Arutle Foorum

Ma ei suuda taluda mõtet, et lapsed ei ole enam väikesed. Varsti on nad täiskasvanud. Nutan päevad otsa. Kas see on tavapärane?

Mul on just vastupidi - ei jõua ära oodata, et nad täiskasvanud on ja mina saan vabaduse teha, mida tahan. Näiteks terve septembrikuu Kreekas veeta.

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 15:12 Ma ei suuda taluda mõtet, et lapsed ei ole enam väikesed. Varsti on nad täiskasvanud. Nutan päevad otsa. Kas see on tavapärane?

jah, kõik istuvad kodus ja nutavad.

Ei nutnud, aga kurb oli küll.

Kui viimane läks, siis nutsin küll. Maja oli nii vaikne ja tühi.

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 15:12 Ma ei suuda taluda mõtet, et lapsed ei ole enam väikesed. Varsti on nad täiskasvanud. Nutan päevad otsa. Kas see on tavapärane?

Miks on laste suureks saamine nii hirmus? tore ju kui on kasvanud iseseisvad asjalikud inimesed

Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 16:10

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 15:12 Ma ei suuda taluda mõtet, et lapsed ei ole enam väikesed. Varsti on nad täiskasvanud. Nutan päevad otsa. Kas see on tavapärane?

Miks on laste suureks saamine nii hirmus? tore ju kui on kasvanud iseseisvad asjalikud inimesed

Sidemed jäävad nõrgemaks. Nagu lapsest ilma jääksid. Läheb oma elu peale, palju ta sind enam külastab.

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 16:02 Kui viimane läks, siis nutsin küll. Maja oli nii vaikne ja tühi.

Olen teemaalgataja. Kui kaua sul võttis aega, et mitte enam nutta? Nädalaid? Kuid?

Mul on veel mitu aastat aega selleni, et nad välja kolivad, aga juba nutan ja ei suuda elust rõõmu tunda.

Tolmukübe kirjutas: ↑20 Mai 2025 16:12Sidemed jäävad nõrgemaks. Nagu lapsest ilma jääksid. Läheb oma elu peale, palju ta sind enam külastab.

Jah kui hakkab pesa punuma, kaaslast otsima, siis vanematele enam väga tähelepanu ja aega ei jagu. Kui veel teises linnas või teises riigis, siis eriti kurb

Naljaga pooleks - ei suutnud ka hakkama saada ja tegin uued lapsed peale.

Tõsiselt rääkides - kurbus, öeldakse isegi, et lein, on normaalne. Tasapisi harjud muutunud suhetega, õpid neid nautima, teistmoodi elu võib ka tore ja küllane olla. Päevad läbi nutmine, eriti kui lapsed veel suured polegi ja kodus elavad, kindlasti aga pole normaalne, see lõhnab mingi muu mure, depressiooni moodi. Soovtaks väga psühholoogi, kellele end tühjaks saaksid rääkida ja analüüsida, mis tegelikult nii tugevat reaktsiooni põhjustab.

Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 16:15

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 16:02 Kui viimane läks, siis nutsin küll. Maja oli nii vaikne ja tühi.

Olen teemaalgataja. Kui kaua sul võttis aega, et mitte enam nutta? Nädalaid? Kuid?

Kolimise päeval ulgusin täiega. Paar päeva tuli pisar veel silma. Edasi oli mõned nädalad lihtsalt imelik olla. Siis hakkasin rahu ja vaikust lausa nautima.

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 16:17

Tolmukübe kirjutas: ↑20 Mai 2025 16:12Sidemed jäävad nõrgemaks. Nagu lapsest ilma jääksid. Läheb oma elu peale, palju ta sind enam külastab.

Jah kui hakkab pesa punuma, kaaslast otsima, siis vanematele enam väga tähelepanu ja aega ei jagu. Kui veel teises linnas või teises riigis, siis eriti kurb

Ma olen keskealine pereema, kuid mul selgelt meeles, kui hea tunne see oli, kui ma läksin teise linna ülikooli õppima, hakkasin kõiki oma asju ise ajama. Lõin oma pere. No kuidas see on kurb? Kõige paremagi tahtmise juures ei suuda öelda, et oi, kui kurb see on.

Samas, mina olen regulaarselt lapsepõlvekodus külas käinud, koos suvitanud. Bussid ju käisid, polnud häda. Ja hiljem on ema saanud kõriauguni meil külas käia ja lapselapsi hoida. Vahel olen vastupidi mõelnud, et kas ta ennast juba üleekspluateerituna ei tunne ja ära ei tüdine sellest (igapäeva olmest, lärmist jms, mis teadagi lastega peres ja kodus on), seni ei ole, tundub.

Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 16:15Mul on veel mitu aastat aega selleni, et nad välja kolivad, aga juba nutan ja ei suuda elust rõõmu tunda.

See on mingi nali või?

Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 15:49

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 15:12 Ma ei suuda taluda mõtet, et lapsed ei ole enam väikesed. Varsti on nad täiskasvanud. Nutan päevad otsa. Kas see on tavapärane?

jah, kõik istuvad kodus ja nutavad.

Te ei kujuta ette, millise pasarahe ma kunagi sellise kommentaari eest sain.
Ja ma olin veel nii loll kah, et julgesin küsida, et kas see pasarahe ka argumenteeriks. Seda oli muidugi palju loota.

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 16:15

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 16:02 Kui viimane läks, siis nutsin küll. Maja oli nii vaikne ja tühi.

Olen teemaalgataja. Kui kaua sul võttis aega, et mitte enam nutta? Nädalaid? Kuid?

Mul on veel mitu aastat aega selleni, et nad välja kolivad, aga juba nutan ja ei suuda elust rõõmu tunda.

Kui lapsed elavad veel kodus ja väljakolimiseni mitu aastat aega, siis on siin kaks varianti. Üks võimalus, et sul on depressioon või mõni muu vaimne probleem, ja peaksid kiiremas korras abi otsima.
Teine variant, et sul on väga igav elu, peale laste sa ei oska seda millegagi sisustada ja sa kardad, et kui lapsed välja kolivad, siis saabub täielik tühjus.
Kas sa tööl käid? On sul mingid huvid väljaspool kodu? Elukaaslane? Sõbrad?

Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 15:12 Ma ei suuda taluda mõtet, et lapsed ei ole enam väikesed. Varsti on nad täiskasvanud. Nutan päevad otsa. Kas see on tavapärane?

Ma ütleks, et tavapärane ja normaalne see küll ei ole. Ilmselt sul endal on mingid lahedamata asjad. Või oled üle võlli kanaema.
Ma oma suurema lapse pärast lihtsalt kardan, kuna tal on elukestev/kohati ohtlik haigus, mis ajab ärevaks. Tahaks ka täiega kanaematada aga no ma teen seda ikka mingi piirini. Ta on oma vanuse kohta väga mõistlik, ka haiguse suhtes.
Ta hetkel on küll veel on noor(12) aga tulevik tundub hirmutav, kui ta peaks omaette elu peale minema.
Seega olge oma tervete laste üle pigem rõõmsad ja laske neil elada!
Ma oma poja puhul ka üritan.

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 15:12 Ma ei suuda taluda mõtet, et lapsed ei ole enam väikesed. Varsti on nad täiskasvanud. Nutan päevad otsa. Kas see on tavapärane?

Ma arvan, et sa oled troll. Ükski normaalne inimene ei nuta selle pärast, et lapsed suureks kasvavad. Jah muret võib tunda ja üksindust või tühjust kodus, aga see laps on sul ju jätkuvalt olemas ja kui oled olnud vähegi normaalne laosevanem, siis ta suhtleb ju sinuga ikka ja käib tienekord külas.
Osta omale mingi misiganes beebinukk, see ei saa kunagi suureks, aga näeb üsna tõetruu välja.
Kui mu lapsed veel teismelised olid, sis lugesin ka perekoolist teemasid, kuidas ei saada hakkama laste välja kolimisega. Läks vanem laps teise linna ülikooli ja teatas uhkelt, et tema kodu on nüüd ülikoolilinnas (ta oli teismelisena üsna kriitiline minu suhtes), aga aasta aastalt on meie suhted paranenud, praeguseks õpib ta küll välismaal ja tal on elukaaslane, mul on hea meel tema iseseisvuse ja hakkamasaamise üle. Lapsepõlvekodu on talle alati avatud, aga kui ta õpingute lõpus tagasi kodumaale kolib, siis ma eeldan et ta asub omaette elama.
Noorem käis kaitseväes ja nüüd õpib ka ülikoolis, käib aeg-ajalt nädalavahetustel kodus. Mul on tõesti oma laste üle hea meel, et olen nesit kuidagi märkamatult kasvatanud elus hakkama saavad inimesed, et neil on sõpru, ambitsioone. Kõik on läinud kuidagi sujuvalt. vanavanema kogemus küll veel puudub, aga loodan et see ka laabub.

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 20:01

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 16:17

Tolmukübe kirjutas: ↑20 Mai 2025 16:12Sidemed jäävad nõrgemaks. Nagu lapsest ilma jääksid. Läheb oma elu peale, palju ta sind enam külastab.

Jah kui hakkab pesa punuma, kaaslast otsima, siis vanematele enam väga tähelepanu ja aega ei jagu. Kui veel teises linnas või teises riigis, siis eriti kurb

Ma olen keskealine pereema, kuid mul selgelt meeles, kui hea tunne see oli, kui ma läksin teise linna ülikooli õppima, hakkasin kõiki oma asju ise ajama. Lõin oma pere. No kuidas see on kurb? Kõige paremagi tahtmise juures ei suuda öelda, et oi, kui kurb see on.

Samas, mina olen regulaarselt lapsepõlvekodus külas käinud, koos suvitanud. Bussid ju käisid, polnud häda. Ja hiljem on ema saanud kõriauguni meil külas käia ja lapselapsi hoida. Vahel olen vastupidi mõelnud, et kas ta ennast juba üleekspluateerituna ei tunne ja ära ei tüdine sellest (igapäeva olmest, lärmist jms, mis teadagi lastega peres ja kodus on), seni ei ole, tundub.

Ja mina mäletan selgelt, kuidas mu rõõmu varjutas tugevalt ema toimetulematus minu suurekssaamisega.

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 15:12 Ma ei suuda taluda mõtet, et lapsed ei ole enam väikesed. Varsti on nad täiskasvanud. Nutan päevad otsa. Kas see on tavapärane?

Loodus polegi ette näinud, et naine jääb varakult ilma väikeste lasteta. Kui sa oleksid sünnitanud vanuses 20-40, siis sa ei peaks praegu nutma, vaid su viimane laps lahkuks alles siis, kui sa oled u 60 või vanem. Selleks ajaks oleks sul juba ka trobikond lapselapsi ning mõni su paljudest lastest ei tule eluga toime ja polegi veel kodust lahkunud. Kas Mailis Repsil tekib kunagi selline probleem nagu sul. Ei teki. Tänapäeva naised elavad paremini kui eales varem, aga no sünnitamine - ega naine pole mingi sünnitusmasin! Ei osata arvestada enda jaoks vajalikku laste arvu ja nii juhtubki, et oma vähestest lastest üritatakse välja pigistada maksimumi. Masendav olukord nii sulle kui ka su lastele. Tavaliselt on see olnud naise enda valik, seepärast - olen tüdinud kuulamast vanade naiste hala, mille sisuks on, miks ta ainus või veel mõni laps talle piisavalt tähelepanu ei pööra (olen töötanud vanade inimestega).

Kui on veel võimalik, soovitan teha veel üks pesakond.

Guest kirjutas: ↑21 Mai 2025 02:34

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 15:12 Ma ei suuda taluda mõtet, et lapsed ei ole enam väikesed. Varsti on nad täiskasvanud. Nutan päevad otsa. Kas see on tavapärane?

Loodus polegi ette näinud, et naine jääb varakult ilma väikeste lasteta. Kui sa oleksid sünnitanud vanuses 20-40, siis sa ei peaks praegu nutma, vaid su viimane laps lahkuks alles siis, kui sa oled u 60 või vanem. Selleks ajaks oleks sul juba ka trobikond lapselapsi ning mõni su paljudest lastest ei tule eluga toime ja polegi veel kodust lahkunud. Kas Mailis Repsil tekib kunagi selline probleem nagu sul. Ei teki. Tänapäeva naised elavad paremini kui eales varem, aga no sünnitamine - ega naine pole mingi sünnitusmasin! Ei osata arvestada enda jaoks vajalikku laste arvu ja nii juhtubki, et oma vähestest lastest üritatakse välja pigistada maksimumi. Masendav olukord nii sulle kui ka su lastele. Tavaliselt on see olnud naise enda valik, seepärast - olen tüdinud kuulamast vanade naiste hala, mille sisuks on, miks ta ainus või veel mõni laps talle piisavalt tähelepanu ei pööra (olen töötanud vanade inimestega).

Kui on veel võimalik, soovitan teha veel üks pesakond.

Kohutav jutt. Laste väljakolimine on preemia nende kasvatamise eest, vastasel juhul poleks mul ühtegi last.