Just. Kui inimene usub, et peale vananemist ja surma tuleb igavene elu paradiisis, siis see on ju teadupärast hea asi, ja mõtted sellisest asjast küll kedagi ei piina ega hulluks ei aja. Nii et kõik oleneb, mida sa mõtled või usud. Ja Jumal ning paradiis võivad ka olemas olla, keegi ei saa väita vastupidist. Seega - sa oled see, mida sa mõtled ja usud.
Milline on elu ilma depressiooni ja ärevuseta
-
Külaline
Kuidas on enda kasulikuna tundmine õnnelikkusega seotud?Guest kirjutas: ↑28 Juul 2025 18:28Ma ei usu, et tegelikult kurb inimene arvaks, et tal on maailmale midagi pakkuda, see ju ongi õnnetu olemise olemus, et tunned ennast kasutuna, et sul pole midagi anda.Guest kirjutas: ↑28 Juul 2025 17:50
Kuulsatel kunstnikel jt midagi suurt saavutanud inimestel, kel on ühtlasi vaimse tervise probleemid, on olnud lisaks ka õnne. Neil käib depressioon lainetena või on tegemist üldse mingi muu vaimse haigusega, nt piirialase isikusehäire puhul vahelduvad madalseisud eriti suurte kõrgseisudega, mille vältel neil ongi võimalik midagi ka luua. Aga visata, et näe, sul on depressioon, van Goghil oli ka! Noh, hakka sa kah nüüd surematuid teoseid looma! - ei, nii need asjad ei käi. Tavaliselt on depressioonis inimese puhul kiiduväärt juba see, kui ta suudab ennast voodist välja ajada ja natuke koristada.
-
Külaline
Kuidas siis pole? Kui oled loll, vaene ja kole, kas oled õnnelik?Külaline kirjutas: ↑02 Aug 2025 19:21Kuidas on enda kasulikuna tundmine õnnelikkusega seotud?Guest kirjutas: ↑28 Juul 2025 18:28Ma ei usu, et tegelikult kurb inimene arvaks, et tal on maailmale midagi pakkuda, see ju ongi õnnetu olemise olemus, et tunned ennast kasutuna, et sul pole midagi anda.Guest kirjutas: ↑28 Juul 2025 17:50
Kuulsatel kunstnikel jt midagi suurt saavutanud inimestel, kel on ühtlasi vaimse tervise probleemid, on olnud lisaks ka õnne. Neil käib depressioon lainetena või on tegemist üldse mingi muu vaimse haigusega, nt piirialase isikusehäire puhul vahelduvad madalseisud eriti suurte kõrgseisudega, mille vältel neil ongi võimalik midagi ka luua. Aga visata, et näe, sul on depressioon, van Goghil oli ka! Noh, hakka sa kah nüüd surematuid teoseid looma! - ei, nii need asjad ei käi. Tavaliselt on depressioonis inimese puhul kiiduväärt juba see, kui ta suudab ennast voodist välja ajada ja natuke koristada.
-
Külaline
Ei ole siis õnnelik, aga see ei ole seotud kasulik olemise vajadusega.Guest kirjutas: ↑02 Aug 2025 19:50Kuidas siis pole? Kui oled loll, vaene ja kole, kas oled õnnelik?
-
Külaline
Kui sa ei taha vaadata peeglisse, oled depressioonis, võlgades ja üksi, kuidas selline kasulik on?Külaline kirjutas: ↑02 Aug 2025 19:59Ei ole siis õnnelik, aga see ei ole seotud kasulik olemise vajadusega.
-
Külaline
Minul näiteks ei ole sisemist vajadust olla kasulik.Guest kirjutas: ↑02 Aug 2025 20:23Kui sa ei taha vaadata peeglisse, oled depressioonis, võlgades ja üksi, kuidas selline kasulik on?
-
Külaline
Mulle on küll oluline, et mul on armastav mees, lapsed, lapselapsed, sõbrad ja sõbrannad. Kui mitte keegi minust ei hooliks, oleks mõttetu elada.
-
Külaline
See ei ole ju kasulik olemine.Guest kirjutas: ↑02 Aug 2025 21:39Mulle on küll oluline, et mul on armastav mees, lapsed, lapselapsed, sõbrad ja sõbrannad. Kui mitte keegi minust ei hooliks, oleks mõttetu elada.
-
Külaline
Aga vb sellepärast sa nii depressioonis oledki, et su väärtushinnangud on paigast ära. Seda, et sa ei huvitu kellegi jaoks millegi kasuliku tegemisest, sa juba varemgi kirjutasid.
-
Külaline
On ju. Ma ju olen nende jaoks alati olemas, öösel ja päeval. Aitan hea sõnaga, aitan vajadusel materiaalselt. Aitan neil saavutada asju, mida nad üksi endale lubada ei saaks.
-
Külaline
See oli 2011 aastal, kui oli sündmus mis mu täiesti katki tegi. Läksin kodunt välja sest koha peal olemine polnud talutav, lisaks oleks võinud kodus olles mingi lolluse teha. Käisin sihitult mööda vanalinna tänavaid ja pisarad muudkui voolasid, ma ei suutnud end kokku võtta ja mõtteid teisale suunata. Täiesti impulsiivselt astusin sisse Tallinna Niguliste Kiriku lahtisest uksest. "Pilet tuleb osta!", käratas üks ebasõbralik meesterahvas. Kirik oli peaaegu tühi, üks paarike seisis keset saali ja pöördus käratamise peale meid vaatama. Kirjandusest oli tekkinud arusaam, et kirikus leiavad inimesed varju kui on mure. Sel hetkel kihutati mind aga minema, kuna mul polnud raha kaasas, ma polnud planeeritud muuseumituuril... Ei olegi sellest alates üle kirikuläve astunud. Ilmselt pole kõik kirikud niisugused aga toonane kogemus oli mõneti traumeeriv, ilmselt seetõttu, et ma ise nii katki olin.Guest kirjutas: ↑20 Juul 2025 18:34 Siis tuleb kirikusse minna ja kohe on igavene elu.
Sain oma valuga ise hakkama, lappisin end kokku. Aga ikka ja ainult ise saab seda teha, ei saa kellegi peale loota ja pole mõtetki. Lähedased ehk küll aga neid ei soovi oma murega koormata. Nad ei saaks ju enamat teha kui sõnadega lohutada aga teatud puhkudel ei ole nendest eriti kasu.
-
Külaline
Metsakalmistu omas.
-
Külaline
Kindlasti mitte.Guest kirjutas: ↑26 Juul 2025 22:51Ja ei mõtle ärgates, et jälle ühe päeva võrra vanem, jälle päev surmale lähemal?Guest kirjutas: ↑24 Juul 2025 16:01 Normaalne on olla rõõmus. Tõusta igal hommikul hea tujuga. Naerda päeva jooksul palju. Olla õnnelik. Planeerida toredaid tegevusi ja olla õhinas uutest elamustest. Nutta siis, kui on kellestki kahju või filmis liigutav koht, rohkem mitte.
Minu vanaema, kes elas ligi 100-aastaseks, tavatses igal õhtul tänada taevaisa et talle see imeline päev kingiti. Kui mõelda mida tema oma elus läbi pidi elama - korduvalt surmasuust välja tulud, mehe matnud, venelaste poolt talve hakul tühjade kätega jäänud (ei riideid kapis, toitu ega ka raha) ja pidi üksinda kolme pisikese lapse eest hoolitsema. Venelaste käes vangis olnud ja sealt KGB tekitatud eluaegse vigastuse tõttu sageli füüsilise valuga elanud. Ta oskas elu hinnata. Nägi head ka väikestes asjades ja oli iga päeva eest tänulik.
-
Külaline
Hullumeelsus ja depressioon on täiesti erinevad asjad, seega Su võrdlus on sobimatu.Guest kirjutas: ↑28 Juul 2025 17:14Vincent van Gogh oli ka kimpus omadega ja lasi endale 37-aastaselt kuuli kõhtu. Aga enne seda ta maalis. Maalis, vaatamata sellele, et tal pidi olema väga halb olla. Sinul aga pole midagi ette näidata, peale tuhandete negatiivsete ja sõimlevate kommentaaride.
-
Külaline
Kus ja keda on teemaalgataja sõimanud? Mul on jäänud vist kahe silma vahele.Külaline kirjutas: ↑28 Juul 2025 17:14Ei usu. Sest kui oleks, tegeleksid sa oma kutsumusega, nagu teised enne meid, meie ajal ja pärast meid. Sinu ainus "kutsumus" on istutada teistesse sedasama kibedust ja pettumust, mis sind ennast valdab. Aga enamik inimesi ei jaga sinu mõtteid. Mitte keegi ei jäta oma elu elamata mingi t..la pärast foorumis.Guest kirjutas: ↑28 Juul 2025 17:00On küll pakkuda.Guest kirjutas: ↑28 Juul 2025 16:16
Lugesin just mujal foorumis ühte kommentaari, mis sobiks sulle vastuseks:
"This kind of thinking leads you nowhere, just focus on the progress."
Aga tegelikult ka. Mõelge, kui nii oleksid mõelnud Isaac Newton, Leonardo da Vinci, Tammsaare, Cristoph Kolumbos või kasvõi hiljuti sinu linnaosas kena kohviku avanud proua.
Järelikult sa ise leiad, et sul pole maailmale midagi pakkuda. Kas on nii?
Vincent van Gogh oli ka kimpus omadega ja lasi endale 37-aastaselt kuuli kõhtu. Aga enne seda ta maalis. Maalis, vaatamata sellele, et tal pidi olema väga halb olla. Sinul aga pole midagi ette näidata, peale tuhandete negatiivsete ja sõimlevate kommentaaride.
-
Külaline
No Niguliste kirik ei olegi ju niivõrd kirik kui muuseum.Guest kirjutas: ↑03 Aug 2025 11:38See oli 2011 aastal, kui oli sündmus mis mu täiesti katki tegi. Läksin kodunt välja sest koha peal olemine polnud talutav, lisaks oleks võinud kodus olles mingi lolluse teha. Käisin sihitult mööda vanalinna tänavaid ja pisarad muudkui voolasid, ma ei suutnud end kokku võtta ja mõtteid teisale suunata. Täiesti impulsiivselt astusin sisse Tallinna Niguliste Kiriku lahtisest uksest. "Pilet tuleb osta!", käratas üks ebasõbralik meesterahvas. Kirik oli peaaegu tühi, üks paarike seisis keset saali ja pöördus käratamise peale meid vaatama. Kirjandusest oli tekkinud arusaam, et kirikus leiavad inimesed varju kui on mure. Sel hetkel kihutati mind aga minema, kuna mul polnud raha kaasas, ma polnud planeeritud muuseumituuril... Ei olegi sellest alates üle kirikuläve astunud. Ilmselt pole kõik kirikud niisugused aga toonane kogemus oli mõneti traumeeriv, ilmselt seetõttu, et ma ise nii katki olin.Guest kirjutas: ↑20 Juul 2025 18:34 Siis tuleb kirikusse minna ja kohe on igavene elu.
Sain oma valuga ise hakkama, lappisin end kokku. Aga ikka ja ainult ise saab seda teha, ei saa kellegi peale loota ja pole mõtetki. Lähedased ehk küll aga neid ei soovi oma murega koormata. Nad ei saaks ju enamat teha kui sõnadega lohutada aga teatud puhkudel ei ole nendest eriti kasu.
-
Külaline
Vincent van Gogh oli ikka rohkem depressioonis kui hullumeelne. Vaatasin filmi temast. Mitmed abielud jäid ära, sest perekond oli vastu. Hilises elus elas päevade ja kuude viisi peaaegu ühtegi inimest nägemata. Tohutu hulk kirju vennale. Sõltus vennast majanduslikult. Talle ei meeldinud, et ta vend ta töid liiga odavalt ära annab. Hullumajja läks mõneks ajaks omal soovil, et saada elukohta ja toitlustust. Kui vend abiellus ja nad ei saanud pühadel kokku nagu tavaliselt, lasi van Gogh end maha.Guest kirjutas: ↑03 Aug 2025 11:59Hullumeelsus ja depressioon on täiesti erinevad asjad, seega Su võrdlus on sobimatu.Guest kirjutas: ↑28 Juul 2025 17:14Vincent van Gogh oli ka kimpus omadega ja lasi endale 37-aastaselt kuuli kõhtu. Aga enne seda ta maalis. Maalis, vaatamata sellele, et tal pidi olema väga halb olla. Sinul aga pole midagi ette näidata, peale tuhandete negatiivsete ja sõimlevate kommentaaride.
-
Külaline
Muideks, ka Jeesus ja von Gogh said kirikus vastu vahtimist. Nooruses võttis van Gogh vastu ajutise töökoha jutlustajana Belgias Valloonias Prantsusmaa piiri lähedal kaevanduspiirkonnas. Seal elas ta väga tagasihoidlikes tingimustes, samasugustes nagu kaevurid. Kuid see ei meeldinud kirikuvõimudele ja ta vallandati "vaimulikkonna väärikuse õõnestamise eest".Guest kirjutas: ↑03 Aug 2025 11:38See oli 2011 aastal, kui oli sündmus mis mu täiesti katki tegi. Läksin kodunt välja sest koha peal olemine polnud talutav, lisaks oleks võinud kodus olles mingi lolluse teha. Käisin sihitult mööda vanalinna tänavaid ja pisarad muudkui voolasid, ma ei suutnud end kokku võtta ja mõtteid teisale suunata. Täiesti impulsiivselt astusin sisse Tallinna Niguliste Kiriku lahtisest uksest. "Pilet tuleb osta!", käratas üks ebasõbralik meesterahvas. Kirik oli peaaegu tühi, üks paarike seisis keset saali ja pöördus käratamise peale meid vaatama. Kirjandusest oli tekkinud arusaam, et kirikus leiavad inimesed varju kui on mure. Sel hetkel kihutati mind aga minema, kuna mul polnud raha kaasas, ma polnud planeeritud muuseumituuril... Ei olegi sellest alates üle kirikuläve astunud. Ilmselt pole kõik kirikud niisugused aga toonane kogemus oli mõneti traumeeriv, ilmselt seetõttu, et ma ise nii katki olin.Guest kirjutas: ↑20 Juul 2025 18:34 Siis tuleb kirikusse minna ja kohe on igavene elu.
Sain oma valuga ise hakkama, lappisin end kokku. Aga ikka ja ainult ise saab seda teha, ei saa kellegi peale loota ja pole mõtetki. Lähedased ehk küll aga neid ei soovi oma murega koormata. Nad ei saaks ju enamat teha kui sõnadega lohutada aga teatud puhkudel ei ole nendest eriti kasu.
-
Külaline
Eks me oska kõik Vikit lugeda.Külaline kirjutas: ↑03 Aug 2025 19:12Muideks, ka Jeesus ja von Gogh said kirikus vastu vahtimist. Nooruses võttis van Gogh vastu ajutise töökoha jutlustajana Belgias Valloonias Prantsusmaa piiri lähedal kaevanduspiirkonnas. Seal elas ta väga tagasihoidlikes tingimustes, samasugustes nagu kaevurid. Kuid see ei meeldinud kirikuvõimudele ja ta vallandati "vaimulikkonna väärikuse õõnestamise eest"
-
Külaline
Inimesel on kehv tuju, tahaks midagi halvasti öelda, aga midagi sisulist öelda pole...Guest kirjutas: ↑04 Aug 2025 01:55Eks me oska kõik Vikit lugeda.Külaline kirjutas: ↑03 Aug 2025 19:12Muideks, ka Jeesus ja von Gogh said kirikus vastu vahtimist. Nooruses võttis van Gogh vastu ajutise töökoha jutlustajana Belgias Valloonias Prantsusmaa piiri lähedal kaevanduspiirkonnas. Seal elas ta väga tagasihoidlikes tingimustes, samasugustes nagu kaevurid. Kuid see ei meeldinud kirikuvõimudele ja ta vallandati "vaimulikkonna väärikuse õõnestamise eest"
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Huviline ja 3 külalist