Arutle Foorum

Ma olen 36 aastane. Hetkel 1.5 aastase lapsega kodune ja tunnistan ausalt, et veidi laisaks muutunud selle kodus olemisega. Suurem laps on ka, tema juba 12.

Aga järjest enam olen märganud, et ei suuda ma ÜHTE(gi) asja korralikult otsast lõpuni teha. Püsivisega(näiteks pikk bussisõit või koosolekul olemine vms) otseselt probleemi pole aga samas kodus olles on mingi rahutus aegajalt olemas. Kodutöid lõpuni teha ei suuda, koguaeg peaks nagu liikumises olema aga samas võin ma tunde diivanil vegeteerida ja telefonis scrollida või lapsega kaisutada.
Tööl käies sellist asja ei olnud, et ma niimoodi, nagu peata kana kodus torman.
Kohustused(suurema lapse kooliasjad ja mõlema arstiajad jms tähtis saab tehtud küll) aga on ka aegu, kus näiteks mingeid dokumentide saatmine ja täitmine on raske. Ikka viimasel hetkel.
Aga vot korda ma armastan. 95% ajast ma ikka teen köögi ja eluruumid korda, et siis on hea hommikul hea ärgata.

Toon mõned näited:
- tulen poest, tõstan poekoti köögikapile ja siis avastan, et kapi peal vedeleb mõni asi, mille koht on mujal. Viin selle ära siis, poekott ununeb, siis jõuan vahepealt vannituppa, seal ka mingi poolik töö. Siis hakkan jälle seda edasi tegema jne. Poekott jääb ikka kapile. Noh torman ühes tööst teise.
See on nagu surnud ring iga päev.
- koguaeg on see tunne, et jaa ma kohe kohe teen.
- on süümekad, kui istun niisama
- nagu ma ütlesin siis korda ma armastan. Aga mõnikord vahib puhta pesu hunnik korvis mitu päeva vastu, enne kui süüdan need kokku voltida ja ära panna kappidesse.
- süüa ma teen ka nii, et vahepeal nagu omale teadmata ikka teen midagi muud ka. Aga no toit ikka valmis saab ja kõrbema ei lähe.
- vestlustes sõbrannaga reaalelus ka pigem hüppan siia-sinna. Mõte nagu jookseb ette ära ja siis tüleb üldse lühis.
Kirjutades on ok, sest siis ma saan mõelda pikemalt.

Kodu sellesmõttes ikka on korras, sest aegajalt ma võin tund aega näiteks vannituba või kööki põhjalikult küürida. Aga seda ma teen oma uneajast, kui saan rahus teha laste kõrvalt.
Lapsed magavad õigel ajal, puhtad, pestud ja toidetud. Aga vot ise ma küll õhtuks olen mõnikord nii väsinud, et pesemise asemel pigem niisama "vegeteerin".

Pika jutu peale siis mõtlengi, et ka tõesti alles nüüd 30+ vanuses võib ADHD tekkida? Olen selle kohta uurinud ka. Või olen ma lihtsalt laisk?

Olen kursis ka väikelapse ADHD-ga tuttava kaudu. See tundub veidi teistmoodi olevat. Pigem just see püsivuse probleem(koolis).

Kui puudub tahtejõud võib tegemist olla depressiooniga.Mis aitab? D vitamiin ja kiirkõnd värskes õhus 8000 sammu päevas.

ATH-d sul ei ole. Ükski ATH-ga inimene ei viitsi nii pikki jutte treida.

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 17:09 ATH-d sul ei ole. Ükski ATH-ga inimene ei viitsi nii pikki jutte treida.

Lisan veel, et ATH ei teki täiskasvanuna, see avaldub lapseeas. Sina oled lihtsalt laisk.

Mina olen samas vanuses ja sarnaste probleemidega. Kahtlustasin ka mõned aastad tagasi ADHD'd, aga jõudsin veidi teistsugusele arusaamale.

Mõnedele inimestele piisab sisemisest motivatsioonist, teistele läheb vaja välimist motivatsiooni. Panin tähele, kui on vaja midagi teiste heaks teha (pereliikmetele, sõpradele, tööl), siis teen korrapäraselt ja hästi ära. Mida enam liigub motivatsiooni vajamise seier sisemise motivatsiooni alale, seda suuremat pingutust ja "valu" võtab ülesande alustamine ja edukalt lõpetamine.

Lahenduseks oli teiste inimeste kaasamine. Ma ei nokitse kodus mingeid hobisid, sest suure tõenäosusega ei saa ma nendega kunagi alustatud ja passin lõpuks ikka telefonis. Käin hoopis rühmatrennis ja hobiringis. Kutsun sõbrannasid korra nädalas külla, enne nende tulekut teen koristusringi.

Igapäevaelu kohustusi on nii palju, et koduste asjadega hoian lihtsat joont. Sain palju nippe raamatust "Organiseerimislahendused ADHDga inimestele". Käisin kõik toad ja kapid läbi ning lihtsustasin kõike mida võimalik. Ei mingeid dekoratiivpatju vooditel, nipsasjakesi riiulitel, keerulisi riidehoiustussüsteeme jne.

Ja viimase asjana mainin, et tasub enda suhtes leplikum ja halastavam olla. Me ei ole 100% süvenemisvõimega robotid, meil on kergemad ja raskemad perioodid elus. Pole hullu, kui vahepeal patareid tühjemapoolsed on, mõtetes lühised tekivad jne.

Külaline kirjutas: ↑06 Mai 2025 17:10Sina oled lihtsalt laisk.

Nalja teed või? TA kirjutab, et muudkui koristab ja nühib. Samas on kahe lapsega ka tegemist palju. Pole sul TA mingit ADTH-d, lihtsalt kohustusi on palju (nagu enamusel perenaistel) ja vahepeal jookseb aju kokku. Siis istudki diivanil tunde ja scrollid telefonis. Aja maha võtmine pole mingi laiskus. Kui kõik asjad saavad siiski tehtud, on kõik hästi. Pole vaja tõmmelda kogu aeg ja ennast takka kihutada.

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 17:09 ATH-d sul ei ole. Ükski ATH-ga inimene ei viitsi nii pikki jutte treida.

No ma kirjutasin seda pikka juttu üle 2 tunni. Vahepeal jõudsin prügi välja viia, poes käia ja kiire lõuna suuremale lapsele valmis teha

Selle haiguse nimi on aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH eesti keeles. Ei ole mingit põhjust ingliskeelset lühendit kasutada.

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 17:10

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 17:09 ATH-d sul ei ole. Ükski ATH-ga inimene ei viitsi nii pikki jutte treida.

Lisan veel, et ATH ei teki täiskasvanuna, see avaldub lapseeas. Sina oled lihtsalt laisk.

Mul diagnoositi ATH 47 aastaselt. Lapsena polnud mul häda midagi.

Nätakas kirjutas: ↑06 Mai 2025 21:41

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 17:10

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 17:09 ATH-d sul ei ole. Ükski ATH-ga inimene ei viitsi nii pikki jutte treida.

Lisan veel, et ATH ei teki täiskasvanuna, see avaldub lapseeas. Sina oled lihtsalt laisk.

Mul diagnoositi ATH 47 aastaselt. Lapsena polnud mul häda midagi.

Seda diagnoositakse palju ka valesti, ega mingeid ajuuuringuid ju ei tehta. ATH korral ei saa nii olla, et lapsena seda haigust ei olnud, aga vanemast peast tuli. Ajus peaksid olema muutused juba sündides, mitte see haigus ei arene elu jooksul. Arvestatakse patsiendi enda ütlusi, laste puhul vanemate ja õpetajate tähelepanekuid. Üks väga suur kriteerium selleks, kas pannakse diagnoos või mitte on see, kui palju haigus segab sinu igapäevaelu.

Guest kirjutas: ↑07 Mai 2025 07:07

Nätakas kirjutas: ↑06 Mai 2025 21:41

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 17:10

Lisan veel, et ATH ei teki täiskasvanuna, see avaldub lapseeas. Sina oled lihtsalt laisk.

Mul diagnoositi ATH 47 aastaselt. Lapsena polnud mul häda midagi.

Seda diagnoositakse palju ka valesti, ega mingeid ajuuuringuid ju ei tehta. ATH korral ei saa nii olla, et lapsena seda haigust ei olnud, aga vanemast peast tuli. Ajus peaksid olema muutused juba sündides, mitte see haigus ei arene elu jooksul. Arvestatakse patsiendi enda ütlusi, laste puhul vanemate ja õpetajate tähelepanekuid. Üks väga suur kriteerium selleks, kas pannakse diagnoos või mitte on see, kui palju haigus segab sinu igapäevaelu.

Mis on selle foorumi juures vahva, on see, et alati on keegi, kes teab sinust endast paremini, kuidas sinuga asjad olnud on või on.

Jah, ma vaatan ka, et minu ja minu "suhte" alal on spetsialist siginenud. Midagi seletada on mõttetu, eks seisis ise kõrval ja nägi kõike oma silmaga, et nii kindlalt teksti ajab. Aga noh, mis sa teed ära, kui spetsialist, siis spetsialist..

ATH-d niimoodi läbi arvutiekraani diagnoosima ei hakkaks, aga laisk TA kindlasti pole, mulle tundub pigem natuke ülekoormatud majapidamisasjadega ja ühtlasi võibolla alastimuleeritud intellektuaalses plaanis ehk siis et võib-olla pole koduperenaiseroll see, mis talle kõige aremini sobiks, ja tegelikult tahaksid tööle tagasi?

Meil üks pereliige oli samuti selline, keda isekeskis kutsusime "hüperaktiivseks". Eluaeg armastas kogu aeg midagi korraldada, aga ei suutnud millessegi eriti süveneda. Kohati oli temaga koos elamine väga väsitav, ta võis näiteks teha suure probleemi sellest, et kas uks peab olema kinni või lahti, kas piimapakk peab olema külmikus alumisel või ülemisel riiulil, paremal või vasakul pool, kas koerale tuleb süüa anda kohe, kui inimesed hommikul ärkavad (st perenaine on veel öösärgis) jne. Kusjuures see inimene oli täiskasvanu, mitte laps. Mõtlesimegi, et vanasti ATH-d ei diagnoositud, lihtsalt osa inimesi olidki sellise iseloomuga. Tänapäeval jällegi diagnoositakse seda kohati üle.

Kuidas on koristamine ja ath seotud?
Mul on läbi elu olnud koristamisega eriline suhe. Väiksena ms ei viitsinud. Aga ema oli kuri. Hirmust koristan. Suureks saades koristasin kõik korraga ja siis läks lappama , kuni tekkis soov koristada. Vahel mitme nädala pärast. Laste saades ka koristasin ja koristasin. Kogu aeg. Laste kasvades ma lõpuks lõin käega. Enam ei jõudnud. Kõik oli väga segi. Nüüd lapsed kodust ära. Koristan, kui viitsin. Tihti on täitsa segi ja siis võin koristada päevi ja see meeldib mulle.
Kõige hullem enda jaoks on see, et mul pole järjepidevust panna asjad kohe ära, kui olen midagi kasutanud või teinud.
Sisuliselt olen ma nagu Mees kes sokid vedelema jätab.

Mis Sind ennast kõige selle juures häirib kõige rohkem? Ja kui sa saaksidki kasvõi ametliku “diagnoosi” - mis see sulle annaks? Ma soovitaks mitte sedavõrd diagnoosi olemasolule või puudumisele rõhuda, vaid proovida välja nuputada kuidas oma elukvaliteeti parandada ja kuidas automatiseerida teatud tegevusi. Seda saab harjutada - et paned toiduasjad nt KOHE ära. Või nt paned kella helisema ja 30 minutit teed ühte tegevust mis lihtsalt VAJA ära teha.
Ma tunnen ennast kirjelduses ka ära. Minu puhul puhtalt tegemist sellega, et kõik kodu-majapidamistööd on lihtsalt TÜLGASTAVAD. Meeletu ajaraisk, jälle ja jälle, päevast päeva. Vastumeelsus ja motivatsiooni puudus. Siis prokrastineerin. Igasuguste töödega.

Aga tegelikult tahtsin öelda, et kallista ja kaisuta oma lapsekest südamest ja kaua - see palju tähtsam kui kõik muu.
Kui saaksin aja tagasi keerata siis saadaksin enamik kodumoosid kukele ja mängiksin ja kaisutaksin veel ja veel.
Ja väikse lapsega emad ongi mõnikord väsinud, mõnikord ei viitsi ja ei jõua ja ei jaksa. Ole enda vastu esmalt hea, siis lapse vastu, ja siis alles majapidamise vastu .

Külaline kirjutas: ↑07 Mai 2025 20:30Mis Sind ennast kõige selle juures häirib kõige rohkem?

Olen TA.
Eks ikka see rööprähklemine, nagu öeldakse.
Mulle kodutööd ja koristamine tegelikult väga meeldivad. On pigem teraapilise mõjuga. Koristamine vastumeelne mulle ei ole. On juba lapsepõlvest peale see meeldinud.
Aga mind häirib see, et näiteks kui ma puhast pesu kappidesse panen, ja kui ma sinna kapini jalutan ja vahepeal kusagil riiulil midagi näen, mis samamoodi ära panemist ootab, siis ma haaran hoopis selle, viin selle õige koha peale ja pesuvirna panen sinna samasse riiulile ootama

Nimekirjasid ma teen, kui ikka väga palju asju on kogunenud, mis oleks vaja kohe ära teha. See natuke aitab.
Ja poes ma ka nimekirjata käia ei saa.

Guest kirjutas: ↑07 Mai 2025 21:20

Külaline kirjutas: ↑07 Mai 2025 20:30Mis Sind ennast kõige selle juures häirib kõige rohkem?

Olen TA.
Eks ikka see rööprähklemine, nagu öeldakse.
Mulle kodutööd ja koristamine tegelikult väga meeldivad. On pigem teraapilise mõjuga. Koristamine vastumeelne mulle ei ole. On juba lapsepõlvest peale see meeldinud.
Aga mind häirib see, et näiteks kui ma puhast pesu kappidesse panen, ja kui ma sinna kapini jalutan ja vahepeal kusagil riiulil midagi näen, mis samamoodi ära panemist ootab, siis ma haaran hoopis selle, viin selle õige koha peale ja pesuvirna panen sinna samasse riiulile ootama

Nimekirjasid ma teen, kui ikka väga palju asju on kogunenud, mis oleks vaja kohe ära teha. See natuke aitab.
Ja poes ma ka nimekirjata käia ei saa.

MInd natuke aitab see, kui endale pidevalt teadlikult pähe taon: single-tasking! (Eks ikka juhtub mul neid kõrvalekaldeid, aga üldiselt siiski toimin.)

Eks see kõik,millest lugeda ja teada saada käib lainetena. Oli aeg, kui just naised olid väga uhked oma multitaskingu üle. Tehes kõike korraga. Huvitav, kui sellest rohkem räägiti, kas siis oli tähelepanu hajumine ka ok asi? Et osa asju läks meelest, aga tuli jälle meelde ja sai tehtud. Hajameelsuse üle tehti vaid nalja, et miks telefon külmikus. Nagu hajameelne professor. Aga nüüd kui räägitskse ath, siis tekib mure, et äkki on endalgi.

Siin toodi esile õigustatud küsimus: mida see nn diagnoosimine sulle annaks? Psühhiaatrias on selline põhimõte, et põhjust midagi diagnoosida on siis, kui inimene on selle eripära tõttu raskendatud toimetulekuga. Kust maalt see raskenenud toimetulek aga läheb, selle üle muidugi vaieldakse. Eks kõik emad ole aeg-ajalt väsinud, ületöötanud, kurnatud jne. Sellegipoolest pole neil diagnoosi ja nad ei vajagi seda.

Et siis, isegi kui sul õnnestuks saada arstilt mingisugune diagnoos, mida sa siis teisiti teeksid või mida see su elus muudaks? Jätad palju rahulikuma südamega oma kohustused tegemata, teatades lapsele: "Ma ei tee sulle täna süüa, kuna minul on ATH." Ahsoo?