Milline on elu ilma depressiooni ja ärevuseta

[Külaline]

minu tugevaim kurbus on samuti tulnud just lemmiklooma kaotusest.

Aga üldiselt - tasuks pöörata tähelepanu pigem väikestele asjadele - neist on nii palju rõõmu ja rahuldust. Võtta elu nö beebisammudega.
Globaalselt mõeldes võõib muidugi hulluks minna või depressiooni kukkuda - keskkonnamured, sõda, paratamatult surmaga lõppev elu, haigused jne. Selliste asjadega ei jaksa igaüks tegeleda.

[Külaline]

Globaalselt mõeldes võõib muidugi hulluks minna või depressiooni kukkuda - keskkonnamured, sõda, paratamatult surmaga lõppev elu, haigused jne. Selliste asjadega ei jaksa igaüks tegeleda.

Aga kuidas saab nii, et sellele igapäevaselt ei mõtle? Ja mida teha, kui see on juba hulluks ja/või depressiooni ajanud?

[Külaline]

Normaalne selline asi küll ei ole, et keset poodi, ilma suurema põhjuseta(lein näiteks) nutma kukud ja see aastaid nii on.

On ju suur põhjus: vananemise ja surma paratamatus.

[Külaline]

Psühhiaater Aadu Kadakas teab: Nuta. Nuta, nutt on kõikse parem asi maailmas.

[Külaline]

Psühhiaater Aadu Kadakas teab: Nuta. Nuta, nutt on kõikse parem asi maailmas.

Väga kohatu asi, mida praeguses kontekstis öelda.

[Külaline]

Psühhiaater Aadu Kadakas teab: Nuta. Nuta, nutt on kõikse parem asi maailmas.

Väga kohatu asi, mida praeguses kontekstis öelda.

Tegelikult on ikka väga tüütu, kuidas paar inimest siin treivad kuude viisi oma depressiooni teemasid. Nii äratuntav stiil. Inimene on tõesti endale võtnud kannataja rolli ja tahab, et kõik talle kaasa tunneksid. 20-30 aastat nuttu ja professionaalset abi. Siit ju ometigi tõeliselt raskele juhtumitele abi ei saada. Aga võibolla tegelikult abi ei oodatagi, rohkem haletsust on vaja, selleks need teemad.

[Külaline]

Normaalne selline asi küll ei ole, et keset poodi, ilma suurema põhjuseta(lein näiteks) nutma kukud ja see aastaid nii on.

On ju suur põhjus: vananemise ja surma paratamatus.

Kuna surmal vahet pole, kas enne seda oled aastaid nutnud ja kannatanud või nautinud ja lõbutsenud, soovitaks teha valik viimase kasuks.

[Külaline]

Psühhiaater Aadu Kadakas teab: Nuta. Nuta, nutt on kõikse parem asi maailmas.

Väga kohatu asi, mida praeguses kontekstis öelda.

Tegelikult on ikka väga tüütu, kuidas paar inimest siin treivad kuude viisi oma depressiooni teemasid. Nii äratuntav stiil. Inimene on tõesti endale võtnud kannataja rolli ja tahab, et kõik talle kaasa tunneksid. 20-30 aastat nuttu ja professionaalset abi. Siit ju ometigi tõeliselt raskele juhtumitele abi ei saada. Aga võibolla tegelikult abi ei oodatagi, rohkem haletsust on vaja, selleks need teemad.

Ma ei ole teemaalgataja ega trei ka depressiooni teemasid. Kuid ma tean, mis tunne on aastaid kuni aastakümneid vaevalda mingisuguse probleemi küüsis, millele abi küsimisest hoolimata ikka abi ei saa. Siis lähedki lõpuks foorumis kurtmise teed, saad korrakski selle jama endast välja lasta. Foorum on vähemalt tasuta, anonüümne ja lihtne kasutada. Kes ei soovi lugeda, võib rahus kerida edasi. Las nad siis kirjutavad pealegi. Pigem on need kirjutajad terapeutidele hea peeglisse vaatamise koht, näitamaks, et päris kõik inimesed neilt ka abi ei saa siiski ja võiks pisut mõelda, kuidas neid inimesi aidata saaks.

[Külaline]

Psühhiaater Aadu Kadakas teab: Nuta. Nuta, nutt on kõikse parem asi maailmas.

Millises kliinikus ta praktiseerib?

[Külaline]

Normaalne on olla rõõmus. Tõusta igal hommikul hea tujuga. Naerda päeva jooksul palju. Olla õnnelik. Planeerida toredaid tegevusi ja olla õhinas uutest elamustest. Nutta siis, kui on kellestki kahju või filmis liigutav koht, rohkem mitte.

Ja ei mõtle ärgates, et jälle ühe päeva võrra vanem, jälle päev surmale lähemal?

[Külaline]

Normaalne on olla rõõmus. Tõusta igal hommikul hea tujuga. Naerda päeva jooksul palju. Olla õnnelik. Planeerida toredaid tegevusi ja olla õhinas uutest elamustest. Nutta siis, kui on kellestki kahju või filmis liigutav koht, rohkem mitte.

Ja ei mõtle ärgates, et jälle ühe päeva võrra vanem, jälle päev surmale lähemal?

Ei, seda ma ei mõtle igal hommikul ärgates.
Jah, vanusega seoses tuleb ikka neid suremise ja haigestumise mõtteid, aga ma ei ärka koos nendega. Mõtlen voodis ringutades, mida sel päeval teha on vaja. Ja mõtlen maitsva kohvitassi peale
Mõnikord, kui bronnin mingit reisi järgmiseks aastaks või ostan pileteid poole aasta pärast toimuvaks etenduseks, siis käib küll mõte peast läbi, et näis, kas ma siis veel elus olengi. Aga nutma see mind ei aja.
No ega erilist õhinat ka ei tunne, kuigi toredad üritused ees ootamas. Tore, et nad on, aga ajapikku on suht palju asju üsna tavapäraseks muutunud. Elan küll head igapäevast elu, aga iga päev see õnnetunnet ega õhinat ei tekita, et mingi tore üritus ootab ees. Tavalisel argipäeval on ikka palju asju, mis ei pruugi meeldida, aga millega peab toime tulema.

[Külaline]

Ei, seda ma ei mõtle igal hommikul ärgates.
Jah, vanusega seoses tuleb ikka neid suremise ja haigestumise mõtteid, aga ma ei ärka koos nendega. Mõtlen voodis ringutades, mida sel päeval teha on vaja. Ja mõtlen maitsva kohvitassi peale
Mõnikord, kui bronnin mingit reisi järgmiseks aastaks või ostan pileteid poole aasta pärast toimuvaks etenduseks, siis käib küll mõte peast läbi, et näis, kas ma siis veel elus olengi. Aga nutma see mind ei aja.
No ega erilist õhinat ka ei tunne, kuigi toredad üritused ees ootamas. Tore, et nad on, aga ajapikku on suht palju asju üsna tavapäraseks muutunud. Elan küll head igapäevast elu, aga iga päev see õnnetunnet ega õhinat ei tekita, et mingi tore üritus ootab ees. Tavalisel argipäeval on ikka palju asju, mis ei pruugi meeldida, aga millega peab toime tulema.

Väga hästi kokku võetud, minulgi on samasugused mõtted ja tunded.

[Külaline]

Psühhiaater Aadu Kadakas teab: Nuta. Nuta, nutt on kõikse parem asi maailmas.

Väga kohatu asi, mida praeguses kontekstis öelda.

Tegelikult on ikka väga tüütu, kuidas paar inimest siin treivad kuude viisi oma depressiooni teemasid. Nii äratuntav stiil. Inimene on tõesti endale võtnud kannataja rolli ja tahab, et kõik talle kaasa tunneksid. 20-30 aastat nuttu ja professionaalset abi. Siit ju ometigi tõeliselt raskele juhtumitele abi ei saada. Aga võibolla tegelikult abi ei oodatagi, rohkem haletsust on vaja, selleks need teemad.

Miks ei peaks tahtma abi, muidugi tahaks. Haletsust ei otsi. Aga võimatu mõista, kuidas mitte omada neid mõtteid. Kuidas sellised mõtted ja emotsioonid üldsegi on haigus, see on ju realistlik mõtlemine?

[Külaline]

Väga kohatu asi, mida praeguses kontekstis öelda.

Tegelikult on ikka väga tüütu, kuidas paar inimest siin treivad kuude viisi oma depressiooni teemasid. Nii äratuntav stiil. Inimene on tõesti endale võtnud kannataja rolli ja tahab, et kõik talle kaasa tunneksid. 20-30 aastat nuttu ja professionaalset abi. Siit ju ometigi tõeliselt raskele juhtumitele abi ei saada. Aga võibolla tegelikult abi ei oodatagi, rohkem haletsust on vaja, selleks need teemad.

Miks ei peaks tahtma abi, muidugi tahaks. Haletsust ei otsi. Aga võimatu mõista, kuidas mitte omada neid mõtteid. Kuidas sellised mõtted ja emotsioonid üldsegi on haigus, see on ju realistlik mõtlemine?

Kuidas see realistlik on? Sa sündisid siia ilma vaid selleks, et surmast mõelda? Ega keegi meist ilmasambaks ei jää, aga mida see igapäevane kassimine selle üle annab? Kui teised vaatavad oma viimastel päevadel tagasi ja mõtlevad, et kuradima äge elu sai elatud, siis sina mõtled, et kuradima palju sai surmast mõeldud ja nüüd see päev ongi käes. Täiesti mõttetult eksisteeritud aastad.

[Külaline]

Miks sina arvad, et inimesel tohib olla ainult kaks äärmuslikku meeleseisundit - kas iga päev naermine ja rõõmusolek, või morn, tige, tujust ära ja sama jubedat? Sa kuldsest keskteest oled ka midagi kuulnud?

Küsin siis korra veel. Kas sul on päevi, kui sa kordagi ei naera? Poes klienditeenindajale ei naerata? Annad kellelegi teed, ta tänab sind ja sa ei naerata? Sõbranna helistab ja tee omavahel nalja? Töökaaslatega kildu ei viska? Kõlab nagu õuduste elu. Sellist inimest küll tunda ei tahaks.

Teised said sinu kommentaaridest aru igatahes seda, et sinu meelest peavad kõik inimesed lakkamatult ainult suu kõrvuni venitatult ringi käima ja muudkui kangesti rõõmsad olema. Et kogu aeg peab olema püsivalt rõõmus ja rõõmus, ja kui pole, siis järelikult on vaja hullumajja ravile saata. Hmm...

Imelikud inimesed. Eriti sina.

[Külaline]

Küsin siis korra veel. Kas sul on päevi, kui sa kordagi ei naera? Poes klienditeenindajale ei naerata? Annad kellelegi teed, ta tänab sind ja sa ei naerata? Sõbranna helistab ja tee omavahel nalja? Töökaaslatega kildu ei viska? Kõlab nagu õuduste elu. Sellist inimest küll tunda ei tahaks.

Naeran ja naeratan ikka iga päev. Või noh, peaaegu iga päev.
See on ju loomulik, kui suhtled toredate inimestega. Aga päevast päeva ma mingis ülimas õnnejoovastuses ei ela.
Seda sulle kirjutatigi - äärmuste vahel on kuldne kesktee.

Ta ju trollib. Kas keegi tõesti arvab, et inimene, kes kirjutab, kuidas ta naeratab ja on kogu aeg rõõmus, ja siis lisab kohe samas juurde, et sinusugust inimest küll tunda ei tahaks, on tegelikult mingi rõõmus ja õnnelik inimene või? Ei, tegelikult on vastupidi, selline inimene ei teagi, mis on õnnetunne ja mingeid kolleege, kellega kildu visata, tal ei ole. Miks? Sest ta on sadistlike kalduvustega troll.

Tegelikult ei ütle ükski oma eluga rahuolev inimene teisele, et tal on õuduste elu, et ta on vaene rott, jne., vaid püüab mõista, nagu enamik siin teemaalgatajatki mõista püüab.

Oled kehv inimestetundja ja panid täiega puusse. Õuduste elu on mõnel tõesti, vaene rott pole ma öelnud.

[Külaline]

Normaalne on olla rõõmus. Tõusta igal hommikul hea tujuga. Naerda päeva jooksul palju. Olla õnnelik. Planeerida toredaid tegevusi ja olla õhinas uutest elamustest. Nutta siis, kui on kellestki kahju või filmis liigutav koht, rohkem mitte.

Ja ei mõtle ärgates, et jälle ühe päeva võrra vanem, jälle päev surmale lähemal?

Ei. Mõtlen, et jälle üks tore päev mu elus.

[Külaline]

Õnnelik inimene ei tähenda õnnejoovastust ja lakkamatut naermist. Õnnelik olla võiks ju iga päev.

Mina olen täiesti teine külaline, võtan siin teemas esimest korda sõna.
Naeratamine, killuviskamine, isegi naermine võivad olla täiesti tehnilised lahendused, see, mis paistab väljapoole. Sa ei tea, mis on inimese sees, tema südames ja hinges. Kurb olemiseks ei pea välja nägema morm ja tige ega ämbritäite kaupa nutma.
Ma toon enda näite, mis on vist küll nats teemaalgatusest mööda, aga tegelikult sobib sulle vastamiseks küll. Mina olen keskealine naine, lapsed suured, lapselapski olemas, armastav mees olemas, hea töö, kodu, sissetulek, tervis - kõik on olemas, et naerda ja olla õnnelik. 3 aastat tagasi suri mu lemmikloom - äkki, ootamatult, väga-väga jubedal viisil. See loom oli, ma võiks öelda, üks minu eluarmastustest, ta nagu oli osa minust ja mina osa temast.
Ma vist jäin sellesse kinni, nii vist öeldakse. Minu lein oli nii metsik, et ma olin 2 kuud haiguslehel ja pärast tööle naastes poole aasta möödudes pöördusin psühholoogi vastuvõtule (leinanõustaja). Rääkisin kõik ära, kogu oma leina puistasin tema, võõra inimese, ette maha. Ta kuulas ja kommenteeris ja kõik justkui sujus, kuni ta ütles ühe lause: 'Nojah, eks tuleb eluga edasi minna, sest inimesed ju kaotavad iga päev isegi teisi inimesi, oma lähedasi, enda kõrvalt'. Samal hetkel läksin lukku. Leinanõustaja pisendas minu leina, sest teised kaotavad ju inimesi enda ümbert, mitte kõigest loomi. Sellisena tajusin mina seda repliiki.
Ja mul ei ole enam kellegagi sellest rääkida, sest ta oli ju ainult loom ja suri nii kaua aega tagasi.
Nüüd on sellest surmast möödas 3 aastat ja ma teen kõike, mida sa pead normaalseks, kõik see naermise värk. Aga ma ei ole mitte kunagi enam sellest surmast alates tundnud õnnetunnet, sellist, mis oli temaga, kui ma koju tulin ja ta mul esikus vastas oli. Mitte ühtegi korda ei ole mitte miski mu elus sellist õnnetunnet enam tekitanud. Aga ma elan ja käitun täiesti tavaliselt, neutraalselt, mitte ei nuta ega hoidu naeratamisest ega ole tige või morn.
Mul on ammu ka uus loom, aga seda tunnet ei ole. Tema on lihtsalt tore ja vahva.

Olen teemaalgataja. Nüüd nutan peale selle kommentaari lugemist, kuna mul on ka lemmikloomad ja nad surevad kunagi ära.

Miks kahele inimesele mu kommentaar nalja teeb?

[Külaline]

Aga teemaalgataja olukord aastaid suvalisel hetkel nutta ei ole ikkagi normaalne.

Mitte suvalisel hetkel, vaid kui tuleb jälle mõtetesse, et kõik surevad kunagi. Vahel terved päevad, vahel mõned korrad päevas.

Nii et nutad tegelikult iga päev. Mitu aastat see kestnud on, see igapäevane nutmine? Kust see vesi tuleb sul pangede viisi?

[Külaline]

Aga teemaalgataja olukord aastaid suvalisel hetkel nutta ei ole ikkagi normaalne.

Mitte suvalisel hetkel, vaid kui tuleb jälle mõtetesse, et kõik surevad kunagi. Vahel terved päevad, vahel mõned korrad päevas.

Nii et nutad tegelikult iga päev. Mitu aastat see kestnud on, see igapäevane nutmine? Kust see vesi tuleb sul pangede viisi?

Ligi 20 aastat.
Mitte ainult pisarad, vaid samal ajal ka paanika, õudusttunne, ängistus, lootusetus, õhupuudus.