ei jää keegi, aga vastavalt panusele tuleb ka pärandus.

No oletame, et kinnisvara (maja) maksab 300 000. Kolm last on pärijad. Sees elanud laps saab pool ja teised näiteks veerand. Sees elav laps peab leidma kuskilt 150 000, et õele ja vennale nende osa tasuda (75 000+75 000). Sees elav laps on 55 aastane. Kust ta võtab selle raha, paluks variante?

No siin ongi, kui pärandus on vastavalt kõikide panusele, ehk õiglane, siis tuleb tal välja kolida, kui maksta ei ole. See, et ta sees elab, ei tähenda, et ta peaks sinna elama jääma, kui maksta pole. Aga ta saab majast suurema osa, poole. Ja ostab endale korteri, nagu eeldatavasti õde-venda juba aastaid nii elanud on. On võimalik, et mõlemad teised raha ei tahagi, üks kolib ka sisse, ruumi peaks jätkuma, kui nt kahekordne maja on. Ja kui on 55a, üüri pole maksnud, palka pole maha joonud vms, siis on tal elu jooksul tagavarasid kogunenud, saab teisele mingi summa ära maksta ja ka maksegraafiku teha. Kui kõik vanemaid aitavad, siis ei tähenda, et maja peab tingimata jääma sellele, kes sees elab. Tuleb temalgi ükskord välja kolida, nagu õde-venda ees. Kas üldse peab maha müüma, kui nt kaks pärijat pole nõus müügiga? Et alternatiiv on maksegraafik kolmandale. Parem oleks muidugi, kui oleks rohkem pärida, nt maja ühele, suvila teisele, pangaarved kolmandale..

Küll see Tolmukübe on meil tark inimene, teab täpselt, kuidas keegi elab ja peaks elama, oskab kõikide inimeste panust täpselt rahasse arvestada ja tema jaoks on kõik siin elus nii lihtne ja sirgjooneline. Nagu lihtsake veidi.

[Külaline]

No oletame, et kinnisvara (maja) maksab 300 000. Kolm last on pärijad. Sees elanud laps saab pool ja teised näiteks veerand. Sees elav laps peab leidma kuskilt 150 000, et õele ja vennale nende osa tasuda (75 000+75 000). Sees elav laps on 55 aastane. Kust ta võtab selle raha, paluks variante?

Kuhu see eluaeg majas elanud laps sel ajal oma raha kulutas, kui õde-venda pangalaenu maksid?

Aga äkki läksid õde-vend samamoodi elama kaaslaste juurde, kes olid jäänud elama oma lapsepõlvekoju? Siis pole neil mingeid pangalaene kunagi olnud.

[Külaline]

Ja kui on 55a, üüri pole maksnud, palka pole maha joonud vms, siis on tal elu jooksul tagavarasid kogunenud, saab teisele mingi summa ära maksta ja ka maksegraafiku teha

Mis maksegraafik. Maksab 100 eurot kuus ja nii aastakümneid?