Arutle Foorum

Elule tagasi vaadates, kus iganes vanusepunktis te siis praegu olete, millised eluaastad on teile kõige rohkem meeldinud, ja miks? Kas usute, et paremad aastad on veel ees, või mitte?

40-ndate algus. Olin just lahutanud, teinud elus olulise kannapöörde, otsustasin lõpuks ise oma elu üle. Polnud veel vana, aga elutarkust juba oli. Menopausi mammikõhust ei teadnud veel midagi.

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 12:19 40-ndate algus. Olin just lahutanud, teinud elus olulise kannapöörde, otsustasin lõpuks ise oma elu üle. Polnud veel vana, aga elutarkust juba oli. Menopausi mammikõhust ei teadnud veel midagi.

Lisan siia juurde sulle veel, et ei usu, et paremad aastad on ees, olen peagi 50. Investeerin lastesse, nende heaolusse ja haridusse, aga ise ma siiski liigun mõttes juba surma poole.

Tunnen, et praegused aastad ongi parimad, olen 32 aastane. Olen saavutanud karjääri ja töökoha, mida nooremana ei olnud, finantsiliselt seis hea. 2 last on saadud, ning nendega tegeleda meeldib väga, lisaks on ka normaalselt aega enda asjadeks. Tervisega kõik korras ja saavutasin parima vormi peale sünnitusi. Suhe ka parem, kui nooremana oli, rohkem stabiilsem.

Mul ei ole veel kuhugi "tagasi" vaadata väga, aga usun, et võiks olla keskiga- elu juba tehtud-nähtud-saavutatud, aga tervis on hea, lapsed kasvavad...

Hetkel 42, ei kurda, aga ideaalsena tundsin ennast 33a.

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 14:59 Hetkel 42, ei kurda, aga ideaalsena tundsin ennast 33a.

Sama. Olen 45.
30-35 on senise elu parimad aastad olnud igas valdkonnas.

Olen 42. Parim on olnud viimased 10 aastat. Seega umbes alates 32.

olen 57. no üldiselt pole viga, aga kondid hakkavad juba veidi tunda andma, võhma on vähem ja huvi ja elevust on keerulisem tekitada. parim oli vast 35-40 siis oli tervis veel 5+ suhe stabiilne, lapsed suht suured ja majnduslik kindlustatus olemas. aga usun, et kui pinsile jään, on jälle päris mõnus tosserdan vaikselt ringi ja ei "pea" enam midagi.

Ja kuigi seda ei küsitud, siis teismeliseiga ja 20dad eluaastad olid mul kõige nõmedamad.

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 15:23 aga usun, et kui pinsile jään, on jälle päris mõnus tosserdan vaikselt ringi ja ei "pea" enam midagi.

Tosserdad, tosserdad! Päev algab ja lõppeb tablettide neelamise ja salvide määrimisega, ja juba hommikul hakkad ootama, millal õhtu kätte jõuab, sest teha pole midagi peale poetiiru. Tööl käies ootad vabu päevi ja puhkust, pensionärina kodus passides pole oodata mitte midagi peale surma. Jube.

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 17:44

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 15:23 aga usun, et kui pinsile jään, on jälle päris mõnus tosserdan vaikselt ringi ja ei "pea" enam midagi.

Tosserdad, tosserdad! Päev algab ja lõppeb tablettide neelamise ja salvide määrimisega, ja juba hommikul hakkad ootama, millal õhtu kätte jõuab, sest teha pole midagi peale poetiiru. Tööl käies ootad vabu päevi ja puhkust, pensionärina kodus passides pole oodata mitte midagi peale surma. Jube.

No ei tasuks kohe nii negatiivne olla. Kondid võivad valutada jaa, aga ei pruugi üldse nii hull olla.

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 12:23

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 12:19 40-ndate algus. Olin just lahutanud, teinud elus olulise kannapöörde, otsustasin lõpuks ise oma elu üle. Polnud veel vana, aga elutarkust juba oli. Menopausi mammikõhust ei teadnud veel midagi.

Lisan siia juurde sulle veel, et ei usu, et paremad aastad on ees, olen peagi 50. Investeerin lastesse, nende heaolusse ja haridusse, aga ise ma siiski liigun mõttes juba surma poole.

Whaaaat? Pool elu veel ees.

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 17:44

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 15:23 aga usun, et kui pinsile jään, on jälle päris mõnus tosserdan vaikselt ringi ja ei "pea" enam midagi.

Tosserdad, tosserdad! Päev algab ja lõppeb tablettide neelamise ja salvide määrimisega, ja juba hommikul hakkad ootama, millal õhtu kätte jõuab, sest teha pole midagi peale poetiiru. Tööl käies ootad vabu päevi ja puhkust, pensionärina kodus passides pole oodata mitte midagi peale surma. Jube.

Miks nii? Saab ju näiteks Hispaanias pool aega elada, on kontidele hea ning mõnusas kliimas palju toredam. Pensionärina saab mehega koos või sõbrannadega chillida, aega kõvasti käes. Anu Saagimil on pensionini 2 aastat. Tundub, nagu lohistaks sussi? Kõik on peas kinni.

Tolmukübe kirjutas: ↑09 Jaan 2025 12:12 Elule tagasi vaadates, kus iganes vanusepunktis te siis praegu olete, millised eluaastad on teile kõige rohkem meeldinud, ja miks? Kas usute, et paremad aastad on veel ees, või mitte?

Aga tee ise algust. Sa küsid teistelt selliseid asju, ise midagi rääkimata. Pole just kena stiil.

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 21:01Anu Saagimil on pensionini 2 aastat.

Tõesti? See on küll üllatus, ma arvasin miskipärast, et ta juba ammu pensionil (lihtsalt aktiivne pensionär).

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 22:05

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 21:01Anu Saagimil on pensionini 2 aastat.

Tõesti? See on küll üllatus, ma arvasin miskipärast, et ta juba ammu pensionil (lihtsalt aktiivne pensionär).

Pidasid teda 70- aastaseks?

Arvan et 30-40, olin juba piisavlt küps, kogenud, enesekindel, samas elu oli ju alles ees või vähemalt siis tundus nii. Tegelikult 20-30 oli ka tore aeg, eneseotsimise ja eneseleidmise aeg, kõik võimalused veel avatud.
Umbes 50+ hakkasin aru saama, et vähemalt pool elust on elatud, et tulevasi kevadeid ja suvesid ei tule enam lõputult. Majanduslikult saan paremini hakkama kui varem, lapsed on täiskasvanud, tervisehädasid veel pole. Aga se teadmine, et oled juba maksimumi ületanud ja liigud nüüd allapoole, et kevaded ja suved on loetud ja ei kesta lõputult, pole üldse tore. Et ma võin küll teha plaane järgmiseks või ülejärgmiseks aastaks, aga vähem kui kümne aasta pärast olen ma pensionär ja kui kauaks on üldse aastaid antud ja kui kaua saame abikaasaga koos pensionipõlve nautida. Selline elu on lõplik tunne, enne 50 seda polnud.

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 17:44

Külaline kirjutas: ↑09 Jaan 2025 15:23 aga usun, et kui pinsile jään, on jälle päris mõnus tosserdan vaikselt ringi ja ei "pea" enam midagi.

Tosserdad, tosserdad! Päev algab ja lõppeb tablettide neelamise ja salvide määrimisega, ja juba hommikul hakkad ootama, millal õhtu kätte jõuab, sest teha pole midagi peale poetiiru. Tööl käies ootad vabu päevi ja puhkust, pensionärina kodus passides pole oodata mitte midagi peale surma. Jube.

nalja teed? tablette ma ei poolda - smoorin maarohtusid, kui tarvis. ja teha on nii, et tapab. mul hektarine aed, kus kaevata - või no tosserdada. peale selle armastan lugeda, heegeldada, joonistada, viltida. vahel küpsetan. sõidan jalgrattaga, kolan metsas, pildistan loodust ja loomi. reisin palju - äkki tõesti olen osa talvest soojal maal. no kui tapvalt sellest kõigest aega üle jääb, võin päevaks tööle ka veerada - mul hullult nõutud amet

Külaline kirjutas: ↑10 Jaan 2025 02:18 no kui tapvalt sellest kõigest aega üle jääb, võin päevaks tööle ka veerada - mul hullult nõutud amet

Päriselus on nii, et kui oled töölt läinud, oled varsti unustatud ja ei kutsu sind keegi enam kuskile. Ei ole sul vanana enam nii palju vaimuerksust ega reaktsioonikiirust ja uued tegijad tulevad järjest peale, olgu see amet nii nõutud kui tahes. Aga ennast lootusega lohutada ei ole keelatud.