Guest kirjutas: ↑28 Juun 2025 22:03
Guest kirjutas: ↑27 Juun 2025 20:21
Laps (nüüd täiskasvanud) sotsiaalärevusega kimpus olnud praktiliselt kogu kooli aja. Käis teraapias loomlikult, katsetasime erinevaid, aga mingit märgatavat abi ei saanud.
Minu laps oli samuti gümnaasiumiklassides suure sotsiaalärevusega, on muidugi kohati siiamaani, aga ta on ise väga suurt tööd endaga teinud. Sotsiaalärevuse puhul on praktiliselt ainus ravim enese eksponeerimine oma hirmudele ehk siis tasahilju just nende asjade tegemine, mida kardad. Gümnaasiumis ei saanud mu laps hakkama isegi olukorraga, kus klassi nii pidi sisenema, et teised juba ees olid - ei suutnud üle klassi kõndida teiste ees (mingit narrimist ega muud ei olnud, klassis palju sõpru jms). Vaikse imetlusväärse tööga on ta nüüdseks jõudnud selleni, et pidas ülikooli lõpukõne ning võtab vastu ka muid selliseid väljakutseid, kus vaja esineda. Ütleb, et kui mõnda aega ei esine, siis tuleb kohe tagasiminek ja hirm taastub.
Muidugi ei alanud see nii, et ta kohe läks aulasse kõnet pidama, alustas ikka väikestest väljakutsetest ja liikus suuremate peale.
Sul on tubli laps.
Mul endal on ka eluaeg olnud ärevuse foon väga kõrge. Ülikooliajal kartsin paaniliselt tööde esitlusi. Püüdsin neist iga hinna eest kõrvale viilida, mäletan, et leppisin ühe õppejõuga kogunisti kokku, et tegin töö küll valmis, aga pistsin selle talle niisama pihku ja lubasin hinnet koguni alandada, et mind sellega esinema ei sunnitaks, ehkki töö oli väärt parimat hinnet, õppejõu sõnutsi. Kui pidin siiski auditooriumi ees seisma, siis värisesin üle kogu keha, nägu oli leekivpunane, unustasin laused poolelt sõnalt, jäin lihtsalt vakka, no täitsa suur jama oli.
Pärast ülikooli lõpetamist sattusin tööle, mille osas arvasin, et see seisneb lihtsalt kontoris istumises ja meilide vahetamises. Aga ülemus hakkas tahtma, et ma lööksin koolitustel kaasa ka koolitajana. Mind ähvardas tööst ilmajäämine, sestap leidsin end peagi saali ees seismas ja koolitamas. Alguses puterdasin ja punetasin, mis kole. Vältimaks lausete unustamist, kirjutasin kõik endale üles. Aga peagi hakkas ülemus nõudma, et pean ikka peast rääkima, selline lehelt loengu mahalugemine ei sobi. Võtsin end kokku ja tegin seda.
Lisaks olid mul kodus väikesed lapsed, kellele lugesin iga päev õhtujuttu ette. Selline valju häälega ettelugemine oli kasulik ka mulle endale, paranes diktsioon, eneseväljendusoskus, tekkis harjumus. Nüüd naudin koolitajaks olemist, lähen saali ette rõõmuga, tunnen ennast seal hästi. Olen oma ülemusele tegelikult tänulik.
