Milline on elu ilma depressiooni ja ärevuseta

[Külaline]

Vaatan inimesi enda ümber ning ei mõista, kuidas on võimalik mitte mõelda kurbi mõtteid ja mitte nutta iga päev ja sageli. Milline on elu ilma depressioonita ja ärevuseta? Kuidas saab elada nii, et ei mõtle pidevalt surma paratamatusele ja ei paanitse selle pärast? Kuidas on võimalik rõõmu tunda, ilma et kohe kurvad mõtted jälle nutma ei ajaks hetke pärast?

[Külaline]

Vaatan inimesi enda ümber ning ei mõista, kuidas on võimalik mitte mõelda kurbi mõtteid ja mitte nutta iga päev ja sageli. Milline on elu ilma depressioonita ja ärevuseta? Kuidas saab elada nii, et ei mõtle pidevalt surma paratamatusele ja ei paanitse selle pärast? Kuidas on võimalik rõõmu tunda, ilma et kohe kurvad mõtted jälle nutma ei ajaks hetke pärast?

Siin on nagu natuke vastuolu. Kui mina olin depressioonis, siis ikka tahtsin surra, see ei olnud halb mõte ja kurvaks ei teinud.

[cat]

Siin on jälle tegemist raviarsti tegematta tööga. Neile küsimustele annab vastuse psühhiaater või kliiniline psühholoog.
Depressiooni ravimisel ainult ravimitest ei piisa.Hädavajalik on patsiendi nõustamine. Patsient ise saab enesetunnet parandada füüsilise aktiivsusega 8000 sammu päevas. Liikumine tõstab dopamiini taset ja depressioon taandub.Kas D vitamiini võtmine juba käib?

[Külaline]

Kõigil ei kaasne depressiooniga suitsiidsus.
Minul aitasid nii depreka kui ka ärevuse vastu antidepressandid. Sinule kuluks lisaks ka teraapia ära. Jääb mulje, et sa pole üldse mingit abi otsinud.

[Külaline]

Siis tuleb kirikusse minna ja kohe on igavene elu.

[Külaline]

Vaatan inimesi enda ümber ning ei mõista, kuidas on võimalik mitte mõelda kurbi mõtteid ja mitte nutta iga päev ja sageli. Milline on elu ilma depressioonita ja ärevuseta? Kuidas saab elada nii, et ei mõtle pidevalt surma paratamatusele ja ei paanitse selle pärast? Kuidas on võimalik rõõmu tunda, ilma et kohe kurvad mõtted jälle nutma ei ajaks hetke pärast?

depressioon võib avalduda eri inimestel väga erineval kujul: kes ärritub iga tühisema asja peale, kellel tekivad peavalud, kellel söömishäired, kellel langevad juuksed välja jne.
selliseid, kes depressioonis nutma hakkavad, nagu sina, on muidugi ka, aga mitte väga palju.

tuleb püüda rõõmu tunda pisiasjadest.
nt mina küürisin täna köögikappe. saavutatud tulemus rõõmustas ja jäid tänu sellele kõik söömissööstud ära

[Külaline]

Kõigil ei kaasne depressiooniga suitsiidsus.
Minul aitasid nii depreka kui ka ärevuse vastu antidepressandid. Sinule kuluks lisaks ka teraapia ära. Jääb mulje, et sa pole üldse mingit abi otsinud.

Aastaid juba ravi saanud.

[Külaline]

Kõigil ei kaasne depressiooniga suitsiidsus.
Minul aitasid nii depreka kui ka ärevuse vastu antidepressandid. Sinule kuluks lisaks ka teraapia ära. Jääb mulje, et sa pole üldse mingit abi otsinud.

Aastaid juba ravi saanud.

Tuleb raviskeemi muuta, kui see ei toimi. Kuidas teraapiaga lood?

[Külaline]

Ma tahaks osata vastata ja aidata.
Minul enda arust depressiooni ei ole ja ärevust ka otseselt aga elu tundub ikka pigem kurvapoolsem ja raske.
Ma arvan, et vastus ongi, et elu võib ka ilma depressiooni ja ärevusta olla raske.
Mitte kõigil.

Minul isiklikult on see hetkel siiski rahaga seotud. Sente lugedes ja närutades, mitte kodumaal ja omades tugivõrgustikku üksikemana, on väga raske(jajaa, ise olen selle tee valinud jne...)
Ja ma just mõned päevad tagasi mõtlesin, et ma nii kohutavalt tunnen laste ees süümekaid. Ja see omakorda teeb mind kurjaks. Ma olen siis väga väikese sütikuga, kui raha hakkab otsa saama. See vist ongi minu "ärevus". Poes kõik hinnad muudkui kasvavad ja siis mõtledki, et kuidas järgmised nädalad üle elada.

[Külaline]

Kõigil ei kaasne depressiooniga suitsiidsus.
Minul aitasid nii depreka kui ka ärevuse vastu antidepressandid. Sinule kuluks lisaks ka teraapia ära. Jääb mulje, et sa pole üldse mingit abi otsinud.

Aastaid juba ravi saanud.

Tuleb raviskeemi muuta, kui see ei toimi. Kuidas teraapiaga lood?

Ravimid ja teraapia juba aastaid.
Aga äkki see minu mõtteviis ongi normaalne ja sellest ei saagi lahti? Ei suuda kellagi vaadata, sest see näitab aja möödumist ja surma lähenemist.

[Külaline]

Aastaid juba ravi saanud.

Tuleb raviskeemi muuta, kui see ei toimi. Kuidas teraapiaga lood?

Ravimid ja teraapia juba aastaid.
Aga äkki see minu mõtteviis ongi normaalne ja sellest ei saagi lahti? Ei suuda kellagi vaadata, sest see näitab aja möödumist ja surma lähenemist.

No aga las läheneb, mis vahet seal on. Tahaksid homme surra?

[Külaline]

Tuleb raviskeemi muuta, kui see ei toimi. Kuidas teraapiaga lood?

Ravimid ja teraapia juba aastaid.
Aga äkki see minu mõtteviis ongi normaalne ja sellest ei saagi lahti? Ei suuda kellagi vaadata, sest see näitab aja möödumist ja surma lähenemist.

No aga las läheneb, mis vahet seal on. Tahaksid homme surra?

Kunagi ei tahaks surra, selles ju asi ongi. Inimesi enda ümber vaadates mõtlen, kuidas nad kõik kunagi kirstudes on.

Teema ongi sellest, milline on inimeste elu, kes selliseid mõtteid ei mõtle. Aga võibolla mõtlevadki kõik nii.

[Külaline]

Vaatan inimesi enda ümber ning ei mõista, kuidas on võimalik mitte mõelda kurbi mõtteid ja mitte nutta iga päev ja sageli. Milline on elu ilma depressioonita ja ärevuseta? Kuidas saab elada nii, et ei mõtle pidevalt surma paratamatusele ja ei paanitse selle pärast? Kuidas on võimalik rõõmu tunda, ilma et kohe kurvad mõtted jälle nutma ei ajaks hetke pärast?

Minul otseselt ärevust ei ole, aga on katastroofimõtted, vahel sekka ka ängistust. Ravimeid pole kunagi võtnud ja siiani olen kuidagi ise hakkama saanud. Proovinud mõttemustreid ja oma käitumist muuta. Mul on need mõtted hooti, enamasti õhtul hilja või varahommikul. Päev on enamasti ok. See on mu elu saatnud viimased 30 aastat (olen 50) ja vahel olen sellest nii väsinud. Tahaks lihtsalt ajule puhkust. Mõtlen samuti, et kuidas näeb välja tavaline elu ilma selliste mõteteta.

[Külaline]

Äkki keegi jagaks oma kogemusi, mis tunne on mitte depressioonis olla? Kas siis on võimalik elust rõõmu tunda ja mitte mõelda sellele, et see kõik kunagi lõppeb? On võimalik vaadata inimesi, ilma et mõelda, et nemad ju ka surevad kunagi? Elada ilma, et paanitseda vananemise pärast? Tunda rõõmu laste sünnipäevadel, selle asemel, et nutta aja kulgemise tõttu?

[Külaline]

Ravimid ja teraapia juba aastaid.
Aga äkki see minu mõtteviis ongi normaalne ja sellest ei saagi lahti? Ei suuda kellagi vaadata, sest see näitab aja möödumist ja surma lähenemist.

No aga las läheneb, mis vahet seal on. Tahaksid homme surra?

Kunagi ei tahaks surra, selles ju asi ongi. Inimesi enda ümber vaadates mõtlen, kuidas nad kõik kunagi kirstudes on.

Teema ongi sellest, milline on inimeste elu, kes selliseid mõtteid ei mõtle. Aga võibolla mõtlevadki kõik nii.

Ei, tavaline inimene ei mõtle nii ja sul on ilmselgelt midagi ravimisega nihu, et sul sellest kasu pole.

Selliste mõtetega sa ju ei elagi, vaid raiskad just seda, millest nii väga ilma kardad jääda. Oled kuskil tulevikus, suutmata kogeda olevikku.

[Külaline]

Vaatan inimesi enda ümber ning ei mõista, kuidas on võimalik mitte mõelda kurbi mõtteid ja mitte nutta iga päev ja sageli. Milline on elu ilma depressioonita ja ärevuseta? Kuidas saab elada nii, et ei mõtle pidevalt surma paratamatusele ja ei paanitse selle pärast? Kuidas on võimalik rõõmu tunda, ilma et kohe kurvad mõtted jälle nutma ei ajaks hetke pärast?

Sa ju pole koguaeg selline olnud.

[Külaline]

Ei, tavaline inimene ei mõtle nii ja sul on ilmselgelt midagi ravimisega nihu, et sul sellest kasu pole.

Selliste mõtetega sa ju ei elagi, vaid raiskad just seda, millest nii väga ilma kardad jääda. Oled kuskil tulevikus, suutmata kogeda olevikku.

Ja lisaka mürgitad oma negatiivsusega ka kõigi lähedaste elu.

[Külaline]

Ma arvan, et me kõik oleme erinevad ja nii nagu on olemas nn rõõmupallid, nii on meie keskel ka nn vastaspoole esindajad ehk eesel Iiahid. Ei ole ka need tabletid ega teraapia mingisugused imevahendid, mis inimest muudaksid.

[Külaline]

Ma arvan, et me kõik oleme erinevad ja nii nagu on olemas nn rõõmupallid, nii on meie keskel ka nn vastaspoole esindajad ehk eesel Iiahid. Ei ole ka need tabletid ega teraapia mingisugused imevahendid, mis inimest muudaksid.

Et ongi tüüp inimesi, kes iga päev nutavad ja surmast mõtlevad? Või mida sa normaliseerida üritad?

[Külaline]

Vaatan inimesi enda ümber ning ei mõista, kuidas on võimalik mitte mõelda kurbi mõtteid ja mitte nutta iga päev ja sageli. Milline on elu ilma depressioonita ja ärevuseta? Kuidas saab elada nii, et ei mõtle pidevalt surma paratamatusele ja ei paanitse selle pärast? Kuidas on võimalik rõõmu tunda, ilma et kohe kurvad mõtted jälle nutma ei ajaks hetke pärast?

Minul otseselt ärevust ei ole, aga on katastroofimõtted, vahel sekka ka ängistust. Ravimeid pole kunagi võtnud ja siiani olen kuidagi ise hakkama saanud. Proovinud mõttemustreid ja oma käitumist muuta. Mul on need mõtted hooti, enamasti õhtul hilja või varahommikul. Päev on enamasti ok. See on mu elu saatnud viimased 30 aastat (olen 50) ja vahel olen sellest nii väsinud. Tahaks lihtsalt ajule puhkust. Mõtlen samuti, et kuidas näeb välja tavaline elu ilma selliste mõteteta.

Püha taeva, miks te ometi abi ei otsi? Kõige jubedam on see, et te keerate oma lähedaste elu täiesti pekki, ei ole mitte midagi jubedamat kui mustade mõtetega ulguv vanem või elukaaslane. Mina jookseks sellisest suhtest, kus kurat. Elu peab olema elamiseks ja ilus.