Otsin psühhiaatrit

[Külaline]

Soovitage psühhiaatrit Tallinnas või Tartus kes kuulaks patsiendi ära, ei istuks visiidi ajal patsiendi poole selja või küljega, ei katkestaks patsiendi juttu, kes tunneks huvi probleemi tervikpildi suhtes ning annaks soovitusi, nõuandeid, kes ei oleks patsienti tõrjuva olekuga. Võib olla ka tasuline arst.

[cat]

Sa ei saa psühhiaatrit valida sest vabu aegu üldse ei ole.Kõigepealt suunatakse sind õe vastuvõtule(ooteaeg 2-3 kuud).Ja õde siis otsustab kas vajad psühhiaatri vastuvõttu või pigem mitte.
Tasulise psühhiaatri juurde pääseksid Confidos.Maksad visiidi eest 180.- euri ja saadki kohe aja.
Kui aga sul on suitsiidi mõtted või unetus,peaksid esimesel võimalusel pöörduma psühhiaatria haigla EMO´sse.Seal saad arsti vastuvõtule koheselt.

[Külaline]

Soovitage psühhiaatrit Tallinnas või Tartus kes kuulaks patsiendi ära, ei istuks visiidi ajal patsiendi poole selja või küljega, ei katkestaks patsiendi juttu, kes tunneks huvi probleemi tervikpildi suhtes ning annaks soovitusi, nõuandeid, kes ei oleks patsienti tõrjuva olekuga. Võib olla ka tasuline arst.

Analoogne teema oli siin millalgi üleval ka, ehk otsid, võib olla oli seal soovitusi konkreetsemalt. psühhiaater on see, kes kirjutab ravimeid välja, reeglina. Kui sa nt antidepressante ei taha, voi pole tegemist nt adhd’ga, ja tahadki, et keegi kuulaks, peaksid minema psühhoterapeudi juurde. Kelle ainueesmark ongi kuulata, olla toetav ja nii nagu kirjutad - tunneks huvi tervikpildi suhtes. Tõrjuv ei tohiks vastavalt kutse-eetikast ükski psühholoog olla. Ega katkestada juttu, ega istuda seljaga. Veel täpsustuseks, et Psühholoog, vastupidiselt psühhiaatrile, ei ole arst…

[Külaline]

Ei tasu teemaalgatajale vist psühholoogi soovitada, tundub olevat väga ebastabiilne. Laseb täitsa tõesed kommentaarid kustutada ja miinustab vastuseid, kus räägitakse ju täiesti õigust. Kui nõu ei taha, mis küsida siis üldse.

[Külaline]

Soovitage psühhiaatrit Tallinnas või Tartus kes kuulaks patsiendi ära, ei istuks visiidi ajal patsiendi poole selja või küljega, ei katkestaks patsiendi juttu, kes tunneks huvi probleemi tervikpildi suhtes ning annaks soovitusi, nõuandeid, kes ei oleks patsienti tõrjuva olekuga. Võib olla ka tasuline arst.

Psühhiaater on eriala spetsialist, kes kuulab oma väga piiratud vastuvõtuajal ära patsiendi konkreetsed kaebused, esitab täpsustavaid küsimusi, paneb nende põhjal diagnoosi ning kirjutab välja ravimid. Ta ei pea kuulama kellegi heietusi, samuti ei anna ta niisama soovitusi ega nõuandeid. Kus ja kuidas ta istub või milline on tema "olek" patsiendi suhtes, ei ole raviplaani suhtes absoluutselt oluline. See mida sina ootad, ei kuulu tema töö juurde!

[Külaline]

Soovitage psühhiaatrit Tallinnas või Tartus kes kuulaks patsiendi ära, ei istuks visiidi ajal patsiendi poole selja või küljega, ei katkestaks patsiendi juttu, kes tunneks huvi probleemi tervikpildi suhtes ning annaks soovitusi, nõuandeid, kes ei oleks patsienti tõrjuva olekuga. Võib olla ka tasuline arst.

Psühhiaater on eriala spetsialist, kes kuulab oma väga piiratud vastuvõtuajal ära patsiendi konkreetsed kaebused, esitab täpsustavaid küsimusi, paneb nende põhjal diagnoosi ning kirjutab välja ravimid. Ta ei pea kuulama kellegi heietusi, samuti ei anna ta niisama soovitusi ega nõuandeid. Kus ja kuidas ta istub või milline on tema "olek" patsiendi suhtes, ei ole raviplaani suhtes absoluutselt oluline. See mida sina ootad, ei kuulu tema töö juurde!

No saab minna ka tasulise psühhiaatri juurde, Mõnel on visiiditasu 200 eurot. Selle raha eest kuulab hea meelega ka täielikku pläma ükskõik kui kaua. Ravi sellest küll vähimatki ei muutu, aga teemaalgataja vähemalt rahul. Pane nüüd veel mõni miinus.

[Külaline]

Endal on pereliige vaimsete häiretega ja temaga koos on saanud kõiksugu vaimse tervise spetsialistide uksi kulutada nii et vähe pole.
Ausalt öelda ma ei kujuta küll ette, mismoodi siinne jutt psühhiaatrite tööülesannetest paika saab pidada. Kuidas saaks psühhiaater kirjutada välja ravimeid, kui ta seda inimest ei tunne? Ja inimest tundma õpib ta vestluste abil.

Kehalise tervise arst teeb analüüsid, uuringud ja siis nende põhjal panebki diagnoosi. Vaimse tervise osas aga tõenduspõhisust väga ei ole, on põhiliselt kirjeldamine, ja siis kirjelduste põhjal pannakse diagnoos. Enamasti.

Mis mind üllatab, on see, et psühholoogid ja psühhiaatrid tihtipeale ise ei oska oma emotsioone juhtida. Lähevad kergesti endast välja, hakkavad karjuma, teevad etteheiteid patsiendile, kes on oma haiguse tõttu niigi ebaadekvaatne. Seega sai meie poolt valikukriteeriumiks just see, et psühhiaater suudaks omaenese tunnetega toime tulla. Õpetavad nad ise ju patsiendile, et tuleb olla kannatlik, stabiilne ja oma emotsioone kontrolliv. Samas neil endil on see tihtipeale nõrk külg.

Samuti ei vasta üldse tõele siintoodud väide, nagu valitseks meil vaimse tervise spetsialistide puudus. Tegelikult puudust pole, vähemalt meie oma lähedasega oleme saanud vastuvõtule (nii riiklikule kui erakasse) ajad üsna kiiresti. Et siis, teenus ise on täiesti kättesaadav, käi palju jaksad. Pigem on probleem selles, kas spetsialistiga tekib klapp, kas spetsialist suudab oma emotsioone kontrollida, kas mõjub toetavalt, nii et inimene tuleb tema juurest ära jõustatuna ja tulevikku vaatavana. Mulle tundub, et vaimse tervise alale on tublide tegijate sekka trüginud ühtlasi ka energiavampiire, kes abi andmise asemel röövivad inimeselt ära viimse energia ja süüdistavad siis teda, kui tal midagi paremaks ei lähe. Ka selliseid kahjuks leidub.

Kui otsid endale psühhiaatrit, siis võid vaadata Tervisetrendi kodulehelt, kuhu inimesed saavad jätta hinnanguid arstide kohta. Paraku on seal väga levinud negatiivsete kommentaaride mahakustutamine, positiivsed on jäetud alles. Mitte küll kõigil, aga osal psühhiaatritel küll.

[Külaline]

Julgen soovitada Juhan Kaldret, võtab vastu Tartus Medita kliinikus (võib-olla mujal ka, seda ei tea) - tasuline, aga aja saab üsna kiirelt. Professionaalne, sümpaatne, inimlik. Kuulas päriselt ning sain igati adekvaatset nõu ja ravi. Nüüd pole õnneks endal juba mitu aastat selles vallas abi tarvis olnud.

[Külaline]

Endal on pereliige vaimsete häiretega ja temaga koos on saanud kõiksugu vaimse tervise spetsialistide uksi kulutada nii et vähe pole.
Ausalt öelda ma ei kujuta küll ette, mismoodi siinne jutt psühhiaatrite tööülesannetest paika saab pidada. Kuidas saaks psühhiaater kirjutada välja ravimeid, kui ta seda inimest ei tunne? Ja inimest tundma õpib ta vestluste abil.

Kehalise tervise arst teeb analüüsid, uuringud ja siis nende põhjal panebki diagnoosi. Vaimse tervise osas aga tõenduspõhisust väga ei ole, on põhiliselt kirjeldamine, ja siis kirjelduste põhjal pannakse diagnoos. Enamasti.

Mis mind üllatab, on see, et psühholoogid ja psühhiaatrid tihtipeale ise ei oska oma emotsioone juhtida. Lähevad kergesti endast välja, hakkavad karjuma, teevad etteheiteid patsiendile, kes on oma haiguse tõttu niigi ebaadekvaatne. Seega sai meie poolt valikukriteeriumiks just see, et psühhiaater suudaks omaenese tunnetega toime tulla. Õpetavad nad ise ju patsiendile, et tuleb olla kannatlik, stabiilne ja oma emotsioone kontrolliv. Samas neil endil on see tihtipeale nõrk külg.

Samuti ei vasta üldse tõele siintoodud väide, nagu valitseks meil vaimse tervise spetsialistide puudus. Tegelikult puudust pole, vähemalt meie oma lähedasega oleme saanud vastuvõtule (nii riiklikule kui erakasse) ajad üsna kiiresti. Et siis, teenus ise on täiesti kättesaadav, käi palju jaksad. Pigem on probleem selles, kas spetsialistiga tekib klapp, kas spetsialist suudab oma emotsioone kontrollida, kas mõjub toetavalt, nii et inimene tuleb tema juurest ära jõustatuna ja tulevikku vaatavana. Mulle tundub, et vaimse tervise alale on tublide tegijate sekka trüginud ühtlasi ka energiavampiire, kes abi andmise asemel röövivad inimeselt ära viimse energia ja süüdistavad siis teda, kui tal midagi paremaks ei lähe. Ka selliseid kahjuks leidub.

Kui otsid endale psühhiaatrit, siis võid vaadata Tervisetrendi kodulehelt, kuhu inimesed saavad jätta hinnanguid arstide kohta. Paraku on seal väga levinud negatiivsete kommentaaride mahakustutamine, positiivsed on jäetud alles. Mitte küll kõigil, aga osal psühhiaatritel küll. Psühholoog kes kliendi peale karjub peaks küll tegevuslitsentsist ilma jääma kuna see ei käi kuidagi kutse-eetikaga kokku.

Psühhiaatrid õpivad ju viis aastat alguses üldmeditsiini. Seejärel spetsialiseeruvad. Neil eesmärk panna DIAGNOOS ja seejärel määrata RAVI, medikamentne, üldjuhul. Kui kellelgi depressioon, siis ükski psühhiaater ei võta 10 korda vastu et sellest RÄÄKIDA.
Psühholoog on spetsialiseerunud kuidas VERBAALSELT inimest aidata. Ühegi psühholoogi juures reeglina ei käida üks kord, vaid reeglina peaks see olema 10 x minimaalselt. Õpid tuvastama “vaenulikke” mõtte- ja käitumismustreid.
Psühhiaater on arst nagu iga teine ning temalt eeskujulikku käitumist pole mõtet oodata. Psühholoog, kui tasemel,
Peaks olema kliendi jaoks, et teda toetada ja aktsepteerida. Nii nagu ta on.

[Külaline]

Minu arust on teemaalgatajale kordvalt juba eelnevates teemades selgitatud, et ta ajab psühhiaatri ja psühholoogi segamini. Ja kui sul on valed ootused spetsialisti suhtes, kelle poole pöördud, siis ongi pettumus. Teemaalgatajat häirib, et arst istub küljega, katkestab tema jaoks ebaolulist juttu vms. See näitab, et tema soovib rääkida pikemalt oma probleemist, aga psühhiaatri jaoks ei ole need detailid tähtsad. Kui ülted talle, et perekondlikud probleemid, unetus, lein, mida iganes, siis on tema jaoks sellest küllalt, ravi seisukohalt pole detailid olulised, et mida keegi täpselt ütles või tegi. Psühholoog võib uurida asja täpsemalt. Aga ka psühholoogide puhul on oluline, millele ta on spetsialiseerunud või mis teraapiat õppinud. Magistrikraadiga psühholoog tegeleb ainult nõustamisega, aga terapeut peab mingit teraapialiiki veel lisaks õppima. Paljud tahavad näiteks hirmsasti kliinilise psühholoogi poole pöörduda, et kõlab nagu peenemalt, aga võib juhtuda, et ta pole mingit teraapiat lisaks õppinud ja ei tegele sellega, tuvastab pigem haiguslikke seisundeid ja aitab neid, kellel on lisanduvad psüühikahäired lisaks depressioonile, ärevusele, sõltuvusele, mis on peamised probleemid, millega pöördutakse.

[Külaline]

Endal on pereliige vaimsete häiretega ja temaga koos on saanud kõiksugu vaimse tervise spetsialistide uksi kulutada nii et vähe pole.
Ausalt öelda ma ei kujuta küll ette, mismoodi siinne jutt psühhiaatrite tööülesannetest paika saab pidada. Kuidas saaks psühhiaater kirjutada välja ravimeid, kui ta seda inimest ei tunne? Ja inimest tundma õpib ta vestluste abil.

Kehalise tervise arst teeb analüüsid, uuringud ja siis nende põhjal panebki diagnoosi. Vaimse tervise osas aga tõenduspõhisust väga ei ole, on põhiliselt kirjeldamine, ja siis kirjelduste põhjal pannakse diagnoos. Enamasti.

Mis mind üllatab, on see, et psühholoogid ja psühhiaatrid tihtipeale ise ei oska oma emotsioone juhtida. Lähevad kergesti endast välja, hakkavad karjuma, teevad etteheiteid patsiendile, kes on oma haiguse tõttu niigi ebaadekvaatne. Seega sai meie poolt valikukriteeriumiks just see, et psühhiaater suudaks omaenese tunnetega toime tulla. Õpetavad nad ise ju patsiendile, et tuleb olla kannatlik, stabiilne ja oma emotsioone kontrolliv. Samas neil endil on see tihtipeale nõrk külg.

Samuti ei vasta üldse tõele siintoodud väide, nagu valitseks meil vaimse tervise spetsialistide puudus. Tegelikult puudust pole, vähemalt meie oma lähedasega oleme saanud vastuvõtule (nii riiklikule kui erakasse) ajad üsna kiiresti. Et siis, teenus ise on täiesti kättesaadav, käi palju jaksad. Pigem on probleem selles, kas spetsialistiga tekib klapp, kas spetsialist suudab oma emotsioone kontrollida, kas mõjub toetavalt, nii et inimene tuleb tema juurest ära jõustatuna ja tulevikku vaatavana. Mulle tundub, et vaimse tervise alale on tublide tegijate sekka trüginud ühtlasi ka energiavampiire, kes abi andmise asemel röövivad inimeselt ära viimse energia ja süüdistavad siis teda, kui tal midagi paremaks ei lähe. Ka selliseid kahjuks leidub.

Kui otsid endale psühhiaatrit, siis võid vaadata Tervisetrendi kodulehelt, kuhu inimesed saavad jätta hinnanguid arstide kohta. Paraku on seal väga levinud negatiivsete kommentaaride mahakustutamine, positiivsed on jäetud alles. Mitte küll kõigil, aga osal psühhiaatritel küll. Psühholoog kes kliendi peale karjub peaks küll tegevuslitsentsist ilma jääma kuna see ei käi kuidagi kutse-eetikaga kokku.

Psühhiaatrid õpivad ju viis aastat alguses üldmeditsiini. Seejärel spetsialiseeruvad. Neil eesmärk panna DIAGNOOS ja seejärel määrata RAVI, medikamentne, üldjuhul. Kui kellelgi depressioon, siis ükski psühhiaater ei võta 10 korda vastu et sellest RÄÄKIDA.
Psühholoog on spetsialiseerunud kuidas VERBAALSELT inimest aidata. Ühegi psühholoogi juures reeglina ei käida üks kord, vaid reeglina peaks see olema 10 x minimaalselt. Õpid tuvastama “vaenulikke” mõtte- ja käitumismustreid.
Psühhiaater on arst nagu iga teine ning temalt eeskujulikku käitumist pole mõtet oodata. Psühholoog, kui tasemel,
Peaks olema kliendi jaoks, et teda toetada ja aktsepteerida. Nii nagu ta on.

Nagu ma juba ütlesin, on mul pereliikme kaudu aastatepikkused kogemused. Lisaks olen käinud temaga kaasas umbes kolmekümne psühholoogi ja psühhiaatri juures. Sestap mingisugune aimdus nendest on tekkinud.

Ma ei kujuta endiselt ette, mismoodi (sinu jutu järgi) psühhiaater küsib vaid paar konkreetset küsimust ja lajatab seejärel pauhti diagnoosi ning tabletid ja ongi kõik. See ei käi nii. Või noh, mõnel ehk käibki, kuid see ei ole normaalne.

Meil räägivad psühhiaatrid oma vastuvõtul sama palju ja sama moodi nagu psühholoogidki. Jutuajamiste käigus püüab psühhiaater välja selgitada, mis diagnoos panna tuleks. Samuti ka ravi. Meil on põhipsühhiaater töötanud juba aastaid ja siiamaani pole diagnoos ikka veel kindel. Ning seetõttu ravi samuti mitte. Oletatakse, kahtlustatakse seda ja toda...

"Tundub, et on ATH, natukene viskab sisse autismi, võimalik mööduv düssotsiatiivne häire, leidub vihjeid isiksusehäirele ka... Proovime neid pille, need võivad ärevuse fooni ehk natuke maha võtta... Võtke, vaadake, kuidas mõjub. Kui need ei aita, kirjutame välja teised."

Ja ilmselgelt peavad mõlemad - nii psühhiaater kui psühholoog - oskama inimestega suhelda, olema kannatlikud ning toetavad ning oskama oma emotsioonidega toime tulla. Vastasel juhul töötavad nad oma ravi tulemuslikkusele ise selgelt vastu.

[Külaline]

Nagu ma juba ütlesin, on mul pereliikme kaudu aastatepikkused kogemused. Lisaks olen käinud temaga kaasas umbes kolmekümne psühholoogi ja psühhiaatri juures. Sestap mingisugune aimdus nendest on tekkinud.

No äkki valiks mõne välja, siis saaks üks inimene seda haiget ka tundma õppida. Minu naabrinaine käib ka nelja psühholoogi juures korraga ja kirub, et ükski ei aita. Riikliku psühhiaatri juures on visiidiaeg 20 minutit, Wismaris on esmane visiit pikem. Selle ajaga sa väga pikalt just ei heieta. Ja kui inimesel on sada erinevat psühhiaatrilist diagnoosi korraga, siis ehk on tõesti vaja pikemalt arutada, aga lihtsamatel juhtudel pole seda tarvidust kogu eluolu seal pikalt lahata. Kogenud psühhiaatril on asi suhteliselt klaar juba esimeste minutite jooksul.

[Külaline]

Nagu ma juba ütlesin, on mul pereliikme kaudu aastatepikkused kogemused. Lisaks olen käinud temaga kaasas umbes kolmekümne psühholoogi ja psühhiaatri juures. Sestap mingisugune aimdus nendest on tekkinud.

No äkki valiks mõne välja, siis saaks üks inimene seda haiget ka tundma õppida. Minu naabrinaine käib ka nelja psühholoogi juures korraga ja kirub, et ükski ei aita. Riikliku psühhiaatri juures on visiidiaeg 20 minutit, Wismaris on esmane visiit pikem. Selle ajaga sa väga pikalt just ei heieta. Ja kui inimesel on sada erinevat psühhiaatrilist diagnoosi korraga, siis ehk on tõesti vaja pikemalt arutada, aga lihtsamatel juhtudel pole seda tarvidust kogu eluolu seal pikalt lahata. Kogenud psühhiaatril on asi suhteliselt klaar juba esimeste minutite jooksul.

On sinul aga kõik ülilihtne. Huvitav, miks meil siis vaimse tervise probleeme nõnda palju on, kui psühhiaatril "juba esimeste minutite jooksul "asi klaar" on ja õiged tabletid ka kohe võtta.

Samuti jätab sinu jutt arsti väljavalimisest üsna naiivse mulje. Ainus arst, kes midagigi jagas ja tundis ka huvi patsiendi aitamise suhtes, lahkus töölt. Ja teiseks, iga kord kui patsient haiglasse satub, antakse talle uus raviarst. Too uus võib kogu senise raviskeemi suvalt ära lõpetada ja panna peale hoopis oma rohud. Jõuab patsiendi organism nendega vaevu kohaneda, kui satub jälle haiglasse, jälle uus raviarst, kes omakorda paneb jälle täiesti uued rohud. Inimene on tehtud katsejäneseks.

[Külaline]

On sinul aga kõik ülilihtne. Huvitav, miks meil siis vaimse tervise probleeme nõnda palju on, kui psühhiaatril "juba esimeste minutite jooksul "asi klaar" on ja õiged tabletid ka kohe võtta.

Ma ütlesin, et kui inimesel on erinevaid psühhiaatrilisi diagnoose mitu tükki, pidevalt on haiglas jne, siis oleks tema olukord igal juhul keeruline, olgu see arst kes tahes. Ma rääkisin tavapatsiendist, kes pöördub ärevuse, depressiooni või sõltuvusega ja kellel tegelikult psüühikahäireid ei ole. Sellised on 90+ protsenti psühhiaatri poole pöördujatest. Ja sinu jutt on tüüpiline psühholoogide ja psühhiaatrite kliendi oma: käisin läbi mitukümmend tükki ja lõpuks leidsin ühe, keda tõesti minu haigus huvitab ja kes rääkis tarka juttu ja oskas mind ravida. Tegelikult leidis patsient lõpuks inimese, kelle juttu ta usub ja kes talle lõpuks meeldib, kuigi jutt võis olla nendel mitmekümnel inimesel täpselt sama. Äkki keskenduks vähem sellele arsti või psühholoogi isikule ja usaldaks ja kuulaks teda, saaks natuke varem abi ka. Mis tähtsust sel on, kus ta istub või kuidas astub.

[Külaline]

On sinul aga kõik ülilihtne. Huvitav, miks meil siis vaimse tervise probleeme nõnda palju on, kui psühhiaatril "juba esimeste minutite jooksul "asi klaar" on ja õiged tabletid ka kohe võtta.

Ma ütlesin, et kui inimesel on erinevaid psühhiaatrilisi diagnoose mitu tükki, pidevalt on haiglas jne, siis oleks tema olukord igal juhul keeruline, olgu see arst kes tahes. Ma rääkisin tavapatsiendist, kes pöördub ärevuse, depressiooni või sõltuvusega ja kellel tegelikult psüühikahäireid ei ole. Sellised on 90+ protsenti psühhiaatri poole pöördujatest. Ja sinu jutt on tüüpiline psühholoogide ja psühhiaatrite kliendi oma: käisin läbi mitukümmend tükki ja lõpuks leidsin ühe, keda tõesti minu haigus huvitab ja kes rääkis tarka juttu ja oskas mind ravida. Tegelikult leidis patsient lõpuks inimese, kelle juttu ta usub ja kes talle lõpuks meeldib, kuigi jutt võis olla nendel mitmekümnel inimesel täpselt sama. Äkki keskenduks vähem sellele arsti või psühholoogi isikule ja usaldaks ja kuulaks teda, saaks natuke varem abi ka. Mis tähtsust sel on, kus ta istub või kuidas astub.

Näen, et sa muutud juba isiklikuks. Päris nii ikka ei ole, et klient on rumaluke ega taipa, kes oskab ravida ja kes ei oska. Küsimus pole mingis jutu uskumises. Arsti isikule keskendumine mõistlikul määral on küll täiesti põhjendatud - mõni arst näeb igal pool aina autismi, teine ATH-d. Üks arst naerab patsiendi välja ja ütleb, et pole sul häda midagi, mine jaluta! Teine arst uhab kerge ärevusega vastuvõtule tulnud lapse silmapilkselt üle terve kotitäie rohtudega, milles on sõltuvust tekitavad rahustid ja kanged antidepressandid. Loost elust enesest.

[Külaline]

Päris nii ikka ei ole, et klient on rumaluke ega taipa, kes oskab ravida ja kes ei oska.

Väga tubli. Miks sa nende arstide juures käid siis, kui nad kõik nii lollid on. Ravi ise ennast siis.

[Külaline]

Päris nii ikka ei ole, et klient on rumaluke ega taipa, kes oskab ravida ja kes ei oska.

Väga tubli. Miks sa nende arstide juures käid siis, kui nad kõik nii lollid on. Ravi ise ennast siis.

Sina ütlesid, et kõik psühhiaatrid on täpselt sama professionaalsed ja mina ütlesin, et ei ole. Vahet märkad? Vaimse tervise spetsialistilt ootaks ikka natuke paremat jutust arusaamist.

[Külaline]

Sina ütlesid, et kõik psühhiaatrid on täpselt sama professionaalsed ja mina ütlesin, et ei ole. Vahet märkad?

Pigem oli sinu väide selline, et oled neid mitukümmend tükki läbi käinud ja kõik on ühtviisi lollid. Ei kõlba üks ega teine.

[Külaline]

Sina ütlesid, et kõik psühhiaatrid on täpselt sama professionaalsed ja mina ütlesin, et ei ole. Vahet märkad?

Pigem oli sinu väide selline, et oled neid mitukümmend tükki läbi käinud ja kõik on ühtviisi lollid. Ei kõlba üks ega teine.

Oh sind küll. Tõlgendama oma peakujust lähtuvalt oled kõva. Tegelikult see on päris suur mure, kui inimene räägib ühte juttu, aga vaimse tervise spetsialist loeb sealt välja hoopis midagi muud, mida seal polnud. Mulle hakkab siit tasapisi selguma, miks nii mitmed diagnoosi ei leia või sellega puusse on pannud.

[Külaline]

Kuidas te küll kõik teemad ära rikkuda suudate?