Guest kirjutas: ↑09 Juun 2025 00:22
Miks osadele inimestele meeldib tööl käia? Minu jaoks oleks iga päev tööl käimine õudusunenägu.
Ja on inimesi, kes selle asemel, et ise oma lastega kodus olla, lähevad tööle väikeste laste kõrvalt ja kaotavad toredaid hetki lastega, lapsed on lasteaias või hoidjaga.
Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?
Ütleme siis nii, kui sa tead, et sa ei ole just tohutult andekas äriinimene (kes teeniks kiiresti varanduse kokku ja ülejäänud elu siis elaks sellest), siis sa ka tead, et sissetuleku teenimiseks on vaja midagi teha ehk käia kuskil tööl. Valid mingi sellise töö, mis õudusunenägu ei tundu ja kui vastav tase käes (vajalikud koolid läbi käidud jne.), siis hakkad aga käima.
Kui on mingi asi, mida sa tegema pead, siis milleks hakata ennast traumeerima pideva negatiivse sisendamsiega: "Oi kui õudne see on, oi kui kohutav on sinna tööle minna" jne. jne. No milleks? Käärid aga käised üles ja asud tööle kallale, midagi saab nagu tehtud ka, kui töökaaslased on ka... no nagu inimesed, mitte kõige kohutavamad - siis ei tundugi nagu nii jube-jube. Igatahes mitte midagi sellist, mille pärast kogu aeg kurta, et oh, kui jube, et ma pean seal käima ja oh ma vaeseke.
Osakoormusega töö väga väikse lapse kõrvalt, tõsi küll, ei ole minu "tassike teed", sest rööprähklemine või väga kiire tõmblemine ühelt asjalt teisele ("oot, mul beebi magan, ma saan ehk 15 min tööd teha - ei, näh, ärkas") ei oleks minu jaoks põnev ja tore, vaid pigem tekitaks rahuldamatuse tunde - ma ei saa
mitte midagi päris korralikult teha, korralikult tööd teha ei saa, korralikult kodusolemist nautida ka ei saa. Ma olen see inimtüüp, kes sellist elukorraldust ei fännaks. Ja kui vähegi võimalik, ma enne ajan materiaalselt kitsamalt läbi - pole mulle vaja väikse lapse kõrvalt uhkeid reise või kalleid riided või muud luksust - aga ma ei tööta näit. beebi kõrvalt. Olin 3a ehk maksimumaja iga lapsega kodus, võtsin tempo täiesti maha, elasingi täiesti teistmoodi kui töölkäimise ajal ja hääääästi aeglases tempos ("kui ma ei jõua täna seda kodutööd tehtud, sest laps oli rahutum ja ise olin välja puhkamata - eks teen homme... või siis järgmisel nädalal"). 3a last, kes on võimeline juba rääkima oma päevast (ma tean, kuidas ta ennast seal lasteasutsues tunneb) tundus juba normaalne lasteasutusse panna, sest eks lasteaias toimub ju ka kohanemine kooliks.
Ja ei olnud mul raske tööle tagasi minna, kui viimase lapsega sai 3a läbi, siis hakkasin aga jälle pihta. Ei traumeerinud ennast mingi: "Oh, sul on kindlasti nii raske tööle tagasi minna, sa ei oska ju enam midagi" vms. negatiivsete sisendustega (nagu mõned emmed teevad), vaid hakkasin lihtsalt töölkäimisega jälle pihta - ja kõik.
Kui kord pensioniiga kätte jõuab, siis ma ei tea, kas jään päevapealt koduseks või püüan veel näit. osa ajaga edasi käia. Eks olenab ka tervisest. On töökaaslasi, kes veel 80+ ka tööl käivad (tervis võimaldab), ise tahavad. Kas minust saab selline või ei saa - eks siis ole näha.
. Laps 2.5a on, siis hakkan vaikselt mõtlema, kas otsin uue koha(prargusel ajal ilmselt üsna võimatu arvestades tööturgu) või lähen vanale tagasi. Iseenesest vana töökoht meeldis. Ma vihkan lihtsalt hommikust vara ärkamist. Ei ole üldse hommikuinimene.