Lapse halb käitumine ja reisi ära jätmine.

[Külaline]

Ma ei teinud märkust mitte selle kohta, kuidas vanema selline käitumine tollal lapsele tundus, vaid selle kohta, et sa siiani ei näe asja teist külge ega mõista vanema tegude tagamaad. Nõuad, et vanem oleks eksimatu, ideaalne ja arvad, et sul on nii lapse kui täiskasvanuna mingi õigus olla vanema peale vihane, kui too seda ei olnud. Sa ei ole õigel teel. Sinus endas näen hetkel suuremat probleemi kui su vanemate käitumises. Võimalik, et sa tead midagi enamat kui siia kirja pannud ning see muudab asja, aga selle info alusel, mis siia kirja on saanud, ütlen nii.

Mina ei nõua üldse, et vanem oleks ideaalne, ka ma ise ei ole ideaalne lapsevanem. Aga ma alati tunnistan oma eksimusi, ei valeta lapsele ja näitan talle välja, et ma hoolin temast ja armastan teda. Mitte midagi sellist ma oma ema kohta öelda ei saa. Minu poeg on väga lohakas, aga kui ta mõnikord koristab, loomulikult ma kiidan teda, mitte ei ohi, et mul pole sinu koristamisest midagi kasu, kõik tuleb üle teha. Ma ka ei pea pojale epistlit suitsetamisest, kui ma ise suitsetan ja siis ei valeta, et ma pole elus seda teinud. Olge oma lapsega hoolivad ja ausad, siis on ka suhted head. Ja see ei tähenda üldse seda, et ei tohiks piire seada, peaks halba käitumist kannatama või mida iganes. Siin ma näen mitme ema pealt, et laps on nagu mingi vaenlane, keda halvustatakse ja peetakse vaenlaseks, loomulikult ei tule siis mingit suhet. Kui ma karistan, siis ma räägin lapsele, miks ma seda teen ja teen seda sellepärast, et ma hoolin lapsest, mitte ei soovi näidata võimu igasuguse eesmärgita. Siin ma pooltel emadel seda ei näe ja sellest need suhted halvaks lähevadki. Hoolimist ei saa teeselda, lapsed näevad selle läbi.

[Külaline]

Läheksin rahumeeli hoopis ise reisile ja püüaks psühhotütre kellegi juurde selleks ajaks sokutada. Tasuks heldelt.

[Külaline]

Tutvustaksin tütrele elamistingimusi meie juhtivates lastekodudes.

[Külaline]

Ma ei teinud märkust mitte selle kohta, kuidas vanema selline käitumine tollal lapsele tundus, vaid selle kohta, et sa siiani ei näe asja teist külge ega mõista vanema tegude tagamaad. Nõuad, et vanem oleks eksimatu, ideaalne ja arvad, et sul on nii lapse kui täiskasvanuna mingi õigus olla vanema peale vihane, kui too seda ei olnud. Sa ei ole õigel teel. Sinus endas näen hetkel suuremat probleemi kui su vanemate käitumises. Võimalik, et sa tead midagi enamat kui siia kirja pannud ning see muudab asja, aga selle info alusel, mis siia kirja on saanud, ütlen nii.

Mina ei nõua üldse, et vanem oleks ideaalne, ka ma ise ei ole ideaalne lapsevanem. Aga ma alati tunnistan oma eksimusi, ei valeta lapsele ja näitan talle välja, et ma hoolin temast ja armastan teda. Mitte midagi sellist ma oma ema kohta öelda ei saa. Minu poeg on väga lohakas, aga kui ta mõnikord koristab, loomulikult ma kiidan teda, mitte ei ohi, et mul pole sinu koristamisest midagi kasu, kõik tuleb üle teha. Ma ka ei pea pojale epistlit suitsetamisest, kui ma ise suitsetan ja siis ei valeta, et ma pole elus seda teinud. Olge oma lapsega hoolivad ja ausad, siis on ka suhted head. Ja see ei tähenda üldse seda, et ei tohiks piire seada, peaks halba käitumist kannatama või mida iganes. Siin ma näen mitme ema pealt, et laps on nagu mingi vaenlane, keda halvustatakse ja peetakse vaenlaseks, loomulikult ei tule siis mingit suhet. Kui ma karistan, siis ma räägin lapsele, miks ma seda teen ja teen seda sellepärast, et ma hoolin lapsest, mitte ei soovi näidata võimu igasuguse eesmärgita. Siin ma pooltel emadel seda ei näe ja sellest need suhted halvaks lähevadki. Hoolimist ei saa teeselda, lapsed näevad selle läbi.

Seda, mida su poeg su kasvatusest arvab, sa veel ei tea. Võibolla räägib täisealisena sinu võltsist püüdlilkkusest kõike kiita, arvad , et teismeline ei näe läbi, kas sul oli tegelikult ka abi või kiidad lihtsalt kiitmise pärast.

[Külaline]

Läheksin rahumeeli hoopis ise reisile ja püüaks psühhotütre kellegi juurde selleks ajaks sokutada. Tasuks heldelt.

Minu meelest oleks ka kõige õigem lahendus, et hoopis vanemad lähevad reisile oma suhteid arendama ja viivad lapsed vanavanemate juurde hoiule.

[Külaline]

Läheksin rahumeeli hoopis ise reisile ja püüaks psühhotütre kellegi juurde selleks ajaks sokutada. Tasuks heldelt.

Minu meelest oleks ka kõige õigem lahendus, et hoopis vanemad lähevad reisile oma suhteid arendama ja viivad lapsed vanavanemate juurde hoiule.

Vanemad vajavad ka mõnikord puhkust lastekasvatamisest.

[Külaline]

Ma ei teinud märkust mitte selle kohta, kuidas vanema selline käitumine tollal lapsele tundus, vaid selle kohta, et sa siiani ei näe asja teist külge ega mõista vanema tegude tagamaad. Nõuad, et vanem oleks eksimatu, ideaalne ja arvad, et sul on nii lapse kui täiskasvanuna mingi õigus olla vanema peale vihane, kui too seda ei olnud. Sa ei ole õigel teel. Sinus endas näen hetkel suuremat probleemi kui su vanemate käitumises. Võimalik, et sa tead midagi enamat kui siia kirja pannud ning see muudab asja, aga selle info alusel, mis siia kirja on saanud, ütlen nii.

Mina ei nõua üldse, et vanem oleks ideaalne, ka ma ise ei ole ideaalne lapsevanem. Aga ma alati tunnistan oma eksimusi, ei valeta lapsele ja näitan talle välja, et ma hoolin temast ja armastan teda. Mitte midagi sellist ma oma ema kohta öelda ei saa. Minu poeg on väga lohakas, aga kui ta mõnikord koristab, loomulikult ma kiidan teda, mitte ei ohi, et mul pole sinu koristamisest midagi kasu, kõik tuleb üle teha. Ma ka ei pea pojale epistlit suitsetamisest, kui ma ise suitsetan ja siis ei valeta, et ma pole elus seda teinud. Olge oma lapsega hoolivad ja ausad, siis on ka suhted head. Ja see ei tähenda üldse seda, et ei tohiks piire seada, peaks halba käitumist kannatama või mida iganes. Siin ma näen mitme ema pealt, et laps on nagu mingi vaenlane, keda halvustatakse ja peetakse vaenlaseks, loomulikult ei tule siis mingit suhet. Kui ma karistan, siis ma räägin lapsele, miks ma seda teen ja teen seda sellepärast, et ma hoolin lapsest, mitte ei soovi näidata võimu igasuguse eesmärgita. Siin ma pooltel emadel seda ei näe ja sellest need suhted halvaks lähevadki. Hoolimist ei saa teeselda, lapsed näevad selle läbi.

Sul on sinu emaga hoopis teised probleemid kui need, mida algselt kirja panid. On täiesti iseasi, kas ema valetab lapsele, et ei suitseta, kui ise suitsetab - või et neil isaga petmisi pole, kui teab, et isa on petnud. Esimene on puhas vale, teine on hädavale lapse kaitseks. Sellega ma ei nõustu, et ema peab lõputult last kasutu töö eest kiitma. See pole sinu arust lapse petmine või? Igal asjal on oma aeg ja piir - päris väikest last kiidad, kui ta koristab, sõltumata kvaliteedist, aga teismelist küll enam ei tohi kiita viletsalt tehtud töö eest. Mis sõnumi see laps sinu arust saama peaks sellest? Et võta luud kätte ja keeruta korra ümber pea - ning kiitus ja ehk tasugi kukub?

[Külaline]

[/quote]Sul on sinu emaga hoopis teised probleemid kui need, mida algselt kirja panid. On täiesti iseasi, kas ema valetab lapsele, et ei suitseta, kui ise suitsetab - või et neil isaga petmisi pole, kui teab, et isa on petnud. Esimene on puhas vale, teine on hädavale lapse kaitseks. Sellega ma ei nõustu, et ema peab lõputult last kasutu töö eest kiitma. See pole sinu arust lapse petmine või? Igal asjal on oma aeg ja piir - päris väikest last kiidad, kui ta koristab, sõltumata kvaliteedist, aga teismelist küll enam ei tohi kiita viletsalt tehtud töö eest. Mis sõnumi see laps sinu arust saama peaks sellest? Et võta luud kätte ja keeruta korra ümber pea - ning kiitus ja ehk tasugi kukub?
[/quote]

Mingeid hädavalesid pole vaja, mingeid muinasjutte pole vaja ajada, siis oled parem vait. Ja mingi korra luuakeerutamise mõtlesid sa ise välja. Tundud ebameeldiv inimene, ei ole ime, et sa oma lastega läbi ei saa. Kui lapsega ka kogu aeg niimoodi vaidled, tema sõnu väänad, alati peab sul õigus olema, siis loomulikult ei ole mingit normaalset suhet lapsega ka.

[Külaline]

Sul on sinu emaga hoopis teised probleemid kui need, mida algselt kirja panid. On täiesti iseasi, kas ema valetab lapsele, et ei suitseta, kui ise suitsetab - või et neil isaga petmisi pole, kui teab, et isa on petnud. Esimene on puhas vale, teine on hädavale lapse kaitseks. Sellega ma ei nõustu, et ema peab lõputult last kasutu töö eest kiitma. See pole sinu arust lapse petmine või? Igal asjal on oma aeg ja piir - päris väikest last kiidad, kui ta koristab, sõltumata kvaliteedist, aga teismelist küll enam ei tohi kiita viletsalt tehtud töö eest. Mis sõnumi see laps sinu arust saama peaks sellest? Et võta luud kätte ja keeruta korra ümber pea - ning kiitus ja ehk tasugi kukub?
[/quote]

Mingeid hädavalesid pole vaja, mingeid muinasjutte pole vaja ajada, siis oled parem vait. Ja mingi korra luuakeerutamise mõtlesid sa ise välja. Tundud ebameeldiv inimene, ei ole ime, et sa oma lastega läbi ei saa. Kui lapsega ka kogu aeg niimoodi vaidled, tema sõnu väänad, alati peab sul õigus olema, siis loomulikult ei ole mingit normaalset suhet lapsega ka.
[/quote]Ma saan oma lastega väga hästi läbi.
Mis mõttes oled vait, kui laps küsib, kas ema-isa suhtes on petmist olnud? Lihtsalt oled vait ja vahid seina? Küll on hea mõte.
Miks sul vaja oli teada anda, et ma sulle ebameeldiv inimene olen? Keegi küsis? Tõesti, sa ei ole suureks veel saanud.

[Külaline]

Mis mõttes oled vait, kui laps küsib, kas ema-isa suhtes on petmist olnud? Lihtsalt oled vait ja vahid seina? Küll on hea mõte.

Mina seda ei küsinud, lihtsalt ema ise rääkis, et nende suhe on ideaalne ja pole kunagi teineteist petnud. Miks sa kogu aeg luuletad midagi igale lausele juurde ja oletad, kuidas midagi oli, kui midagi sellist pole väidetud. Isegi kui laps küsib, siis on võimalik mitte valetada. Näiteks öelda, et eks meie suhtes ole olnud ka raskeid aegu, aga oleme nendest üle saanud. Valetamine ei ole mitte ühelgi juhul õige. Aga ilmselgelt oleme täiesti erinevad inimesed ja sinu arust peab lastele valetama. Kui vaadata, kuidas sa siin ise kogu aeg sõnu väänad, siis ma ei imesta.

[Külaline]

Mina seda ei küsinud, lihtsalt ema ise rääkis, et nende suhe on ideaalne ja pole kunagi teineteist petnud. Miks sa kogu aeg luuletad midagi igale lausele juurde ja oletad, kuidas midagi oli, kui midagi sellist pole väidetud. Isegi kui laps küsib, siis on võimalik mitte valetada. Näiteks öelda, et eks meie suhtes ole olnud ka raskeid aegu, aga oleme nendest üle saanud. Valetamine ei ole mitte ühelgi juhul õige. Aga ilmselgelt oleme täiesti erinevad inimesed ja sinu arust peab lastele valetama. Kui vaadata, kuidas sa siin ise kogu aeg sõnu väänad, siis ma ei imesta.

Jaura üksi edasi, kastead. Leidis ka vaenlase, keda rünnata ... heh.

[Külaline]

Mina seda ei küsinud, lihtsalt ema ise rääkis, et nende suhe on ideaalne ja pole kunagi teineteist petnud. Miks sa kogu aeg luuletad midagi igale lausele juurde ja oletad, kuidas midagi oli, kui midagi sellist pole väidetud. Isegi kui laps küsib, siis on võimalik mitte valetada. Näiteks öelda, et eks meie suhtes ole olnud ka raskeid aegu, aga oleme nendest üle saanud. Valetamine ei ole mitte ühelgi juhul õige. Aga ilmselgelt oleme täiesti erinevad inimesed ja sinu arust peab lastele valetama. Kui vaadata, kuidas sa siin ise kogu aeg sõnu väänad, siis ma ei imesta.

Jaura üksi edasi, kastead. Leidis ka vaenlase, keda rünnata ... heh.

Tundud sama tädi, kelle lapse koolipsühholoog ära rikkus, sotsiaaltöötaja elu pekki keeras jne. Iialgi ei lõpeta.

[Külaline]

Jaura üksi edasi, kastead. Leidis ka vaenlase, keda rünnata ... heh.

Sa oled tõesti ikka äärmiselt tore isiksus. Paistab, et teisi lapsikuks sõimates seisid ise peegli ees. Mitte ühtegi viga ei tunnista, teisi vaatenurki ei näe ja ainult sinul on õigus. Kui ei ole, siis hakkad manipuleerima ja teistele sõnu suhu toppima. Üks jälgimaid inimtüüpe üldse.

[Külaline]

Seda, mida su poeg su kasvatusest arvab, sa veel ei tea. Võibolla räägib täisealisena sinu võltsist püüdlilkkusest kõike kiita, arvad , et teismeline ei näe läbi, kas sul oli tegelikult ka abi või kiidad lihtsalt kiitmise pärast.

Ei kiida kõike, vaid märkan püüdlust midagi teha. Kas oli tegelikult abi, ei ole tõesti oluline, vaid kiidan seda, et laps tahtis mulle head meelt teha ja proovis koristada nii hästi, kui ta oskab. Kõike positiivset tulebki märgata, mitte otsida ainult vigu. Miks see peaks võlts olema.

[Külaline]

Seda, mida su poeg su kasvatusest arvab, sa veel ei tea. Võibolla räägib täisealisena sinu võltsist püüdlilkkusest kõike kiita, arvad , et teismeline ei näe läbi, kas sul oli tegelikult ka abi või kiidad lihtsalt kiitmise pärast.

Ei kiida kõike, vaid märkan püüdlust midagi teha. Kas oli tegelikult abi, ei ole tõesti oluline, vaid kiidan seda, et laps tahtis mulle head meelt teha ja proovis koristada nii hästi, kui ta oskab. Kõike positiivset tulebki märgata, mitte otsida ainult vigu. Miks see peaks võlts olema.

Miks sa oma ema sama asja eest ei kiida? Et ta tahtis sulle jätta muljet, nagu peres on suhted korras? Sa ju kordad oma ema mustreid - ausus pidi nii tähtis olema, aga sa ju valetad pojale? Mõtle, sa kiidad muudkui, kui häid pannkooke ta teeb. Mmmm, nämma. Läheb sõbra poole, teeb seal enesekindlalt pannkooke - ja saab teada, et need ei kõlba süüa. Arvad, et ta on õnnelik, et emme aastaid kiitis mittemillegi eest?
Vaata end kõrvalt.

[Külaline]

Tundud sama tädi, kelle lapse koolipsühholoog ära rikkus, sotsiaaltöötaja elu pekki keeras jne. Iialgi ei lõpeta.

Ma ei ole sama inimene. Ühtegi sarnasust ka ei näe enda jutu ja tema oma vahel. Pigem sarnaned temaga sina.

[Külaline]

Vabandusi rohkem kui seeni pärast vihma, vanemad on jumala eest ilmeksimatud ja kõik nende teod on põhjendatud.
On vanemaid, kes ei kiidagi ja ainult kritiseerivad. Lapsed saavad ka sellest aru, kui nad on valelikud ja ebasiirad, ei maksa lapsi nii lolliks pidada. Sellega kaotabki igasuguse austuse, kui sa näed kõrvalt, kuidas teod ja sõnad ei käi omavahel kokku, niisugune inimene polegi tõsiseltvõetav eeskuju. "Tee minu sõnade, mitte minu tegude järgi" ei kehti lapse kasvatamisel.

Ma ei teinud märkust mitte selle kohta, kuidas vanema selline käitumine tollal lapsele tundus, vaid selle kohta, et sa siiani ei näe asja teist külge ega mõista vanema tegude tagamaad. Nõuad, et vanem oleks eksimatu, ideaalne ja arvad, et sul on nii lapse kui täiskasvanuna mingi õigus olla vanema peale vihane, kui too seda ei olnud. Sa ei ole õigel teel. Sinus endas näen hetkel suuremat probleemi kui su vanemate käitumises. Võimalik, et sa tead midagi enamat kui siia kirja pannud ning see muudab asja, aga selle info alusel, mis siia kirja on saanud, ütlen nii.

Külgedest niipalju, et lapsevanem peaks olema siiski see mõistlikum ja teadvam isiksus. Lapsevanem peaks veidi mõtlema, kuidas ta enda lapsega käitub. Lapsevanem ei pea olema ideaalne, selliseid ei ole olemas, küll aga võiks inimene tunnistada enda vigasid ja nendest lapsega rääkida ja selgitada, et jah, kõik on ekslikud, nii vanem enda käitumises, kui ka laps enda koristamises nt. See kõik on ok ja elame heades suhetes edasi.
Ei tasu ülistada ega õigustada mitte kedagi ainult seetõttu, et see isik on kunagi lapse saanud!

[Külaline]

See et laps ei mõista täiskasvanunagi vanema käitumist, või mõistab seda hukka, peab valeks....
Ka täiskasvanud ise ei mõista või peavad valeks teiste täiskasvanute käitumist. Siingi. Nt see isa- ema suhte ilustamine ja päris tunnete varjamine. Kas laps peab saama osa sellest? Kas teha head nägu ja mitte traumeerida last? Kas rääkida tõde lastele? Kas käituda täiskasvanulikult. Siin on hea sõna "täiskasvanulikult".

[Külaline]

Ma ei teinud märkust mitte selle kohta, kuidas vanema selline käitumine tollal lapsele tundus, vaid selle kohta, et sa siiani ei näe asja teist külge ega mõista vanema tegude tagamaad. Nõuad, et vanem oleks eksimatu, ideaalne ja arvad, et sul on nii lapse kui täiskasvanuna mingi õigus olla vanema peale vihane, kui too seda ei olnud. Sa ei ole õigel teel. Sinus endas näen hetkel suuremat probleemi kui su vanemate käitumises. Võimalik, et sa tead midagi enamat kui siia kirja pannud ning see muudab asja, aga selle info alusel, mis siia kirja on saanud, ütlen nii.

Mina ei nõua üldse, et vanem oleks ideaalne, ka ma ise ei ole ideaalne lapsevanem. Aga ma alati tunnistan oma eksimusi, ei valeta lapsele ja näitan talle välja, et ma hoolin temast ja armastan teda. Mitte midagi sellist ma oma ema kohta öelda ei saa. Minu poeg on väga lohakas, aga kui ta mõnikord koristab, loomulikult ma kiidan teda, mitte ei ohi, et mul pole sinu koristamisest midagi kasu, kõik tuleb üle teha. Ma ka ei pea pojale epistlit suitsetamisest, kui ma ise suitsetan ja siis ei valeta, et ma pole elus seda teinud. Olge oma lapsega hoolivad ja ausad, siis on ka suhted head. Ja see ei tähenda üldse seda, et ei tohiks piire seada, peaks halba käitumist kannatama või mida iganes. Siin ma näen mitme ema pealt, et laps on nagu mingi vaenlane, keda halvustatakse ja peetakse vaenlaseks, loomulikult ei tule siis mingit suhet. Kui ma karistan, siis ma räägin lapsele, miks ma seda teen ja teen seda sellepärast, et ma hoolin lapsest, mitte ei soovi näidata võimu igasuguse eesmärgita. Siin ma pooltel emadel seda ei näe ja sellest need suhted halvaks lähevadki. Hoolimist ei saa teeselda, lapsed näevad selle läbi.

Tead, sa ise ka ei usu seda praegu, aga lapsed kordavad tahes-tahtmata oma vanemate käitumismustreid ja astuvad samasse ämbrisse nagu nemadki, samal ajal ise seda endale teadvustamata. Mitte ükski noor ema/isa ei teata sünnitusmajast beebiga koju sõites: "Nüüd mina hakkan selle lapse enesehinnangut mutta tampima ja hakkan teda halvustama ning temale valetama!" Vaid kõik noored vanemad usuvad ikkagi siiralt, et just nende kasvatuse all kasvab lapsest õnnelik ja enesekindel ja toimetulev inimene, kes ilma teeb. Nad on täiesti kindlad, et nemad teevad ikka asju kuidagi teistmoodi, paremini, kui nende omad vanemad tegid.

Või siis teine variant - nad teadvustavad ekstra mingi konkreetse probleemi, mis neile suhtluses oma vanemaga ei meeldinud, ja püüavad nimme teha just seda täpselt vastupidi, keerates aga asja paraku sageli üle võlli ja muutes selle jälle teistpidi lapsele kahjulikuks. Tulemuseks on taas vihane laps, kes täiskasvanuna oma ema kritiseerib. Kui ema nüüd sellest kriitikast kuuleb, võib see olla temale täielikuks üllatuseks, sest tema nägi asju sootuks teisiti. Kuidas "tegelikult" on või oli ja kummal õigus on, seda ei oskagi öelda mitte keegi.

Vabalt võib olla ka, et pere mitmest lapsest mäletavad kõik oma lapsepõlveperet ja vanemaid täiesti erinevalt. Üks laps räägib täiskasvanuna, et neil oli tore ja soe pere, ent tema õde süüdistab vanemaid külmuses ja ükskõiksuses. Näiteks praegusajal on jube moes see suur kalla-kallatamine ja lakkamatult "Ma armastan sind!" käiamine. Minu ema oli selline, kes kogu aeg mind kallistada tahtis, ja see ei meeldinud mulle üldse. Tajusin seda ahistavana ega näinud sellel mingit seost armastusega. Isegi vältisin vahel oma toast väljas liikumist, kuna tõsisel vihkasin seda, kui ta jälle mulle käed laiali vastu kargas ja mind pigistada tahtis, ise uhkelt rääkides, kui tohutult soe suhe meil ikka on. Tajusin armastusena hoopis seda, kui ema mulle mõnikord mingil keerulisel hetkel appi tuli ja aitas mõne kopsakama kivi mu teelt kõrvale lükata.

[Külaline]

Külgedest niipalju, et lapsevanem peaks olema siiski see mõistlikum ja teadvam isiksus. Lapsevanem peaks veidi mõtlema, kuidas ta enda lapsega käitub. Lapsevanem ei pea olema ideaalne, selliseid ei ole olemas, küll aga võiks inimene tunnistada enda vigasid ja nendest lapsega rääkida ja selgitada, et jah, kõik on ekslikud, nii vanem enda käitumises, kui ka laps enda koristamises nt. See kõik on ok ja elame heades suhetes edasi.
Ei tasu ülistada ega õigustada mitte kedagi ainult seetõttu, et see isik on kunagi lapse saanud!

Õige. Aga mõista võiks üks täiskasvanuks saanud laps küll natuke rohkem oma ema valikute tagamaid, mitte pidada viha. Nagu siin just kirjutati - täiskasvanu võiks mõista, et iga täiskasvanu teeb oma lapsele enda arust head ning pakub talle oma kogemuste pealt parimaid valikuid. Kuidas laps need vastu võtab, sõltub lapsest.