Arutle Foorum

Kirjeldage oma esimest lennukogemust.

Olin umbes 12-aastane, 90-ndad. Lendasime läbi Helsingi Zürichisse. Lendamine tundus igati tore. Kõige rohkem on meeles see, kui Tallinnasse tagasi jõudsime ja lennujaamas passijärjekorras meie taga kaks Ameerika kutti ahhetasid ja ohhetasid, et “oh my god, what the hell is this place” See oli lennujaam enne renoveerimist, umbes sama ajastu kui L. Meri seal vetsus intervjuud andis.

Meie alevikus oi lennunduspäev, lennukiks nn metsavaht. Olin kuskil 2.-3. klassi põnn ja trügisin esimeste hulgas peale. Lennuk seisis vaikselt, ei kartnud. Traktoreid ma kartsin, need mürisesid koledasti.

Umbes 15 aastat tagasi. Jube oli, sest lendasin üksi Tallinnast Riiga ja sealt edasi. Ühelt poolt pabistad, kuidas seal lennujaamas kõik see protseduur käib ja kuidas midagi üles leida. Teiselt pool lendamine ise. Terve Tallinna Riia ots oli nii jube, et ma mõtlesin, et süda ei pea vastu. No ikka jõudsin sihtkohta elusa ja tervena. Tagasilend täpselt sama teekond ja üksi oli juba kökimöki. Suutsin üpris rahulik olla. Õnneks inimene kohaneb olukordadega. Edaspidi pole probleeme olnud ja tundub isegi naljakas, miks mul nii jube oli. See survetunne oli hirmutav.

Ma tean fakti, et olen lapsena kunagi lennukiga lennanud, aga ei mäleta sellest midagi.

Täiskasvanuna lendasin esimest korda Londonisse. Londonis endas juhtunut mäletan päris hästi, samas konkreetselt lennusõidust ei ole jälle midagi meeles.

Vene ajal, 80ndate keskel. Sõitsime isaga bussiga Leningradi. Ja Leningradist lendasime Krimmi, Musta mere äärde. Elus esimest korda soojale maale.

Seda ei mäleta, et oleksin lendamist kartnud. Küll aga mäletan seda, et lennukis istus minu ees tol ajal üle NL väga kuulus vene laulja. Tegelikult, terve bänd oli. Aga täpselt minu ees istus solist. Stjuardess käis küsimas, et kas nad soovivad, et pannakse nende muusika käima. Seda nad ei soovinud.

Üllatus oli see, et maandumisel öeldi, mis kell on sihtkohariigis ja kui palju sooja parasjagu seal on. Ma ei teagi, miks see nii üllatav oli. Ilmselt sellepärast, et Eestis oli suur sügis, aga Sotšis oli kraadide järgi palav suvepäev.

Maandumisel lõi kõrvadesse tugev valu. Teistel vist ka, sest keegi isegi natukene karjus. Esimene kord ei kartnud lendamist. Nüüd aga millegipärast väga kardan.

1980. alguses, olin siis 4 või 5, käisime perega Ruhnus, sinna viis "metsavaht". Jubedalt jõnksutas ja mürises.

1989 nõuka sõjaväes. Sõit õppustele. Mingi sõjaväe transpordilennuk. Karta ei oskanud midagi. Tagasi tulles TU-134 lennukiga. Keegi küll rääkis, et ohtlik, aga ei pööranud tähelepanu.

Esimesed lendamised olid enne teadlikku mälu, sündinud olen 1974. Tallinn-Kärdla liini sõitsime igal suvel ühe või mitu korda. Mäletan Tallinna vana lennujaama. (asub vasakul ja risti “uue” hoonega)
Lennuki juurde üldiselt jalutati. Kärdlas võis saatja jalutada samuti lennuki ukseni. Nt kallistasime emaga alati lennuki trapi juures hüvastijätuks ja siis läksin lennujaama hoone äärde lennukile lehvitama.
Enne õhkutõusu ja maandumist jagati Aerofloti lutsukomme. Lennuk oli aastast aastasse JAK-40, 40 reisijakohaga. Enne õhkutõusu meeldis mulle kõige enam info lugemine - kui kaugele, kui kõrgel, õhutemperatuurid jne.
Uues Tallinna lennujaamas oli juba elektrooniline tabloo - kuhu saab lennata, millal ja ka pileti hind. Igasugu kaugete kohtade nimed üle kogu nõukogudemaa figureerisid seal.
Piloodikabiini uks oli lennu ajal avatud, vahel küsis stjuuardess, kas soovin pilootide selja tagant lennuki juhtimist vaadata. Soovisin. Meeskonnas oli 3 inimest sh mehhaanik. (Tagantjärele mõtlen, et kui tekkinuks rike, kas mehhaanik saanuks tõesti parandada?)
Lennuhirm tuli hiljem ja nii tugevalt, et ma ei astunud aastaid lennukisse. Nüüd olen üle saanud.

Lendasin esimest korda alles 23-aastaselt, Kreekasse. Kogemus oli okei, meeldiv. See oli 00ndate algus.
Hiljem olen lennanud pikki otsi, korduvalt Usasse, Jaapan, Hiina, Malaisia, paar x Mehhiko jne.
Mulle lennata meeldib.

Lennata on igav, tõus ja maandumine on põnevad. Ja see lennujaamades sekeldamine, ootamine, brrrrrr

Oli täiesti neutraalne, pigem isegi positiivne. Kahjuks istusin vahekäigu pool, mitte akna all ja seetõttu ei saanud välja vaadata. Akna all istuval meesterahval vist oli kerge lennuärevus, sest ta tõmbas aknakatte alla. Turbulentsi ei olnud, sõit oli ühtlane ja sujuv, kestis 3,5 tundi.

Oma esimesel lennul hüppasin lennukist välja, langevarjuga muidugi.

Külaline kirjutas: ↑13 Okt 2024 12:23 Lennuhirm tuli hiljem ja nii tugevalt, et ma ei astunud aastaid lennukisse. Nüüd olen üle saanud.

Mis põhjusel lennuhirm tekkis? Kas kaasnes ärevushäirega või oli mingi konkreetne sündmus vallandajaks?

1985 talvel. tallinnast minskisse. jak-40. olin kohutavalt pettunud, sest olin lennukisõitu varem vaid telekast näinud ja seal filmides olid alati suured ja uhked lennukid. tegelikult oli ruumi imevähe, sest kõigil reisijatel (mul ka) olid paksud talveriided seljas. põlved krõnksus, tundsin end nagu sapaka tagaistmel. mõlemal pool kõrval istusid paksud mammid.

minu 2.lennureis oli juba ca 30a hiljem ja "päris" lennukisõidu moodi.

Külaline kirjutas: ↑13 Okt 2024 20:21

Külaline kirjutas: ↑13 Okt 2024 12:23 Lennuhirm tuli hiljem ja nii tugevalt, et ma ei astunud aastaid lennukisse. Nüüd olen üle saanud.

Mis põhjusel lennuhirm tekkis? Kas kaasnes ärevushäirega või oli mingi konkreetne sündmus vallandajaks?

Jak-40 lendas madalal ja raputas igas õhuaugus. Olin juba suurem ja teadsin, et lennuõnnetusi juhtub. (Ajalehtede tagaküljel vahel kirjutati, et vaenuliku lääne kehv lennuk Boening kukkus alla ja mitusada inimest sai surma). Kord oli saare liinil õhuauke eriti palju ja mul hakkas hirm. Ema üsnagi mõtlematult ütles naljatlevalt, et nohh alla kukume. Mulle piisas. Edasised lennud olid alati 40 minutit piina.

Esimene lend oli moosiriiuliga. Ilmselt siis An-2. Tõusis mu vanaema maja tagant õhku ja külvas kohalikele põldudele väetist. Mul oli suur huvi, sõitsin rattaga lennuplatsile kohale ja küsisin, kas saaks peale. Olin vast 12-13. No võetigi pardale ja väga äge oli! Süda läks küll veidi pahaks, pidevad tõusud, laskumised ja pöörded.
Esimene "päris" lennukiga lendamine oli reis, mille käigus lendasin 7 korda 2 nädala jooksul. Ainus hirm oli algul lennujaamades - Arlanda ja Kairo. Et kus ja mis.
Nüüd olen ikka väga palju lennanud. Kui veel aastaid tagasi meeldis väga õhkutõus ja vaatasin alati aknast välja, siis nüüd miskipärast panen silmad kohe kinni ja avan alles siis, kui esimene pööre on möödas ja kogu tõus lõppenud. Veidi vastik on.

Esimest korda oli 80-date keskel Kihnust Pärnusse - lennukit kutsuti "moosiriiuliks", istmed olid seina ääres pingid lihtsalt. Mulle väga meeldis, õhuaugud eriti. Olin neljandas klassis.

Siiani meeldib lennata.

Esimene lennureis oli 90-ndate lõpus Brüsselisse. Reisikaaslasi ma hästi ei tundnud, aga nad olid kogenud lendajad ning pildusid üsnagi üleolevaid fraase lendamise kohta, nii et ma ei julgenud iitsatada ka, et esimest korda lennukis olin. Olin üsna korralikult valmistunud, nii et üllatusmomente ei olnud, lihtsalt põnev. Tagasilennu hommikul oli Belgias enam-vähem sajandi torm, nii et suur osa lende tühistati. Õnneks jõudsin siiski üsna õigeaegselt koju.

Külaline kirjutas: ↑13 Okt 2024 00:03 Kirjeldage oma esimest lennukogemust.

Jeleenal on viimased paaar päeva kohe eriliselt busyd old