Arutle Foorum

Tunnen laste poolt suurt survet ja soovi võtta koer. Aga tundes oma lapsi, see koera eest hoolitsemine jääb mulle.
Seega kas on õige öelda lastele, et me ei võta koera seepärast, et te olete laisad. Ei viitsi midagi kodus teha. Kõike mida palunud olen teha, sellele leitakse vabandusi ja õigustusi. Nt väsinud, tahtsin sõpradega olla, kuhugi minek tuli vahele, ei ole aega, vaja oli õppida. Ok mõistan. Ega polegi vaja mingit kroonukorda kodus. Aga koeraga ju nii ei saa. Või oleks koeraga teisiti ja ma võtan aluseks asjasse puutumatu?

Külaline kirjutas: ↑08 Aug 2025 12:55 Tunnen laste poolt suurt survet ja soovi võtta koer. Aga tundes oma lapsi, see koera eest hoolitsemine jääb mulle.
Seega kas on õige öelda lastele, et me ei võta koera seepärast, et te olete laisad. Ei viitsi midagi kodus teha. Kõike mida palunud olen teha, sellele leitakse vabandusi ja õigustusi. Nt väsinud, tahtsin sõpradega olla, kuhugi minek tuli vahele, ei ole aega, vaja oli õppida. Ok mõistan. Ega polegi vaja mingit kroonukorda kodus. Aga koeraga ju nii ei saa. Või oleks koeraga teisiti ja ma võtan aluseks asjasse puutumatu?

Ma sõnastaks natuke teistmoodi. Ei kasutaks sõna laisk vaid kohusetundlik.
Ütleks, et enne kui ei õpi olema kohusetundlik, koera majja ei tule.

Su sisetunne on tõenäoliselt õige ja nii läheb tavaliselt isegi nende lastega, kes üliväga koera tahtsid, et suure õhina jahtudes (kui nad alguses kaklevad, kes koeraga välja seekord minna saab- hiljem kaklevad, kes PEAB minema) jääb see täiskasvanute kaela. Kui sul endal pole sügavat sisemist tahtmist omada koera, temaga jalutada, igal hommikul (kaas arvatud pühkepäevad ja riigipühad) temaga hommikul pissiringi teha jnejnejne, siis ära võta koera.

Kui õega teismelised olime, tahtsime ka koera. Saime ka, tegime lausa lepingu vanematega. Me omajagu ikka hoolitsesime ja tegelesime ka, aga oli ikka rohkem vanemate koer. Meie kasvasime suureks, kolisime, aga koer elas veel hulka aastaid.
Lapsele võetud loom on ikkagi endale võetud loom. Mina isiklikult julgen öelda, et ei võta oma lastele (kes on alles väga väikesed) kunagi koera. Lihtsalt mulle ei meeldi koerad, ei sobi nende olemus. Kui üldse koduloom, siis kass või mingi lühiajaline hamster või midagi taolist. Kui kauplema hakkavad, siis ongi vastus ei, võtku siis kui oma elu peal on.

Kui nad on juba praegu laisad, ei nad koeraga virgaks muutu, koera eest hoolitsemine jääb kindlasti sulle. Iga päev, iga ilmaga, pead väljas käima. Mul oli sugulane, polnud laisk laps, tahtis ka koera, alguses käis temaga väljas, aga lõpuks oli ikkagi ema see, kes koeraga väljas hakkas käima. Nii et selle koera võtad sa endale. Kui sa ise ei taha, siis nad koera ei saa. Ütledki, et olete laisad, ja koera ei tule, ja mina temaga väljas käima ei hakka. Kui lubavad maad ja ilmad kokku, seda ära usu, suuga teeb suure linna, käega ei tee kärbsepesagi. Kasvavad suureks, pidagu endal nii palju koeri, kui kulub. Praegusel ajal, kui koeraarmastus suur, võivad loomade varjupaigas koeri jalutama viia. Seal siis on neil koeri, vali, millist tahad, rihma otsa.

See, kas lapsed käivad koeraga väljas või mitte, sõltub vanematest.
Meie sõlmisime kokkuleppe, et kõik pissi-kakaringid on laste teha, tahavad või ei taha, iga päev ja iga ilmaga.
Jagasid omavahel nädalad ära - kes hommikul ja õhtul, kes lõunal. Nn pikk ja lühike nädal. Ja mingeid järeleandmisi me ei teinud. Koer oli väike, pikki jalutuskäike ja jooksutamist ei vajanud.
Eks ise käisime ka, tore oli jalutada, aga kui me juba mehega jalutama asutasime, tuli mõni laps ka alati kaasa.
Koos loomaga kasvamine oli hea, õpetaski kohusetunnet.
Lapsed kasvasid ja kolisid välja, nüüd on neil kõigil koerad. Ütlevad, et ei oska ilma olla. Ja meil endil muidugi ka.

Vaatan kaastundega neid iga ilmaga hommikul vara ja isegi öösel koera situtajaid.

Külaline kirjutas: ↑08 Aug 2025 12:55 Tunnen laste poolt suurt survet ja soovi võtta koer. Aga tundes oma lapsi, see koera eest hoolitsemine jääb mulle.
Seega kas on õige öelda lastele, et me ei võta koera seepärast, et te olete laisad. Ei viitsi midagi kodus teha. Kõike mida palunud olen teha, sellele leitakse vabandusi ja õigustusi. Nt väsinud, tahtsin sõpradega olla, kuhugi minek tuli vahele, ei ole aega, vaja oli õppida. Ok mõistan. Ega polegi vaja mingit kroonukorda kodus. Aga koeraga ju nii ei saa. Või oleks koeraga teisiti ja ma võtan aluseks asjasse puutumatu?

Võta naabrimees, tõstab ise jalga õues ja tuleb ka tuppa tagasi.

Täiskasvanud saab alati selgemalt ja paremini aru, mida päriselt ühe looma eest hoolitsemine tähendab ja mis sellega kaasneb, kui lapsed seda mõistavad, isegi kui see täiskasvanu pole kunagi ühtegi looma ise kasvatanud. Pm mõtle, et võtad omale veel ühe lisalapse, aga sellise, kes jääb eluksajaks hooldust vajama- süüa, vannitada, pissile jnejne, ja ei kasva kunagi "suureks".

Guest kirjutas: ↑08 Aug 2025 16:49 Vaatan kaastundega neid iga ilmaga hommikul vara ja isegi öösel koera situtajaid.

Kellelegi neist pole su "kaastunnet" vaja, nad on oma eluga vägagi rahul.
Koerasitutaja

See pissitamine-kakatamine on suht teisejärguline osa loomapidamisest. Looma võtmine on eelkõige finantsvastutuse võtmine. Kutsu pistab nahka kellegi vedelema jäetud soki, sooleummistus, tonnine kliinikuarve. Hakkab ühel hetkel lonkama, puusaoppi vaja, et ilma valudeta elada saaks, kaks tonni miinimum... Finantsotsuseid saavad teha ainult need inimesed, kes perre raha sisse toovad ja lapsed need reeglina ei ole.

Üks on kindel, see kes koera võtab, see ka selle eest lõpuni vastutab. Lapsed jätavad koera vanemate hooleks, ära proovitud ja muutumatu tõde. Iseasi, kui see võtmine toimub täiskasvanuks saades. Aga tavapäraselt, pärast esialgset vaimustust pole enam piisavalt aega oma kodutööde, trennide ja sõprade keskel. Mis on ka loogiline ja paratamatu. Erandeid ehk on, aga harva esinevad.

Ka meil oli nii, mees ja laps väga tahtsid koera, mina ütlesin otsesõnu, et kui saate ise hakkama, siis palun, aga ärge minu osalusega arvestage, ma ei taha lisa vastutust, ega kohustusi, mida mul oli niigi piisavalt palju. No koer siis tuli koju, õnneks väikest kasvu terjer. Ja, ei läinud kaua aega, kui minu sõnad olid ära unustatud. Nüüd söödan mina koera, annan rohtu, käin iga päev jalutamas ja arsti juures kaasas, sest mees "ei saa nii hästi meditsiinilistest terminitest aru", tellin toidu jm.
Nõuanne: kui otsustate koera siiski võtta, arvestage, et koera tuleb koolitada, iga päev jalutada (isegi kui on aed kodus) ehk siis sotsialiseerida, arsti juures käia (väga kallis lõbu tänapäeval), aiast vm kakat korjata, otsida kuhu koer ära sokutada, kui kuhugi sõita tahate (igale poole ei saa kaasa võtta). Koer vajab pesa, toitu, maiustusi, närimiskonte, kõrva-ja silmatilku, küüntelõikurit (kui kergesti ärrituv iseloom, tuleb käia arsti juures lõikamas). Kõik toidud ei sobi, peab testima ja mõne terviseprobleemiga lausa ise keetma. Terviseprobleeme ja allergiaid neil leidub (olen töö tõttu kursis), seega see peaks olema lausa kogu pere projekt, milles kõik osalevad ja kohustused ka ära jagatud. Tavaliselt siiski ei õnnestu.

Meie koer hakkas mulle lausa meeldima, kuigi ma pole koerainimene, ja ma tegelen temaga üsna meelsasti (koer nüüd juba eakas), aga jah, paljud käigud on ära jäänud.

Paljud inimesed ei hooma seda vastutust, mis koeraga kaasneb. Ta on sisuliselt nagu väike laps ja paneb sinu elu kinni, s.t kuskil käies pead kogu aeg arvestama, et koera vajadused oleks täidetud. Teinekord tuleb organiseerida keegi, kes koeraga õues käiks/teda toidaks ja kui kedagi leida pole, siis jääb mõnele kokkusaamisele või üritusele minemata. Sellest iga ilmaga väljas käimisest ma ei hakka isegi rääkima, see on nii elementaarne. Koeraga võib kaasneda ka muresid, nt mõni tervise- või käitumisprobleem. Minu noorel koeral tekkis pärast steriliseerimist põiepidamatus, nii et tema tahab väga tihti välja saada.

Koertega on kulutusi palju jah. Siin eespool on juba välja toodud, aga ma lisaks siia juurde, et kutsikana võib lammutada kõike, mis silma hakkab: telefoni laadijad, ruuteri juhtmed, toalilled, pesukausid, vaiba ääred.. Lisaks, kui sul on puitpõrandad, kraabib need koledasti ära, isegi, kui lõikad küüsi ja koer ise ei jookse ega karga, piisab juba püsti tõusmisest või ringutamisest. Mõni hüppab järjekindlalt uste peale ja kraabib neid. Mõni närib mööblit ja isegi seinu. Mina kahetsen, et koera võtsin, üksjagu raha on läinud ära lõhutud asjade asendamisele ja kodu on kogu aeg korratu, liiva ja karvu täis, pehme mööbel räpane, põrand kriimuline., seinad porised.

Sa juba praegu ju kahtled seega ära võta.

Saage parem laps juurde, laps kasvab, areneb, on huvitav, saab aina targemaks.

Ja esimesed kuud on põrandad täis mähkmeid, sest ei oska veel õue küsida ja sirtsutab nagu juhtub. Mainitud närimine on ka tõsi - meil jäi korraks esikuuks korralikult sulgemata, kutsikas pääses sinna ja näris ära ühe minu tuttuutest kingadest, polnud ühtki korda jalga saanud. Ja uksed tuli üle värvida, parketi lihvimiseni pole veel jõudnud.

Guest kirjutas: ↑08 Aug 2025 22:31 Ja esimesed kuud on põrandad täis mähkmeid, sest ei oska veel õue küsida ja sirtsutab nagu juhtub. Mainitud närimine on ka tõsi - meil jäi korraks esikuuks korralikult sulgemata, kutsikas pääses sinna ja näris ära ühe minu tuttuutest kingadest, polnud ühtki korda jalga saanud. Ja uksed tuli üle värvida, parketi lihvimiseni pole veel jõudnud.

noh peale seda ilmselt õppisite uksi sulgema. Ma oleks ka vihane olnud, aga võrreldes kõigi ülejäänud kuludega mis koerapidamisega kaasas käivad siis on see ikka tühiasi.
P.S. mul on 8 koera elus olnud, korraga oli lausa 3 koera, seega tean millest räägin, aga koerapidamisest küll ei loobu.

Miks neid lausa mitu peab olema?

Guest kirjutas: ↑08 Aug 2025 23:03

Guest kirjutas: ↑08 Aug 2025 22:31 Ja esimesed kuud on põrandad täis mähkmeid, sest ei oska veel õue küsida ja sirtsutab nagu juhtub. Mainitud närimine on ka tõsi - meil jäi korraks esikuuks korralikult sulgemata, kutsikas pääses sinna ja näris ära ühe minu tuttuutest kingadest, polnud ühtki korda jalga saanud. Ja uksed tuli üle värvida, parketi lihvimiseni pole veel jõudnud.

noh peale seda ilmselt õppisite uksi sulgema. Ma oleks ka vihane olnud, aga võrreldes kõigi ülejäänud kuludega mis koerapidamisega kaasas käivad siis on see ikka tühiasi.
P.S. mul on 8 koera elus olnud, korraga oli lausa 3 koera, seega tean millest räägin, aga koerapidamisest küll ei loobu.

Ma tegelikult polnudki vihane, võtsin seda kui paratamatust, asjad tulevad ja lähevad. Aga uks ei jäänud enam kunagi lahti tõesti, hiljem ta muidugi enam midagi ei närinud. Ta meil väga tark koer, teab u 20 sõna tähendust väga selgelt, kuigi vargale viiks ilmselt palli mängmiseks esimese asjana.