Arutle Foorum

Siis juhtus ka nii, et kui nägid kusagil hirmpikka järjekorda, jäid kohe sinna seisma, teadmata isegi seda, mida müüakse. See selgus alles sabas seistes, oletusel, et sind ümbritsevad samuti "hea õnne peale" seisma ei olnud jäänud.

Kusagil N-Liidus 80ndatel.

Ei seisnud meie peres küll keegi järjekordades, väljaarvatud toidupoe korvisabades. Meid ei huvitanud mingi defiitsit, leppisime sellega mis oli- ja sellest täiesti piisas, et rahulikult ära elada!
Ainus, mille pärast mina järjekorras seisin lapsena, oli kas kaljasaba või jäätise järjekord. Vanemad ei seisnud neis kah, lihtsalt ei ostnud, kui järjekord oli pikk.

Minu vingeim kogemus on auturehvide saba Pärnus, eelmisel õhtul läksime järjekorda. Meid lapsi muidugi viidi ikka ööseks koju magama, järjekorras seised ema ja isa kordamööda.

Mina mäletan Tartust pontšikubaari järjekorda. Mõnikord seisin pool tundi ja läkski õnneks. Teinekord jõundin juba leti ette ja küpsetaja läks just siis lõunale
Milline pettumus!
Aga mäletan, et ema-isa seisid pikalt ENE tellimise järjekorras vaheldumisi mingi raamatupoe ees.

Ülikooli tänava raamatupoe ees olen mina ka öö läbi ENEKEse tellimuse sabas seisnud.
Iga aastal oli suur jama vanematele Põlvamaale Tartu ajalehe Edasi tellimisega.

Külaline kirjutas: ↑21 Jaan 2026 20:49Ülikooli tänava raamatupoe ees olen mina ka öö läbi ENEKEse tellimuse sabas seisnud.

Mäletan ka, et vanemad seisid Ülikooli tänaval. Kas sel raamatupoel oli ka mingi nimi? Seda enam ei mäleta. Olen seal tegelikult palju käinud lapsena.

A mäletate, kui hea meel oli, kui peale pikka sabas seismist siis midagi sai? Välismaise šampooni või mõne krimka üle oli nädal aega tuju hea Nüüd ei oska kellelegi midagi kinkida ega isegi midagi tahta, millest rõõmu tunneks.

Guest kirjutas: ↑21 Jaan 2026 18:02 Ei seisnud meie peres küll keegi järjekordades, väljaarvatud toidupoe korvisabades. Meid ei huvitanud mingi defiitsit, leppisime sellega mis oli- ja sellest täiesti piisas, et rahulikult ära elada!
Ainus, mille pärast mina järjekorras seisin lapsena, oli kas kaljasaba või jäätise järjekord. Vanemad ei seisnud neis kah, lihtsalt ei ostnud, kui järjekord oli pikk.

Neid lugusid ikka on, kus minu vanemad pidid järjekorras seisma. Näit. peale oma korteri saamist oli see ka remontida/sisustada ja siis tuli seista mingi teatud ilusamat tooni värvi sabas (ei tahtnud ju kõike kodus näit. inetuks pruuniks ka värvida). Liikus ka parema idasaksa päritoluga värve, mis olid parema katvusega, siis taheti ja passiti neid, et millal saab. Või kui elutuppa oli vaja sektsioonkappi, siis olla seistud sabas, et seda ikka saada.

Minu ema ikka traavis pärast tööd mööda erinevate tänavate toidupoode, et mitmekesisem toidukott kokku saada - siit poest sai seda, sealt poest toda. Tööjuures naised andsid info edasi, kui üks käis näit. lõunavaheajal poes ja nägi seal mingit kangast, tahetud raamatut või midagi - siis panid ka teised poodi (kui keegi küsima tuli, kus nad on, luuletati midagi kokku). Suurt keegi ei tundnud süümepiinu tööaja raiskamise pärast, suhtusti külmalt, et nõukogude korra enda viga, et inimesi niimoodi käituma sunnib.

Kusjuures, need asjad, mis saadi, ei olnud ju mingid väga erilised asjad. Et oleks tahetud väga-väga eriliselt elada või midagi. Tavaline keskmine elu.

Guest kirjutas: ↑21 Jaan 2026 21:02 A mäletate, kui hea meel oli, kui peale pikka sabas seismist siis midagi sai? Välismaise šampooni või mõne krimka üle oli nädal aega tuju hea Nüüd ei oska kellelegi midagi kinkida ega isegi midagi tahta, millest rõõmu tunneks.

Just. Selles mõttes see asjade "jahtimiseks" kulutatud aeg ja energia tasus isegi ära, et "jahisaagi" üle rõõmustati siiralt.

Nüüd tõesti, ei tea oma sünnipäevakski midagi tahta. Aga teisalt, ega rõõm ei peagi ümber asjade/kingituste käima.

Külaline kirjutas: ↑21 Jaan 2026 20:44 Mina mäletan Tartust pontšikubaari järjekorda. Mõnikord seisin pool tundi ja läkski õnneks. Teinekord jõundin juba leti ette ja küpsetaja läks just siis lõunale
Milline pettumus!
Aga mäletan, et ema-isa seisid pikalt ENE tellimise järjekorras vaheldumisi mingi raamatupoe ees.

Ei olnud küll siis enam nõukaaeg aga aitäh, et nende mõnusate potšikute mälestuse meelde tuletasid. Ma Pärnust pärit, 89 sündinud ja isegi ca 5-6aastasena sai Pärnu Sõõrikubaaris järjekorras seistud. Oi kui tore mälestus meelde tuli

Külaline kirjutas: ↑21 Jaan 2026 21:10Tööjuures naised andsid info edasi, kui üks käis näit. lõunavaheajal poes ja nägi seal mingit kangast, tahetud raamatut või midagi - siis panid ka teised poodi (kui keegi küsima tuli, kus nad on, luuletati midagi kokku). Suurt keegi ei tundnud süümepiinu tööaja raiskamise pärast, suhtusti külmalt, et nõukogude korra enda viga, et inimesi niimoodi käituma sunnib.

Kusjuures, need asjad, mis saadi, ei olnud ju mingid väga erilised asjad. Et oleks tahetud väga-väga eriliselt elada või midagi. Tavaline keskmine elu.

Just! Mitte midagi erilist, aga vahel siiski hädavajalikku. Nt anti teada, et mõnes apteegis on müügil valge vatt (suurtes pakkides), kõik naised, kel võimalik, tormasid kohale. Mina ca 20-aastasena samuti. Ei olnud mul tahtmist seista mingis mandariini- või banaanisabas (ka neid ikka vahel juurviljaputkas müüdi), aga valge vatt oli väga oluline, seisin rõõmuga ja sain ka. Mõnikord anti lausa 2 suurt pakki! Küll olin õnnelik.

Mina sain mõni aasta enne nõukavõimu lõppu teada kust valget vatti alati saab, vet apteegist!

Külaline kirjutas: ↑21 Jaan 2026 22:45 Mina sain mõni aasta enne nõukavõimu lõppu teada kust valget vatti alati saab, vet apteegist!

Kus oli nõukaajal eraldi vet apteek? Mida seal veel müüdi?

Tartus Tähe tänava lõpu poole, loomade vitamiine (n kaltsiumi), ju vast ravimeid ka

Külaline kirjutas: ↑21 Jaan 2026 23:03 Tartus Tähe tänava lõpu poole, loomade vitamiine (n kaltsiumi), ju vast ravimeid ka

Olen Tartust, aga sellisest apteegist ei teadnud midagi.

Mind hakkas ka see vet apteegi asukoht huvitama. Ma küll kõndisin palju lõiku forseeliuse e 8 keskkooli juurest linna, aga ei mäleta et see sel lõigul oleks olnud. Mis seal majas praegu on?

Mina ei ole enam 10+ aastat Tartus käinud ja praegusest ei tea, aga mälu järgi oli see looma apteek vanas lobudikus Tähe-Sõbra ristmiku juures.

ehk see, sissepääs sinna oli kuidagi nagu maja nurgast