Arutle Foorum

Kas oleksite kurb kui teie täisealised lapsed ei sooviks lapsi ja teie pereliin lõppeks?
Prooviksite ümber veenda?

Oleneb lapse vanusest. Nii umbes kolmekümnendate keskpaigani ei teeks teist nägugi. Siis vast ikka üritaks rääkida. Ssmas adun täiesti, et laste saamine on ikka väga isiklik valik.

Sellesse surevasse maailma veel kannatavaid hingi? Sellesse külma ja pimedasse riiki, kus kodanikelt seitse nahka kooritakse?
See peab ikka 100% laste endi otsus olema.

No mis päriselt juhtub siis, kui see suguvõsa liin katkeb? Olete mingid eriti andekad ja olulised tegelased ühiskonnas? Nii kurb, kui see ka poleks, siis kedagi peale teie endi see ei koti, elu läheb ikka edasi. Laste saamine on sügavalt isiklik teema, neid ei vorbita valmis vanemate meeleheaks.

Isiklikult, mul oleks jumala suva. Oleks uhke, ei vali uutele hingedele kannatuste rada.

Meie vereliinis pole küll midagi sellist, mille kaotuse läbi inimkond kohutavalt kaotaks, isegi kui on üle kesmise intelligentsed, keskmiselt kenad tavalised inimesed. Nende oma asi, ma arvan, et sellised pushy ämmad-vanaemad hakkavad välja surema, kellel on paanika, millal lapselapsed tulevad.

Geenide osas ei ole meie suguvõsas eriti midagi head, palju joodikuid ja muud jama. Aga täiesti egoistlikel põhjustel ma muidugi tahaks väga lapselapsi. Sest ise tahtsin kolme last, aga sain ainult ühe. Ja väga tahaks lapselastega tegeleda. Aga saan aru, et see pole kuidagi minu otsus ja minu rääkimine siin midagi ei aita. Lisaks võib-olla nad proovivad, aga ei tule, nagu mul endal näiteks oli ja sain lapse alles 37 aastaselt. Õnneks mind keegi torkima ei tulnud, see oleks väga haiget teinud.

Külaline kirjutas: ↑07 Juun 2024 22:32 Kas oleksite kurb kui teie täisealised lapsed ei sooviks lapsi ja teie pereliin lõppeks?
Prooviksite ümber veenda?

mul on vastupidine mure - lapsed on 20+ ning kardan, et äkki nad tahavad siia haigesse maailma lapsi sünnitada

süvariik kirjutas: ↑07 Juun 2024 23:17 No mis päriselt juhtub siis, kui see suguvõsa liin katkeb? Olete mingid eriti andekad ja olulised tegelased ühiskonnas? Nii kurb, kui see ka poleks, siis kedagi peale teie endi see ei koti, elu läheb ikka edasi. Laste saamine on sügavalt isiklik teema, neid ei vorbita valmis vanemate meeleheaks.

Aga miks ma peaks üldse mingi ühiskonna tahtmiste järgi elama? Loomulikult on laste saamine peresisene asi. Ühiskond saab mõjutada peredesse lapsi hankima või mitte hankima oma suhtumise abil. Ja ütleks, et Eesti ühiskonna suhtumise hinne lastesse ja peredesse on viiepallisüsteemis kaks.

Kuna endal on lapsed alles teismelised, siis väga sellele ei mõtle. Ega oma täiskasvanud laste elu otseselt käsutada ei saa. Küll saavad vanavanemad anda teada, kas neist on lapsele pereloomisel tugivõrgustikku. Näiteks mina abikaasaga võime täitsa ausalt öelda, et kuna meil igasugune tugivõrgustik puudus, siis üle kahe lapse me oma perre ei hankinud. Sõbrannal on viis last ja väidab, et polevat päevagi pidanud töölt lapse haiguse tõttu puuduma, kuna vanaema ja vanaisa hoiavad.

Külaline kirjutas: ↑07 Juun 2024 22:32 Kas oleksite kurb kui teie täisealised lapsed ei sooviks lapsi ja teie pereliin lõppeks?
Prooviksite ümber veenda?

Ümber veenda kindlasti ei prooviks. Laste saamine või mitte saamine on väga isiklik otsus ja siin ei ole kellelgi teisel midagi öelda.
Minu laps on ka öelnud, et tema järeltulijaid saada ei soovi ja minu jaoks on see okei. Mis mul olekski öelda? Kui ise oleksin tema vanuses, siis mõtleksin samuti, et ma ei soovi siia hullu maailma lapsi juurde tuua. Paljud tänased noored just nii mõtlevad.

Külaline kirjutas: ↑09 Juun 2024 13:30

süvariik kirjutas: ↑07 Juun 2024 23:17 No mis päriselt juhtub siis, kui see suguvõsa liin katkeb? Olete mingid eriti andekad ja olulised tegelased ühiskonnas? Nii kurb, kui see ka poleks, siis kedagi peale teie endi see ei koti, elu läheb ikka edasi. Laste saamine on sügavalt isiklik teema, neid ei vorbita valmis vanemate meeleheaks.

Aga miks ma peaks üldse mingi ühiskonna tahtmiste järgi elama? Loomulikult on laste saamine peresisene asi. Ühiskond saab mõjutada peredesse lapsi hankima või mitte hankima oma suhtumise abil. Ja ütleks, et Eesti ühiskonna suhtumise hinne lastesse ja peredesse on viiepallisüsteemis kaks.

Kuna endal on lapsed alles teismelised, siis väga sellele ei mõtle. Ega oma täiskasvanud laste elu otseselt käsutada ei saa. Küll saavad vanavanemad anda teada, kas neist on lapsele pereloomisel tugivõrgustikku. Näiteks mina abikaasaga võime täitsa ausalt öelda, et kuna meil igasugune tugivõrgustik puudus, siis üle kahe lapse me oma perre ei hankinud. Sõbrannal on viis last ja väidab, et polevat päevagi pidanud töölt lapse haiguse tõttu puuduma, kuna vanaema ja vanaisa hoiavad.

Mina jälle mõtlen, et kuidas ma saaksin see tugivõrgustik olla. Mina olen keskealine, pean tööl käima, et ennast üleval pidada, ilmselt pean surmani tööl käima, see ongi minu panus lastele, et nad ei peaks mind ka veel aitama. Aga kuidas mina saaksin hakata pidevalt töölt puuduma, et lapselastega haiguslehel olla. Sest kui minu vanuses mind lahti lastakse, ma ei saagi uut tööd. Kui juba noore naise puhul vaadatakse viltu, talle antakse siiski andeks, aga minule ei anta midagi andeks. Kui mind keegi üleval peaks, oleks hea meelega haiguslehel lapselastega, aga see pole ju võimalik. Ja kõik nädalavahetused ma ka ei saaks lapselapsi hoida, sest väsin palju kiiremini kui noored, pean oma kodu eest hoolitsema jne. Muidugi osad nädalavahetused võtaks hea meelega lapselapsed, aga ilmselt ei saaks nii palju aidata, kui ootus oleks.

Minu ainus soov on, et mu lapsed oleksid elus õnnelikud. Kas lastega või lasteta. Loodan, et nad oskavad teha suures plaanis selliseid otsuseid, mis aitavad neil elada oma elu nii, nagu nad päriselt soovivad. Ümber veenma ei hakka kedagi, aga kindlasti hoian nö ukse avatuna ja toetan neid alati oma nõuga, kui nad seda soovivad.

Minu arust peaks pigem isad olema haigete lastega rohkem kodus, mitte ei peaks selles osas vanaemade otsa vaatama. Meestele antakse see palju lihtsamini andeks, et näe kui nunnu, isa ikka hoolitseb laste eest. Vähemalt meil tööl on küll nii. Üks noormees on pidevalt lastega haiguslehel, keegi midagi ei ütle selle peale, samas kui naine kõrval nii palju haiguslehel on, siis ikka visatakse märkusi.

Külaline kirjutas: ↑09 Juun 2024 13:48 Minu arust peaks pigem isad olema haigete lastega rohkem kodus, mitte ei peaks selles osas vanaemade otsa vaatama. Meestele antakse see palju lihtsamini andeks, et näe kui nunnu, isa ikka hoolitseb laste eest. Vähemalt meil tööl on küll nii. Üks noormees on pidevalt lastega haiguslehel, keegi midagi ei ütle selle peale, samas kui naine kõrval nii palju haiguslehel on, siis ikka visatakse märkusi.

Eks seepärast tundubki naisena laste saamine mõttetu. Ühiskond ahhetab ja kukub pikali kui mees suvatseb oma lapsi hoida ja valvata (elementaarne asi lapsevanema puhul?!), viib lapse arsti juurde, viib vankriga jalutama ja parki.

Naiste puhul vaadatakse nagu tavalis asja. Saad veel kriitikat iga asja eest. Keskpärane isa saab rohkem kiitust kui tubli ema. Parema meelega olekski isa, palju meeldivam roll kui mingi ema olla.

Külaline kirjutas: ↑09 Juun 2024 13:52

Külaline kirjutas: ↑09 Juun 2024 13:48 Minu arust peaks pigem isad olema haigete lastega rohkem kodus, mitte ei peaks selles osas vanaemade otsa vaatama. Meestele antakse see palju lihtsamini andeks, et näe kui nunnu, isa ikka hoolitseb laste eest. Vähemalt meil tööl on küll nii. Üks noormees on pidevalt lastega haiguslehel, keegi midagi ei ütle selle peale, samas kui naine kõrval nii palju haiguslehel on, siis ikka visatakse märkusi.

Eks seepärast tundubki naisena laste saamine mõttetu. Ühiskond ahhetab ja kukub pikali kui mees suvatseb oma lapsi hoida ja valvata (elementaarne asi lapsevanema puhul?!), viib lapse arsti juurde, viib vankriga jalutama ja parki.

Naiste puhul vaadatakse nagu tavalis asja. Saad veel kriitikat iga asja eest. Keskpärane isa saab rohkem kiitust kui tubli ema. Parema meelega olekski isa, palju meeldivam roll kui mingi ema olla.

Nii ta on küll. Kui siin mõni mees üksi last kasvatab (ja sellega tegelikult väga halvasti hakkama saab), on ta kohe kangelasisa. Ükskord korjati sellisele rahagi, kuigi ta oli täitsa tavaline üksikvanem, käis tööl ja kasvatas ühte last. Selliseid naisi on mustmiljon, keegi neid ei kiida ega imetle, pigem parastatakse, et noh, ise valisid valesti selle isa. Lasteaias mäletan ka, et kui mina käisin lapsel järgi, siis pool tundi kurdeti mulle, mis laps tegi jälle, ei maganud, ei tahtnud süüa jne, jne, aga kui isa läks, siis ainult naeratati ja kiideti. Naisi halvustatakse, kui nad on lapsega haiguslehel, mehi kiidetakse selle eest. Kui mees töölt ära läheb, et pean lapse lasteaiapeole minema, siis kõik imetlevad, et oi kui tubli mees, aga kui naine nii ütleb, siis ohatakse, et juba jälle ta ei saa tööd teha.

Külaline kirjutas: ↑07 Juun 2024 22:32 Kas oleksite kurb kui teie täisealised lapsed ei sooviks lapsi ja teie pereliin lõppeks?
Prooviksite ümber veenda?

Kurb oleksin, aga draamat ei teeks. Muidugi ma üritaksin teada saada milles on põhjus.

Külaline kirjutas: ↑09 Juun 2024 13:30

süvariik kirjutas: ↑07 Juun 2024 23:17 No mis päriselt juhtub siis, kui see suguvõsa liin katkeb? Olete mingid eriti andekad ja olulised tegelased ühiskonnas? Nii kurb, kui see ka poleks, siis kedagi peale teie endi see ei koti, elu läheb ikka edasi. Laste saamine on sügavalt isiklik teema, neid ei vorbita valmis vanemate meeleheaks.

Aga miks ma peaks üldse mingi ühiskonna tahtmiste järgi elama? Loomulikult on laste saamine peresisene asi. Ühiskond saab mõjutada peredesse lapsi hankima või mitte hankima oma suhtumise abil. Ja ütleks, et Eesti ühiskonna suhtumise hinne lastesse ja peredesse on viiepallisüsteemis kaks.

"Peresisene asi" tähendab seda, et vanemad hakkavad sekkuma sellesse, palju lapselapsi tehakse?

Ühiskonna sisse toomise point oli selles, et ega te mingid järgmised a'la Tammsaared ei ole, kelle Vikipeediasse kirjutatakse "järglaste liin on katkenud". Seda, kes mulla all on, ei saa enam nagunii huvitada, kas keegi viib tema nime edasi või mitte.

Mina olen täiskasvanu, kellel pole lapsi, pole iialgi soovinud neid saada ja nüüdseks (40+) on see rong läinud niikuinii (endiselt ei soovi, aitäh).

Kuni selle teema avamiseni polnud ma kunagi tulnud selle mõtte peale, et mu vanematel võiks olla selle kohta mingi arvamus, või et nad püüaksid hakata mind ümber veenma või pärima ja arutlema, miks küll nii... megaveider mõte üldse, kuidas sellise asja peale tullakse? Te muidu tihti mõtisklete, miks teistel inimestel lapsed on või ei ole?

Kus sindrima kohas see haige ja õnnetu maailm teil on, kuhu lapsi ei tohi sünnitada? On mulgi muresid, aga üldiselt on elu päris hea. Mul endal praegu lapselapsi pole, survestama ma muidugi kedagi ei hakka ja ega minu soovi järgi lapsed endale lapsi muretsema ei hakka ka. Aga loodan vaikselt küll, et ehk nad ikka saavad lapsed.

Külaline kirjutas: ↑09 Juun 2024 17:08 Te muidu tihti mõtisklete, miks teistel inimestel lapsed on või ei ole?

No oma vanemad ja lapsed on ikka midagi muud ju kui lihtsalt "teised inimesed", nendega ollakse emotsionaalselt seotud ja lähedasemad, kui peresuhted on head ja hoolivad. Mina saan aru küll, et vanemad võivad lapselapsi oodata ja igatseda. Tunnen ühte toredat vanapaari, kellel endal kolm last, aga mitte ühtki lapselast. Nad on nüüd juba väga eakad (tütred ka kõik 50 kanti) ja pole kunagi varjanud, et oleksid soovinud olla vanavanemad ja on kurvad, et elu on nii läinud. Loomulikult ei arva ma, et vanemad peaksid lapsi veenma või suunama lapsi saama, kindlasti mitte. Aga see võib olla siiski emotsionaalne teema ja ma päris nii külmalt sellesse ei suhtuks, et vanematel ei peaks mingit arvamust olema või see asi neile kuidagi korda minema.