Arutle Foorum

Olen tähele pannud, et juba pikka aega mind mitte miski ei vaimusta. Käin mõnel kontserdil või teatrietendusel, külastan mõnda tippklassi restorani - ja emotsioon on taas selline “oli kah”. Sama on ka näiteks raamatute ja filmidega. Kõik tundub kuidagi keskpärane, selline enam-vähem, aga ei midagi vaimustavat, mis tõsiselt puudutaks või kõrgele tõstaks. Ma ei teagi, kas asi on minus - olen 50 ja võib-olla on kõik elus juba kogetud ja ongi raske positiivselt üllatuda - või ongi meelelahutus ja elamused muutunud üha keskpärasemaks.

Mis teid viimati üles tõstis ja teie hinge puudutas?

Ma ei tea kah, kas asi on vanuses või on mul depressioon jälle ägenenud (huvitav küll mis põhjusel?), aga mul täpselt sama olukord- mitte miski ei vaimusta ega haara jäägitult. Tähendab-seal hetkes olles on tunnen küll kõike tugevalt-rõõmu ja põnevust jne. Aga paari tunni pärast on täpselt selline "oli kah" emotsioon.
Mis minus natukenegi pikemalt emotsioone tekitas, oli mu juubelipidu. Esimeset korda sain pidada oma juubelit pubis ja sain ka ise sinna selle õhtu esineja organiseerida ja see õhtu oli tõesti super. Samuti jaanipäev -esimene tõeline jaanipäev sõprade juures, kus oli nii lõke, grill, seltskonnamängud...ja mitte keegi ei joonud end kapsaks.
Ehk siis-teemaalgataja, tee midagi esimest korda elus ja vaata ,kas see suudab sind sellest tuimusest üles äratada?

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 10:31 Olen tähele pannud, et juba pikka aega mind mitte miski ei vaimusta. Käin mõnel kontserdil või teatrietendusel, külastan mõnda tippklassi restorani - ja emotsioon on taas selline “oli kah”. Sama on ka näiteks raamatute ja filmidega. Kõik tundub kuidagi keskpärane, selline enam-vähem, aga ei midagi vaimustavat, mis tõsiselt puudutaks või kõrgele tõstaks. Ma ei teagi, kas asi on minus - olen 50 ja võib-olla on kõik elus juba kogetud ja ongi raske positiivselt üllatuda - või ongi meelelahutus ja elamused muutunud üha keskpärasemaks.

Mis teid viimati üles tõstis ja teie hinge puudutas?

Sa isegi siis pikalt vastu pidanud. No kaua võib(30 aastat) vaadata sajandat korda terminaatorit või padarit või peaarut. Samad laulud, samad kavad.

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 11:34

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 10:31
Olen tähele pannud, et juba pikka aega mind mitte miski ei vaimusta. Käin mõnel kontserdil või teatrietendusel, külastan mõnda tippklassi restorani - ja emotsioon on taas selline “oli kah”. Sama on ka näiteks raamatute ja filmidega. Kõik tundub kuidagi keskpärane, selline enam-vähem, aga ei midagi vaimustavat, mis tõsiselt puudutaks või kõrgele tõstaks. Ma ei teagi, kas asi on minus - olen 50 ja võib-olla on kõik elus juba kogetud ja ongi raske positiivselt üllatuda - või ongi meelelahutus ja elamused muutunud üha keskpärasemaks.

Mis teid viimati üles tõstis ja teie hinge puudutas?

Sa isegi siis pikalt vastu pidanud. No kaua võib(30 aastat) vaadata sajandat korda terminaatorit või padarit või peaarut. Samad laulud, samad kavad.

Tegelikult natuke naljakaski, et nende sinunimetatute kontsertidel ei ole ma elu jooksul käinudki Pole minu muusika. Võib-olla selles ongi viga?

Minu muusika on eelkõige klassika ja rock. Aga kui ma nüüd järele mõtlen, siis annuse nukrust lisab ilmselt just see, et minu aja rokimehed on kas vanaks jäänud või ära surnud. Seda muusikat põhimõtteliselt ei ole enam. Isegi kui need vananevad rokkarid veel kontserte annavad, siis mõjub see kuidagi valusalt, ja mõnel juhul isegi naeruväärselt.

Samas - see puudutab ju üksnes muusikat. Aga teater, raamatud, restoranid - need võiks ju ikkagi elamust pakkuda. Tundub, et meie ümber ongi nii palju keskpärasust. Kas rahvas on nii vähenõudlik ning seepärast ei pingutatagi, et enamat pakkuda?

Sinu kirjutisest jääb mulje, et sa soovid ja proovid elamusi osta mitte luua. Nö maksan ja istun ja pean saama elamuse. See pole paha pärast öeldud. Endalgi see kogetud ja tüdinetud.

Nagu siin juba soovitati, siis proovi midagi uut teha, mille käigus saad ka kogemuse. Paljud turtsatavad naerma, kui soovitad neile näiteks minna mõnda täitsa suvalisse töötuppa. Pean silmas just selliseid töötubasid, kus tehakse midagi praktilist ja millest tekib midagi. Olgu see siis kokkamine või looduses millegi tegemine/õppimine või käsitöö (siia alla liigitub palju mitte vaid tikkimine ja kudumine).

Näiteks lähiajal on taas Avatud Talude päevad. Püüa leida mõned sellised kohad, kus on töötoad ning tee midagi oma kätega. Nende kodulehel on võimalik täitsa märksõna järgi otsida.
PS! Juba ammu pole Avatud Talude päevad vaid lehma ja lamba vaatamine.

Ma ei tea, kus kandis sa elad ja toimetad, aga nii mõneski kohalikus FB grupis reklaamitakse erinevaid retki. Varsti võiks arvatavast toimuma hakata seeneretked koos spetsialistega.

Linnades on samuti töötoad ja kursused, kus saab midagi uut õppida ja valmistada.
Soovitan vahelduseks kontserdi- ja teatrielamusele midagi sellist sul proovida.

Ma 50+ ja täpselt samad tunded, mis siingi välja toodud. Kõik tundub juba olnud ja nähtud, eriti jõulud, jaanipäevad ja sünnipäevad tekitavad sellise 'jälle" tunde ja on pigem tüütud kui erutavad. Iga kord ootan, et saaks juba ruttu läbi. Kõik uued filmid tekitavad pettumust, sest süžeed korduvad ja on pealiskaudsed. Ükskõik, kuhu ma lähen, hakkab kohe igav ja hakkan ootama, et saaks juba koju tagasi. Mina arvan, et pool on vanusest, et on juba korduvalt kogetud ja nähtud, ja pool on heaoluühiskonnast, kus kõike on palju ja lihtsasti kättesaadav. Viinerid ja kartulisalat ning Mehed ei nuta film enam ootusärevust ei tekita. Kahju.

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 10:31 Olen tähele pannud, et juba pikka aega mind mitte miski ei vaimusta. Käin mõnel kontserdil või teatrietendusel, külastan mõnda tippklassi restorani - ja emotsioon on taas selline “oli kah”. Sama on ka näiteks raamatute ja filmidega. Kõik tundub kuidagi keskpärane, selline enam-vähem, aga ei midagi vaimustavat, mis tõsiselt puudutaks või kõrgele tõstaks. Ma ei teagi, kas asi on minus - olen 50 ja võib-olla on kõik elus juba kogetud ja ongi raske positiivselt üllatuda - või ongi meelelahutus ja elamused muutunud üha keskpärasemaks.

Mis teid viimati üles tõstis ja teie hinge puudutas?

Sa peaksid endale uue Volvo ostma

elke kirjutas: ↑08 Juul 2024 10:46 Ma ei tea kah, kas asi on vanuses või on mul depressioon jälle ägenenud (huvitav küll mis põhjusel?), aga mul täpselt sama olukord- mitte miski ei vaimusta ega haara jäägitult. Tähendab-seal hetkes olles on tunnen küll kõike tugevalt-rõõmu ja põnevust jne. Aga paari tunni pärast on täpselt selline "oli kah" emotsioon.
Mis minus natukenegi pikemalt emotsioone tekitas, oli mu juubelipidu. Esimeset korda sain pidada oma juubelit pubis ja sain ka ise sinna selle õhtu esineja organiseerida ja see õhtu oli tõesti super. Samuti jaanipäev -esimene tõeline jaanipäev sõprade juures, kus oli nii lõke, grill, seltskonnamängud...ja mitte keegi ei joonud end kapsaks.
Ehk siis-teemaalgataja, tee midagi esimest korda elus ja vaata ,kas see suudab sind sellest tuimusest üles äratada?

Kes see esineja võis olla?

Minus tekitab vaimustust uute asjade õppimine ja väikeste lastega koosolemine. Tema näebki iga tavalist asja esimest korda ja vaimustub. Lisaks kuulan ka loenguid, mida peavad huvitavad inimesed. Näiteks kuulasin üht ööülikooli, kus Urmas Tartes rääkis, et tema eluunistus on püüda pildile lumekirp liikumise pealt. Ja Marju Lepajõe rääkis, kuidas ta tutvus mitu aastat mingi keskaegse tekstiga, enne kui julges seda tõlkima hakata. Nii lahe. Sisukate inimeste elu on sisukas. Maailmas on väga palju avastada, ma pidevalt näen, kui kehvad on mu teadmised mõnes asjas, hakkasin uurima kosmose- ja univesrsumiteemasid, aga neid teemasid on mustmiljon, mida uurida. Ja kui palju on tarku inimesi. Aga need suvelavastused, suurem osa filme kinos jne ongi ju keskpärased. Aga samas on ka kõrgkultuuri küll ja küll, mis vaimustabki. Eesti lauljatest ei oska suurem osa laulda, muusika on mingi koopia kuskilt, selge see, et ma ei saa sealt kontserdilt mingit elamust. Osad rokipeerud on ikka vormis, Metallica kontsert Helsinkis oli väga lahe ja on ka tänapäevaseid rokibände, mis on väga head. Lihtsalt see laiatarbekaup ongi keskpärane.

Spordivõistlused puudutavad mu hinge. Saan sellise positiivse elamuse et vähe pole. Kui mõni mu lemmiksportlane näiteks teeb kolmandal katsel hüppe ikka ära. Või teeb uue rekordi. Ma karjun rõõmust nagu segane . Hea, et elan oma majas. Jalkas ka, kui värav tuleb olen nii rõõmus. Varsti hakkavad olümpiamängud. Ooo, kui tore. Saab jälle kaasa elada ja loodan, et ka rõõmustada täiest südamest.
Üritustel pole käinud, ei tõmba ka üldse enam. Nooremana juba oma pidutsemised ja suurüritused täiega läbi käidud (ikka väga täiega). Viimased viis aastat olen võtnud rahulikumalt. Nüüd rohkem kodune ja saan enamusest elamustest telekast kätte.

Mul oma poolsajandi jooksul niisugust tunnet pole veel tulnud. Võib-olla seepärast, et ma kogu aeg teen midagi, orgunnin miskit, töö on noortega, pidevalt tuleb midagi/kedagi juhtida. Kogu aeg toimub midagi.
Iga päeva alustan põnevusega ja lõpetan tänulikkusega.

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 16:27 Mul oma poolsajandi jooksul niisugust tunnet pole veel tulnud. Võib-olla seepärast, et ma kogu aeg teen midagi, orgunnin miskit, töö on noortega, pidevalt tuleb midagi/kedagi juhtida. Kogu aeg toimub midagi.
Iga päeva alustan põnevusega ja lõpetan tänulikkusega.

Õige. Jumalat tulebki õhtuti tänada. Siis läheb ka edaspidi hästi.

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 16:27 Mul oma poolsajandi jooksul niisugust tunnet pole veel tulnud. Võib-olla seepärast, et ma kogu aeg teen midagi, orgunnin miskit, töö on noortega, pidevalt tuleb midagi/kedagi juhtida. Kogu aeg toimub midagi.
Iga päeva alustan põnevusega ja lõpetan tänulikkusega.

Et kogu aeg midagi toimub, ei tähenda, et see oleks uus või põnev. Kogu aeg orgunni sama jama.

On ju loogiline, et 50+ aastat kogu aeg midagi uut kogeda ja sellest vaimustuda ei olegi võimalik. Emotsioonid ei käi vananedes ka enam sellises kõrges kaares, kas ongi mugav ja mõnus või ah, käib kah. Mida vanemaks inimene saab seda rohkem hindab ta mugavust. Kui proovida igas hetkes päriselt kohal olla, on ka emotsioonid tugevamad. Homme, kui hommikul ärkad ära silmi lahti tee - ringuta ikka kohe südamest, tunnetades iga lihast ja tunne sellest mõnu. Päriselt. Ja sealt edasi proovi iga pisimatki asja nii teha. Mõne aja pärast tunned, et nagu elurõõmu on rohkem.

pühaõde Kuremäelt kirjutas: ↑08 Juul 2024 18:39

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 16:27 Mul oma poolsajandi jooksul niisugust tunnet pole veel tulnud. Võib-olla seepärast, et ma kogu aeg teen midagi, orgunnin miskit, töö on noortega, pidevalt tuleb midagi/kedagi juhtida. Kogu aeg toimub midagi.
Iga päeva alustan põnevusega ja lõpetan tänulikkusega.

Õige. Jumalat tulebki õhtuti tänada. Siis läheb ka edaspidi hästi.

Jumal on küll sinu kahe kõrva vahel. Mina pole jumalast kirjutanud.

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 20:47

pühaõde Kuremäelt kirjutas: ↑08 Juul 2024 18:39

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 16:27 Mul oma poolsajandi jooksul niisugust tunnet pole veel tulnud. Võib-olla seepärast, et ma kogu aeg teen midagi, orgunnin miskit, töö on noortega, pidevalt tuleb midagi/kedagi juhtida. Kogu aeg toimub midagi.
Iga päeva alustan põnevusega ja lõpetan tänulikkusega.

Õige. Jumalat tulebki õhtuti tänada. Siis läheb ka edaspidi hästi.

Jumal on küll sinu kahe kõrva vahel. Mina pole jumalast kirjutanud.

Kirjutad- lõpetan tänulikkusega. Kellele tänulik siis oled?

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 18:53

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 16:27 Mul oma poolsajandi jooksul niisugust tunnet pole veel tulnud. Võib-olla seepärast, et ma kogu aeg teen midagi, orgunnin miskit, töö on noortega, pidevalt tuleb midagi/kedagi juhtida. Kogu aeg toimub midagi.
Iga päeva alustan põnevusega ja lõpetan tänulikkusega.

Et kogu aeg midagi toimub, ei tähenda, et see oleks uus või põnev. Kogu aeg orgunni sama jama.

Kuidas sa minu kommentaarist küll sellise portsu negatiivset suutsid välja lugeda? See räägib su kohta mõndagi, ütleksid psühholoogid.
Ma ei orgunni üldse jama. Minul on põnev sest justnimelt ongi kogu aeg midagi uut. Inimesed on ka muidugi huvitavad, kellega igapäevaselt kokku puutun.

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 20:49

Külaline kirjutas: ↑08 Juul 2024 20:47

pühaõde Kuremäelt kirjutas: ↑08 Juul 2024 18:39

Õige. Jumalat tulebki õhtuti tänada. Siis läheb ka edaspidi hästi.

Jumal on küll sinu kahe kõrva vahel. Mina pole jumalast kirjutanud.

Kirjutad- lõpetan tänulikkusega. Kellele tänulik siis oled?

Iseendale, oma lähedastele, oma kaaslastele. Sellele, et kõik korda läks.

Mind vaimustas viimati üks maja, kus oli nii palju lilleampleid. Läksin lihtsalt jalutama ja leidsin sellise ilu! Võib- olla et see oli ootamatu ja mul polnud mingeid ootusi. Tihti on ka filmidega nii. Lähen kinno. Ootus kõrge. Enne tutvustus ka super. Aga ei ole minu jaoks. Ja siis teen teleka lahti, jään vaatama filmi ja see nii liigutab mind. Minu parimad elamused ongi vist sellised, millele mul pole ootusi olnud. Sest kõrged ootused tekitavad pettumuse.

Siin ei jää muud üle, kui hakata suunamudijaks või tiktokeriks. Vaata, kuidas nad vaimustuvad oma elu elu.