Armuvalu kasvatab?

seks, suhted ja pereteemad
Vasta
Külaline

Armuvalu kasvatab?

Postitus Postitas Külaline »

On siis nii, et armuvalu kasvatab ja arendab? Et tulles hingedena siia ilma, me enne valime mis valusid me endale võtame.
Ise ma tunnen, et kannatan, mitte ei arene.
Tolmukübe
Postitusi: 1915
Liitunud: 13 Nov 2024 13:17
Kontakt:

Postitus Postitas Tolmukübe »

Minu arust see on mingi laialt levinud jama, et tulles hingedena siia ilma, siis valime endale probleemid ja haigused jne, läbi millede kannatades me justkui nagu puhastuksime. Loomulikult sa ei kasva ega arene, vaid kannatadki. See on nagu negatiivsuse üldistamine, negatiivsust pole tegelikult üldse vaja. Jamast on vaja läbi tulla, mitte mõelda, et kes teab mis hea asi või areng sealt pihta hakkab. Ega ikka ei hakka küll. Mida kiiremini sellega hakkama saad, seda parem sulle. Ma ei usu, et hinged endale vabatahtlikult mingeid jamasid siinsesse ellu valivad, see õppetundide jutt tundub väga jabur. Ikka läbi positiivsuse areneme, need on eluks vajalikud tingimused. Umbes nagu taim vajab päikest ja vett, muidu ta ei kasva. On absurdne mõelda, et mingi jama kaelas kuskile heasse kohta välja viiks. Ega ikka ei vii küll.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Osta endale Catherine Hicklandi kirjutatud raamat "The 30-Day Heartbreak Cure", tee kõik harjutused läbi ja ma olen veendunud, et saad isegi kiiremini kui 30 päevaga oma armuvalust lahti.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Iga uus kogemus arendab.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tolmukübe kirjutas: 19 Juun 2026 17:00 Minu arust see on mingi laialt levinud jama, et tulles hingedena siia ilma, siis valime endale probleemid ja haigused jne, läbi millede kannatades me justkui nagu puhastuksime. Loomulikult sa ei kasva ega arene, vaid kannatadki. See on nagu negatiivsuse üldistamine, negatiivsust pole tegelikult üldse vaja. Jamast on vaja läbi tulla, mitte mõelda, et kes teab mis hea asi või areng sealt pihta hakkab. Ega ikka ei hakka küll. Mida kiiremini sellega hakkama saad, seda parem sulle. Ma ei usu, et hinged endale vabatahtlikult mingeid jamasid siinsesse ellu valivad, see õppetundide jutt tundub väga jabur. Ikka läbi positiivsuse areneme, need on eluks vajalikud tingimused. Umbes nagu taim vajab päikest ja vett, muidu ta ei kasva. On absurdne mõelda, et mingi jama kaelas kuskile heasse kohta välja viiks. Ega ikka ei vii küll.
Kus sinu mees on? On sul laps? Mõni pikaajaline partner? Üliveider, et mingi vanainimene, kellel pole ei lapsi ega meest ega peret, siin üldse mingit sõna võtab?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 20 Juun 2026 00:12
Tolmukübe kirjutas: 19 Juun 2026 17:00 Minu arust see on mingi laialt levinud jama, et tulles hingedena siia ilma, siis valime endale probleemid ja haigused jne, läbi millede kannatades me justkui nagu puhastuksime. Loomulikult sa ei kasva ega arene, vaid kannatadki. See on nagu negatiivsuse üldistamine, negatiivsust pole tegelikult üldse vaja. Jamast on vaja läbi tulla, mitte mõelda, et kes teab mis hea asi või areng sealt pihta hakkab. Ega ikka ei hakka küll. Mida kiiremini sellega hakkama saad, seda parem sulle. Ma ei usu, et hinged endale vabatahtlikult mingeid jamasid siinsesse ellu valivad, see õppetundide jutt tundub väga jabur. Ikka läbi positiivsuse areneme, need on eluks vajalikud tingimused. Umbes nagu taim vajab päikest ja vett, muidu ta ei kasva. On absurdne mõelda, et mingi jama kaelas kuskile heasse kohta välja viiks. Ega ikka ei vii küll.
Kus sinu mees on? On sul laps? Mõni pikaajaline partner? Üliveider, et mingi vanainimene, kellel pole ei lapsi ega meest ega peret, siin üldse mingit sõna võtab?
Kui pole kedagi, siis ongi ju sama olukord, mis TA-l. Ja sinu loogikaga ei peaks TA hiljem sõna võtma sellistel teemadel, sest tal pole kedagi. Mis nõuandjad need pereinimesed sel teemal on?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 19 Juun 2026 22:46Iga uus kogemus arendab.
Ma ei tahaks nii mõelda, aga siiani on iga armumine mind nii õpetanud, et see on halb ja valus tunne pikkadeks aastateks.
Et kuidas ma sellest küll aru ei saa.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 20 Juun 2026 11:13
Külaline kirjutas: 19 Juun 2026 22:46Iga uus kogemus arendab.
Ma ei tahaks nii mõelda, aga siiani on iga armumine mind nii õpetanud, et see on halb ja valus tunne pikkadeks aastateks.
Et kuidas ma sellest küll aru ei saa.
Miks sa siis haiget oled saanud? See ongi ju õppekoht.
annaleen
Teerajaja
Postitusi: 51
Liitunud: 04 Juul 2024 09:05
Kontakt:

Postitus Postitas annaleen »

Mingi valu ei kasvata kedagi. Keegi ei soovi haiget saada
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

annaleen kirjutas: 20 Juun 2026 15:13 Mingi valu ei kasvata kedagi. Keegi ei soovi haiget saada
Olen nõus. Valu muudab inimese kibestunuks, mitte ei kasvata.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 19 Juun 2026 17:26 Osta endale Catherine Hicklandi kirjutatud raamat "The 30-Day Heartbreak Cure", tee kõik harjutused läbi ja ma olen veendunud, et saad isegi kiiremini kui 30 päevaga oma armuvalust lahti.
Inglise keel ei ole nii tugev, et raamatut lugeda. Suheldud saan küll.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 20 Juun 2026 21:43Inglise keel ei ole nii tugev, et raamatut lugeda. Suheldud saan küll.
Ma TA. Sul ka armuvalu? Kaua kestab?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 19 Juun 2026 16:04 On siis nii, et armuvalu kasvatab ja arendab? Et tulles hingedena siia ilma, me enne valime mis valusid me endale võtame.
Ise ma tunnen, et kannatan, mitte ei arene.
Noored kipuvad partneritele/suhetele nö. kuldse kuu selga mõtlema - ja siis, kui suhe puruneb/vastuarmastust ei leidnud, leinavad seda enda peas kokku mõeldud ideaalsuhet nii meeleheitlikult, et...

Aga kui just teismelisena/varakahekümnendates ennast millegi sellise pärast meeleheitsehoos lausa ära ei tapa, siis enamus inimesi küpseb ja õpib suhtuma suhetesse realistlikumalt - et igale armumisele järgneb/oleks järgnenud armumisperioodi möödumine ja rutiinsem suhe (kus juba määravamaks, kas püsite koos/lähete lahku, saab alguse kiremöllu asemel hoopis... näiteks see, kui hästi partnerid kohanduvad palju argisemaks muutunud suhtega ja kui hästi taluvad rutiini (kui emb-kumb talub halvasti rutiini, järgneb sageli uute liblikate otsima minek).

Muidugi on ka erandeid. Kunagi kuskil foorumis (Perekool vist) keegi naine oli noorena ihaldanud kedagi meest, igatahes pikemat suhet ende vahel ei tekkinud (argipäevani nad igatahes ei jõudnud), aga naine raius, et tema teab, et just selle mehega tal oleks olnud eluõnn ja järelikult isiklikus elus tema jaoks enam midagi /kedagi teist olla ei saa. Küll kaheldi selles, aga tema raius, et tema teab, et see esimene purunenud armastus oleks olnud see õige - ja sellega, et see purunes, sai tema saatus otsustatud - kõik! Ehk siis ta tegi sellest mehest ja selles suhtehakatusest põhjuse, miks leinata elu lõpuni. Ta keeldus küpsemast, keeldus võtmast suhteid realistlikumalt jne.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Aga ehk see mees oligi tema jaoks nii eriline.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Eriline võib olla küll, kui tunded lihtsalt ei lähe ära pikka aega.
Kui tunded läinud, siis unustab ruttu ära.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tolmukübe kirjutas: 19 Juun 2026 17:00 Minu arust see on mingi laialt levinud jama, et tulles hingedena siia ilma, siis valime endale probleemid ja haigused jne, läbi millede kannatades me justkui nagu puhastuksime. Loomulikult sa ei kasva ega arene, vaid kannatadki. See on nagu negatiivsuse üldistamine, negatiivsust pole tegelikult üldse vaja. Jamast on vaja läbi tulla, mitte mõelda, et kes teab mis hea asi või areng sealt pihta hakkab. Ega ikka ei hakka küll. Mida kiiremini sellega hakkama saad, seda parem sulle. Ma ei usu, et hinged endale vabatahtlikult mingeid jamasid siinsesse ellu valivad, see õppetundide jutt tundub väga jabur. Ikka läbi positiivsuse areneme, need on eluks vajalikud tingimused. Umbes nagu taim vajab päikest ja vett, muidu ta ei kasva. On absurdne mõelda, et mingi jama kaelas kuskile heasse kohta välja viiks. Ega ikka ei vii küll.
Kust see hingede teema nüüd tuli? Teemas ei küsitud ju midagi sellist. Küsiti hoopis muud - kas valu kasvatab. Loomulikult kasvatab, iga läbi elatud valu arendab inimest, sest probleemile tuleb lahendus leida, milles iganes see probleem ka ei seisne, praktilises elus või emotsionaalses. Mis ei tapa, teeb tugevamaks, oled ju kuulnud ka ise. Jah, haiget teeb ka iga valu, võib ka sandistada, aga arendab ka.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist