Arutle Foorum

Ma olen enamasti olnud koduses seltskonnas, harva kuskil üritusel ja vahest on ette tulnud, et olen reisil soojal maal.
Vaatasin täna huvi pärast neid pakkumisi "veeda vana-aasta õhtu koos meiega x hotellis/restoranis ", aga hirmus kallis tundus kuidagi. Samas tahaks ennast lille lüüa ja midagi eriti pidulikku selga panna ning siis ka vastavat atmosfääri - glamuurset ja väljapeetut - no mitte nagu Maie ja Valdur kodus diivanil, Maiel rullid peas ja huuled punamas odava litterkleidi taustal .

Kuidas sina oma aasta viimast päeva seekord veedad?

Kodus veedan. Pidulikud riided panen selga ja toidulaua katame ka, aga sellega asi piirdub. Ma ei teagi, ma vist hakkan vanaks jääma, aga mind jätab see sündmus täiesti külmaks.

Varasemalt sai ikka valmistutud. Uued riided, spetsiaalne soeng ja kaunistused juustes. Iga detail oli läbimõeldud, nii riietuses kui kodukujunduses. Kamaluga litreid ja sära, et ikka peotunne tekiks. Jooke voolas ojadena ja üldse oli kõik viimasepeal. Nüüd... ma ei teagi. Mõtlen aafrika lapsorjadele, Sudaani konfliktile ja Gaza sõjale ning polegi nagu mingit tuju pidu pidada.

Eelmine aasta juba kell 22 magasin kodus.
See aasta ilmselt sama. Vb kui väikelaps jaksab üleval olla kauem, lähme ka rakette vaatama.

Nagu mul traditsiooniks, siis üksinda kodus, väikese pidulaua taga ja teleka ees. Südaööl kuulan traditsioonilisi uusaasta laule ja püüan mõelda kõigi tuttavate peale, et mida uus aasta neile tuua võiks. Soovin head uut aastat oma lemmikloomadele ja vaatan veel paar tundi telekast aastavahetuse programmi ja siis magama.

Ma olen tööl kella 19-ni. Ma ei jõua midagi. Ja ega ma sellest uuest aastast vaimustu ka. Ei oota seda uute võimaluste või millegi toreda pärast. Pigem las jääda vähemalt nii, nagu praegune aasta on. Nii ma lähengi ilmselt magama ja petan end, et see 2025 läheb edasi.

Külaline kirjutas: ↑04 Dets 2025 12:27 Ma olen tööl kella 19-ni. Ma ei jõua midagi. Ja ega ma sellest uuest aastast vaimustu ka. Ei oota seda uute võimaluste või millegi toreda pärast. Pigem las jääda vähemalt nii, nagu praegune aasta on. Nii ma lähengi ilmselt magama ja petan end, et see 2025 läheb edasi.

Jõuaksid ju igale poole, 5h aega...

Guest kirjutas: ↑04 Dets 2025 12:33

Külaline kirjutas: ↑04 Dets 2025 12:27 Ma olen tööl kella 19-ni. Ma ei jõua midagi. Ja ega ma sellest uuest aastast vaimustu ka. Ei oota seda uute võimaluste või millegi toreda pärast. Pigem las jääda vähemalt nii, nagu praegune aasta on. Nii ma lähengi ilmselt magama ja petan end, et see 2025 läheb edasi.

Jõuaksid ju igale poole, 5h aega...

Aitäh innustamast
Ma olen alati peale tööd nii väsinud. Aega on jah aga jõudu pole

Kodus, lookas söögilaud ja telekast valikfilmid.

Kindlalt kodus. Võtame vabalt, mängime lauamänge, sööme midagi head, vahepeal vaatame mingit filmi. Televisiooni meil pole, vaatame DVD pealt. Kell 12 vaatame rõdu pealt saluuti ja lööme klaase kokku, seejärel jätkame oma mõnusa õhtuga. Igaüks läheb magama siis, kui soovib. Lapsed on üks teismeline, teine on täiskasvanu.

Oleme mehega kodus, teeme head-paremat süüa, võib-olla ka teeme õues grilli. Vaatame telekast naljasaateid. Võtame shampanja kaasa ja kella 00.00-ks jalutame Stroomi randa, seal on alati väga palju rahvast ja tulevärki. Hommikul magame pikalt, siis teeme sauna ja lebotame.

eelmisel aastal veetsin lennukis Vietnamisse lennates. sel aastal plaanin maal metsas veeta. meie koerale ei meeldi raketid ja metsavaikus on ka minu meelest tunduvalt meeldivam. teeme miskit head süüa, kolame metsas, viime jänksidele porgandeid ja vaatame telekast mingit head filmi.

kodus, eeldatavalt mehega kahekesi. Koer on ka, teda niikuinii üksi ei jäta sel õhtul. Sööme head-paremat, teen kooki ka, vaatame filmi.
Esimesel päeval külastame vanemaid.

Külaline kirjutas: ↑04 Dets 2025 16:57viime jänksidele porgandeid

aga huntidele ja karudele?

Külaline kirjutas: ↑04 Dets 2025 18:00

Külaline kirjutas: ↑04 Dets 2025 16:57viime jänksidele porgandeid

aga huntidele ja karudele?

Need sölvad porkse täis jänkse

Ega ma vist isegi olen kodus, üle-eelmisel aastal viitsisime Kruiisiterminali üles ronida ja termosega hõõgveini kaasa võtta, sealt tundus hea mõte olevat rakette vaadata . Aga kole külm oli lõpuks ja rohkem ei ole seda korranud.

Minul on mitmed tuttavad käinud sarnasel üritusel nagu TA plaanib - kuskil hotellis või pidukohas. Eranditult kõik laitsid seda valikut ning hiljem ei ole enam seda korranud. Ütlesid, et nõme ja kallis. Lisaks istu nagu sunnismaine seal ühe koha peal - sest suur raha on ju välja käidud. Muidu oleks ehk oma sõprade juurde läinud või kuskil ringi liikunud.

Ma ise olen alati kodune olnud. Raketi ajal käime ikka väljas. Mees ei ole viimastel aastatel enam viitsinud ennast enam välja vedada. Nii oleme lapsega kahekesi väljas käinud - ikka kuskil oma kodumaja lähedal liikunud.

Alati on aga miskipärast kuidagi kurb tunne sellel hetkel. Ei teagi miks. Ja natukene hirmutav tunne ka - mõtlen, et ei tea, mis uus aasta kaasa toob...

Kodus. Söök ja alkohol ka. Rakettide vahtimine, natuke veel teleka ees istumist ja magama.

Guest kirjutas: ↑04 Dets 2025 22:11 Alati on aga miskipärast kuidagi kurb tunne sellel hetkel. Ei teagi miks. Ja natukene hirmutav tunne ka - mõtlen, et ei tea, mis uus aasta kaasa toob...

Minu arust jälle on uusaastaöö väga maagiline, mul on alati väga põnev tunne ja mõtlen, et mine tea, mida ägedat kõike uus aasta võib kaasa tuua...

Ilmselt noorte pool, kui 1,5-aastane tuttu läheb, siis iga roju oma koju. Rakette näen kodus aknast. Meie kandis varem kunagi öösel välja ei mindud, ainult eelmisel aastavahetusel mõned läksid. Ju vast ukrainlased oma kommetega.

Meil on lapsepõlvest pärist traditsioon koguneda ema õe-venna peredega vanaema juures, lapsepõlves oli see nii eriline, vanaema talu on maal metsa sees, käisime alati laudas loomadele leiba viimas, vanaema tõi kuke tuppa, kes ennustas uue aasta õnne, valasime tina, kõigile lapselastele olid kuuse all pakid, südaööl läksime lumisesse õue, vahtisime, kaelad kahekorra, kas üle metsaserva paistab mõni rakett, ja kui siis pilkases pimeduses mõnda üksikut värvilist kera nägime, siis oli see nii eriline, nagu siiras tervitus kuskilt kaugelt. Magasime madratsitel ja vatitekkidel põrandal reas, sest nii palju voodeid polnud, et kõigile oleks jätkunud.

Nüüd enam vanaema pole, aga tema talukoht on õnneks alles ja korda tehtud ja laiendatud, nii et koguneme tädi-onu ja nende laste ja lapselastega ikka seal vana-aastaõhtuti. Laut on tühi, nii et kukk meile enam midagi ei ennusta, aga tsivilisatsioon on lähemale kolinud, nii et südaöine saluudišõu on rohke, ei pea enam üksikuid täppe taevast otsima... kindlasti oli lapsepõlve vana-aastaöö palju maagilisem ja erilisem, aga tegelikult on see ka ikkagi eriline ja väärt tähistamist, et me 30-40 aastat hiljem ikkagi sedasi kokku tuleme ja üksteisega oma elusid jagame, eriti just meie lastele, kellest suurem osa teismelised või noored täiskasvanud, on see tähtis ja oodatud.