Arutle Foorum

Ma siis teen siia uude foorumisse teema, mida plaanisin juba pikalt perekooli teha, aga ei suutnud end kokku võtta.
Mul on erivajadusega laps, nüüdseks 8-a. Arengus mahajäämus, iq testi järgi õpiraskused, ülitundlikkus, sensoorse regulatsiooni häired. Minu meelest on päris kindlasti ka keskendumisraskused, aga kuna koolis on õhkkond sobilik ja õpetajad profid, pole see siiani õppimisega probleeme tekitanud. Käib väikeses erikoolis, kus klassis on 10 õpilast.
Laps on nüüd juba suurem ja seetõttu on meil järjest rohkem päevakorral probleem, et tema eripärane käitumine torkab silma. Ta on väga naiivne ja soovib intensiivselt teiste lastega suhelda, aga läheb seejuures ise nii hoogu, et kipub rääkima huilgaval toonil, reageerib üle, rahmeldab ja nö elab seljas. Täiesti puudub võimekus aru saada, kas teised lapsed soovivad temaga parasjagu suhelda või ei.
Tema erivajadus ei paista esmapilgul silma ja seetõttu ei oska ei lapsed ega täiskasvanud teistsugust käitumist oodata. Me satume järjest tihedamini olukordadesse, kus teised vanemad vaatavad kahtlustavalt ja küsivad nt, kui vana see laps on. Sest ta käitub imelikult. Samal ajal on minult puudetõendit esitades küsitud korduvalt imelikult vaadates, kas see ongi teie raske puudega laps.
Laps ise veel vahet teha ei oska nendel lastel, kellega ta koolis koos on ja nt naabrilastel, kellega õues mängida. Ta lihtsalt tahab suhelda, aga sotsiaalsed oskused on viletsad. Ta käis küll 2 aastat tugiisikuga tavalises lasteaias, aga sellest hoolimata ei õppinud nö tavapäraselt suhlema.
Nüüd igatahes märkan juba tihti teiste temavanuste laste pilke ja reaktsioone, nad kipuvad eemalduma või teda ignoreerima, sõpru väljaspool kooli ei teki. Hiljuti naabrite lapsed lihtsalt lõhkusid paar tema mänguasja ära, hoolimatult ja meelega. Mind kurvastas kõige rohkem, et mu lapsel oli ükskõik. Ta ei saanud aru, et temaga on inetult käitutud, ta arvab endiselt, et need lapsed on tema head sõbrad.
Ma ei tea, mida sellistes olukordades teha. Kuidas teised erivajadustega laste vanemad tulevad toime sellega, et nende lastega ei soovi tavalapsed suhelda? Eriti kui laps ise tahaks ja ei ei mõista olukorda?
Ja ärge tulge rääkima mingist kaasamisest ja tolerantsusest jms. Seda pole olemas. Me elame ühes suures superliberaalses võrdsete võimaluste eest seisvas Euroopa riigis, kus lastele maast madalast tolerantsi taotakse. See ei loe. Imelikega ei taha keegi mängida.

Pai sulle!
Kaasava hariduseni on meil veel pikk tee minna. Tegelikult pole ma üldse kindel kas see on ikkagi parim väga erilistele ja teistpidi nendele ka kes erilisemaid aktsepteerida ei suuda.
Teoreetikud on veendunud, et see on parim viis aga praktikas on vägagi keeruline. Ja kust siis läheb piir, kes meist ei oleks eriline või teistsugune, mõni lihtsalt on veidi rohkem.
Räägi parem, mis su lapse tugevad küljed on!

Aitäh pai eest! Minu laps on väga uudishimulik ja talle jäävad keeled hästi külge. Praeguse seisuga suhtleb meie elukorralduse tõttu kolmes keeles. Samuti on ta väga empaatiline ja abivalmis, aga ma ei tea, kas see tegelikult tuleb talle kasuks elus, samal põhjusel on ta ka väga ärev ja suur pabistaja.
Ma olen tõesti mures tema võimekuse pärast nö pärismaailmas hakkama saada, kui sotsiaalsed oskused nii vaevaliselt arenevad. Ta ei tule selle pealegi, et kõik inimesed ei ole ilusad ja head.

Minu poolt ka sulle toetav kallistus.
Meie erivajadusega laps on 15-aastane, kohe-kohe 16. Arenguliselt on vanus ca 12-13. Noorem vend (13) on temast õpitulemustes ja sotsiaalses elus kõvasti ette läinud. Diagnoosi ei ole, on lihtsalt erinevad (elu- ja õpi)raskused.

Erinevalt sinu lapsest on meie laps ettevaatlikum omaealistega. Seltsib rohkem nooremate laste ja täiskasvanutega. On pigem passiivne kui aktiivne. Juba lasteaias oli näha, et vajab rohkem juhendamist ja järelvalvet. Ta on samuti üsna naiivne ja selle pärast valutab meil süda kõige rohkem - et teda hakatakse ära kasutama, sest tema eripära ei võimalda tal alati vahet teha õigel ja valel.

Meie oleme läinud seda teed, et pm hoiame tal pidevalt käest kinni. Kuskile üksi ei luba enne kui on päris kindel, et ta saab aru võimalikest ohtudest ja teab, kuidas end keerulises situatsioonis aidata. Koolis oli paari õpetajaga algusest peale kokkulepe, et hoiavad lapsel silma peal ka vahetunnis ja räägivad kohe meile kui mõni ootamatus tekib. Siis teame lapsega asja arutada kodus ja õpetada, kuidas olukorraga tulevikus toime tulla.

Oleme õpetanud oma lapsele, et inimesed on erinevad ja näevad elu erinevalt. Konfliktid või arusaamatused tekivad nüüd enamasti vaid siis kui tegemist on uue olukorraga või käitumisega. Laps on õppinud end segadust tekitavast situatsioonist eemaldama ja alati räägib hiljem kodus, mis teda üllatas, et me saaksime teda juhendada.

Algklassides oli ära kasutamist, norimist ja tülitsemist rohkem, nüüdseks on põhilised keerulisemad situatsioonid nii selgeks räägitud, et pidevalt last enam kontrollida pole tarvis. Praegu on peamiseks mureks, et ta ise saab aru, et on teistsugune. See teeb teda kurvaks.
Veel muretseme arvutikasutuse pärast, sest nuhkida ei taha, aga veebis peetud vestlused ja internetti maha jäävad jalajäljed on selline oht, mida IT-i-kauge inimene hästi ei kontrolli.

Ilmselt mure oma erilise lapse pärast ei kao kunagi, aga vähenalt teame, et ta usaldab meid ja kokku hoides saame hakkama.

Kägu kirjutas: ↑01 Juun 2024 18:32 Minu poolt ka sulle toetav kallistus.
Meie erivajadusega laps on 15-aastane, kohe-kohe 16. Arenguliselt on vanus ca 12-13. Noorem vend (13) on temast õpitulemustes ja sotsiaalses elus kõvasti ette läinud. Diagnoosi ei ole, on lihtsalt erinevad (elu- ja õpi)raskused.

Erinevalt sinu lapsest on meie laps ettevaatlikum omaealistega. Seltsib rohkem nooremate laste ja täiskasvanutega. On pigem passiivne kui aktiivne. Juba lasteaias oli näha, et vajab rohkem juhendamist ja järelvalvet. Ta on samuti üsna naiivne ja selle pärast valutab meil süda kõige rohkem - et teda hakatakse ära kasutama, sest tema eripära ei võimalda tal alati vahet teha õigel ja valel.

Meie oleme läinud seda teed, et pm hoiame tal pidevalt käest kinni. Kuskile üksi ei luba enne kui on päris kindel, et ta saab aru võimalikest ohtudest ja teab, kuidas end keerulises situatsioonis aidata. Koolis oli paari õpetajaga algusest peale kokkulepe, et hoiavad lapsel silma peal ka vahetunnis ja räägivad kohe meile kui mõni ootamatus tekib. Siis teame lapsega asja arutada kodus ja õpetada, kuidas olukorraga tulevikus toime tulla.

Oleme õpetanud oma lapsele, et inimesed on erinevad ja näevad elu erinevalt. Konfliktid või arusaamatused tekivad nüüd enamasti vaid siis kui tegemist on uue olukorraga või käitumisega. Laps on õppinud end segadust tekitavast situatsioonist eemaldama ja alati räägib hiljem kodus, mis teda üllatas, et me saaksime teda juhendada.

Algklassides oli ära kasutamist, norimist ja tülitsemist rohkem, nüüdseks on põhilised keerulisemad situatsioonid nii selgeks räägitud, et pidevalt last enam kontrollida pole tarvis. Praegu on peamiseks mureks, et ta ise saab aru, et on teistsugune. See teeb teda kurvaks.
Veel muretseme arvutikasutuse pärast, sest nuhkida ei taha, aga veebis peetud vestlused ja internetti maha jäävad jalajäljed on selline oht, mida IT-i-kauge inimene hästi ei kontrolli.

Ilmselt mure oma erilise lapse pärast ei kao kunagi, aga vähenalt teame, et ta usaldab meid ja kokku hoides saame hakkama.

Laps on 15, arenguliselt 12-13. Räägid ehk lähemalt milles see väljendub, mida ta teisiti teeb? Minujaoks ei ole 12 ja 15 aastase käitumisel erilist vahet. 8 ja 15 oleks küll. Aga 12 ja 15, mis on siis need suured erinevused?

Minul on just selles vanuses (enamvähem) tavalapsed kodus ja - 12 ja 15 on ikka väga erinevad. 12-aastane on veel laps, jah, välja veninud koibadega ja algava puberteedi ilmingutega, aga ikkagi laps mis laps. Ta on märksa ebaküpsem kui 15-aastane, soovib palju rohkem aega pere/vanemaga veeta, mängib veel legodega, hüppab batuudil, rõõmustab veekeskusesse või koos ema-isaga kinno minemisest, üldse vaimustub ta hoopis teistest teemadest kui 15-aastane. Sealjuures filosofeerida saab mõlemaga paljudel teemadel ja teadmiste poolest pole ka suurt vahet. Muidugi on inimesed üldse erinevad, aga võtaks selle kokku nii, et 12-aastane on pigem laps kui täiskasvanu ja 15-aastane on pigem täiskasvanu kui laps.

iiR kirjutas: ↑07 Juun 2024 09:05 Minul on just selles vanuses (enamvähem) tavalapsed kodus ja - 12 ja 15 on ikka väga erinevad. 12-aastane on veel laps, jah, välja veninud koibadega ja algava puberteedi ilmingutega, aga ikkagi laps mis laps. Ta on märksa ebaküpsem kui 15-aastane, soovib palju rohkem aega pere/vanemaga veeta, mängib veel legodega, hüppab batuudil, rõõmustab veekeskusesse või koos ema-isaga kinno minemisest, üldse vaimustub ta hoopis teistest teemadest kui 15-aastane. Sealjuures filosofeerida saab mõlemaga paljudel teemadel ja teadmiste poolest pole ka suurt vahet. Muidugi on inimesed üldse erinevad, aga võtaks selle kokku nii, et 12-aastane on pigem laps kui täiskasvanu ja 15-aastane on pigem täiskasvanu kui laps.

Olen pea 30 ja rõõmustan vanematega kinno minemisest, batuudil hüppamisest, legodega küll ei mängi jah. Vanematega meeldib aega veeta ja maast ilmast jutustada. Täiesti normaalne laps, ega see normaalsem pole kui 15a ainult sõpradega joob ja lollusi teeb, ema,isa mingu P, see ei ole täiskasvanulikum. Lapsemeelsem laps/teismeline ei ole veel arengupeetusega püha taevas

Anonüümne kirjutas: ↑06 Juun 2024 11:43
Laps on 15, arenguliselt 12-13. Räägid ehk lähemalt milles see väljendub, mida ta teisiti teeb? Minujaoks ei ole 12 ja 15 aastase käitumisel erilist vahet. 8 ja 15 oleks küll. Aga 12 ja 15, mis on siis need suured erinevused?

Nagu keegi juba eespool selgitas - meie 15-aastane ei ole veel teismeline vaimses mõttes. Tal on vunts nina all ja ta on täitsa täis kasvanud kerega (koos kõige sellega kaasnevaga), aga huvid on hästi lapsikud. Päris legodega ei mängi, aga eelistab näiteks noorema kooliea raamatuid lugeda, sest ei saa teismeliste maailmavalust üldse aru. Mängib koos väiksema venna ja tema sõpradega.
Otsis endale hiljuti sihipäraselt tüdruksõpra, sest klassi poistel on huvi tekkinud vastassugupoole vastu ja ta püüab sammu pidada, aga tal pole vähimatki soovi tegelikult tüdrukutega aega veeta. Tema näeb neid ikka pigem tüütute kädistajatena, nagu 5-6.klassis.
Pisut õudne on see, et kuna tal diagnoosi ei ole, siis varsti on ta vanuse järgi kaitseväe huviorbiidis. Kui teda nüüd paari aasta pärast kutsutakse ja temal sel ajal nt sügav depressiivne periood tekib, siis on tema ümber vaid pooltoored mehehakatised, karmid kaitseväelased ja palju tulirelvi...

Ole tugev ja isegi kui keegi temaga mängida ei taha siis mängi temaga ise. Anna talle jõudu ja enesekindlust- teised inimesed saavad temast aasta aastalt järjest vähem aru. Aga sina saad, emana sa mõistad teda teistest 1000x rohkem.

Julgen sõna võtta sest mul on vaimse puudega füüsiliselt terve poeg(tal on küll epilepsia aga välimuselt ei ütleks et puudega)

Kix kirjutas: ↑09 Juun 2024 10:33

Anonüümne kirjutas: ↑06 Juun 2024 11:43
Laps on 15, arenguliselt 12-13. Räägid ehk lähemalt milles see väljendub, mida ta teisiti teeb? Minujaoks ei ole 12 ja 15 aastase käitumisel erilist vahet. 8 ja 15 oleks küll. Aga 12 ja 15, mis on siis need suured erinevused?

Nagu keegi juba eespool selgitas - meie 15-aastane ei ole veel teismeline vaimses mõttes. Tal on vunts nina all ja ta on täitsa täis kasvanud kerega (koos kõige sellega kaasnevaga), aga huvid on hästi lapsikud. Päris legodega ei mängi, aga eelistab näiteks noorema kooliea raamatuid lugeda, sest ei saa teismeliste maailmavalust üldse aru. Mängib koos väiksema venna ja tema sõpradega.
Otsis endale hiljuti sihipäraselt tüdruksõpra, sest klassi poistel on huvi tekkinud vastassugupoole vastu ja ta püüab sammu pidada, aga tal pole vähimatki soovi tegelikult tüdrukutega aega veeta. Tema näeb neid ikka pigem tüütute kädistajatena, nagu 5-6.klassis.
Pisut õudne on see, et kuna tal diagnoosi ei ole, siis varsti on ta vanuse järgi kaitseväe huviorbiidis. Kui teda nüüd paari aasta pärast kutsutakse ja temal sel ajal nt sügav depressiivne periood tekib, siis on tema ümber vaid pooltoored mehehakatised, karmid kaitseväelased ja palju tulirelvi...

Teismelised ongi erinevad. Kõigil ei teki suurt maailmavalu ängistuse rebellimisperioodi. 15 aastaselt oli suhetest ka täiesti ükskõik, esimene suhe oli alles 20+ vanuses. Huvitavaid asju tahetakse ikka sildistada ja diagnoosi alla panna. Kõik ei tahagi 15 a kodu mängida, see on normaalne, see ei ole diagnoos

Külaline kirjutas: ↑09 Juun 2024 15:32

Teismelised ongi erinevad. Kõigil ei teki suurt maailmavalu ängistuse rebellimisperioodi. 15 aastaselt oli suhetest ka täiesti ükskõik, esimene suhe oli alles 20+ vanuses. Huvitavaid asju tahetakse ikka sildistada ja diagnoosi alla panna. Kõik ei tahagi 15 a kodu mängida, see on normaalne, see ei ole diagnoos

Päris täpselt ei saa aru, millele sa vastu vaidled? Kas sa tead, kuidas kasvatada vaimselt vähem arenenud last? Minu jaoks isiklikult ei ole vahet, kas mu laps on 5 või 15 vaimses arengus, aga väljaspool kodu see ON probleem. Koolis, kus eeldatakse, et minu 15-aastane taipab asju nagu iga teine 15-aastane. Omaealised, kelle jaoks on ta veidrik. Täiskasvanud, kes puutuvad tänaval või ühistranspordis mu lapsega kokku. Isegi arstid ja õppenõustajad ei saa tihti aru, et ta pole laisk või alamotiveeritud, talle lihtsalt ei mahu prargu rohkem pähe. Laps on nii piiripealne, et see tekitab palju arusaamatusi. Sh temas endas. Sealjuures on ta ikkagi heasüdamlik, siiras ja tähelepanelik teiste tunnete osas. Lihtsalt väga väsitav, sest me peame mängima mängu, et kõik on korras ja kui ei ole korras, siis olema valmis igal hetkel olukorda päästma ja seletama-seletama-seletama. Mitte oma lapsele, teisele poolele.

Kahjuks ma ei saa aru, millist mängu sina praegu mängid.

Kix kirjutas: ↑09 Juun 2024 15:58

Külaline kirjutas: ↑09 Juun 2024 15:32

Teismelised ongi erinevad. Kõigil ei teki suurt maailmavalu ängistuse rebellimisperioodi. 15 aastaselt oli suhetest ka täiesti ükskõik, esimene suhe oli alles 20+ vanuses. Huvitavaid asju tahetakse ikka sildistada ja diagnoosi alla panna. Kõik ei tahagi 15 a kodu mängida, see on normaalne, see ei ole diagnoos

Päris täpselt ei saa aru, millele sa vastu vaidled? Kas sa tead, kuidas kasvatada vaimselt vähem arenenud last? Minu jaoks isiklikult ei ole vahet, kas mu laps on 5 või 15 vaimses arengus, aga väljaspool kodu see ON probleem. Koolis, kus eeldatakse, et minu 15-aastane taipab asju nagu iga teine 15-aastane. Omaealised, kelle jaoks on ta veidrik. Täiskasvanud, kes puutuvad tänaval või ühistranspordis mu lapsega kokku. Isegi arstid ja õppenõustajad ei saa tihti aru, et ta pole laisk või alamotiveeritud, talle lihtsalt ei mahu prargu rohkem pähe. Laps on nii piiripealne, et see tekitab palju arusaamatusi. Sh temas endas. Sealjuures on ta ikkagi heasüdamlik, siiras ja tähelepanelik teiste tunnete osas. Lihtsalt väga väsitav, sest me peame mängima mängu, et kõik on korras ja kui ei ole korras, siis olema valmis igal hetkel olukorda päästma ja seletama-seletama-seletama. Mitte oma lapsele, teisele poolele.

Kahjuks ma ei saa aru, millist mängu sina praegu mängid.

Lihtsalt totakas mingeid silte kõigile panna kui tegelikult inimesed on erinevad. Ma tean inimesi kes 14 a mängisid barbiedega, täiesti normaalsed täiskasvanud inimesed tänaseks päevaks, arst saanud.

Lapsemeelsematele teismelistele alaarengu silti küll ei topiks.

Lapsevanem räägib, et on probleem ja küsib nõu ja näiteid ja siis tuleb keegi, kes teatab, et see küll probleem pole. Kuulge, SEE POLE SEE TEEMA, te ei tea, millest te räägite. See pole ka moehaigus, nagu paljudele meeldib mõelda.

Mul on 13-aastane ath ja aspergeriga laps. Diagnoosi sai juba lasteaiast.
Jah, see teeb tohutult haiget, kui laps end üksikuna tunneb. See teeb tohutult haiget, kui teised eakaaslased temast eemale hoiavad. Mõte tulevikust on samuti hirmutav...
Lahendus on järjepidevus, mitte alla anda, ise toeks olla, kuni ma veel kestan.

Külaline kirjutas: ↑09 Juun 2024 16:56 Lapsemeelsematele teismelistele alaarengu silti küll ei topiks.

Sa äkki oled oma elus kokku puutunud täiskasvanutega, kes teretavad võõraid inimesi bussis või tänaval jaräägivad neile ära kõik mured, mis neil hetkel südamel on? Või oled kuulnud inimestest, kelle identiteeti kasutatakse kiirlaenude võtmiseks või poest järelmaksuga ostmiseks? Inimestest, keda kiites ja julgustades on võimalik panna tegema asju, mille peale ei tulekski? Kas Arnold Oksmaa on tuttav nimi?

"Lapsemeelsus" on armas mõte tõesti, ega see keelatud ei ole, aga kui päriselt lapsemeelne täiskasvanu satub pahandustesse, mida ta ei suuda ette näha, siis pole kellelgi enam ruumi haletsusele või kaastundele.

Pealegi, kust sa lugesid, et ma nimetan oma last alaarenenuks?

Kix kirjutas: ↑09 Juun 2024 19:03

Külaline kirjutas: ↑09 Juun 2024 16:56 Lapsemeelsematele teismelistele alaarengu silti küll ei topiks.

Sa äkki oled oma elus kokku puutunud täiskasvanutega, kes teretavad võõraid inimesi bussis või tänaval jaräägivad neile ära kõik mured, mis neil hetkel südamel on? Või oled kuulnud inimestest, kelle identiteeti kasutatakse kiirlaenude võtmiseks või poest järelmaksuga ostmiseks? Inimestest, keda kiites ja julgustades on võimalik panna tegema asju, mille peale ei tulekski? Kas Arnold Oksmaa on tuttav nimi?

"Lapsemeelsus" on armas mõte tõesti, ega see keelatud ei ole, aga kui päriselt lapsemeelne täiskasvanu satub pahandustesse, mida ta ei suuda ette näha, siis pole kellelgi enam ruumi haletsusele või kaastundele.

Pealegi, kust sa lugesid, et ma nimetan oma last alaarenenuks?

Pai!

Ta ei tea ju teie perest ega lapsest muud kui see, mis paaris postituses kirjas. Niimoodi ei saagi sügavuti mõista, mis teil toimub (jah, oleks võinud kirjutamata jätta, aga mulle tundub, et ta ehk püüdis natuke äraspidiselt lohutada. Kukkus lihtsalt väga halvasti välja.) Ja ma arvan, et see illustreerib ülihästi teie olukorda - võõrad ei suudagi aru saada.

Nende täiskasvanutega, kes oma mured südamelt ära räägivad, puutun ma vahel tänaval ja ühistranspordis kokku küll, tavaliselt on need kõige armsamad ja paremad inimesed. Väga kurb on mõelda, et lihtsaid inimesi julmalt ära kasutatakse ja ülimalt veider, et "kõrgemalt" arenenud inimestele teiste suhtes hoolivat ja sõbralikku käitumist õpetada on raskem kui erivajadusega inimesele seda õpetada, et kõik inimesed ei ole ilusad ja head.

Kix kirjutas: ↑09 Juun 2024 19:03

Külaline kirjutas: ↑09 Juun 2024 16:56 Lapsemeelsematele teismelistele alaarengu silti küll ei topiks.

Sa äkki oled oma elus kokku puutunud täiskasvanutega, kes teretavad võõraid inimesi bussis või tänaval jaräägivad neile ära kõik mured, mis neil hetkel südamel on? Või oled kuulnud inimestest, kelle identiteeti kasutatakse kiirlaenude võtmiseks või poest järelmaksuga ostmiseks? Inimestest, keda kiites ja julgustades on võimalik panna tegema asju, mille peale ei tulekski? Kas Arnold Oksmaa on tuttav nimi?

"Lapsemeelsus" on armas mõte tõesti, ega see keelatud ei ole, aga kui päriselt lapsemeelne täiskasvanu satub pahandustesse, mida ta ei suuda ette näha, siis pole kellelgi enam ruumi haletsusele või kaastundele.

Pealegi, kust sa lugesid, et ma nimetan oma last alaarenenuks?

Täiesti normaalsed täiskasvanud kõrgharitud inimesed satuvad petuskeemide ohvriks, see pole kindel viis tuvastada diagnoose. Eespoolkirjutaja mainis, et laps tahab vanematega suhelda rohkem kui eakaaslastega, ei huvitu tüdrukutest ja romantilistest suhetest veel ja ei käitu nagu tyypiline tiinekas. Teismelised on sellised, ei ole vormi järgi ühesuguseid.

MITTE KUSAGIL, ei maininud ta, et laps läheb suvaliste võõrastega juttu tegema, teretama ja muid eripärasid mis viitaksid juba rohkemale kui lapsemeelsusele
Esialgsest jutust sai välja lugeda vaid seda, et tegu on lapsemeelse teismelisega. See kui terve pikk rodu muid käitumuslikke eripärasid mainimata jäi.

Näide
Mul laps natuke omapärane ja arengust maas, tahab emaga koos ristsõnu lahendada, eakaaslastega suhtlusest ei ole huvitatud, ei soovi tüdrukut ja deitimist. Kõlab nagu perekonnakeskne introvertne teismeline.

Hiljem tuuakde muu märksa kõnekam info lagedale, “aga ta ju viskab prügikaste jalaga pikali, ajab tuvisid taga, peifab nätse riietesse.

???? Selgeltnägija olen? Kui tavalist rahulikku teismelise kirjeldust peetakse arengust mahajäämuseks siis peab ikkagist sõna võtma.

Teemaalgatust lugesid?
Seda panid tähele, millises alarubriigis sa oled?

Keegi pole öelnud, et iga lapsemeelsem või introvertsem tiinekas on alaarenenud.
On räägitud oma murest oma erivajadusega lapse pärast, kes käitub eakaaaslastega võrreldes erinevalt, ja on kirjeldatud, milline vahe on tüüpilise 12- ja 15-aastase käitumises.

Mul üksikisana on ka 7a ja natuke peale puudega poiss. Samamoodi välimuselt on tavaline ja ei saa kohe aru, et midagi on teistmoodi. Õnneks mul paks nahk ja teiste ütlemised ei lähe korda, ainult poisist on vahel kahju ...

iiR kirjutas: ↑17 Juun 2024 09:07 Teemaalgatust lugesid?
Seda panid tähele, millises alarubriigis sa oled?

Keegi pole öelnud, et iga lapsemeelsem või introvertsem tiinekas on alaarenenud.
On räägitud oma murest oma erivajadusega lapse pärast, kes käitub eakaaaslastega võrreldes erinevalt, ja on kirjeldatud, milline vahe on tüüpilise 12- ja 15-aastase käitumises.

Ei ole, kuid keskmisest erinevate huvidega teismelist diagnoosiga inimeseks teha tahtjaid on liiga palju. Iga eripära ei ole diagnoos ja puue. Siis peaks olema mitme oma ala spetsialisti kinnitus.

Nipik kirjutas: ↑01 Juun 2024 15:18
Ja ärge tulge rääkima mingist kaasamisest ja tolerantsusest jms. Seda pole olemas. Me elame ühes suures superliberaalses võrdsete võimaluste eest seisvas Euroopa riigis, kus lastele maast madalast tolerantsi taotakse. See ei loe. Imelikega ei taha keegi mängida.

Arvata võib, et täiskasvanud võivad vaimse iseärasusega lapsest rääkides oma köögilaua taga kasutada pilkavat ja üleolevat tooni, lapsed kuulevad seda. Või siis kui laps räägib iseärasusega lapsest üleolevalt, vanemad ei tõmba pidurit, vaid naeravad oma lapse jutule lõbusalt kaasa nagu kõige paremale naljale. Ja lapsed suhtuvadki nii, et vaat kus mina olen kõva tüdruk/poiss - aga too teine laps on ju naeruväärne ja sellist võibki togida.
Kui nii tehakse, siis suured sõnad ja "tolerantsuse tagumine" ei aitagi.

Iseärasusega lapsega oma last mängima saada on muidugi keeruline, sest lapsed kalduvad ju sõbraks valima ikka eelkõige seda, kellega ühisosa (arusaamised, huvid) on kõige rohkem, kes on tema enda moodi (iseärasusega laps ei ole, on teistmoodi). Selles mõttes, nö. tavalisi lapsi süüdistada ei saa ju ka.

Aga olen püüdnud oma lastele õpetada, et iseärasustega lapsi pilgata või nende usaldust kuritarvitada (kasvõi siin toodud näide, et teine usaldab, aga laps lõhub nalja pärast tema asja) on häbiväärne. Laps rääkis ükskord, kuidas teised lapsed koolis olid valanud iseärasusega lapse (vaiksem, laste hulgas sõpru pole) nagis rippuvatesse riietesse vett ja võtnud seda nagu nalja, et kuidas nad võisid - nii ei sobi ju teha? Tundub, et temal on mingi arusaamine olemas, aga mõnel teisel tõesti ole.