Arutle Foorum

Kas lapse saamine on väärt kõiki hulle tüsistusi mis raseduse ja sünnituse käigus juhtuda võib. Hammaste väljakukkumine, kaalutõus, venitusarmid, rebendid, pidamatus, seljaprobleemid, südameprobleemid, diastaas, emaka allavaje, murdunud/mõranenuf ribid lootepoolsetest liigutustest, keisrilõike võimalus ja sellest tulenevad probleemid?
Vaadates pikka nimekirja tüsistustest ja kui paljud tegelikult saavad selliseid tüsistusi, lühi, pika ja eluaegseid, tekib küsimus kas laps on seda jama üldse väärt?

Kas tavaline laps on seda kõike väärt oma tervise hinnaga, või lihtsalt ei teata neist sadadest kõrvaltoimetest?

Mul sündis 4 aasta sees 3 last ja mitte midagi hullu ei juhtunud. Samuti olin 3 lapsega aktiivne privaatsetes beebigruppides ja ei olnud selliseid hulle probleeme, kuigi üksteisega oldi avameelsed. Mõnel oli lihaste nõrkus peale mitmendat last, käidi naiste füsioterapeudi juures ja sealt sai abi. Enamus muredele on ju lahendused. Rebendid paranevad, kaal läheb alla. Venitusarme paljudel ei tekigi või siis pole midagi hullu.
Kui paljud siis tegelikult saavad hulle tüsistusi ja terviseprobleeme? Ma arvan, et pigem harva.

Ma arvan, et naine, kes nagunii lapsi ei soovi (sellel tasandil, et ei olegi mingit ematunnet), sellel on sellised igasugused pikad tüsistuste nimekirjad igati abiks enda seisukoha toetamiseks. Kui aga naine, kes päriselt sooviks lapsi, selle hirmus lastest loobuks, siis see oleks kurb.
Jah, tüsistusi esineb, aga praktiliselt kõik neist on kas mööduvad, paranevad või ravitavad. Mitmed neist ka sellised, mis esinevad harva.

Me riskime igal hommikul juba ärgates väga paljude asjadega, aga sellest hoolimata elame edasi.

Külaline kirjutas: ↑05 Juun 2024 13:50 Ma arvan, et naine, kes nagunii lapsi ei soovi (sellel tasandil, et ei olegi mingit ematunnet), sellel on sellised igasugused pikad tüsistuste nimekirjad igati abiks enda seisukoha toetamiseks. Kui aga naine, kes päriselt sooviks lapsi, selle hirmus lastest loobuks, siis see oleks kurb.
Jah, tüsistusi esineb, aga praktiliselt kõik neist on kas mööduvad, paranevad või ravitavad. Mitmed neist ka sellised, mis esinevad harva.

Me riskime igal hommikul juba ärgates väga paljude asjadega, aga sellest hoolimata elame edasi.

Hetkel ei taha, aga kunagi tahaks. Samas ma tean, et kogu see protsess käiks üle jõu. Ei suudaks taluda tunnet, et miski keha sees liigutab ja togib. Veelvähem tunda hirmsat sünnitusvalu. Kahjuks kõik emad keda tean, tilgutavad aevastades, köhides, tugevalt naerdes. See on päris masendav, muidu sooviks tulevikus 3 last. Aga kahjuks nood tüsistused mis nii paljudel on, ei lase. Parem olla ise terve ja õnnelik, kui lapsega ja halva tervisega.

See on ikka sügavalt üle pingutatud, et kõik emad tilgutavad.

Vanusega lõtvuvad sul lihased nii või naa, sama on ülejäänud tervise ja kehakaaluga. Lihaseid saab treenida, osadel juhtudel vb oppi vaja. Uurisin samuti seda teemat enne esimest last, kartsin sama asja. Lahendused on olemas, aga minul ei juhtunud midagi.

Külaline kirjutas: ↑05 Juun 2024 15:03 See on ikka sügavalt üle pingutatud, et kõik emad tilgutavad. Vanusega lõtvuvad sul lihased nii või naa, sama on ülejäänud tervise ja kehakaaluga. Lihaseid saab treenida, osadel juhtudel vb oppi vaja. Uurisin samuti seda teemat enne esimest last, kartsin sama asja. Lahendused on olemas, aga minul ei juhtunud midagi.

Vanus on midagi vältimatut, rasedus on ise omale häda kaela kutsumine. Vanaduse lõtvumised juhtuvad aga ei pruugi, 60+ vanuses alles. 30 a lapse saades tilgutad 30 aastat. Eriti kui mees pole lühike ega ka mitte kleenuke, siis on ette teada, tuleb 4 kg või üle laps.

Ei sooviks isegi rebendeid. Ega venitusarme. Lisaks 9 kuud söögi vaatamist, viimased kuud rasedana väljaskäimine ja suure kõhuga olemine, täielik horror story. Kahju, et loodus lapsesaamise nii vasstikuks teinud on, kahjuks peabki nad saamata jätma. Oma tervis on ikka kullahonnaga ja seda ei päästa “kõigil ei juhtu”.

Lapse saamine muudab perspektiivi. Mul midagi hullu ei juhtunud, sain paar hambaplommi, 0 armi ja tilkusin juba enne, kaal tõusis vaid lapse jagu ja jäi haiglasse. AGA peale lapse saamist olen enda ja oma keha suhtes palju sõbralikum. Olin terve elu borderline anorektik ja perfektsionist olnud ja väga raske oli elada. Laps pani paika peas, mis on tähtis, mille eest tänulik olla, kuidas elu nautida. Vaatan oma varasemast pehmemat keha ühegi halva emotsioonita, segamini kodu teeb rõõmsaks - siin on üks terve ja rõõmus laps saanud mängida jne. Esimest korda suudan jäätise söömist tõesti nautida ja segamini toas jalad lauale visata.
Minu vaimsele tervisele on laps teinud palju head, füüsilisele tervisele halba pole teinud.
Elu on ohtlik, igaüks peab oma riskid ja tasuvuse ise välja arvutama.

No rasedusaegsed kõrvalnähud on ju tegelikult väike asi hilisema lisakoormusega võrreldes. "Kas on väärt" on veider küsimus... ära see kindlasti ei tasu, suur rahaline ja mitterahaline kohustus aastateks, enda elu saab ikka korralikud piirid peale, kuid kas see seda väärt on, sõltub ikka sellest, kui väga sul last vaja on. Mõnele on väärt, mõnele pole, enamusele piisab ühest lapsest selle "väärtuspakkumise"- ehk lapsevanemakse olemise- saamiseks.

Paniköör kirjutas: ↑05 Juun 2024 15:20
Külaline kirjutas: ↑05 Juun 2024 15:03 See on ikka sügavalt üle pingutatud, et kõik emad tilgutavad. Vanusega lõtvuvad sul lihased nii või naa, sama on ülejäänud tervise ja kehakaaluga. Lihaseid saab treenida, osadel juhtudel vb oppi vaja. Uurisin samuti seda teemat enne esimest last, kartsin sama asja. Lahendused on olemas, aga minul ei juhtunud midagi.
Vanus on midagi vältimatut, rasedus on ise omale häda kaela kutsumine. Vanaduse lõtvumised juhtuvad aga ei pruugi, 60+ vanuses alles. 30 a lapse saades tilgutad 30 aastat. Eriti kui mees pole lühike ega ka mitte kleenuke, siis on ette teada, tuleb 4 kg või üle laps.

Ei sooviks isegi rebendeid. Ega venitusarme. Lisaks 9 kuud söögi vaatamist, viimased kuud rasedana väljaskäimine ja suure kõhuga olemine, täielik horror story. Kahju, et loodus lapsesaamise nii vasstikuks teinud on, kahjuks peabki nad saamata jätma. Oma tervis on ikka kullahonnaga ja seda ei päästa “kõigil ei juhtu”.

Minul ei tilgu mitte midagi, oli suur laps. Ei ole ka ühtegi venitusarmi, ei rebenenud midagi, kõhuga käimist ei tundnudki, et midagi teisiti oleks, mingit söögi valimist ka ei olnud. Mind koledamaks see rasedus küll mitte kuidagi ei teinud. Lapsega on muret ka olnud, aga alati rohkem õnnetunnet, et ta mul on.

Mul on olnud 2 omal soovil keisrit ja ei ole samuti selliseid probleeme, nagu sa siin kirjeldad. Taastumine võttis mõlema keisriga nädalakese ja elu läks samamoodi edasi. Venitusarmid, jah, on, aga need on ajaga valgeks läinud ja neid pole eriti nähagi. Üldiselt mingit elukvaliteedi muutust küll toimunud pole. Pigem ainult tõus, sest lapsed kukkusid eriti vahvad välja ja kaalume kolmandatki. Muidugi ma võiks ise rohkem treenida ja toonuses olla nagu enne lapsi, aga kahe lapse kõrvalt pole lihtsalt aega. Küll jõuab kunagi

Ahjaa - ainuke hull asi oli rasedusaegne iiveldus ja oksendamine, vot siis oli küll eluisu kadunud kaks kuud. Aga see möödus ja ei jätnud püsivaid kahjustusi (hambad olid terved nii enne kui pärast).

Ilmselgelt võtab siin sõna inimene, kes asjast midagi ei tea. Tervel, normaalsel naisel ei peal olema mitte ühtegi neist eelpoolloetletuist tüsistustest. Foorumitesse jõuavadki probleemid sest sel juhul tekivad inimestel küsimused ja aruteluteemad.
Mul on olnud 7 sünnitust ja mul ei ole olnud mitte ühtegi rebendit, mitte ühtegi venitusarmi, ribid on terved, midagi ei tilgu.
Võmesõnaks on sünnitada ise ilma valuvaigistiteta, kuulata oma tarka keha. Inimorganism on imeline. Nii nagu ibukatablett teeb igal võtmiskorral su maoseina kudedesse augukese, taastab magu selle kiiresti, nii tõmbab pärast sündi tundidega kokku emakas ja on järgmisel päeval taas pirni suurune.
Nii nagu on imeline lapse kiire areng, jagunedes ühest rakust kiiresti tohutuks hulgaks täiesti erinevateks õiges kohas olevateks rakkudeks, nii on loodud ka naine last kandma ja sünnitama ning sünnituse järgselt kiiresti taastuma. Kui protsessi käigus midagi ei tarbi (valuvaigistid), on paigas keha töö ja seda toetavad hormoonid.

Mehe kasv ja kaal ei määra lapse kaalu, kui siis väga väesel määral. Lapse kaalu määravad peamiselt ema harjumused ja eluviisid raseduse ajal. Ja isegi, kui kõikide raseduste ajal oled suhteliselt sarnaselt toitunud ja liikunud, on kõik rasedused, sünnitused ja lapsed erinevad. On erinev kogus lootevett, on erineva suurusega platsenta... Laps, kes sünnib, on iga kord erinev, eriline ja ainulaadne.

Külaline kirjutas: ↑06 Juun 2024 05:41 Ilmselgelt võtab siin sõna inimene, kes asjast midagi ei tea. Tervel, normaalsel naisel ei peal olema mitte ühtegi neist eelpoolloetletuist tüsistustest. Foorumitesse jõuavadki probleemid sest sel juhul tekivad inimestel küsimused ja aruteluteemad.
Mul on olnud 7 sünnitust ja mul ei ole olnud mitte ühtegi rebendit, mitte ühtegi venitusarmi, ribid on terved, midagi ei tilgu.
Võmesõnaks on sünnitada ise ilma valuvaigistiteta, kuulata oma tarka keha. Inimorganism on imeline. Nii nagu ibukatablett teeb igal võtmiskorral su maoseina kudedesse augukese, taastab magu selle kiiresti, nii tõmbab pärast sündi tundidega kokku emakas ja on järgmisel päeval taas pirni suurune.
Nii nagu on imeline lapse kiire areng, jagunedes ühest rakust kiiresti tohutuks hulgaks täiesti erinevateks õiges kohas olevateks rakkudeks, nii on loodud ka naine last kandma ja sünnitama ning sünnituse järgselt kiiresti taastuma. Kui protsessi käigus midagi ei tarbi (valuvaigistid), on paigas keha töö ja seda toetavad hormoonid.

“Inimene, kes asjast midagi ei tea”
Kõik loetletud tüsistused on täiesti võimalik saada raseduse ja sünnituse käigus. Mul on mitu tuttavat ämmaemandat, ning endal meditsiinialane huvi. Mõned on õnnelikud, ei juhtubmidagi hullu, mõnel on 4 astme rebendid ja eluaeg mähkmed. Väga räige loterii mida võtta.

Külaline kirjutas: ↑06 Juun 2024 05:46 Mehe kasv ja kaal ei määra lapse kaalu, kui siis väga väesel määral. Lapse kaalu määravad peamiselt ema harjumused ja eluviisid raseduse ajal. Ja isegi, kui kõikide raseduste ajal oled suhteliselt sarnaselt toitunud ja liikunud, on kõik rasedused, sünnitused ja lapsed erinevad. On erinev kogus lootevett, on erineva suurusega platsenta... Laps, kes sünnib, on iga kord erinev, eriline ja ainulaadne.

Vanemate kasv määrab vägagi lapse suuruse. Seni on tuttavatel kelle abikaasa-partner pikk ja tugeva kasvuga, 4kg lapsed sündinud.

Keskmine naine ei saa ränka tervisekahjustust. Aga laskmine naine läheb peale laste saamist lahku.
See on mõttekoht- kas tasub saada lapsi kui peab nad vedama läbi lahkumineku, ja neid üksi kasvatama. Ja kui on, siis võibolla on mõistlikum kohe üksi saada, pole vaja pärast perelepituste ja rahavaidlustega tegeleda.

Arvamus kirjutas: ↑06 Juun 2024 07:28
Külaline kirjutas: ↑06 Juun 2024 05:46 Mehe kasv ja kaal ei määra lapse kaalu, kui siis väga väesel määral. Lapse kaalu määravad peamiselt ema harjumused ja eluviisid raseduse ajal. Ja isegi, kui kõikide raseduste ajal oled suhteliselt sarnaselt toitunud ja liikunud, on kõik rasedused, sünnitused ja lapsed erinevad. On erinev kogus lootevett, on erineva suurusega platsenta... Laps, kes sünnib, on iga kord erinev, eriline ja ainulaadne.
Vanemate kasv määrab vägagi lapse suuruse. Seni on tuttavatel kelle abikaasa-partner pikk ja tugeva kasvuga, 4kg lapsed sündinud.

Tean pere kus emal on 3 last, isa suurt kasvu, ema väikest. Lisaks ema väga hoolikalt jälgis söömist, ei ajanud palju magusat ja rasvast sisse. Aga laps nägi paarikuusena samasuur välja kui aastane. Ja pere lapsed on kõik pigem suuremad, esimene oli kõige väiksem, järgmised suuremad. Ema sõi koguaeg samamoodi.

See on ikka väga haruldane kui pikkadel ja suurtel inimestel nüüd pisike beebi tuleb. Pikkus ja kehaehitus on vägagi geneetilised, ei maksa seda juttu ka ajada.

Külaline kirjutas: ↑06 Juun 2024 05:41 Ilmselgelt võtab siin sõna inimene, kes asjast midagi ei tea. Tervel, normaalsel naisel ei peal olema mitte ühtegi neist eelpoolloetletuist tüsistustest. Foorumitesse jõuavadki probleemid sest sel juhul tekivad inimestel küsimused ja aruteluteemad.
Mul on olnud 7 sünnitust ja mul ei ole olnud mitte ühtegi rebendit, mitte ühtegi venitusarmi, ribid on terved, midagi ei tilgu.
Võmesõnaks on sünnitada ise ilma valuvaigistiteta, kuulata oma tarka keha. Inimorganism on imeline. Nii nagu ibukatablett teeb igal võtmiskorral su maoseina kudedesse augukese , taastab magu selle kiiresti, nii tõmbab pärast sündi tundidega kokku emakas ja on järgmisel päeval taas pirni suurune.
Nii nagu on imeline lapse kiire areng, jagunedes ühest rakust kiiresti tohutuks hulgaks täiesti erinevateks õiges kohas olevateks rakkudeks, nii on loodud ka naine last kandma ja sünnitama ning sünnituse järgselt kiiresti taastuma. Kui protsessi käigus midagi ei tarbi (valuvaigistid), on paigas keha töö ja seda toetavad hormoonid.

Vau, 7 last! Uskumatu, ma ei tea kedagi kellel nii palju lapsi oleks. Kas sul olid kõik sünnitused ilma valuvaigistiteta?
(Huvitav oleks veel teada, kas kõik lapsed olid planeeritud ja kuidas sa hakkama saad, kas sul on suur suguvõsa abiks

)

Mul oli 3 valuvaigistiteta (mitte omal soovil

), tõepoolest oli normaalne taastumine ja ei mingeid tüsistusi, aga ma ei ole kunagi mõelnud, et seda seostada omavahel. Samas väga paljud naised saavad ikkagi epiduraali ja ei tea küll, et neil tüsistusi oleks. Pikaajalistest seljavaludest epiduraali tõttu olen küll kuulnud.

Sünnituseaegseid sekkumist ei saa naine valida. Kui on vaja vaakum või keisrilõige, siis need ka tehakse. Tilkuv põis on väiksem mure kui invaliidist laps.
Valuvaigistid või mitte saab teatud piirini valida. Aga nt 'seljasünnitusel' ei ole sageli teist varianti, sünnituse normaalseks kuluks on vaja ebainimlikud valud maha võtta, muidu ei saa ka avanemist tulla ja siis on niikuinii keiser.

Külaline kirjutas: ↑06 Juun 2024 11:20
Külaline kirjutas: ↑06 Juun 2024 05:41 Ilmselgelt võtab siin sõna inimene, kes asjast midagi ei tea. Tervel, normaalsel naisel ei peal olema mitte ühtegi neist eelpoolloetletuist tüsistustest. Foorumitesse jõuavadki probleemid sest sel juhul tekivad inimestel küsimused ja aruteluteemad.
Mul on olnud 7 sünnitust ja mul ei ole olnud mitte ühtegi rebendit, mitte ühtegi venitusarmi, ribid on terved, midagi ei tilgu.
Võmesõnaks on sünnitada ise ilma valuvaigistiteta, kuulata oma tarka keha. Inimorganism on imeline. Nii nagu ibukatablett teeb igal võtmiskorral su maoseina kudedesse augukese , taastab magu selle kiiresti, nii tõmbab pärast sündi tundidega kokku emakas ja on järgmisel päeval taas pirni suurune.
Nii nagu on imeline lapse kiire areng, jagunedes ühest rakust kiiresti tohutuks hulgaks täiesti erinevateks õiges kohas olevateks rakkudeks, nii on loodud ka naine last kandma ja sünnitama ning sünnituse järgselt kiiresti taastuma. Kui protsessi käigus midagi ei tarbi (valuvaigistid), on paigas keha töö ja seda toetavad hormoonid.
Vau, 7 last! Uskumatu, ma ei tea kedagi kellel nii palju lapsi oleks. Kas sul olid kõik sünnitused ilma valuvaigistiteta?
(Huvitav oleks veel teada, kas kõik lapsed olid planeeritud ja kuidas sa hakkama saad, kas sul on suur suguvõsa abiks )

Mul oli 3 valuvaigistiteta (mitte omal soovil ), tõepoolest oli normaalne taastumine ja ei mingeid tüsistusi, aga ma ei ole kunagi mõelnud, et seda seostada omavahel. Samas väga paljud naised saavad ikkagi epiduraali ja ei tea küll, et neil tüsistusi oleks. Pikaajalistest seljavaludest epiduraali tõttu olen küll kuulnud.

Kaua epiduraali seljavalud neil kestnud on? Terve järgneva elu?

Külaline kirjutas: ↑06 Juun 2024 11:38 Sünnituseaegseid sekkumist ei saa naine valida. Kui on vaja vaakum või keisrilõige, siis need ka tehakse. Tilkuv põis on väiksem mure kui invaliidist laps.
Valuvaigistid või mitte saab teatud piirini valida. Aga nt 'seljasünnitusel' ei ole sageli teist varianti, sünnituse normaalseks kuluks on vaja ebainimlikud valud maha võtta, muidu ei saa ka avanemist tulla ja siis on niikuinii keiser.

Ei ole väiksem mure. Enda tervis on esmatähtis.

Arutle Foorum

Kas lapse saamine on väärt?

Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?

Re: Kas lapse saamine on väärt?