Arutle Foorum

Selline ühiskonnas kirgi küttev teema. Ühest küljest on ju õpetajate palk Maxima kassapidajate omadest ikka märksa suurem, aga teisest küljest otsitakse õpetajaid tikutulega taga ja kavlifikatsioonile vastavaid pahatihti ei leitagi. Miks siis? Ja mida teha, et olukorda lahendada? Miks noored peale ülikooli lõpetamist õpetajateks ei tule ja kas viisakas palk lahendaks probleemi? Või on põhjus kusagil mujal? Suur sats õpetajaid on 50-60 aastased ja lähevad varsti pensionile. Mis siis saab?

Olen ise kõrgharitud spetsialist ja minu palk on õpetaja omast isegi väiksem. Samuti puudub mul pikk suvine puhkus, vaid pean olema suvi läbi valmis tööle naasma kohe, kui vaja on ja töö on samuti pingeline ning eeldab suurt vastutust ja erinevate inimestega suhtlemist. Ka minu erialale otsitakse häid töötajaid tikutulega. Suvalisi oleks võtta küll, ent neist on ettevõttele rohkem kahju kui kasu. Tööjõupuudus kummitab paljudel elualadel ning siingi ei ole õpetajad erand. Suur tööjõupuudus on ka logopeedide osas, samuti Maxima kassapidajate seas, ja haiglas õdede seas, arste napib ja ooteajad eriarsti juurde on kolme kuu pikkused. Tellid endale kasvõi remondimehe - jälle pikad ooteajad, suvalisi torujürisid muidugi on, aga head töömeest on raske leida.

Töötukassasse pöördub töötuid massiliselt, aga vähe on oskajaid inimesi, kel konkreetse töö tegemiseks ka vajalikud isikuomadused olemas. Seega on probleem palju laiem ja üldisem. Ei tea, mispärast üksnes õpetajate tööjõust ja palkadest igal pool räägitakse? Ehk seepärast, et neil on lihtsalt kõige kõvem hääl.

Kuidas lahendada seda suurt probleemi Eestis, kus inimesi justkui oleks, kuid vähegi asjalikumatel ja nõudlikumatel töökohtadel valitseb suur tööjõupuudus? Ehk peaks kõiksugu kõutsid ja terapeudid ja suunamudijad ja sotsiaalkindlustusameti üliarvukad naljakate ametinimetustega ametnikud lõpuks päris tööle panema? Tõstma päris töö tegemise taas au sisse? No kui sa ikka ümmarguse jutu lobistamise eest saad 180 eurot tunnist, arusaadav siis, et puudub mõte hakata tegema päris tööd, mis kedagi ka aitaks. Samas, kas lahendus peaks olema kõikide teiste elukutsete palgad samamoodi 180 euro peale tunnis tõsta? Ilmselt mitte. Siis maksaks leivapäts poes 30 eurot, raha devalveeruks nagu nõuka-aja lõpul. Seega, ehk oleks lahendus boikoteerida neid 180-eurose tunnihinnaga jutuvestjaid ja tõmmata kokku riigiametnike horde? Kui kliendid ja sissetulekud kokku kuivavad, äkki siis tekib stiimul minna ka päris tööle - õpetajaks, logopeediks, haiglaõeks või remontijaks.

Tüüpiline palk on 1820, millest jääb kätte ja 1413. No mis nali see on magistrikraadiga spetsialistile? Lisaks töötad kodus tasuta, õhtuti ja nädalavahetuseti ning seda võetakse enesestmõistetavalt. Kui keegi hakkab töökoormusele vastavalt panustama, siis on ta halb õpetaja - ei tee piisavalt.

Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 10:44 Selline ühiskonnas kirgi küttev teema. Ühest küljest on ju õpetajate palk Maxima kassapidajate omadest ikka märksa suurem, aga teisest küljest otsitakse õpetajaid tikutulega taga ja kavlifikatsioonile vastavaid pahatihti ei leitagi. Miks siis? Ja mida teha, et olukorda lahendada? Miks noored peale ülikooli lõpetamist õpetajateks ei tule ja kas viisakas palk lahendaks probleemi? Või on põhjus kusagil mujal? Suur sats õpetajaid on 50-60 aastased ja lähevad varsti pensionile. Mis siis saab?

Ma töötan koolis tugispetsialistina ja minu arust on palk õpetajatel ikka töö raskustaset arvestades liiga madal tõesti. Aga seal on ka palju teisi tegureid, mis selle töö küllaltki ebameeldivaks teevad. Osades koolides on direktor paras füürer, mingid oma lemmikud, teisi kiusab, kästakse mingitele kahemeestele kolmesid panna, mis läheb õpetaja tõekspidamistega vastuollu jne. Ebameeldivad vanemad võtavad meeletult jõudu ära. Neid pole palju, aga need üksikud võtavad energia ja aja ära. Mulle näiteks helistas nädalate kaupa üks ema, kelle ventileerimist pidin päevad otsa kuulama. Lisaks ta veel kirjutas mingi neli kirja päevas. Vanema jaoks on tema laps kõige tähtsam ja arvab, et ma tugispetsialistina peaksin temaga hommikust õhtuni tegelema, aga tegelikkuses mul pole ju selleks aega, mul on teised ka. Klassijuhatamine on meeletu töö, millest mina ei saanud varem aru. Lapsevanemana mõtlesin, et noh, saadab mõne teate, korra aastas ekskursioon ja ongi kõik. Aga tegelikkuses käiakse mulle nüüd iga vahetund kellegi peale kaebamas, vanemad helistavad, iga laps küsib hommikul kell seitse üle, et mis kell tal tunnid hakkavad jne, jne, igasugu jama, millest mul polnud aimu. Samas see pole tõsi, et õpetajaid üldse ei leia, tahtjaid ikka on, aga paljud lahkuvad üsna pea, sest töö käib üle jõu. Need keskealised on vastupidavamad, noortele ei meeldi, et mingi jõnglane ta peesse saadab või vanemad sõimamas käivad. Nõuded on õpetajatele väga kõrged, aga kui südamega tööd teed, ega keegi tänama ei tule. Mul on just kogemus, et tegelesin ühe lapsega meeletult palju ja olin rõõmus, et ta 9. klassi ära sai lõpetatud, sest ta intellekt on piiripealne ja on väga tõsised õpiraskused. Aga vanema ootus oli veel suurem ja aktusel vahtis siis mind vihaselt, et laps ikkagi ühe eksami kahe sai, see oli muidugi minu süü, mitte selle süü, et laps praktiliselt koolis ei käinudki kuude kaupa. Vanem tuli minuga pahandama, et miks ma ei aidanud lõpueksamil tema last piisavalt, ehk ei öelnud siis ette. Selliste vanematega pead seal siis päevad otsa tegelema ja ikka nad on sinu peale vihased, ükskõik palju sa nende lapsi aitad. Siis on nii palju abivajavaid lapsi, kelle kodune olukord on halb, no ei suuda neid kõiki aidata, aga see tekitab stressi.

mina olen eripedagoog. lapsed on vahvad ja töö nendega puhas rõõm. aga kui lapsevanemad oma utoopiliste nõudmistega letti lendavad, kaob küll igasugune töö tegemise isu. minu palk on muidugi sellest miinimumist 500.- kõrgem. muidu oleksin juba ammu avatud silmadega ringi vaadanud.

Mõni õpetaja võtabki lõdvalt, teebki täpselt nii palju töötunde, kui palju talle tasustatakse. Võtab endale ka lisaülesandeid, näiteks mitu klassi juhtaja, rohkem tunde, mida ta laseb niimoodi üle jala. Klassijuhatamist ei võta ka tõsiselt, vaid teeb minimaalse ära. Siis saab kokku päris hea summa ja ei pinguta ka üle. Koolis ka proovib viilida kõigist ülesannetest, mis õpetajatele lisaks antakse: korrapidamine, mingite ürituste organiseerimine, laste saatmine jne. Selliseid on koolis palju ja ei saa neile ka pahaks panna. Lapsevanemate meelest see pole mingi õpetaja, keda üldse ei huvita, kas lapsed midagi selgeks saavad või ei saa, ei ole oma klassile toeks, ei käi lapsi taga ajamas, et need oma hinded kätte saaks, vaid laob kahed välja jne, jne. Siis on halb õpetaja. Hea õpetaja rabab ööd ja päevad ja see on iseenesestmõistetav kõigi arvates.

Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 11:16 Mõni õpetaja võtabki lõdvalt, teebki täpselt nii palju töötunde, kui palju talle tasustatakse. Võtab endale ka lisaülesandeid, näiteks mitu klassi juhtaja, rohkem tunde, mida ta laseb niimoodi üle jala. Klassijuhatamist ei võta ka tõsiselt, vaid teeb minimaalse ära. Siis saab kokku päris hea summa ja ei pinguta ka üle. Koolis ka proovib viilida kõigist ülesannetest, mis õpetajatele lisaks antakse: korrapidamine, mingite ürituste organiseerimine, laste saatmine jne. Selliseid on koolis palju ja ei saa neile ka pahaks panna. Lapsevanemate meelest see pole mingi õpetaja, keda üldse ei huvita, kas lapsed midagi selgeks saavad või ei saa, ei ole oma klassile toeks, ei käi lapsi taga ajamas, et need oma hinded kätte saaks, vaid laob kahed välja jne, jne. Siis on halb õpetaja. Hea õpetaja rabab ööd ja päevad ja see on iseenesestmõistetav kõigi arvates.

Nojah, suht loogiline ju, et palk ja tehtav töö on korrelatsioonis. Aga palju peaks palk olema, et kõike seda "hea õpetaja" tööd rõõmsa meelega teha tahaks?

Ehk peaks kõiksugu kõutsid ja terapeudid ja suunamudijad ja sotsiaalkindlustusameti üliarvukad naljakate ametinimetustega ametnikud lõpuks päris tööle panema? Tõstma päris töö tegemise taas au sisse? No kui sa ikka ümmarguse jutu lobistamise eest saad 180 eurot tunnist, arusaadav siis, et puudub mõte hakata tegema päris tööd, mis kedagi ka aitaks.

Ise räägid, et töötajaid on palju, aga mitte häid töötajaid. Ja siis ütled, et pandagu need jutumehed päris tööd tegema. Aga miks sa siis arvad, et nemad just need head töötajad on? Mitte see mass, kellest asja ei ole.

Kui palju tunde peab õpetaja andma töötades 1,0 koormusega?
Kui palju tunde on arvestatud selleks, et kontrollida laste töid?
Kas tundide ettevalmistus on arvestatud tööaja sisse?
Mul pole aimugi sellest tööst. Tundub et nad on 8 tundi iga päev klassi ees ja oma vabast ajast kontrollivad tõid ja teevad ettevalmistusi. Aga mis elu see on? Nii saabki elada vaid üksik inimene, kelle elu ongi ta töö.

Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 13:26 Kui palju tunde peab õpetaja andma töötades 1,0 koormusega?
Kui palju tunde on arvestatud selleks, et kontrollida laste töid?
Kas tundide ettevalmistus on arvestatud tööaja sisse?
Mul pole aimugi sellest tööst. Tundub et nad on 8 tundi iga päev klassi ees ja oma vabast ajast kontrollivad tõid ja teevad ettevalmistusi. Aga mis elu see on? Nii saabki elada vaid üksik inimene, kelle elu ongi ta töö.

Olenevalt koolist on kontakttunde vaja anda umbes 24 tundi, tasustatud tööaeg on 35 tundi. Tundide ettevalmistamiseks, järelvastamisteks, tööde parandamiseks jne siis 11 tundi, aga selle ajaga ei tule välja. Reaalne tööaeg on umbes 50 tundi nädalas, osadel ka rohkem.

Vastutus ja koormus on liiga suur. Ühiskonnas peetakse neid imede tegijaks ja lapsevanemad on ka paras peavalu oma ootuste ja nõudmistega. Noored õpetajad põlevad üsna ruttu läbi sellepärast.

Minu vanem oli kuni pensini õpetaja. Ei mäleta, et ta õhtuti ja nädalavahetuseti tööd oleks teinud. Koju saabus minuga samal ajal ja kodus oli terve suve. Kodukontori eelsel ajastul kõva boonus.

Asi pole niivõrd palgas. Noored tahavad kodukontorit, vaba töögraafikut, ise puhkust planeerida. Seega pigem võiks õpetaja ametile vaba aega lisada, et see ahvatlevaks teha.

Minu arvates on muutunud see, et nüüd võivad lapsevanemad õpetajaid kottida ja ülbitseda. Õpetajalt on võetud autoriteet. Vähe sellest nüüd on advokaadid ka mängus. See pole muidugi ainult koolides nii. Kirjuta virnade viisi kaebusi ja kõiki uuritakse luubiga, mis omakorda tähendab, et vaja ju ka palju ametnikke, kes nendega tegeleks.

Asi pole niivõrd palgas. Noored tahavad kodukontorit, vaba töögraafikut, ise puhkust planeerida. Seega pigem võiks õpetaja ametile vaba aega lisada, et see ahvatlevaks teha.

Osad koolid on korraldanud nii, et vaheaegadel on suhteliselt vaba, see on ka juba päris suur boonus. Aga teised koolid kotivad viimase piirini, et 21. august tööle, pead kohal olema, koosolek koosoleku otsa, 2. jaanuaril tööle jälle, kohapeal pead istuma, kõik vaheajad istu kohal. Eriti see midagi juurde ei anna, aga õpetajate motivatsiooni vähendab, kui mõnel direktoril on kogu aeg mure, et õpetajad teevad liiga vähe tööd.

Külaline kirjutas: ↑29 Juul 2025 13:51Minu vanem oli kuni pensini õpetaja. Ei mäleta, et ta õhtuti ja nädalavahetuseti tööd oleks teinud. Koju saabus minuga samal ajal ja kodus oli terve suve.

Oleneb, mis ainet ja klasse ta õpetas ning mis meetodeid ta õpetamisel kasutas. Sealt tulebki see tohutu koormuse erinevus.

Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 14:07
Külaline kirjutas: ↑29 Juul 2025 13:51Minu vanem oli kuni pensini õpetaja. Ei mäleta, et ta õhtuti ja nädalavahetuseti tööd oleks teinud. Koju saabus minuga samal ajal ja kodus oli terve suve.
Oleneb, mis ainet ja klasse ta õpetas ning mis meetodeid ta õpetamisel kasutas. Sealt tulebki see tohutu koormuse erinevus.

Jah, õpetaja saab ka päris lihtsalt ära elada, kui laseb 30 aastat samamoodi ja midagi juurde ei mõtle jne. Mõnel käibki õpetamine nii, et töövihik nina alla, tee lk see ja see, ongi kogu lugu. Ei huvita väga, kas keegi saab midagi selgeks või ei saa, veel vähem see, et oleks huvitav. Selliseid on ka koolides küllalt, keda üldse ei huvitagi see, et kas nad on head või halvad õpetajad. Teevad täpselt miinimumi, et ei saaks kuskilt kinni hakata. Samas ühiskonna ja vanemate ootus on, et õpetaja oleks mingi imeinimene, kes kasvatab lapsed eetilisteks inimesteks, kes käituvad hästi, kellel on õpihuvi, mitte ei peksa ega laamenda ja ei istu tunnis niisama.

Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 14:07
Külaline kirjutas: ↑29 Juul 2025 13:51Minu vanem oli kuni pensini õpetaja. Ei mäleta, et ta õhtuti ja nädalavahetuseti tööd oleks teinud. Koju saabus minuga samal ajal ja kodus oli terve suve.
Oleneb, mis ainet ja klasse ta õpetas ning mis meetodeid ta õpetamisel kasutas. Sealt tulebki see tohutu koormuse erinevus.

nojah, eesti keele ja kirjanduse - ja kehalise kasvatuse õpetaja tööd on ka suht erinevad, aga palka saavad ühtemoodi. kas peaks diferentseerima?

Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 11:07
Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 10:44 Selline ühiskonnas kirgi küttev teema. Ühest küljest on ju õpetajate palk Maxima kassapidajate omadest ikka märksa suurem, aga teisest küljest otsitakse õpetajaid tikutulega taga ja kavlifikatsioonile vastavaid pahatihti ei leitagi. Miks siis? Ja mida teha, et olukorda lahendada? Miks noored peale ülikooli lõpetamist õpetajateks ei tule ja kas viisakas palk lahendaks probleemi? Või on põhjus kusagil mujal? Suur sats õpetajaid on 50-60 aastased ja lähevad varsti pensionile. Mis siis saab?
Ma töötan koolis tugispetsialistina ja minu arust on palk õpetajatel ikka töö raskustaset arvestades liiga madal tõesti. Aga seal on ka palju teisi tegureid, mis selle töö küllaltki ebameeldivaks teevad. Osades koolides on direktor paras füürer, mingid oma lemmikud, teisi kiusab, kästakse mingitele kahemeestele kolmesid panna, mis läheb õpetaja tõekspidamistega vastuollu jne. Ebameeldivad vanemad võtavad meeletult jõudu ära. Neid pole palju, aga need üksikud võtavad energia ja aja ära. Mulle näiteks helistas nädalate kaupa üks ema, kelle ventileerimist pidin päevad otsa kuulama. Lisaks ta veel kirjutas mingi neli kirja päevas. Vanema jaoks on tema laps kõige tähtsam ja arvab, et ma tugispetsialistina peaksin temaga hommikust õhtuni tegelema, aga tegelikkuses mul pole ju selleks aega, mul on teised ka. Klassijuhatamine on meeletu töö, millest mina ei saanud varem aru. Lapsevanemana mõtlesin, et noh, saadab mõne teate, korra aastas ekskursioon ja ongi kõik. Aga tegelikkuses käiakse mulle nüüd iga vahetund kellegi peale kaebamas, vanemad helistavad, iga laps küsib hommikul kell seitse üle, et mis kell tal tunnid hakkavad jne, jne, igasugu jama, millest mul polnud aimu. Samas see pole tõsi, et õpetajaid üldse ei leia, tahtjaid ikka on, aga paljud lahkuvad üsna pea, sest töö käib üle jõu. Need keskealised on vastupidavamad, noortele ei meeldi, et mingi jõnglane ta peesse saadab või vanemad sõimamas käivad. Nõuded on õpetajatele väga kõrged, aga kui südamega tööd teed, ega keegi tänama ei tule. Mul on just kogemus, et tegelesin ühe lapsega meeletult palju ja olin rõõmus, et ta 9. klassi ära sai lõpetatud, sest ta intellekt on piiripealne ja on väga tõsised õpiraskused. Aga vanema ootus oli veel suurem ja aktusel vahtis siis mind vihaselt, et laps ikkagi ühe eksami kahe sai, see oli muidugi minu süü, mitte selle süü, et laps praktiliselt koolis ei käinudki kuude kaupa. Vanem tuli minuga pahandama, et miks ma ei aidanud lõpueksamil tema last piisavalt, ehk ei öelnud siis ette. Selliste vanematega pead seal siis päevad otsa tegelema ja ikka nad on sinu peale vihased, ükskõik palju sa nende lapsi aitad. Siis on nii palju abivajavaid lapsi, kelle kodune olukord on halb, no ei suuda neid kõiki aidata, aga see tekitab stressi.

Vastik on su hala lugeda. Lapsevanemad on sinu kirjelduse järgi ainult mingid koledad kollid, kelle ainus unelm on vaeste õpetajate elu meelega raskeks teha. Mina pidin oma lapse koolikiusamise pärast kodulähedasest koolist ära võtma ja kesklinna kooli viima, kusjuures kiusamine algas mitte õpilastest, vaid hoopis õpetajast. Pani halbu hindeid, kuigi töös polnud mitte ühtki parandust ega andnud ka mitte mingit tagasisidet, mida siis laps saaks paremini teha. Kui palusin lapsel õpetajalt ise küsida, nähvas too vaid: "Küll sa ise tead!" Aga laps tõesti ei teadnud. Kusjuures tegu oli eeskujuliku käitumisega lapsega, sestap ei oleta ka, et ta tunnis väga korda rikkunuks. Õpetaja rääkis kolleegidele last seljataga, rääkis klassis tervet selle lapse peret, sh lapsevanemaidki, seljataga, ehkki ise rõhutas igal koosolekul üle, et kodus ei tohtivat vanemad õpetajast kunagi halba rääkida. Laps nuttis iga pühapäeva õhtul, suur hirm oli kooli selle kurja õpetaja juurde minna. Proovisin koolis rääkimas käia, kõik põrkus vastu ringkaitse müüri ja minu enne tervet last hakati usinalt HEV-lapseks tembeldama. Lõpuks, kui lapsel juba vaimse tervise probleemid tekkisid, jätsin ta sealt koju ja otsisin uue kooli. Uues koolis kadusid probleemid kui nõiaväel, äkki ei olnudki enam tegemist "probleemse" lapse, vaid igati tubli ja korraliku õpilasega. Uue kooli direktor mainis kord koolikoridoris vastu juhtudes, et ta ei ole nii hästi kasvatatud last ammu näinud.

Raske on olla tänapäeval lapsevanem. Kui vanem ei suhtle kooliga, siis on lapsevanem ükskõikne; kui püüab kooliga suhelda, siis tüütab lugupeetud koolitöötajat. Kui vanem ikka pidevalt ühendust võtab, näitab see enamasti, et olukord ei ole lahenenud, juhtum on jäetud ripakile - peeglisse vaatamise koht. Ja veel - kui on ikka tõesti hea õpetaja, kes lastele palju annab ja ka koduga koostööd ei põlga, küll siis lapsevanemad selle ära tunnevad! Mu teisel lapsel oli niisugune Õpetaja - ja vanemad lausa kuldasid ta üle. Mitte kellelgi polnud kunagi kahju omalt poolt panustada tema jõulu- või sünnipäevakingitusse, lisaks tõid peaaegu kõik lapsed veel oma perede poolt sellele Õpetajale lilli ja joonistasid kaarte. Lapsed olid kogu aeg ta ümber, tõid piparkooke, tegid pai. Ja see Õpetaja omakorda ei väsinud lapsevanemaid kiitmast. Ehk siis - kõik siin ilmas on kahepoolne.

Külaline kirjutas: ↑29 Juul 2025 14:25
Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 11:07
Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 10:44 Selline ühiskonnas kirgi küttev teema. Ühest küljest on ju õpetajate palk Maxima kassapidajate omadest ikka märksa suurem, aga teisest küljest otsitakse õpetajaid tikutulega taga ja kavlifikatsioonile vastavaid pahatihti ei leitagi. Miks siis? Ja mida teha, et olukorda lahendada? Miks noored peale ülikooli lõpetamist õpetajateks ei tule ja kas viisakas palk lahendaks probleemi? Või on põhjus kusagil mujal? Suur sats õpetajaid on 50-60 aastased ja lähevad varsti pensionile. Mis siis saab?
Ma töötan koolis tugispetsialistina ja minu arust on palk õpetajatel ikka töö raskustaset arvestades liiga madal tõesti. Aga seal on ka palju teisi tegureid, mis selle töö küllaltki ebameeldivaks teevad. Osades koolides on direktor paras füürer, mingid oma lemmikud, teisi kiusab, kästakse mingitele kahemeestele kolmesid panna, mis läheb õpetaja tõekspidamistega vastuollu jne. Ebameeldivad vanemad võtavad meeletult jõudu ära. Neid pole palju, aga need üksikud võtavad energia ja aja ära. Mulle näiteks helistas nädalate kaupa üks ema, kelle ventileerimist pidin päevad otsa kuulama. Lisaks ta veel kirjutas mingi neli kirja päevas. Vanema jaoks on tema laps kõige tähtsam ja arvab, et ma tugispetsialistina peaksin temaga hommikust õhtuni tegelema, aga tegelikkuses mul pole ju selleks aega, mul on teised ka. Klassijuhatamine on meeletu töö, millest mina ei saanud varem aru. Lapsevanemana mõtlesin, et noh, saadab mõne teate, korra aastas ekskursioon ja ongi kõik. Aga tegelikkuses käiakse mulle nüüd iga vahetund kellegi peale kaebamas, vanemad helistavad, iga laps küsib hommikul kell seitse üle, et mis kell tal tunnid hakkavad jne, jne, igasugu jama, millest mul polnud aimu. Samas see pole tõsi, et õpetajaid üldse ei leia, tahtjaid ikka on, aga paljud lahkuvad üsna pea, sest töö käib üle jõu. Need keskealised on vastupidavamad, noortele ei meeldi, et mingi jõnglane ta peesse saadab või vanemad sõimamas käivad. Nõuded on õpetajatele väga kõrged, aga kui südamega tööd teed, ega keegi tänama ei tule. Mul on just kogemus, et tegelesin ühe lapsega meeletult palju ja olin rõõmus, et ta 9. klassi ära sai lõpetatud, sest ta intellekt on piiripealne ja on väga tõsised õpiraskused. Aga vanema ootus oli veel suurem ja aktusel vahtis siis mind vihaselt, et laps ikkagi ühe eksami kahe sai, see oli muidugi minu süü, mitte selle süü, et laps praktiliselt koolis ei käinudki kuude kaupa. Vanem tuli minuga pahandama, et miks ma ei aidanud lõpueksamil tema last piisavalt, ehk ei öelnud siis ette. Selliste vanematega pead seal siis päevad otsa tegelema ja ikka nad on sinu peale vihased, ükskõik palju sa nende lapsi aitad. Siis on nii palju abivajavaid lapsi, kelle kodune olukord on halb, no ei suuda neid kõiki aidata, aga see tekitab stressi.
Vastik on su hala lugeda. Lapsevanemad on sinu kirjelduse järgi ainult mingid koledad kollid, kelle ainus unelm on vaeste õpetajate elu meelega raskeks teha. Mina pidin oma lapse koolikiusamise pärast kodulähedasest koolist ära võtma ja kesklinna kooli viima, kusjuures kiusamine algas mitte õpilastest, vaid hoopis õpetajast. Pani halbu hindeid, kuigi töös polnud mitte ühtki parandust ega andnud ka mitte mingit tagasisidet, mida siis laps saaks paremini teha. Kui palusin lapsel õpetajalt ise küsida, nähvas too vaid: "Küll sa ise tead!" Aga laps tõesti ei teadnud. Kusjuures tegu oli eeskujuliku käitumisega lapsega, sestap ei oleta ka, et ta tunnis väga korda rikkunuks. Õpetaja rääkis kolleegidele last seljataga, rääkis klassis tervet selle lapse peret, sh lapsevanemaidki, seljataga, ehkki ise rõhutas igal koosolekul üle, et kodus ei tohtivat vanemad õpetajast kunagi halba rääkida. Laps nuttis iga pühapäeva õhtul, suur hirm oli kooli selle kurja õpetaja juurde minna. Proovisin koolis rääkimas käia, kõik põrkus vastu ringkaitse müüri ja minu enne tervet last hakati usinalt HEV-lapseks tembeldama. Lõpuks, kui lapsel juba vaimse tervise probleemid tekkisid, jätsin ta sealt koju ja otsisin uue kooli. Uues koolis kadusid probleemid kui nõiaväel, äkki ei olnudki enam tegemist "probleemse" lapse, vaid igati tubli ja korraliku õpilasega. Uue kooli direktor mainis kord koolikoridoris vastu juhtudes, et ta ei ole nii hästi kasvatatud last ammu näinud.

Raske on olla tänapäeval lapsevanem. Kui vanem ei suhtle kooliga, siis on lapsevanem ükskõikne; kui püüab kooliga suhelda, siis tüütab lugupeetud koolitöötajat. Kui vanem ikka pidevalt ühendust võtab, näitab see enamasti, et olukord ei ole lahenenud, juhtum on jäetud ripakile - peeglisse vaatamise koht. Ja veel - kui on ikka tõesti hea õpetaja, kes lastele palju annab ja ka koduga koostööd ei põlga, küll siis lapsevanemad selle ära tunnevad! Mu teisel lapsel oli niisugune Õpetaja - ja vanemad lausa kuldasid ta üle. Mitte kellelgi polnud kunagi kahju omalt poolt panustada tema jõulu- või sünnipäevakingitusse, lisaks tõid peaaegu kõik lapsed veel oma perede poolt sellele Õpetajale lilli ja joonistasid kaarte. Lapsed olid kogu aeg ta ümber, tõid piparkooke, tegid pai. Ja see Õpetaja omakorda ei väsinud lapsevanemaid kiitmast. Ehk siis - kõik siin ilmas on kahepoolne.

Halad sina ise hoopis.

Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 14:07
Külaline kirjutas: ↑29 Juul 2025 13:51Minu vanem oli kuni pensini õpetaja. Ei mäleta, et ta õhtuti ja nädalavahetuseti tööd oleks teinud. Koju saabus minuga samal ajal ja kodus oli terve suve.
Oleneb, mis ainet ja klasse ta õpetas ning mis meetodeid ta õpetamisel kasutas. Sealt tulebki see tohutu koormuse erinevus.

Ta õpetas kõige raskemaid, kellega tavaõpetajad hakkama ei saanud. Kindlasti mitte ei töötanud kuidagi üle jala, nihverdades, ükskõikselt. Alati kursis uuema erialase kirjandusega. Kuna ta koju saabus a la kell kolm või neli, siis enne viit olid vajalikud ettevalmistused tehtud. Õhtul laua taga ei istunud.

Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 14:32
Guest kirjutas: ↑29 Juul 2025 14:07
Külaline kirjutas: ↑29 Juul 2025 13:51Minu vanem oli kuni pensini õpetaja. Ei mäleta, et ta õhtuti ja nädalavahetuseti tööd oleks teinud. Koju saabus minuga samal ajal ja kodus oli terve suve.
Oleneb, mis ainet ja klasse ta õpetas ning mis meetodeid ta õpetamisel kasutas. Sealt tulebki see tohutu koormuse erinevus.
Ta õpetas kõige raskemaid, kellega tavaõpetajad hakkama ei saanud. Kindlasti mitte ei töötanud kuidagi üle jala, nihverdades, ükskõikselt. Alati kursis uuema erialase kirjandusega. Kuna ta koju saabus a la kell kolm või neli, siis enne viit olid vajalikud ettevalmistused tehtud. Õhtul laua taga ei istunud.

Eks mõnele sobibki see töö, on võimekas ja tubli, kogemused aitavad, siis ei pea iga päev tunde tundide viisi ette valmistama. Mõni saab väänikutega ka hästi hakkama, siis pole nii meeletult raske. Kui on hea kool, hea juhtimine, toredad kolleegid, ega siis ei peagi see amet olema mingi hädaorg. Ma vaatan ka mõnda kolleegi, et tal sujub kõik, kõik on välja arvestatud, tunnis on mõned minutid iseseisev töö, siis temal juba vanemate kirjad vastatud, vaba tunni ajal tööd parandatud, oskab oma tööd hästi organiseerida. Aga eks selleni jõudmine võtab aastaid ja nõuab ka vastavaid isikuomadusi. Ja kui on selline tubli inimene ja sobib väga hästi õpetajaks, siis seda peaks ikkagi ka rahaliselt natuke rohkem tasustama.

Arutle Foorum

Õpetajate palk

Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk

Re: Õpetajate palk