Arutle Foorum

Kas lapsevanem on süüdi, kui vanemas teismeeas laps oma paksu vanemat häbeneb? Või on lapsevanemal põhjust olla kurb, et laps temas välist olulisemaks peab kui sisemist? Või tuleb seda võtta lihtsalt kui paratamatust ning lapsest eemale hoida, et sõbrad vanemat ei näeks?

Alla võtmisest rääkida pole siin teemas mõtet, see on omaette asi, mind huvitab just suhtumine paksuse fakti.

Teismeeas tekivad lapse ajus suured muutused, mis võivad hakata meenutama isegi ajuhaigust. Üsna sagedane on oma vanemate häbenemine - mis iganes põhjusel. Sestap on mõttetu sellega oma pead liialt vaevata, jääb üle vaid oodata, et ehk see mõne aasta pärast möödub.

Mul endal näiteks on kehaline puue. Pere üks lastest hakkas ka teismeeas mind häbenema, ei julgenud näidata sõpradele, ei lubanud sõpru enam meie koju. Ja tegi imelikke vihjeid minu puude kohta. Seevastu pere teine laps teismeeas ei pööranud sellele mingit tähelepanu, ka sõpru kutsus koju ja esitles mind neile uhkusega.

Teismeliste omavahelist suhtlust kuulates paneb ikka küll imestama, mis kõik nende meelest võib probleem olla. Kelle emal on punased juuksed, kelle isa räägib valju häälega, samuti arutatakse, missugune auto kellegi peres on ja missuguses restoranis kellegi vanematele meeldib söömas käia. Hoolega uuritakse, kui palju sinu isa teenib ja puha. Et siis, võta rahulikult. Võid lapsele öelda, et sind häirib see, ja et nii ei ole sobiv.

Külaline kirjutas: ↑23 Mai 2025 12:57Teismeeas tekivad lapse ajus suured muutused, mis võivad hakata meenutama isegi ajuhaigust. Üsna sagedane on oma vanemate häbenemine - mis iganes põhjusel. Sestap on mõttetu sellega oma pead liialt vaevata, jääb üle vaid oodata, et ehk see mõne aasta pärast möödub.

Jaa. Ma mäletan, et mingil hetkel ma koolis häbenesin oma vanemate ametit ja ema vanust. Ometi tegelikult polnud ametitel midagi viga ja eriskummalist. Isa elektrik ja ema tisler. Ja ema tegelt üldse vana ka polnud(minu sündides oli 25- ise sain ka esimese lapse samas vanuses). Aga osadel klassikaaslastes olid ülinoored emad ja see siis mõjutas nii, et oma ema tundus hirmus vana

vahe oli max 3 aastat.
Ja mäletan seda, et ühe klassiõe ema oli poes müüja. Jube äge tundus. Mu ema siis eluaeg puutööga tegelenud ja millegipärast häbenesin seda.

Nüüd on seda väga veider meenutada, miks küll ometi nii tundsin.

Mul 11 aastane laps on vahel teinud märkusi minu vanuse kohta. Teistel lastel on nooremad vanemad kui sina. No ma siis seletan, et on jah nii ning mis sellest siis nii väga on. Suurt probleemi see õnneks ei tekita.

Ilmselt on see normaalne, et laps mingis etapis vanemat häbeneb, olgu siis see põhjus mistahes. Samas mõistliku suhte korral lapse ja lapsevanema vahel on võimalik lapsele asju selgitada. Vast on ka küsimus, kui paksu lapsevanemaga siis ikka tegemist on, ausalt öelda oli täna tahtmine poes ühele noorele naisele isegi sõbralikult soovitada oma ostukorv üle vaadata, inimene kaalus vähemasti 120-130 kilo. (Kusjuures ma olen ise ka ülekaalus ja just seetõttu tean, mida see naine oma tervisele teeb.) Ma saaksin aru, kui laps sellist ema häbeneks ja siin ei aitaks tõesti vist ükski selgitus. Ehk siis vastus küsimusele - kui vanem on tõesti tugevas ülekaalus, siis peaks ta endaga tegelema ja kasvõi lapse pärast alla võtma. Kui aga tegemist on sots-meedia ajupesuga ja vanemal tegelikult olulist ülekaalu pole, tuleks last kasvatada.

Guest kirjutas: ↑23 Mai 2025 22:03 Vast on ka küsimus, kui paksu lapsevanemaga siis ikka tegemist on, ausalt öelda oli täna tahtmine poes ühele noorele naisele isegi sõbralikult soovitada oma ostukorv üle vaadata, inimene kaalus vähemasti 120-130 kilo. (Kusjuures ma olen ise ka ülekaalus ja just seetõttu tean, mida see naine oma tervisele teeb.) Ma saaksin aru, kui laps sellist ema häbeneks ja siin ei aitaks tõesti vist ükski selgitus. Ehk siis vastus küsimusele - kui vanem on tõesti tugevas ülekaalus, siis peaks ta endaga tegelema ja kasvõi lapse pärast alla võtma.

Just-just. Minu laps arvab ka nii. Kõik on õige, ainult see teooria ei arvesta pisiasja, et alati allavõtmine ei õnnestu. Ma muidugi ei tea, mida sa selle ülekaalulise korvis nägid, klassikaliselt oli korv täis saia, kommi ja limonaadi, nagu see klišee siin paksude kohta on? Minu korvist sa neid asju ei leiaks, aga ma nüüd tõesti ei hakka seda teemat viima klassikalisele paksupeksuteemale. Arvestades asjaolu, et mees jättis mind kehakaalu pärast, nii ütleski, nüüd poeg ka eemaldub - vist oleks tõesti parem, kui mind polekski. Need mõtted olin peale mehe lahkumist kuidagi maha suutnud suruda, nüüd tulevad taas. Ei-ei, ärge kartke, ma ei hakka end ära tapma, lihtsalt ütlen nagu tunnen - oleks parem, kui mind poleks.
Ei, oma allavõtuteekonda ei hakka ma kirjeldama. Aga see on olemas. Ja tagasivõtuteekond samuti. Ja nii korduvalt. Vanus pole ka enam selline, kus kerge oleks alla võtta.

Kas sama on suitsetamise ja alko tarbimisega, purjus olemisega? Kui laps häbeneb seda, et ta vanem on alkohoolik või suitsetaja. Muidugi suitsetamist saab varjata ja mitte teha seda teiste ees. Isegi alkoholismi saab varjata ja võõrad ei pruugi aru saada, kas inimene on purjus või kui purjus on, kui ta omab kontrolli oma käitumise üle.
Miks paksust nagu peaks austama, aga suitsetamist ja joomist mitte. Ok suitsetamine on üldse asi mida ei peaks tegema. Aga alkot võib tarbida. Toitu peab tarbima. Ainult selle ületarbimine jääb silma.

Guest kirjutas: ↑23 Mai 2025 22:03 Ilmselt on see normaalne, et laps mingis etapis vanemat häbeneb, olgu siis see põhjus mistahes. Samas mõistliku suhte korral lapse ja lapsevanema vahel on võimalik lapsele asju selgitada. Vast on ka küsimus, kui paksu lapsevanemaga siis ikka tegemist on, ausalt öelda oli täna tahtmine poes ühele noorele naisele isegi sõbralikult soovitada oma ostukorv üle vaadata, inimene kaalus vähemasti 120-130 kilo. (Kusjuures ma olen ise ka ülekaalus ja just seetõttu tean, mida see naine oma tervisele teeb.) Ma saaksin aru, kui laps sellist ema häbeneks ja siin ei aitaks tõesti vist ükski selgitus. Ehk siis vastus küsimusele - kui vanem on tõesti tugevas ülekaalus, siis peaks ta endaga tegelema ja kasvõi lapse pärast alla võtma. Kui aga tegemist on sots-meedia ajupesuga ja vanemal tegelikult olulist ülekaalu pole, tuleks last kasvatada.

Palun, ehk jätaksid need oma mõttevälgatused kellelegi võhivõõrale kusagil poes midagi "sõbralikult soovitada". See on kasutu ja toob ainult kahju. Muide, mul endal on siiani meeles, kuidas ühel reede õhtul ostsin 6 pakki küpsiseid ja maksma hakates kuulsin oma selja tagant äkitselt karjatust: "Hissand jumal, milleks teile nii palju küpsiseid!!" Keerasin ringi ja nägin seal üht võõrast naist. Kusjuures too naine ise oli ka kõike muud kui sale. Alguses mõtlesin teda lihtsalt ignoreerida, aga kuna selle naise hüüatus oli nii vali, et terve poesaba meid vahtima jäi, siis pidin selgitama talle, et mu lapsel on homme sünnipäev ja ta kutsus kogu rühma, ning ma teen küpsisetorti. See kõik läheb lasteaiarühmatäiele lastele, mina ise ei saa sellest ilmselt ühtegi tükki. Naine muidugi ei vabandanud, viskas vaid armulikult andestades: "Ahah."
Siiani on see seik meelde jäänud kui kohtumine eriliselt viletsa lastetoaga inimesest, kes isegi poes topib oma nina võõraste eludesse oma "sõbralike soovitustega". Ilmselgelt on eranditult kõik ülekaalulised sada miljardit korda juba kuulnud tervisest ja puha - ning sinu soovitusi ei vaja nad kohe päris kindlasti mitte. Minu ainus soovitus sulle seega on: palun ära sekku.

Eriti naljakas on see, et üks ülekaaluline tahab teist manitseda. Nagu mustadel pidi olema hierarhia, kes on valgem, see on kõrgemal pulgal, siis ülekaaluline arvab ka, et tema on ikka teisest ülekaalulisest parem, sest on natuke vähem paks. Kui sa teiste todiukorvi nii hoolega vahiks, siis sa avastaks, et paljudel saledatel on ka rämpsu seal ostukorvis. Ja kõige hullemat kombot võid märgata piitspeenikeste teismeliste ostukorvist.

(Kusjuures ma olen ise ka ülekaalus ja just seetõttu tean, mida see naine oma tervisele teeb.) Ma saaksin aru, kui laps sellist ema häbeneks ja siin ei aitaks tõesti vist ükski selgitus. Ehk siis vastus küsimusele - kui vanem on tõesti tugevas ülekaalus, siis peaks ta endaga tegelema ja kasvõi lapse pärast alla võtma.

Ja miks sa ise siis alla ei võta? Kasvõi lapse pärast võiks ju kokku ennast võtta. Paks on paks. Kui sinu arust on loomulik, et laps paksu vanemat häbeneb, siis ta peaks ju sind ka häbenema. Miks sa siis endiselt paks oled?

Guest kirjutas: ↑24 Mai 2025 08:54
(Kusjuures ma olen ise ka ülekaalus ja just seetõttu tean, mida see naine oma tervisele teeb.) Ma saaksin aru, kui laps sellist ema häbeneks ja siin ei aitaks tõesti vist ükski selgitus. Ehk siis vastus küsimusele - kui vanem on tõesti tugevas ülekaalus, siis peaks ta endaga tegelema ja kasvõi lapse pärast alla võtma.
Ja miks sa ise siis alla ei võta? Kasvõi lapse pärast võiks ju kokku ennast võtta. Paks on paks. Kui sinu arust on loomulik, et laps paksu vanemat häbeneb, siis ta peaks ju sind ka häbenema. Miks sa siis endiselt paks oled?

Mina kirjutasin seda poelugu. Ei, muidugi ei öelnud ma sellele naisele midagi, miks ma peaks tahtma inimest solvata? Aga minu mõtted on minu peas ja jah, ma tõesti mõtlesin, et sel naisel on raske. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Ja nii mõelda oskan ma sellepärast, et olen ise olnud samas olukorras: 15 aastat tagasi kaalusin 112 kilo. Võtsin 45 kilo alla, millest 20 on aastatega tagasi hiilinud. Täna olengi ma umbes 10 kilo ülekaalus. Ärge arvake, et ma ei tea, kui raske on alla võtta - ma olen 57 aastane ja ausalt, sihuke tunne on, et tee mis tahad, kilod on nagu naelaga kinni löödud. Toitumist jälgin ikkagi kogu aeg, sellega olen suutnud viimased 3 aastat kaalu hoida. Laseks ma rivitult, kaaluks raudselt samuti üle 100 kilo. Ma tõsiselt kaalun praegu ozempicu proovimist - miks ka mitte? Mis minu last puudutab, siis ma võtsingi alla just sel ajal, kui mu laps põhikooli lõpetas. Täna on mu laps täisealine ja teda minu kaal välimuse mõttes ei häiri, aga ta toetab mu kaalu teemat küll, tal külas olles - elab teises riigis - vaatab täpselt, mida lauale panna.
Aga kuulge, teema polnud minust vaid laste suhtumisest vanemate kaalu. Lapse häbenemine ilmselt ei sõltu muidugi ainult kaalust, vaid esmalt sellest, kui eluterve terve tema pere meelsus on. Aga õnnelikke ja endaga üdini rahuleolevaid tugevas ülekaalus inimesi on väga vähe. Enamuses pole väga suure kaaluga inimesed ise endaga samuti rahul ja seega on see probleem ka lapsele.

Guest kirjutas: ↑24 Mai 2025 11:44
Guest kirjutas: ↑24 Mai 2025 08:54
(Kusjuures ma olen ise ka ülekaalus ja just seetõttu tean, mida see naine oma tervisele teeb.) Ma saaksin aru, kui laps sellist ema häbeneks ja siin ei aitaks tõesti vist ükski selgitus. Ehk siis vastus küsimusele - kui vanem on tõesti tugevas ülekaalus, siis peaks ta endaga tegelema ja kasvõi lapse pärast alla võtma.
Ja miks sa ise siis alla ei võta? Kasvõi lapse pärast võiks ju kokku ennast võtta. Paks on paks. Kui sinu arust on loomulik, et laps paksu vanemat häbeneb, siis ta peaks ju sind ka häbenema. Miks sa siis endiselt paks oled?
Mina kirjutasin seda poelugu. Ei, muidugi ei öelnud ma sellele naisele midagi, miks ma peaks tahtma inimest solvata? Aga minu mõtted on minu peas ja jah, ma tõesti mõtlesin, et sel naisel on raske. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Ja nii mõelda oskan ma sellepärast, et olen ise olnud samas olukorras: 15 aastat tagasi kaalusin 112 kilo. Võtsin 45 kilo alla, millest 20 on aastatega tagasi hiilinud. Täna olengi ma umbes 10 kilo ülekaalus. Ärge arvake, et ma ei tea, kui raske on alla võtta - ma olen 57 aastane ja ausalt, sihuke tunne on, et tee mis tahad, kilod on nagu naelaga kinni löödud. Toitumist jälgin ikkagi kogu aeg, sellega olen suutnud viimased 3 aastat kaalu hoida. Laseks ma rivitult, kaaluks raudselt samuti üle 100 kilo. Ma tõsiselt kaalun praegu ozempicu proovimist - miks ka mitte? Mis minu last puudutab, siis ma võtsingi alla just sel ajal, kui mu laps põhikooli lõpetas. Täna on mu laps täisealine ja teda minu kaal välimuse mõttes ei häiri, aga ta toetab mu kaalu teemat küll, tal külas olles - elab teises riigis - vaatab täpselt, mida lauale panna.
Aga kuulge, teema polnud minust vaid laste suhtumisest vanemate kaalu. Lapse häbenemine ilmselt ei sõltu muidugi ainult kaalust, vaid esmalt sellest, kui eluterve terve tema pere meelsus on. Aga õnnelikke ja endaga üdini rahuleolevaid tugevas ülekaalus inimesi on väga vähe. Enamuses pole väga suure kaaluga inimesed ise endaga samuti rahul ja seega on see probleem ka lapsele.

Teema polnud sinust, aga imelik on, et manitsed teisi, kes on sinust veel paksemad ja milline sa ka ise oled olnud, kuigi ise oled ka paks. See on sama nagu kõige suuremad alkoholismi hukkamõistjad on endised alkohoolikud. Kui ise oled paks ja varem oled veel paksem olnud, siis minu arust ei peaks sa teisi ka mitte mõttes kritiseerima ja ennast kuidagi paremaks pidama.

Guest kirjutas: ↑24 Mai 2025 11:57 Teema polnud sinust, aga imelik on, et manitsed teisi, kes on sinust veel paksemad ja milline sa ka ise oled olnud, kuigi ise oled ka paks. See on sama nagu kõige suuremad alkoholismi hukkamõistjad on endised alkohoolikud. Kui ise oled paks ja varem oled veel paksem olnud, siis minu arust ei peaks sa teisi ka mitte mõttes kritiseerima ja ennast kuidagi paremaks pidama.

Olen teemaalgataja. Jätke see vastaja ometi rahule, ta ei öelnud midagi valesti ja samuti ta ei kritiseerinud minu arust kedagi, vaid tõi näite.
Eks paksusid on erinevaid ning erinevas probleemi faasis - mõni ei tunnista veel probleemi, teine juba tunnistab, aga ei oska midagi teha, kolmas tunnistab, oskab, aga teeb vigu, neljas tunnistab, oskab, teeb vigu, parandab need - aga ikka ei õnnestu. Samuti on paksusid erinevaid selles mõttes, et välja näeb 110 kilo kaaluv inimene ikka megapaks, aga üks 110-kilone kaalus kuu aega tagasi 115 kilo ning 110 on tema jaoks juba progress, teine ehk alles võtab juurde kaalu ning kaalus kuu tagasi 107. Neisse kõigisse tuleb erinevalt suhtuda, nad kõik vajavad erinevat abi.
Aga teema pole sellest.

Olen teemaalgataja. Jätke see vastaja ometi rahule, ta ei öelnud midagi valesti

Igaüks võib vastata, mis ta soovib ja sina ei ole selles suhtes siin mingi korrapidaja, mida keegi vastata võib ja mida mitte. Minu arust jälle ütles valesti ja mina võin oma arvamust väljendada täpselt samamoodi nagu sina, tema või ükskõik kes teine. Üks paks ei peaks teisi pakse halvustama ega kritiseerima. Kui sa poes kedagi näed, siis sina ei tea, kas tema võttis juba viis kilo alla või veel ei võtnud. Minu arust on nõme kasõvõi mõttes kedagi kritiseerida või halvustada. Eriti kui sa ise pole temast sugugi parem, samamoodi ei saa oma kaalu kontrolli alla.

Guest kirjutas: ↑23 Mai 2025 12:45 Kas lapsevanem on süüdi, kui vanemas teismeeas laps oma paksu vanemat häbeneb? Või on lapsevanemal põhjust olla kurb, et laps temas välist olulisemaks peab kui sisemist? Või tuleb seda võtta lihtsalt kui paratamatust ning lapsest eemale hoida, et sõbrad vanemat ei näeks?

Alla võtmisest rääkida pole siin teemas mõtet, see on omaette asi, mind huvitab just suhtumine paksuse fakti.

"mind huvitab just suhtumine paksuse fakti"

Asi pole ju paksuses ega selles, et sa oled ema. Samamoodi võib teismeline häbeneda oma puudega või nohikust õde-venda ning mitte tahta, et sõbrad neid koos näeks..

Guest kirjutas: ↑24 Mai 2025 12:26
Olen teemaalgataja. Jätke see vastaja ometi rahule, ta ei öelnud midagi valesti
Igaüks võib vastata, mis ta soovib ja sina ei ole selles suhtes siin mingi korrapidaja, mida keegi vastata võib ja mida mitte. Minu arust jälle ütles valesti ja mina võin oma arvamust väljendada täpselt samamoodi nagu sina, tema või ükskõik kes teine. Üks paks ei peaks teisi pakse halvustama ega kritiseerima. Kui sa poes kedagi näed, siis sina ei tea, kas tema võttis juba viis kilo alla või veel ei võtnud. Minu arust on nõme kasõvõi mõttes kedagi kritiseerida või halvustada. Eriti kui sa ise pole temast sugugi parem, samamoodi ei saa oma kaalu kontrolli alla.

Mina eristan kriitikat ja halvustamist, millegipärast sina paned need ühte lausesse. Kriitikat on hea, kui seda tehakse viisakalt ning teist austaval moel. Halvustamine ei ole hea.
Huvitav, et mina ei või määrata, kes mida ütleb, aga sina võid määrata, kes mida mõtleb

Huvitav, et mina ei või määrata, kes mida ütleb, aga sina võid määrata, kes mida mõtleb

Ei, valesti said aru. Me kumbki ei saa määrata, mida keegi vastab või mida keegi mõtleb, aga igaüks võib öelda, mis ta millestki arvab.

Guest kirjutas: ↑23 Mai 2025 12:45 Kas lapsevanem on süüdi, kui vanemas teismeeas laps oma paksu vanemat häbeneb? Või on lapsevanemal põhjust olla kurb, et laps temas välist olulisemaks peab kui sisemist? Või tuleb seda võtta lihtsalt kui paratamatust ning lapsest eemale hoida, et sõbrad vanemat ei näeks?

Alla võtmisest rääkida pole siin teemas mõtet, see on omaette asi, mind huvitab just suhtumine paksuse fakti.

Hakkas tõtt-öelda huvitama, et kui n-ö paks sa siis ka tegelikult oled? On ikka vaks vahet sees, kas ema keha on kergelt pehme, või ikka tõsiselt pekid ripuvad ja liikumine on silmnähtavalt raskendatud. Mingi 10 kilo ülekaalu ei ole kuskilt otsast tervistkahjustav, päris üle võlli ei maksa ka minna. Kui laps sellist ema juba häbeneb, siis on ikka koer maetud kuhugi mujale.

Minu ema oli ka "kergelt" ülekaaluline mu koolieas. Aga vot sellepärast ma küll häbi ei tundnud.
Ma see, kes siin ülevalpool ema vanuse ja vanemate ametite pärast põdesin.

Tundub, et tänapäeval on see kaaluteema nagu eriti terav osadele.

Mul poeg on 12. Tema on ka tõesti märkusi teinud mu kaalu osas(peale väikese õe sündi olen tõesti ca 15kg ülekaalus aga tegelen) , aga et ta häbeneks mind otseselt ei ole. Avalikult ikka koos võime käia. Avalikult ma ei tohi teda liiga palju katsuda

(kalli või pai teha).

Guest kirjutas: ↑23 Mai 2025 13:44
Külaline kirjutas: ↑23 Mai 2025 12:57Teismeeas tekivad lapse ajus suured muutused, mis võivad hakata meenutama isegi ajuhaigust. Üsna sagedane on oma vanemate häbenemine - mis iganes põhjusel. Sestap on mõttetu sellega oma pead liialt vaevata, jääb üle vaid oodata, et ehk see mõne aasta pärast möödub.
Jaa. Ma mäletan, et mingil hetkel ma koolis häbenesin oma vanemate ametit ja ema vanust. Ometi tegelikult polnud ametitel midagi viga ja eriskummalist. Isa elektrik ja ema tisler. Ja ema tegelt üldse vana ka polnud(minu sündides oli 25- ise sain ka esimese lapse samas vanuses). Aga osadel klassikaaslastes olid ülinoored emad ja see siis mõjutas nii, et oma ema tundus hirmus vana vahe oli max 3 aastat.
Ja mäletan seda, et ühe klassiõe ema oli poes müüja. Jube äge tundus. Mu ema siis eluaeg puutööga tegelenud ja millegipärast häbenesin seda.

Nüüd on seda väga veider meenutada, miks küll ometi nii tundsin.

Minu ema oli minu sündides 43 ja isa 45. Ehk ise ei oleks taibanudki vanemate vanust häbeneda, aga kuna sel teemal hakati lasteaia lõpus ja koolis päris usinasti narrima, siis mingil momendil hakkasin häbenema. Kartsin paaniliselt, et keegi tõstatab selle teema ja siis pean vastama, kui vanad nad on. Mingil momendil hakkasin neid nooremaks valetama, kui keegi jälle küsis. Mõnikord arvati, et nad on mu vanavanemad.

Ülekaalulised olid ka mõlemad. Häbenesin sedagi, kuigi pisut vähem kui nende vanust.

See oli siis sügaval nõuka ajal.

Arutle Foorum

Ülekaaluline lapsevanem

Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem

Re: Ülekaaluline lapsevanem