Arutle Foorum

Kust leida ABI kui peres on probleem vanemate ja nendega koos elava täiskasvanud järeltulija vahel? Vanemad on ennasttäis ja võimukad ja ignoreerivad probleemi lastes sellel süveneda ja annavad ülbeid ja vaenulikke vastuseid. Ideaalis kutsuks mõne sugulase või hea tuttava vanematega rääkima aga pole kumbagi sellist inimest kuskilt võtta.

Mis rollis sina neis peresuhetes oled? Kas vanem, järeltulija või keegi kõrvalseisja?

Minu arust PK-s oli juba see probleem ja vastused jäid ähmaseks, sest probleemi olemuse osas ei saanud selgust. Kas ei olnud, et vanemad ei otsi meest täiskasvanud tütrele? Äkki värskendad mälu?

Ma arvan, et vanematel on kõrini, et täiskasvanud laps endiselt vanematekodus elab. Täiskasvanud järeletulija alustagu iseseisvat elu ja üürigu omale korter, küll siis need suhted vanematega ka paranevad.

Perekoolis arvas keegi, et kui vanemad temast hooliks peaks nad talle mehe otsima.

Kui sa oled järeltulija - koli välja ja alusta iseseisvat elu. Ei saa keskeani vanemate kaela peale jääda, nemad on oma töö sinu suureks kasvatamiseks ära teinud. Edasine on sinu enda teha. Siis paranevad ka suhted.

Kui oled täiskasvanud järeltulija vanem - sinu kodu, sinu reeglid. Kui neist reeglitest või kokkulepetest kinni ei peeta, on järeltulijal aeg kasvõi sunniviisiliselt omaette elu alustada. Täiskasvanu peab olema ise võimeline iseenda ja oma elu eest vastutust võtma. Teie töö on tehtud, aidata soovi ja võimaluse korral loomulikult võib aga see ei ole enam kohustus.

Väga lihtne, tâiskasvanud järeltulija koligu välja ja kohe suhted paranevad. Kui tegemist vanemate murega, siis visaku välja see “laps”. See on eelkõige hea lapsele endale, aga järgmiseks ka kõigile teistele.
Vanematekodus elavad täiskasvanud on nagu loodusõnnetus. Mitte mingit respekti ei saa nende vastu olla.

Külaline kirjutas: ↑07 Aug 2024 22:14 Vanematekodus elavad täiskasvanud on nagu loodusõnnetus. Mitte mingit respekti ei saa nende vastu olla.

Ma päris nii kategooriline ei oleks. On neid kes elavadki põlvkondade kaupa koos aga seda kokkuleppel, neile sobib nii ja nad on rahul. Näiteks suur elamine ja koos mõttekam majandada või ka vanem vajab juba hoolt ja seltsi - aga sellistel ei teki kunagi ka teemaalgatuses mainitud probleeme.

Külaline kirjutas: ↑07 Aug 2024 22:24

Külaline kirjutas: ↑07 Aug 2024 22:14 Vanematekodus elavad täiskasvanud on nagu loodusõnnetus. Mitte mingit respekti ei saa nende vastu olla.

Ma päris nii kategooriline ei oleks. On neid kes elavadki põlvkondade kaupa koos aga seda kokkuleppel, neile sobib nii ja nad on rahul. Näiteks suur elamine ja koos mõttekam majandada või ka vanem vajab juba hoolt ja seltsi - aga sellistel ei teki kunagi ka teemaalgatuses mainitud probleeme.

Olen nõus, et seal on mõned erandid, aga lihtsalt, et: “vanematel on suur maja” ei ole üks neist.

rohekasokkake kirjutas: ↑07 Aug 2024 19:56 Kust leida ABI kui peres on probleem vanemate ja nendega koos elava täiskasvanud järeltulija vahel? Vanemad on ennasttäis ja võimukad ja ignoreerivad probleemi lastes sellel süveneda ja annavad ülbeid ja vaenulikke vastuseid. Ideaalis kutsuks mõne sugulase või hea tuttava vanematega rääkima aga pole kumbagi sellist inimest kuskilt võtta.

Miks sa omaette elama ei koli ometi, kui probleem on juba nii suur, et ise suheldud ei saa enam?
Mida sa tahaksid kellegi kõrvalise abiga oma vanematele selgitada?
Milles mure?

Psühholoog annab nõu sellises olukorras. Sinna peaks minema siis see järeltulija.

Tango tantsimiseks on vaja kahte ja ka probleemil on kaks osapoolt. Teemaalgataja võib kõikide maailma nõuandjate vahet leekida palju jaksab, aga kui teine pool mingit kompromissi ei tee ja koostööst endiselt keeldub, siis vaid ühe poole pongestuse tulemusena olukord ei parane. Pealegi, mis imenõu sel psühholoogil anda oleks peale selle, mida arutlejad siinses teemas juba niigi andnud on? Ilmselt räägib ta täpselt sama juttu.

Antud olukorras, kus teemaalgataja on meile probleemi kirjeldamiseks andnud vaid kaks märksõna ehk: 1. elab vanematega koos; 2. vanemad suhtuvad temasse halvasti, on tõepoolest parimaks lahenduseks endale omaette elamispinna otsimine. Usu mind - Sa võid tampida mööda psühholooge aastaid, nii et silm sinine peas, aga kodus suhtutakse sinusse ikka endiselt täpselt sama halvasti kui ennegi. Aitab ainult ärakolimine.

Jah, saan aru, et esmapilgul võib see tunduda keeruline. Võib-olla on sul mingeid asjaolusid, mis seni on takistanud oma kodu otsimast, nt ei leia sa oma kodukandis tasuvat tööd või on sul näiteks äkki mõni puue ning sa arvad, et ei saakski üksi hakkama. Kui sa just päris halvatuna voodis ei ole, siis puue pole tegelikult takistuseks. Ära lihtsalt ise mõtle seda endale takistuseks. Võta kinnisvarakuulutused ette ja uuri läbi, võid ka ise tuttavatelt järele kuulata, kas nad teavad kuskil mõnda vaba korterit olevat, panna oma FB lehele kuulutuse, et otsid korterit, lubad seda jagada ja palud privas ühendust võtta. Küll need asjad tasapisi liikuma hakkavad ja hiljem imestad ise ka, mida sa niikaua munesid

Kui kodust välja kolida ei ole võimalik, aga suhted on omavahel halvad, kas siis kuidagi kohaneda või kompromissi saavutada ei oleks võimalik? Näiteks võtta mingi reegel või põhimõte endale, et vanemad on vanemad, ma elan täiskasvanuna nende pinnal, sõltun neist majanduslikult, siis ma ei vaidle ega ürita oma seadusi kehtestada, vaid olen viisakas ja lugupidav ja teen kodutöid nii palju kui minu võimuses? Ei kritiseeri oma vanemaid, ei süüdista milleski.

Tean, kui suhted on juba pingeliseks kujunenud, siis neid muutma hakata on raske, aga kuidagi peab pinged maha võtma. Kui vanemad midagi ütlevad, siis lihtsalt tõmbud eemale, lähed oma tuppa, ei hakka ennast õigustama ega tülitsema. Midagi annaks ära teha.

Külaline kirjutas: ↑08 Aug 2024 08:29 Kui kodust välja kolida ei ole võimalik, aga suhted on omavahel halvad, kas siis kuidagi kohaneda või kompromissi saavutada ei oleks võimalik? Näiteks võtta mingi reegel või põhimõte endale, et vanemad on vanemad, ma elan täiskasvanuna nende pinnal, sõltun neist majanduslikult, siis ma ei vaidle ega ürita oma seadusi kehtestada, vaid olen viisakas ja lugupidav ja teen kodutöid nii palju kui minu võimuses? Ei kritiseeri oma vanemaid, ei süüdista milleski.

Tean, kui suhted on juba pingeliseks kujunenud, siis neid muutma hakata on raske, aga kuidagi peab pinged maha võtma. Kui vanemad midagi ütlevad, siis lihtsalt tõmbud eemale, lähed oma tuppa, ei hakka ennast õigustama ega tülitsema. Midagi annaks ära teha.

Soovitus stiilis, "ah ära tee väljagi!" on laialt levinud. Samas tähendab see ju seda, et üks osapool peab hakkama lakkamatult oma tundeid alla suruma, kõik ebameeldiva endasse peitma. See ei võta päris kindlasti pingeid maha. Tean ise omast kogemusest, kuidas see aastatepikkune lõputu vaikimine ja eemaletõmbumine ning lihtsalt vaikselt kannatamine sööb inimese seest läbi nagu hape. Pärast oled ise ahervare ja mingit muud sellest eemaletõmbumisest ja vaikselt oma toas kükitamisest küll ei tule.

Teine elutõde on see, et kui keegi on juba kellelgi pinnuks silmas, siis pole tema provotseerimiseks enam palju vaja. Teemaalgataja võib terve elu kikivarvul hiilida, kõiges alla anda, mitte iialgi ei tohi ennast kaitsta, vaid kogu aeg peab korrutama endale: ma elan nende inimeste pinnal, ma pean alandlik olema! Aga sellest ei ole kasu, sest kui keegi juba on harjunud kedagi teist kiusama, siis teeb ta seda edasi, olenemata põrmugi teisepoolsest käitumisest. Isegi kui teemaalgataja ei julgeks üldse päevasel ajal enam oma kodus liikuda vaid istub oma toas ja tuleb välja ainult öösiti, saaks ta raudselt pragada selle eest, et miks ta pimedas esikus ringi hiilib. Või kui teeb endale süüa, siis riieldakse temaga selle eest, et miks ta endale süüa teeb. Ma tean, millest räägin. Tahan öelda, et ühepoolne lõpmatu kannatamine ja kiusu talumine ei lõppe mitte kunagi hästi ja lõpuks viib see taluja reeglina hullumajja vaid.

Külaline kirjutas: ↑08 Aug 2024 09:02 Soovitus stiilis, "ah ära tee väljagi!" on laialt levinud. Samas tähendab see ju seda, et üks osapool peab hakkama lakkamatult oma tundeid alla suruma, kõik ebameeldiva endasse peitma. See ei võta päris kindlasti pingeid maha. Tean ise omast kogemusest, kuidas see aastatepikkune lõputu vaikimine ja eemaletõmbumine ning lihtsalt vaikselt kannatamine sööb inimese seest läbi nagu hape. Pärast oled ise ahervare ja mingit muud sellest eemaletõmbumisest ja vaikselt oma toas kükitamisest küll ei tule.

Teine elutõde on see, et kui keegi on juba kellelgi pinnuks silmas, siis pole tema provotseerimiseks enam palju vaja. Teemaalgataja võib terve elu kikivarvul hiilida, kõiges alla anda, mitte iialgi ei tohi ennast kaitsta, vaid kogu aeg peab korrutama endale: ma elan nende inimeste pinnal, ma pean alandlik olema! Aga sellest ei ole kasu, sest kui keegi juba on harjunud kedagi teist kiusama, siis teeb ta seda edasi, olenemata põrmugi teisepoolsest käitumisest. Isegi kui teemaalgataja ei julgeks üldse päevasel ajal enam oma kodus liikuda vaid istub oma toas ja tuleb välja ainult öösiti, saaks ta raudselt pragada selle eest, et miks ta pimedas esikus ringi hiilib. Või kui teeb endale süüa, siis riieldakse temaga selle eest, et miks ta endale süüa teeb. Ma tean, millest räägin. Tahan öelda, et ühepoolne lõpmatu kannatamine ja kiusu talumine ei lõppe mitte kunagi hästi ja lõpuks viib see taluja reeglina hullumajja vaid.

Eks see on ka õige, jah. Ega oskagi siis midagi rohkemat soovitada kui omaette elama kolida. Oma tuba, oma luba.

Võib ju täitsa olla ka selline variant, kus elatakse a'la pool maja lapsel ja pool maja vanematel. Esialgu on lubatud vanemate poolt elada ja olla nii nagu nood ise tahavad aga nüüd siis vanemate vanusega on probleemid tekkinud.

Sellisel juhul eriti ei päde soovitus, et miks omaette ei koli.
Mina olen vanaemaga ühes majas kasvanud. Meil oli ülemine korrus ja tal alumine. Lõpuks ikka hakkas igasugune sõrgade vastu ajamine, sest vanaema ei raatsinud sentigi ei küttesüsteemi ega maja üldisele ülalpidamisele panustada.

Ehk saaks sotsiaalamet kuidagi lepitada/abistada.
Aga enne päriselt nõu andmiat oleka ikkagi vaja vähe rohkem infot nii elamisemooduse kui ka probleemide osas.

Teemaalgataja ju tegelikult ei soovigi nõu. Perekoolis algatas ta oma sada korda täpselt sedasama teemat. Mitte kunagi ei kirjeldanud, milles probleem seisneb. Lihtsalt halises. Kellegi soovitusi ilmselt kunagi läbi ei lugenudki. Natukese aja pärast tegi jälle samasuguse teema.

Külaline kirjutas: ↑08 Aug 2024 10:59 Võib ju täitsa olla ka selline variant, kus elatakse a'la pool maja lapsel ja pool maja vanematel. Esialgu on lubatud vanemate poolt elada ja olla nii nagu nood ise tahavad aga nüüd siis vanemate vanusega on probleemid tekkinud.

Sellisel juhul eriti ei päde soovitus, et miks omaette ei koli.
Mina olen vanaemaga ühes majas kasvanud. Meil oli ülemine korrus ja tal alumine. Lõpuks ikka hakkas igasugune sõrgade vastu ajamine, sest vanaema ei raatsinud sentigi ei küttesüsteemi ega maja üldisele ülalpidamisele panustada.

Ehk saaks sotsiaalamet kuidagi lepitada/abistada.
Aga enne päriselt nõu andmiat oleka ikkagi vaja vähe rohkem infot nii elamisemooduse kui ka probleemide osas.

No aga äkki vanaemal lihtsalt ei olnud seda raha. Kui tema maja varsti nagunii endale saad, siis peakski noorem põlvkond panustama rohkem, kes käib tööl.

Külaline kirjutas: ↑08 Aug 2024 13:05

Külaline kirjutas: ↑08 Aug 2024 10:59 Võib ju täitsa olla ka selline variant, kus elatakse a'la pool maja lapsel ja pool maja vanematel. Esialgu on lubatud vanemate poolt elada ja olla nii nagu nood ise tahavad aga nüüd siis vanemate vanusega on probleemid tekkinud.

Sellisel juhul eriti ei päde soovitus, et miks omaette ei koli.
Mina olen vanaemaga ühes majas kasvanud. Meil oli ülemine korrus ja tal alumine. Lõpuks ikka hakkas igasugune sõrgade vastu ajamine, sest vanaema ei raatsinud sentigi ei küttesüsteemi ega maja üldisele ülalpidamisele panustada.

Ehk saaks sotsiaalamet kuidagi lepitada/abistada.
Aga enne päriselt nõu andmiat oleka ikkagi vaja vähe rohkem infot nii elamisemooduse kui ka probleemide osas.

No aga äkki vanaemal lihtsalt ei olnud seda raha. Kui tema maja varsti nagunii endale saad, siis peakski noorem põlvkond panustama rohkem, kes käib tööl.

Oli küll. Ajas lihtsalt oma kiusu, sest talle ei meeldinud, et keegi temast midagi teistmoodi teeb. Tegu oli siis isa emaga. Ajas oma pojaga kiusu. Aga kui tema midagi omamoodi tahtis(kasvõi kaevust vett) siis pojake pidi jooksma.
Tänu sellele olen mina alati seda meelt, et kaks põlvkonda kokku elama ei sobi. Olgu see maja nii suur kui tahes ja vanemad esialgu lahked. Vanaema elas 92 aastaseni. Maja jäi kellelegi teisele.

Külaline kirjutas: ↑08 Aug 2024 10:59 Võib ju täitsa olla ka selline variant, kus elatakse a'la pool maja lapsel ja pool maja vanematel. Esialgu on lubatud vanemate poolt elada ja olla nii nagu nood ise tahavad aga nüüd siis vanemate vanusega on probleemid tekkinud.

Sellisel juhul eriti ei päde soovitus, et miks omaette ei koli.
Mina olen vanaemaga ühes majas kasvanud. Meil oli ülemine korrus ja tal alumine. Lõpuks ikka hakkas igasugune sõrgade vastu ajamine, sest vanaema ei raatsinud sentigi ei küttesüsteemi ega maja üldisele ülalpidamisele panustada.

Ehk saaks sotsiaalamet kuidagi lepitada/abistada.
Aga enne päriselt nõu andmiat oleka ikkagi vaja vähe rohkem infot nii elamisemooduse kui ka probleemide osas.

Igasugu sotsiaalametite kaasamisest tuleb väga harva head nahka. Eriti, kui jutt täiskasvanud lapsest ja tema vanematest. Tasuta lõunaid pole olemas.