Maitsetaimed ja väetamine

[Külaline]

Kasvatan kasvuhoones tomatit ja tilli. Väetasin hiljuti tomateid, ja valesti. Ja kastmise ajal lendas seda väetisevett ka tillile.

Kas teie sööksite seda tilli veel või mitte? Kui jah, siis mis aja pärast julgeksite süüa?

Praegu mõtlen, et oleksin pidanud mingi väikese kannuga, tomatitaime lähedalt kastma. Kastekann aga oli suur ja raske. Nii et väetise vett pritsis ka sinna, kuhu ei oleks pidanud.

Väetis on selline https://horticom.ee/e-pood/toode/tomati ... icom-200g/

[Külaline]

Enda kasvuhoones tuleks kasutada ikka öko väetist ehk väetist mis on sünteetilise keemia vaba.

[Külaline]

Noo selle toote ohutusjuhendi järgi pigem mitte: Allaneelamise korral pöörduda kohe arsti poole, näidata talle pakendit või etiketti. Vältida kokkupuudet naha ja silmadega. Silma sattumisel loputada viivitamata rohke veega ja pöörduda arsti poole. Nahale sattumisel pesta rohke veega.

[Barbara]

Suht mõtteu paanika, kasta neid tille puhta veega üle ja pese enne toidusse panemist korralikult või leota. Eelmine hoiatus on pudelist sissejoomise kohta ju! Mu väikelaps kunagi tõmbas selle pudeli omale laualt kaela, mürgistusinfo rahustas maha, et pole ohtlik.

[Külaline]

Enda kasvuhoones tuleks kasutada ikka öko väetist ehk väetist mis on sünteetilise keemia vaba.

Eks ma olen varem mässanud ka. Teinud nõgese virtsa ja kastnud mingi vihmaussi väetisega. Aga esimesega oli hirmpalju jantimist - lisaks haises ropusti.Teine maksis lihtsalt palju.

Läksin sel aastal kergema vastupanud teed.

[Külaline]

Suht mõtteu paanika, kasta neid tille puhta veega üle ja pese enne toidusse panemist korralikult või leota. Eelmine hoiatus on pudelist sissejoomise kohta ju! Mu väikelaps kunagi tõmbas selle pudeli omale laualt kaela, mürgistusinfo rahustas maha, et pole ohtlik.

Üle pesen rohelise nagunii enne, kui kasutan. Aga see leotamise mõte on ka tegelikult hea. Puhta veega kastmise peale mõtlesin ka ise.

Kahju kohe, hästi ilus, noor tihe till on. Ja terve kasvuhoone on kohe täis. Ja nüüd siis selline lugu.

[Külaline]

Noo selle toote ohutusjuhendi järgi pigem mitte: Allaneelamise korral pöörduda kohe arsti poole, näidata talle pakendit või etiketti. Vältida kokkupuudet naha ja silmadega. Silma sattumisel loputada viivitamata rohke veega ja pöörduda arsti poole. Nahale sattumisel pesta rohke veega.

Selline hoiatus on kohustuslik iga kemikaali puhul, mingit tegelikku suurt mürgisust see ei näita, kui söödavale taimele satub

[Külaline]

Selline hoiatus on kohustuslik iga kemikaali puhul, mingit tegelikku suurt mürgisust see ei näita, kui söödavale taimele satub

Just, reaalselt mürgistel ainetel on eraldi hoiatussildid:

[Külaline]

Kunagi, uskuge või mitte, pidid põllumajandustudengid sünteetilisi väetisi tundma ja juhendaja soovitas mineraalväetisi muuhulgas ka maitsta (väetisetera keele peale ja mis maitse on). Mitte just sisse süüa, aga maitset proovida, jah. Ja ei surnud ükski tudeng. Väetised ei ole mürgised. Ja muidugi ei tohi neid päris süüa või juua. Aga kui läks natuke väetisevett peale lihtsalt - loputa ja sünnib süüa küll. Teine asi, kui oleks mingit putukamürki või muud taimekaitsesvahendit peale lennanud, siis tuleks ära oodata antud taimekaitsevahendi ettenähtud ooteaeg ( päevad või nädalad, mille jooksul mürgine aine peaks lagunema) ja siis alles tohiks toiduks tarbida.

[Ants]

Kunagi, uskuge või mitte, pidid põllumajandustudengid sünteetilisi väetisi tundma ja juhendaja soovitas mineraalväetisi muuhulgas ka maitsta (väetisetera keele peale ja mis maitse on). Mitte just sisse süüa, aga maitset proovida, jah. Ja ei surnud ükski tudeng. Väetised ei ole mürgised. Ja muidugi ei tohi neid päris süüa või juua. Aga kui läks natuke väetisevett peale lihtsalt - loputa ja sünnib süüa küll. Teine asi, kui oleks mingit putukamürki või muud taimekaitsesvahendit peale lennanud, siis tuleks ära oodata antud taimekaitsevahendi ettenähtud ooteaeg ( päevad või nädalad, mille jooksul mürgine aine peaks lagunema) ja siis alles tohiks toiduks tarbida.

Geoloogia kursusel tuli kivimite määramisel teatud kivisid "maitsta". Enne eksamit lihstalt ei läbinud.
Ja nüüd tuleb väk-väk kakarahe Külalistelt.

[Külaline]

Kunagi, uskuge või mitte, pidid põllumajandustudengid sünteetilisi väetisi tundma ja juhendaja soovitas mineraalväetisi muuhulgas ka maitsta (väetisetera keele peale ja mis maitse on). Mitte just sisse süüa, aga maitset proovida, jah. Ja ei surnud ükski tudeng. Väetised ei ole mürgised. Ja muidugi ei tohi neid päris süüa või juua. Aga kui läks natuke väetisevett peale lihtsalt - loputa ja sünnib süüa küll. Teine asi, kui oleks mingit putukamürki või muud taimekaitsesvahendit peale lennanud, siis tuleks ära oodata antud taimekaitsevahendi ettenähtud ooteaeg ( päevad või nädalad, mille jooksul mürgine aine peaks lagunema) ja siis alles tohiks toiduks tarbida.

Ma olen ka elus, kogu ülejäänud söögilaus olnud seltskond kah, kuigi sõime väetist sisse üsna suures koguses.
Vanaema juures olid talgud, palju sugulasi koos. Mina olin nii 15-aastane, oli kohustus üüratu pannitäis ahjukartuleid koorida ja küpsetada. Vanaema üks miniatest tegeles liha ja maitsestamisega.
Puistas pihutäie jämesoola pliidi kõrval seisvast kausist kartulitele ja lükkas panni ahju. Poole tunni pärast maitses - suht magedad. Pani veel pihutäie. Kui kartulid valmis said, maitses uuesti - no ikka magedad. Ma võtsin siis peensoola kapa ja panin seda. Said täitsa parajad.
Kolmandal päeval tuli vanaemaga jutuks, et see jämesool ei kõlba ikka kuhugi.
Oi ta hoidis peast kinni! Ei mäleta enam, mis väetis see oli ja mille jaoks, aga paar pihutäit söödi koos kartulitega.
Kas minia ka esmalt liha sellega maitsestas, ei tea.

[Külaline]

Kunagi, uskuge või mitte, pidid põllumajandustudengid sünteetilisi väetisi tundma ja juhendaja soovitas mineraalväetisi muuhulgas ka maitsta (väetisetera keele peale ja mis maitse on). Mitte just sisse süüa, aga maitset proovida, jah. Ja ei surnud ükski tudeng. Väetised ei ole mürgised. Ja muidugi ei tohi neid päris süüa või juua. Aga kui läks natuke väetisevett peale lihtsalt - loputa ja sünnib süüa küll. Teine asi, kui oleks mingit putukamürki või muud taimekaitsesvahendit peale lennanud, siis tuleks ära oodata antud taimekaitsevahendi ettenähtud ooteaeg ( päevad või nädalad, mille jooksul mürgine aine peaks lagunema) ja siis alles tohiks toiduks tarbida.

Ma olen ka elus, kogu ülejäänud söögilaus olnud seltskond kah, kuigi sõime väetist sisse üsna suures koguses.
Vanaema juures olid talgud, palju sugulasi koos. Mina olin nii 15-aastane, oli kohustus üüratu pannitäis ahjukartuleid koorida ja küpsetada. Vanaema üks miniatest tegeles liha ja maitsestamisega.
Puistas pihutäie jämesoola pliidi kõrval seisvast kausist kartulitele ja lükkas panni ahju. Poole tunni pärast maitses - suht magedad. Pani veel pihutäie. Kui kartulid valmis said, maitses uuesti - no ikka magedad. Ma võtsin siis peensoola kapa ja panin seda. Said täitsa parajad.
Kolmandal päeval tuli vanaemaga jutuks, et see jämesool ei kõlba ikka kuhugi.
Oi ta hoidis peast kinni! Ei mäleta enam, mis väetis see oli ja mille jaoks, aga paar pihutäit söödi koos kartulitega.
Kas minia ka esmalt liha sellega maitsestas, ei tea.

Aga, kas toidul mingit imelikku maitset selle väetise pärast ei olnud?

[Külaline]

Kunagi, uskuge või mitte, pidid põllumajandustudengid sünteetilisi väetisi tundma ja juhendaja soovitas mineraalväetisi muuhulgas ka maitsta (väetisetera keele peale ja mis maitse on). Mitte just sisse süüa, aga maitset proovida, jah. Ja ei surnud ükski tudeng. Väetised ei ole mürgised. Ja muidugi ei tohi neid päris süüa või juua. Aga kui läks natuke väetisevett peale lihtsalt - loputa ja sünnib süüa küll. Teine asi, kui oleks mingit putukamürki või muud taimekaitsesvahendit peale lennanud, siis tuleks ära oodata antud taimekaitsevahendi ettenähtud ooteaeg ( päevad või nädalad, mille jooksul mürgine aine peaks lagunema) ja siis alles tohiks toiduks tarbida.

Ma olen ka elus, kogu ülejäänud söögilaus olnud seltskond kah, kuigi sõime väetist sisse üsna suures koguses.
Vanaema juures olid talgud, palju sugulasi koos. Mina olin nii 15-aastane, oli kohustus üüratu pannitäis ahjukartuleid koorida ja küpsetada. Vanaema üks miniatest tegeles liha ja maitsestamisega.
Puistas pihutäie jämesoola pliidi kõrval seisvast kausist kartulitele ja lükkas panni ahju. Poole tunni pärast maitses - suht magedad. Pani veel pihutäie. Kui kartulid valmis said, maitses uuesti - no ikka magedad. Ma võtsin siis peensoola kapa ja panin seda. Said täitsa parajad.
Kolmandal päeval tuli vanaemaga jutuks, et see jämesool ei kõlba ikka kuhugi.
Oi ta hoidis peast kinni! Ei mäleta enam, mis väetis see oli ja mille jaoks, aga paar pihutäit söödi koos kartulitega.
Kas minia ka esmalt liha sellega maitsestas, ei tea.

Selle jutu peale meenus, kuidas mul mees kord kartuleid praadis.

Olime minu vanemate maakodus. Ja mees hakkas kartuleid praadima. Hakkis sibulat ja kasutas praadimiseks taimerasva (vanasti oli selline kandilise kujuga), mis oli köögis alustassil.

Kui hakkasime sööma, tundsime mingit eriti ilget maitset. Selgus, et ta oli sibula asemel hakkinud mingit lillesibulat. Ja taimerasva asemel lõiganud pannile pesuseepi. See oli selline kergelt pruunikas, keskmisest suurem, kandiline seep, mille olin unustanud köögilauale. Ma nimelt keetsin lapse mähkmeid selle seebiga ja olin sealt eelnevalt juba noaga vestnud. Nuga oli ka juurde jäänud ja mees oli kindel, et see on rasv, millega saab praadida.

Lõpuni me küll ei söönud, sest see rõvedus oli kõik maitsest tunda.

[Külaline]

Kunagi, uskuge või mitte, pidid põllumajandustudengid sünteetilisi väetisi tundma ja juhendaja soovitas mineraalväetisi muuhulgas ka maitsta (väetisetera keele peale ja mis maitse on). Mitte just sisse süüa, aga maitset proovida, jah. Ja ei surnud ükski tudeng. Väetised ei ole mürgised. Ja muidugi ei tohi neid päris süüa või juua. Aga kui läks natuke väetisevett peale lihtsalt - loputa ja sünnib süüa küll. Teine asi, kui oleks mingit putukamürki või muud taimekaitsesvahendit peale lennanud, siis tuleks ära oodata antud taimekaitsevahendi ettenähtud ooteaeg ( päevad või nädalad, mille jooksul mürgine aine peaks lagunema) ja siis alles tohiks toiduks tarbida.

Ma olen ka elus, kogu ülejäänud söögilaus olnud seltskond kah, kuigi sõime väetist sisse üsna suures koguses.
Vanaema juures olid talgud, palju sugulasi koos. Mina olin nii 15-aastane, oli kohustus üüratu pannitäis ahjukartuleid koorida ja küpsetada. Vanaema üks miniatest tegeles liha ja maitsestamisega.
Puistas pihutäie jämesoola pliidi kõrval seisvast kausist kartulitele ja lükkas panni ahju. Poole tunni pärast maitses - suht magedad. Pani veel pihutäie. Kui kartulid valmis said, maitses uuesti - no ikka magedad. Ma võtsin siis peensoola kapa ja panin seda. Said täitsa parajad.
Kolmandal päeval tuli vanaemaga jutuks, et see jämesool ei kõlba ikka kuhugi.
Oi ta hoidis peast kinni! Ei mäleta enam, mis väetis see oli ja mille jaoks, aga paar pihutäit söödi koos kartulitega.
Kas minia ka esmalt liha sellega maitsestas, ei tea.

Selle jutu peale meenus, kuidas mul mees kord kartuleid praadis.

Olime minu vanemate maakodus. Ja mees hakkas kartuleid praadima. Hakkis sibulat ja kasutas praadimiseks taimerasva (vanasti oli selline kandilise kujuga), mis oli köögis alustassil.

Kui hakkasime sööma, tundsime mingit eriti ilget maitset. Selgus, et ta oli sibula asemel hakkinud mingit lillesibulat. Ja taimerasva asemel lõiganud pannile pesuseepi. See oli selline kergelt pruunikas, keskmisest suurem, kandiline seep, mille olin unustanud köögilauale. Ma nimelt keetsin lapse mähkmeid selle seebiga ja olin sealt eelnevalt juba noaga vestnud. Nuga oli ka juurde jäänud ja mees oli kindel, et see on rasv, millega saab praadida.

Lõpuni me küll ei söönud, sest see rõvedus oli kõik maitsest tunda.

Ai-ai, see on juba ohtlikum värk, sest paljud lillesibulad sisaldavad (looduslikult) mürgiseid aineid.Õnneks ei võimaldanud pesuseebi ilge maitse inimestel seda “toitu” süüa, nii et läks hästi.

[Külaline]

Noo selle toote ohutusjuhendi järgi pigem mitte: Allaneelamise korral pöörduda kohe arsti poole, näidata talle pakendit või etiketti. Vältida kokkupuudet naha ja silmadega. Silma sattumisel loputada viivitamata rohke veega ja pöörduda arsti poole. Nahale sattumisel pesta rohke veega.

Muuhulgas on selle väetise juures hoiatus - vältida loodusesse sattumist.
Miks inimesed oma koju niisuguseid asju ostavad? Endal on komposter, võimalik kasvõi sellesama tomati lehtedest leotamise teel väetisevett teha...