Arutle Foorum

Laias laastus mina nimetan armastuseks teise inimese heaks väikeste asjade tegemist pikema aja jooksul. Võib vist nii defineerida küll.

See on minu silmis pigem normaalse inimese definitsioon.

Mina ei saa sellest aru, et armastus on otsus.
Et ei ole tunded.

Minu nimetan armastuseks omakasupüüdmatut ja hingelist lähedust.

Külaline kirjutas: ↑19 Dets 2024 22:15 Mina ei saa sellest aru, et armastus on otsus.
Et ei ole tunded.

Kuidas teisiti kui otsusena saaks armastada inimest tervikuna, kõigil meil on ju ka vead. Sa oled mõelnud ja otsustanud, et sa oled teadlik, et tal on vead ning sellele vaatamata sa hoolid temast ja austad teda, tulgu või pussnuge. Tunded lähevad mööda, kirg ammugi. Armastada aga saab ka kaugelt ja omaette, kui vaja. Armastus lõpeb ainult siis, kui sa otsustad, et asjaolud on muutunud ning sa ei saa teda enam armastada. Jällegi otsus. Armastus on nagu tervik, mis koosneb emotsionaalsest ja praktilisest poolest.

Ma olen terve elu öelnud ja siiralt uskunud seda “armastus on otsus” asja. Aga nüüd on mul kogemus, mis näitab minu ratsionaalsele maailmavaatele keskmist sõrme.
Armastan juba aastaid sügavalt üht inimest, keda ma väga tahaks mitte armastada. Otsus on see, et ma temaga enam ei suhtle. Armastamist ma kahjuks ei saa ise otsustada.

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 01:22

Külaline kirjutas: ↑19 Dets 2024 22:15 Mina ei saa sellest aru, et armastus on otsus.
Et ei ole tunded.

Kuidas teisiti kui otsusena saaks armastada inimest tervikuna, kõigil meil on ju ka vead. Sa oled mõelnud ja otsustanud, et sa oled teadlik, et tal on vead ning sellele vaatamata sa hoolid temast ja austad teda, tulgu või pussnuge. Tunded lähevad mööda, kirg ammugi. Armastada aga saab ka kaugelt ja omaette, kui vaja. Armastus lõpeb ainult siis, kui sa otsustad, et asjaolud on muutunud ning sa ei saa teda enam armastada. Jällegi otsus. Armastus on nagu tervik, mis koosneb emotsionaalsest ja praktilisest poolest.

Ma ei saa ju, et nüüd otsustan, et armastan või ei armasta.

Ma tunnen ja ma olen mõelnud, et ma tahan teda sellisena nagu ta on täiega, sellisena nagu ta on koos vigadega. Ja ei taha kedagi teist. See ei sõltu minu otsusest.

Tunded/emotsioonid on või ei ole. Kellegi vastu on ja teiste vastu ei ole.

Et kui ma praktiliselt ei tahaks või mis tahes asjaoludel ei saa armastada või ei taha neid tundeid enam tunda, siis kui ütlen endale, et otsustan, et nüüd ma teda ei armasta enam. Ega see mul tundeid ära ei võta. Keegi muu minu sees otsustab seda.

Tolmukübe kirjutas: ↑19 Dets 2024 17:09 Laias laastus mina nimetan armastuseks teise inimese heaks väikeste asjade tegemist pikema aja jooksul. Võib vist nii defineerida küll.

Ja sa tahad seda teha teise inimese jaoks, mitte ei otsusta et ma teen seda. Otsus on pigem kohustus/ vastu tahtmist, et ma pean seda tegema, ma ju otsustasin.
Otsus on rohkem nagu, et ma ei tee midagi, kuigi ma tahaksin teha.

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 07:13 Ma olen terve elu öelnud ja siiralt uskunud seda “armastus on otsus” asja. Aga nüüd on mul kogemus, mis näitab minu ratsionaalsele maailmavaatele keskmist sõrme.
Armastan juba aastaid sügavalt üht inimest, keda ma väga tahaks mitte armastada. Otsus on see, et ma temaga enam ei suhtle. Armastamist ma kahjuks ei saa ise otsustada.

See on tõesti näide armastusest. See pole tunne, mille üle saab otsustada. Et hoiad distantsi, näitab sinu puhul omakasupüüdmatust, samas hinged on lähestikku. Nii ongi. Armastus.

Külaline kirjutas: ↑19 Dets 2024 22:15 Mina ei saa sellest aru, et armastus on otsus.
Et ei ole tunded.

Üks eluline näide oleks näiteks soovimatu rasedus. Inimene otsustab lapse alles jätta, ilma et tal selle lapse vastu mingeid armastavaid tundeid oleks, aga siis kui juba lapsega koos elab, tunded kasvavad koos lapsega.

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 07:13 Ma olen terve elu öelnud ja siiralt uskunud seda “armastus on otsus” asja. Aga nüüd on mul kogemus, mis näitab minu ratsionaalsele maailmavaatele keskmist sõrme.
Armastan juba aastaid sügavalt üht inimest, keda ma väga tahaks mitte armastada. Otsus on see, et ma temaga enam ei suhtle. Armastamist ma kahjuks ei saa ise otsustada.

Milles see armastus siis väljendub? Kui see on ainult armumine/iha, siis seda tunnevad ju paljud inimesed, teinekord isegi vastu oma tahtmist (ntks pedofiilid, liiderlikkusese kalduvad inimesed jne). Tegelikkuses pole seal armastusega, mida võiks pidada maailma õilsamaks olemise viisiks, muidugi midagi pistmist.

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 11:56

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 07:13 Ma olen terve elu öelnud ja siiralt uskunud seda “armastus on otsus” asja. Aga nüüd on mul kogemus, mis näitab minu ratsionaalsele maailmavaatele keskmist sõrme.
Armastan juba aastaid sügavalt üht inimest, keda ma väga tahaks mitte armastada. Otsus on see, et ma temaga enam ei suhtle. Armastamist ma kahjuks ei saa ise otsustada.

Milles see armastus siis väljendub? Kui see on ainult armumine/iha, siis seda tunnevad ju paljud inimesed, teinekord isegi vastu oma tahtmist (ntks pedofiilid, liiderlikkusese kalduvad inimesed jne). Tegelikkuses pole seal armastusega, mida võiks pidada maailma õilsamaks olemise viisiks, muidugi midagi pistmist.

Armastust pole olemas, seksuaalsed ihad mis tekivad puberteediga noorukieas on lihtsalt geneetilised ajumuutused mille vastu persoon midagi ise teha ei saa. Kui palju inimene üldse omab otsustes vaba tahet mis ei sõltu tema aju keemilistest ainetest? Kui mõni hakkab omasooliste vastu kirge tundma, siis midagi ajus muutus kardinaalselt. Sama on ka nendega kes üldse kellegi vastu mingeid tundeid ei tunne, näiteks maniakid, psühhopaadid.
Kuidas saab sedagi olla kus üks koguaeg oma suurt armastust korrutab ja ometi on ta mingil päeval kadunud, armastus kadus ära.

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 12:24

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 11:56

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 07:13 Ma olen terve elu öelnud ja siiralt uskunud seda “armastus on otsus” asja. Aga nüüd on mul kogemus, mis näitab minu ratsionaalsele maailmavaatele keskmist sõrme.
Armastan juba aastaid sügavalt üht inimest, keda ma väga tahaks mitte armastada. Otsus on see, et ma temaga enam ei suhtle. Armastamist ma kahjuks ei saa ise otsustada.

Milles see armastus siis väljendub? Kui see on ainult armumine/iha, siis seda tunnevad ju paljud inimesed, teinekord isegi vastu oma tahtmist (ntks pedofiilid, liiderlikkusese kalduvad inimesed jne). Tegelikkuses pole seal armastusega, mida võiks pidada maailma õilsamaks olemise viisiks, muidugi midagi pistmist.

Armastust pole olemas, seksuaalsed ihad mis tekivad puberteediga noorukieas on lihtsalt geneetilised ajumuutused mille vastu persoon midagi ise teha ei saa. Kui palju inimene üldse omab otsustes vaba tahet mis ei sõltu tema aju keemilistest ainetest? Kui mõni hakkab omasooliste vastu kirge tundma, siis midagi ajus muutus kardinaalselt. Sama on ka nendega kes üldse kellegi vastu mingeid tundeid ei tunne, näiteks maniakid, psühhopaadid.
Kuidas saab sedagi olla kus üks koguaeg oma suurt armastust korrutab ja ometi on ta mingil päeval kadunud, armastus kadus ära.

Loomulikult on armastus olemas. Maailma kõige ilusam tunne. Loomulikult saab see tunne ka hääbuda. See on tunne, mitte otsus.

Anonymous kirjutas: ↑20 Dets 2024 12:34Loomulikult on armastus olemas. Maailma kõige ilusam tunne. Loomulikult saab see tunne ka hääbuda. See on tunne, mitte otsus.

Nõustun täielikult. Kes on kunagi armastust tundnud, need teavad. Kel kogemust pole, nende jaoks on armastus otsus. Millegipärast lähevad need otsustajad väga närvi, kui nende narratiivis kahelda julgetakse. Saage aru ja leppige, et te pole armastust tundnud. Te olete tundnud ehk muid tundeid, iha, kiima, armumist. Mille põhjal te suhteotsuseid tegite või teete, on teie oma asi. Otsustasite koos edasi minna, tore, see on tõesti otsus. Armastus võib sellise otsuse taga olla, kuid võib ka mitte olla.

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 11:56

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 07:13 Ma olen terve elu öelnud ja siiralt uskunud seda “armastus on otsus” asja. Aga nüüd on mul kogemus, mis näitab minu ratsionaalsele maailmavaatele keskmist sõrme.
Armastan juba aastaid sügavalt üht inimest, keda ma väga tahaks mitte armastada. Otsus on see, et ma temaga enam ei suhtle. Armastamist ma kahjuks ei saa ise otsustada.

Milles see armastus siis väljendub? Kui see on ainult armumine/iha, siis seda tunnevad ju paljud inimesed, teinekord isegi vastu oma tahtmist (ntks pedofiilid, liiderlikkusese kalduvad inimesed jne). Tegelikkuses pole seal armastusega, mida võiks pidada maailma õilsamaks olemise viisiks, muidugi midagi pistmist.

See väljendub selles, et ma tahan, et see teine inimene oleks õnnelik. Et tal oleks kõik hästi. Kui peaks näiteks juhtuma, et tal oleks vaja neeru, siis ma annaks. Ja annakski lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et tal oleks hea.
Ma ei ole temaga enam ammu juba koos. Ma pole teda väga kaua isegi mitte näinud. Minu otsus oli, et meie elud ei saa ühised olla. See oli otsus, jah. Aga armastuse otsust ei saa teha. Ma armastan teda ikka samamoodi. Seksi ja iha suhtes: teoreetiliselt ma pean teda jah maailma kõige seksikamaks inimeseks. Aga reaalsuses - näiteks kui peaks juhtuma, et me satume purjuspeaga kõrtsus kokku.. ma ei seksiks temaga. See pole kuidagi armastusega seotud.

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 14:04

Anonymous kirjutas: ↑20 Dets 2024 12:34Loomulikult on armastus olemas. Maailma kõige ilusam tunne. Loomulikult saab see tunne ka hääbuda. See on tunne, mitte otsus.

Nõustun täielikult. Kes on kunagi armastust tundnud, need teavad. Kel kogemust pole, nende jaoks on armastus otsus. Millegipärast lähevad need otsustajad väga närvi, kui nende narratiivis kahelda julgetakse. Saage aru ja leppige, et te pole armastust tundnud. Te olete tundnud ehk muid tundeid, iha, kiima, armumist. Mille põhjal te suhteotsuseid tegite või teete, on teie oma asi. Otsustasite koos edasi minna, tore, see on tõesti otsus. Armastus võib sellise otsuse taga olla, kuid võib ka mitte olla.

Need otsuse-jutlustajad on veidrad tõesti. Lihtsalt võtan tänavalt mingi mehe, vaatan, et pole väga vigagi, nagunii olen üksi. Ja noh, täitsa normaalne tundub ka. Ja võtan vastuse otsuse teda armastama hakata.
Ise ei saa aru, kui haige see jutt on?
Nii saavad tõesti rääkida ainult need, kes pole mitte kunagi armastanud.

Anonymous kirjutas: ↑20 Dets 2024 14:35See väljendub selles, et ma tahan, et see teine inimene oleks õnnelik. Et tal oleks kõik hästi. Kui peaks näiteks juhtuma, et tal oleks vaja neeru, siis ma annaks. Ja annakski lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et tal oleks hea.

Ja mis need teod on siis seniajani olnud, mis sinu suurt armastust on kuidagigi väljendanud või sellele inimesele head teinud?. Mina mõtlen ka vahel, kui hea inimene ma olen ja kuidas ma mõlemad neerud oma armsamale annetaks. Aga loeb ikka see, mis ma päriselt otsustan teha. Lihsalt minu enda fantaasiad ilma vähimagi teota poleks minu armastatu jaoks just väga elumuutev kogemus.

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 15:27

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 14:04

Anonymous kirjutas: ↑20 Dets 2024 12:34Loomulikult on armastus olemas. Maailma kõige ilusam tunne. Loomulikult saab see tunne ka hääbuda. See on tunne, mitte otsus.

Nõustun täielikult. Kes on kunagi armastust tundnud, need teavad. Kel kogemust pole, nende jaoks on armastus otsus. Millegipärast lähevad need otsustajad väga närvi, kui nende narratiivis kahelda julgetakse. Saage aru ja leppige, et te pole armastust tundnud. Te olete tundnud ehk muid tundeid, iha, kiima, armumist. Mille põhjal te suhteotsuseid tegite või teete, on teie oma asi. Otsustasite koos edasi minna, tore, see on tõesti otsus. Armastus võib sellise otsuse taga olla, kuid võib ka mitte olla.

Need otsuse-jutlustajad on veidrad tõesti. Lihtsalt võtan tänavalt mingi mehe, vaatan, et pole väga vigagi, nagunii olen üksi. Ja noh, täitsa normaalne tundub ka. Ja võtan vastuse otsuse teda armastama hakata.
Ise ei saa aru, kui haige see jutt on?
Nii saavad tõesti rääkida ainult need, kes pole mitte kunagi armastanud.

Raske on ikka feminist olla, pidevalt kaalud peavad kasumis olema, kui ei ole, siis on asi haige mida tuleb kõigile kuulutada.

Külaline kirjutas: ↑20 Dets 2024 15:34

Anonymous kirjutas: ↑20 Dets 2024 14:35See väljendub selles, et ma tahan, et see teine inimene oleks õnnelik. Et tal oleks kõik hästi. Kui peaks näiteks juhtuma, et tal oleks vaja neeru, siis ma annaks. Ja annakski lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et tal oleks hea.

Ja mis need teod on siis seniajani olnud, mis sinu suurt armastust on kuidagigi väljendanud või sellele inimesele head teinud?. Mina mõtlen ka vahel, kui hea inimene ma olen ja kuidas ma mõlemad neerud oma armsamale annetaks. Aga loeb ikka see, mis ma päriselt otsustan teha. Lihsalt minu enda fantaasiad ilma vähimagi teota poleks minu armastatu jaoks just väga elumuutev kogemus.

Mis sa tahad, et ma sulle oma eluloo siia letti lööks ja sa saaks siis möliseda selle kallal? Unusta ära! Mul jumala ükskõik, mida sina otsustad või ei ausalt öeldes.