Vanurite aitamine õe- või vennalaste poolt

[Külaline]

Hiljuti oli üks arutelu, kus umbes 40-50 aastased inimesed kindlameelselt rääkisid, et neil lapsi pole, aga kui vanaks saavad ja abi vajavad, küll siis nende õe- või vennalapsed aitavad ja ilma igasuguse tagamõtteta. Pigem tundub, et kui abistatakse, siis oma vanemaid ja teisi vanureid pole küll hiljem kellelgi aega aidata, välja arvatud, kui mängus on kindel pärandus. Kas olete kokku puutunud selliste vanade inimestega, keda vanaduspõlves nende õe- või vennalapsed päriselt ja regulaarselt on aidanud lihtsalt heast tahtest?

[Külaline]

Jah. Minu üksikut sugulast aitasid tema õepojad kogu aeg. Ja tema neid võimaluste piires. Õed olid väga lähedased ja kuigi nad ei elanud igapäevaselt koos, siis tegid väga palju ühiseid asju, hooldasid oma vanemaid ja nende kodu, hoolitsesid teineteise eest, õepojad suhtusid temasse sünnist saadik kui pereliikmesse. Kui poisid oma pere lõid, käis neil abis lapsi hoidmas, aitas majapidamises. Miniad käisid talle vahel kurtmas, kui mingi jama oli.
Kui proua vanemaks jäi, aitasid õepojad tal puud kuuri ja tegid vahel remonti.
Suri kõbusa vanainimesena testamenti tegemata, pisike korter ühes väikeses külas läks jagamisele 3 õepoja vahel, kellel kõigil olid oma suured elamised ammuilma olemas, kõik nad üle 60 aasta vanad mehed. Korter seisis pikalt tühjana, keegi teda osta ei tahtnud, maksti ühele naabrile aeg-ajalt kütmise eest.

[Külaline]

Mina hooldasin ja aitasin oma tädi, kui see vanaks jäi, kuni lõpuni välja. Tema kantseldas mind, kui ma väike olin ja tegeles minuga kohati rohkem kui ema. Ma ise olen 50+ ja saanud kodust kaasa õpetuse, et veri on paksem kui vesi. Mu meelest nõukaajal oli see levinum, et sugulastest hooliti ja nende käekäigu üle tunti muret. Nüüd ei hoolita enam emast ja isastki nagu siit vahel lugeda saab.

[Tutiga Täi]

Minu meelest on elementaarne, et noored aitavad vanemaid sugulasi ja seda siis ilma igasuguse tagamõtteta või lootuses pärandusele. Teise inimese aitamine on tegelikult aitaja enda hingele hea.

Mina olen aidanud oma elatanud naabreid ja kuigi vahel läks pisut tüütuks, siis tänutunne nende silmis ja olekus kompenseeris selle väikese seiga, et pidid oma õhtusöögi korraks pooleli jätma, et minna naabritädi telekapulti "õigeks" sättima või tema kassi puu otsast päästma. Sellised asjad annavad elule väärtuse. Lisaks on nii, et mitte igaühe käest ei minda abi paluma, seega see on pisut nagu auasi ka.

[nelz]

On ka kogemus, kus lasteta vanainimest tema õe ja venna lapselapsed aitasid. Vanainimene oli neile noortele nagu boonusvanaema ja vanainimese abistamine (poeskäigus, puude toomine, arstilkäigud jne) olid noorte vahel ära jagatud. Kõik toimis, mingit päranduselootust ei olnud vaid lihtsalt loomulik oli pereliiget toetada.

[Külaline]

Minu meelest on imelik hoopis, et need nii kindlalt arvavad, et küll aidatakse. Justkui oleks see vennalaste kohus, mida nõuda, kui peaks tõrkeid esinema.

[Külaline]

Muidugi olen. Mul on kaks tädi, ühel neist omad lapsed kõik surnud. Lapselapsed küll ka aitavad, aga neil omal pered ja väikesed lapsed. Kõige suurem aitaja on teise tädi tütar, mina eriti ei aita, ei ole nii lähedane. Siin loeb, kui palju on lapsepõlves suheldud peredega. Kahe õe pered suhtlesid väga tihedalt, kolmas õde ehk minu ema oli rohkem omaette, teises linnas jne.

[Külaline]

Minu meelest on imelik hoopis, et need nii kindlalt arvavad, et küll aidatakse. Justkui oleks see vennalaste kohus, mida nõuda, kui peaks tõrkeid esinema.

Seda küll.

[Külaline]

Minu meelest on imelik hoopis, et need nii kindlalt arvavad, et küll aidatakse. Justkui oleks see vennalaste kohus, mida nõuda, kui peaks tõrkeid esinema.

Ma arvan, et see on TA luul. Vaevalt, et keegi täie aruga inimene saab eeldada, et sugulased teda vanas eas aitavad, kui tegelikult ei saa sellegi peale kindel olla, et lihased lapsed kunagi aitama hakkavad.

[Külaline]

Minu meelest on imelik hoopis, et need nii kindlalt arvavad, et küll aidatakse. Justkui oleks see vennalaste kohus, mida nõuda, kui peaks tõrkeid esinema.

Ma arvan, et see on TA luul. Vaevalt, et keegi täie aruga inimene saab eeldada, et sugulased teda vanas eas aitavad, kui tegelikult ei saa sellegi peale kindel olla, et lihased lapsed kunagi aitama hakkavad.

Nii ja naa. Olen näinud inimesi, kes ise aitavad oma sugulasi väga palju, võtavad isegi töölt haiguslehe, et vennalapsi hoida. Olen küsinud siis, et aga miks vend ise oma lapsi ei hoia ega nende pärast lausa töölt ei puudu? Ja siis on vastuseks, et "Aga oma lähedasi tuleb ju ikka aidata". Okei. Ent kui toosama hoidja jääb kord vanaks, võivad neil vennalastel olla teistsugused põhimõtted jällegi. Kui on samad põhimõtted, et abivajavat lähedast tuleb aidata, siis on korras muidugi kõik. Aga kui ei ole, siis midagi nõuda ei saa.

[Külaline]

Ma arvan, et see on TA luul.

Tsiteerin lause, mida ütles üks 45-aastane "mismõttes pole kedagi, kes vanaduspõlves ei aita, vennalapsed ju olemas ja küll nad aitavad ka ilma vastutasuta".

[Tolmukübe]

On ka kogemus, kus lasteta vanainimest tema õe ja venna lapselapsed aitasid. Vanainimene oli neile noortele nagu boonusvanaema ja vanainimese abistamine (poeskäigus, puude toomine, arstilkäigud jne) olid noorte vahel ära jagatud. Kõik toimis, mingit päranduselootust ei olnud vaid lihtsalt loomulik oli pereliiget toetada.

See, et loomulik on pereliiget toetada, peaks olema mõlemapoolne. Mis siis vananinimese elamispinnast ja hoiusest saab, jäävad riigile või? Või mõnele teisele, aga lähemale sugulasele, kes pole lillegi liigutanud, aga tasu tuleb küll vastu võtma? Ühed teevad tööd, ja teised saavad palka, nii või?Täiskasvanud inimesel peaks nii palju aru peas olema, et ta enda peale ka mõtleks, mitte ainult selle vanainimese peale. Kui sina vanainimese peale mõtled, aga tema sinu peale mitte (pärandab näiteks kellegile teisele), siis see on nö ühepoolne suhe ja seda nimetatakse ärakasutamiseks. Kes teeb, see saab. Ega's ta oma vara hauda ju kaasa ei võta.

[Külaline]

On ka kogemus, kus lasteta vanainimest tema õe ja venna lapselapsed aitasid. Vanainimene oli neile noortele nagu boonusvanaema ja vanainimese abistamine (poeskäigus, puude toomine, arstilkäigud jne) olid noorte vahel ära jagatud. Kõik toimis, mingit päranduselootust ei olnud vaid lihtsalt loomulik oli pereliiget toetada.

See, et loomulik on pereliiget toetada, peaks olema mõlemapoolne. Mis siis vananinimese elamispinnast ja hoiusest saab, jäävad riigile või? Või mõnele teisele, aga lähemale sugulasele, kes pole lillegi liigutanud, aga tasu tuleb küll vastu võtma? Ühed teevad tööd, ja teised saavad palka, nii või?Täiskasvanud inimesel peaks nii palju aru peas olema, et ta enda peale ka mõtleks, mitte ainult selle vanainimese peale. Kui sina vanainimese peale mõtled, aga tema sinu peale mitte (pärandab näiteks kellegile teisele), siis see on nö ühepoolne suhe ja seda nimetatakse ärakasutamiseks. Kes teeb, see saab. Ega's ta oma vara hauda ju kaasa ei võta.

Aitamine tähendab siiski, et sa toetad teist ilma vastutasu eeldamata. See, kellele vanainimene oma vara pärandab, on tema oma asi ning õigus otsustada. Jah, võib-olla pärandab aitajatele, aga võib olla hoopis kirikule või kohalikule kudumisseltsile. Kui tasu ootad, siis on tegemist äri, mitte aitamisega.

[Tolmukübe]

Siin tekib küsimus, kas mõlemapoolset aitamist ei eksisteerigi, kui ootad, et ta sind vastu aitaks, siis on kohe äri käes? Aga kui mina aitan sind, ja sina mind, ehk et mõlemad aitavad, kuidas see siis kohe äriks liigitub? Mina aitan sul puid tuppa tuua ja poes käia, sa ei saa enam hakkama, sina, noor inimene, oled ilma elamispinnata, mina omakorda aitan sind sellega, peale minu surma? Kui mõlemad aitavad üksteist, liigitub see siis kohe äriks? Aidata võib ainult üks, siis on aitamine, aga kui aitavad mõlemad üksteist, siis on äri? Imeik loogika.

[Külaline]

hakkavad.

Olen küsinud siis, et aga miks vend ise oma lapsi ei hoia ega nende pärast lausa töölt ei puudu? Ja siis on vastuseks, et "Aga oma lähedasi tuleb ju ikka aidata". Okei. Ent kui toosama hoidja jääb kord vanaks, võivad neil vennalastel olla teistsugused põhimõtted jällegi.

Olen kokku puutunud erinevate jutupaunikutega. Näiteks, mitukümmend aastat tagasi oli kombeks, et lapsi aitasid vahel hoida noored, lähedal elavad sugulased ja siis need lastehoidu vajavad vanemad suure suuga rääkisid, kuidas nemad aitavad omakorda hoida kunagi lastehoidjate lapsi. Kui lapsehoidjad hiljem lapsed said, siis mitte kordagi ei pakutud abi, ikka vanavanemad olid need, kes aitasid.
Kõrvalt olen ka näinud, kuidas 50-aastane hakkas süüdistama oma vanemaid, et need toppisid oma nina liiga palju tema asjadesse, aitasid koristada, aiatöid teha ja lisaks klatšihimu tõttu, hoidis seetõttu järjest enam distantsi oma sugulastest ja seetõttu jäi ka lastelastel suhtlus oma vanavanematega väiksemaks.
Lisaks on olnud kokkupuude olukorraga, kuidas vanu inimesi aitavad mitte otseselt nende lähisugulased, vaid kaugemad sugulased või naabrite lapsed ja lapselapsed. Eeldusele, et küll kõige lähemad sugulased aitavad, ei saa kunagi kindel olla.

[Külaline]

Siin tekib küsimus, kas mõlemapoolset aitamist ei eksisteerigi, kui ootad, et ta sind vastu aitaks, siis on kohe äri käes? Aga kui mina aitan sind, ja sina mind, ehk et mõlemad aitavad, kuidas see siis kohe äriks liigitub? Mina aitan sul puid tuppa tuua ja poes käia, sa ei saa enam hakkama, sina, noor inimene, oled ilma elamispinnata, mina omakorda aitan sind sellega, peale minu surma? Kui mõlemad aitavad üksteist, liigitub see siis kohe äriks? Aidata võib ainult üks, siis on aitamine, aga kui aitavad mõlemad üksteist, siis on äri? Imeik loogika.

Kui sa teed midagi vastutasu ootamata, siis on see aitamine. Kui lepitakse kokku, et teed midagi ja saad selle eest vastu midagi, siis on see teenuse osutamine. Teenuseid võib osutada ka vastastikku. Ja minu meelest võib lausa kinnisvara kinkimist ja selle eest varasematel aastatel rügamist nimetada küll tehinguks.

[Tolmukübe]

Minu arust ühepoolne aitamine on teisiti öeldes teise inimese ärakasutamine. Eriti, kui ise abi küsima lähed (nö sätid end kaela peale) ja selle eest midagi vastu ei paku. Tänutäheks nimetatakse sellist vastu pakkumist. Kuidas sa tänad teist inimest? Ainult mulised aitäh, teine on vaeva näinud, sinu peale oma aega raisanud.. Selle kohta öeldakse, et tänada saab ka mitut moodi. Ja ärakasutajad ei pea olema ainult lurjustest mehed, need võivad olla ka vanurid meie keskelt.

[Külaline]

Minu arust ühepoolne aitamine on teisiti öeldes teise inimese ärakasutamine. Eriti, kui ise abi küsima lähed (nö sätid end kaela peale) ja selle eest midagi vastu ei paku. Tänutäheks nimetatakse sellist vastu pakkumist. Kuidas sa tänad teist inimest? Ainult mulised aitäh, teine on vaeva näinud, sinu peale oma aega raisanud.. Selle kohta öeldakse, et tänada saab ka mitut moodi. Ja ärakasutajad ei pea olema ainult lurjustest mehed, need võivad olla ka vanurid meie keskelt.

Sellest tunnebki ära tõeliselt hea inimese. On inimesi, kes on alati ainult omakasu peal väljas, isegi "aidates"

[Külaline]

Minu arust ühepoolne aitamine on teisiti öeldes teise inimese ärakasutamine. Eriti, kui ise abi küsima lähed (nö sätid end kaela peale) ja selle eest midagi vastu ei paku. Tänutäheks nimetatakse sellist vastu pakkumist. Kuidas sa tänad teist inimest? Ainult mulised aitäh, teine on vaeva näinud, sinu peale oma aega raisanud.. Selle kohta öeldakse, et tänada saab ka mitut moodi. Ja ärakasutajad ei pea olema ainult lurjustest mehed, need võivad olla ka vanurid meie keskelt.

Sellest tunnebki ära tõeliselt hea inimese. On inimesi, kes on alati ainult omakasu peal väljas, isegi "aidates"

Parim tasu aitamise eest ongi tänamine. Ehk siis märkamine, et aidati ilma midagi vastu ootamata.
Kui abisaaja isegi ei täna, siis on mühakas ja ära kasutaja.

[Külaline]

On siin alles heategijate kokkutulek
Miks see päranduse saav kassiselts, kirik või usukavalpea Madis teda ei aita?